5. mai õhtul klammerdusid paljud koreograafia kunsti huvilised Ida-Virumaa elanikud telerite ja mobiiltelefonide ekraanide külge, et jälgida tantsusaate “Tantsi võidu!” finaali ja rõõmustada konkursi finaali pääsenud tuntud koreograaf Natalja Šabartšina edu üle.

Natalja Šabartšina nimi on Ida-Virumaal laialt tuntud. Ja kuigi enamik teavad teda “Dance Box Studio” (DBS) tantsurühma juhina, jõudis eetrisse uudis, et ta esindab koos teiste Ida-Virumaa osalejatega maakonda venekeelse telekanali ETV+ saates “Tantsi võidu!”. Uudise võtsid entusiastlikult vastu need, kes teda koreograafina tunnevad ja tema õpetajatööga Jõhvi Gümnaasiumis rohkem kursis on.

Natalja läbis castingu kergelt, oli veerandfinaali lõpus enam punkte saanute nimekirjas. Tema etteaste liigutas poolfinaalis saalis viibinud publikut pisarateni ja ning sotsiaalvõrgustike kommentaaride põhjal otsustades ka publikut teisel pool ekraani. Ükskõikseks ei saanud jääda ka žürii liikmed. Natalja sai neilt 28 punkti 30 võimalikust ja tõusis ka stuudios toimunud publikuhääletuse liidriks.

– Võistluse kõige raskem etapp oli finaal, kuhu jõudsid erakordselt tugevad tantsijad, kes andsid endast kõik ettevalmistatu, “panid kaardid lauale”. Pidin ette valmistama palju koreograafiat: esmalt castinguks, kus keskendusin just projekti pääsemise eesmärgile, seejärel oli veerandfinaal, poolfinaal, finaal ja igaks saateks pidin piiratud aja jooksul ette valmistama oma numbri, samuti osalema ühislavastustes. Seetõttu oli finaaliks tunda juba väsimust, kuid mitte füüsilist, vaid moraalset. See oli ühtaegu nii raske kui ka maagiline.

– DBS-i fännid, nähes sinu finaali etteastet, elavnesid kindlasti, sest osaliselt oli koreograafiline idee ja muusika võetud ühest teie kuulsaimast tantsust. Miks see lavastus sinu esinemise aluseks võeti?

– Ma mõtlesin lõppnumbrile väga kaua. Kogu projekti vältel seadsin ülesandeks näidata end koreograafiliselt mitmekülgselt. Kui veerandfinaalis oli minu number sotsiaalselt terava varjundiga, siis poolfinaalis oli meeleolu pigem lüüriline, filosoofiline. Tahtsin finaalis midagi teistsugust, vaataja jaoks ootamatut, võib-olla isegi eksperimentaalset. Olles proovinud teistsugust meiki, uut imagot, ei suutnud ma kuni viimase hetkeni muusikavaliku üle otsustada. Aga mulle meenus vana tants ja tabasin end mõttelt, et selle muusika haarab mind siiani. Ja kui ma seda mõtet kogema hakkasin, helistas mulle mu noormees ja pakkus, et võtaks aluseks sama lavastuse sama vana muusikaga. Siis sain aru, et see oli märk. Muidugi ei saanud ma kõiki selle numbri osalejaid konkursile kaasa võtta, mis kindlasti oleks mõjuvam välja näinud, kuid siiski õnnestus mõned inimesed projekti meelitada.

– Sa ei saanud rohkem osalejaid kaasa võtta, kas nende Tallinnasse võtetele toomine oli kuidagi koormav või ei võimaldanud seda võistlustingimused?

– Muidugi räägime konkursi tingimustest, sest olin registreeritud üksikosavõtjana ja seetõttu pidin projekti algusest lõpuni esinema eranditult “soolo”. Seetõttu ilmusid lõpuesinemisel mitmed minu tüdrukud vaid “osaliselt”, st kaadris olid vaid nende käed, mis lühikese aja pärast kanga alla kadusid.

– Lavastuses, mida veerandfinaalis esitasid, oli puudutatud kriitikateema, millega õpetajana varem kokku puutusid. Sotsiaalvõrgustikes kritiseerisid sind täiskasvanud meigi, tantsu ja riietumisstiili pärast, mis nende arvates ei vasta õpetaja kuvandile. Eesti venekeelse televisiooni Esimese kanali tantsunumbris kõlasid sinu häälega kõige pahatahtlikumad kommentaarid ja sa tegid need osaks numbri helikujunduses. Kas vihkajate nimekiri on kasvanud?

– Vaikus. Sain tagasisidet koreograafia kohta, aga mis puudutab “vana laulu peamisest”, siis mingit reaktsiooni ei tulnud. Võib-olla need inimesed, kes varem lubasid endale nõmedaid kommentaare, said midagi aru või otsustasid mitte reageerida? Nii või teisiti on meie tänane ühiskond selline. Mis puutub minusse, siis ma teen oma tööd gümnaasiumis kohusetundlikult, ma ei riku õppeasutuse au, mind austavad ja armastavad õpilased, DBS-i liikmed ning see on palju olulisem kui püüdlus nende maitsele sobituda, keda tänavatantsude kultuur esialgu ei huvita.

– Natalja, oled DBS-i lavastaja ja koreograaf ja Rahvusvahelise tänavatantsufestivali “J-Fest“ korraldaja. Miks otsustasid osaleda saates “Tantsi võidu!”? Kas enese tõestamiseks?

– See on kogemus. Ja kuigi saatsin osalemisavalduse viimasel hetkel, kaaludes kõiki võimalikke plusse ja miinuseid, ei kahetse ma valikut, – ütles võitja.

Natalja jaoks polnud telesaadete konkursil osalemine midagi uut: mõned aastad tagasi osales ta projektis «Танцы на ТНТ» (“Tantsud TNTs”). Ja kuigi Eesti ja Venemaa projektide mastaape ei saa võrrelda (nagu Natalja ise tunnistas), oli ETV + kanalil saates osalemine tema jaoks raskem, kuna teleprojekti kuude jooksul oli vaja teha tööd festivali “J-Fest” organiseerimisega, valmistada “Dance Box Studio” ette aruandekontserdiks, pealegi oli pärast nädalavahetusel telesaate filmimist vaja töönädala alguseks gümnaasiumis kiiresti jõudu taastada.

– See oli raske, kuid saates osalemise kogemus on hindamatu. Kahjuks on meie riigis tantsijatel vähe võimalusi teleprojektides osalemise kogemuste saamiseks. Ma ei saa öelda, et mul endal sellist kogemust oleks, aga osalesin millesgi sarnases mitu korda ja oli juhtumeid, kus osalejaid koheldi peaaegu nagu “madalama klassi” esinejaid. Tegemist oli keskmise mastaabiga võistlusega. Kui me räägime saatest TNT-s, siis see on tohutu mehhanism, mis teenindab suurt hulka inimesi: see on tohutu lava, palju valgust ja helide rohkus, seal oli peaaegu igal tantsijal abiline. See on aastakümneid väljakujunenud süsteem. Kordan, Eesti projekt on vähem ambitsioonikas, kuid see on uus ja seni ainus ning see on selle väärtus. Algusest peale huvitas mind saate formaat: oli palju küsimusi – kuidas toimub hindamine, kui ühes projektis osalevad koos soolotantsijad, duetid ja meeskonnad. Ma ise tahtsin oma osalusega projekti ja selle loojaid toetada, sest kuidagi on meil teles rohkem laule, sporti, poliitikat ja tantsijad on alati tagaplaanil.

– Millised olid esimesed muljed? Mind hirmutas natuke etenduse esimese episoodi igavus, kui nägin koolide saalides toimuvaid esitlusi. Tekkisid küsimused: kus on dekoratsioonid? kus on show? Hingasin kergendatult alles siis, kui nägin järgnevates saadetes väikest, kuid hubast ja säravat stuudiot.

– Sain aru, et oleme väike riik, meie televisiooni eelarveid ei saa võrrelda Venemaa telekanalite rahakotiga. Ausalt öeldes ootasin midagi veelgi eelarvelisemat, aga saate tegijad suutsid mind hämmastada ja projekt ise ületas mu ootusi, “Tantsi võidu!” meeskond oli väga mõistev ja töötas kirega. Sellegipoolest on see nende esimene selline projekt, seega olen veendunud, et iga aastaga saade kasvab.

Teisalt loodan, et ametnikud näevad seda programmi ja pööravad tähelepanu sellele, et linnahallides pole tantsijate jaoks just kõige paremad tingimused – paljudes puudub ventilatsioon, tehniline varustus on minevikust pärit, napib valgust. Kui see poleks eetris ilmunud, oleksid probleemid jäänud kulisside taha.

– Millal said aru, et võitsid konkursi?

– Mitte kohe. Saade salvestati, seega pidin nagu ka teised osalejad tulemusi mõnda aega saladuses hoidma. Kuid niipea, kui viimane saade eetrisse läks ja tulemused teatavaks said, sadas sõnumite, õnnitluste ja sotsiaalvõrgustike kommentaaride meri. Alles siis tuli arusaam, et see oli võit, – ütleb Natalja Šabartšina.

Intervjueeris Ilja Telnov

Foto eraarhiivist