Kohtla-Järvel tähistati linna 77. sünnipäeva ühissööminguga, millest said osa võtta kõik soovijad.

Vaatamata linna eelarve keerulisele seisule ei loobunud Kohtla-Järve võimud linna sünnipäeva tähistamise ideest, vaid muutsid ürituse formaati, kutsudes linlasi märgilist tähtpäeva tähistama ühisel pidulikul õhtusöögil.

15. juunil muutus Kultuurikeskuse majesteetliku hoone ees olev ala üheks õhtuks vabaõhukohvikuks: lauad lumivalgete laudlinadega, linnaorkestri esituses kõlasid kuulsad muusikateosed, esinesid kohalikud isetegvuslased, linlased õnnitlesid üksteist peo puhul, seltskonnad kõndisid aeglaselt laua juurest laua juurde, tehti ühiseid fotosid ja kostitati üksteist eelnevalt valmistatud maiuspaladega.

Erinevas suuruses lauad sai eelnevalt broneerida linna kodulehel. Lisaks olid muruplatsil ette nähtud piknikualad. Peo külalised tõid kaasa sööki ja jooki. Midagi oli võimalik lauale osta ka liikuvatest müügikohtadest. Seda võimalust kasutasid need, kes said peost teada juhuslikult pargis jalutades. Inimesed istusid laudade taga, laotasid murule piknikutekid või istusid pinkidel.

Piduliku õhtusöögi avas Kohtla-Järve Kultuurikeskuse tantsurühm Viis Tähte. Pärast neid pidas õnnitluskõne linnapea Virve Linder. Kultuurikeskuse rõdult linlaste poole pöördudes meenutas Virve Linder, et Kohtla-Järvel on olnud erinevaid aegu: oli põlevkivitööstuse õitseaeg, mil linna elanike arv kasvas ligi 90 000 inimeseni; oli ka raske, mitmetähenduslik 90ndate ajastu, mil osa elanikest lahkus Kohtla-Järvelt paremat elu otsima. Vaatamata katsumustele, mis langesid Eesti iseseisvuse taastamise järgsele esimesele kümnendile jäi linn püsima ja arenes edasi. “Eelpool kirjeldatud pimedad ajad on seljataga, kuid täna seisame endiselt silmitsi suurte probleemidega. Kui asusin linnapea ametisse, võttis minu juhitav linnavalitsus üle linna juhtimise, mille rahakotis puhub tuul. Muutused, mida oleks pidanud viimase 30 aasta jooksul samm-sammult kujundama, tuleb nüüd teha viie sammuna korraga. Vaatamata keerulisele olukorrale oleme täna siiski täis optimismi, teotahet ja oleme täiesti kindlad, et Kohtla-Järve tulevik on helge! –  ütles Virve Linder.

Õhtu kaunistuseks olid linnaorkestri, aga ka Ahtme ja Kohtla-Järve kunstikoolide noorteansamblite, Ainikki Seppari tantsurühma Viis Tähte esinemised ja Jekaterina Minajeva vokaalansambli “Bliss” liikmed.

Ainikki Seppar ja Jekaterina Minajeva on linna loomingulise intelligentsi noore põlvkonna esindajad – need, kes pärast kõrgkooli lõpetamist otsustasid naasta sünnikohta ja asusid tööle oma erialal. Ja kuna nad olid peol osalejad, esitas nädalaleht Panorama neile küsimuse: miks nad otsustasid Kohtla-Järvele naasta ja mida on vaja teha, et noored ei läheks suurlinnadesse, vaid tuleksid tagasi provintsi?

Ainikki: – Ma ei saanud lahkuda oma kollektiivist Viis Tähte, mis asutati enne minu Viljandisse õppima asumist. Kuidas sain oma tantsuperest lahkuda? Lisaks elavad siin kõik mu sugulased, lähedased inimesed. Õpingute ajal oli mul võimalus akadeemias omandatud teadmisi praktikas rakendada ehk oli koht, kus sain end realiseerida. Ja kui kummaliselt see ka ei kõlaks, siis väikelinnas paistab konkreetse inimese töö rohkem silma. Meil on palju nišše, mis on täitmata ja kui teed oma tööd hästi, oled kindlasti nõutud. Väikeses linnas on rohkem võimalusi inimestele kasu tuua. Kuid olulised tegurid on konkurentsivõimeline palk ja võimalus leida mõttekaaslasi. Paraku on sissesõitnutel end võõras linnas raskem realiseerida. Oma Pärnust Kohtla-Järvele tulnud ja siin head tööd teinud sõbranna praktika põhjal võin öelda, et mingil hetkel otsustas ta lahkuda, kuna tal polnud vabal ajal midagi teha. Nii juhtus.

Mida soovida Kohtla-Järvele 77. sünnipäevaks? Meil on ilus linn, kus elavad inimesed, kes on valmis üksteist aitama. On neid, kes vajavad abi ja tuge. Tahaks soovida, et need kaks inimgruppi leiaksid teineteist, oleksid rohkem informeeritud. Paljusid projekte on võimalik ellu viia näiteks läbi Hooandja.ee platvormil, aga kui paljud sellest teavad? Seevastu näeme ilmekaid näiteid suurepärastest projektidest, mille jaoks raha kogusid linlased ise. Näiteks Jalkamaja Jõhvis, uus kohvik Kohtla-Järvel. Selliste väikeste projektide toel arenevad samm-sammult linnad. Olgu selliseid ideedega inimesi rohkem!

Jekaterina: – Esiteks, ma tahtsin väga koju, oma sünnilinna. Kõik ei taha au taga ajada ja suuri linnu vallutada. Siin on vaikne, siin elab palju sõpru. Sa tead, kus ja mis asub. Tekib turvatunne. Teiseks oli mul võimalus siin praktika läbida. Kuna mind teadsid paljud, sain kohe mitu tööpakkumist.

Kõigi aastate jooksul ei ole kordagi kahetsenud, et naasin Kohtla-Järvele. Oluline on, et noored saaksid siit oma profiili järgi tööd leida. Mina leidsin. Asusin siia elama ja lõin pere. Linna sünnipäeval tahan soovida, et Kohtla-Järve õitseks ja jääks sama armsaks. Ja tuleb tunnistada, et ta on väga armas.

Ilja Telnov

Autori foto