Kohtla-Järve Ahtme Kunstide Kooli kunstiosakonnas on neil päevil korraga kaks näitust: galeriis – isemajandava rühma noorimate kunstnike-õpilaste tööd ja näitusesaalis – praeguste lõpetajate diplomitööd. See tähendab, et näete selle õppeasutuse seinte vahel noorte kunstnike õpilastee algust ja lõppu. Millest algab ja millega lõpeb.

– See on suurepärane võimalus jälgida, millega lapsed meie juurde tulevad ja millega meie juurest lahkuvad – nende oskused, loominguline tase ja isegi potentsiaal, – ütleb Kohtla-Järve Ahtme Kunstide Kooli kunstiosakonna juhataja Aleksandr Dikušenko. – Isemajandavas rühmas õpivad meie juures kõige nooremad kunstnikud vanuses 6-8 aastat. Selle rühma tunnid viiakse läbi ühe aasta jooksul. Ja õppijate valik sinna toimub traditsiooniliselt igal aastal. Mis puutub näitusel esitletud teostesse, siis need rõõmustasid mind: noored said näidata maailma ilu, oma nägemust selle erksatest värvidest… Noorte hulgas on juba neid, kes on kirjutanud avalduse õpingute jätkamiseks meie kunstiosakonnas.

On ettevalmistusrühm, kuhu võetakse igal aastal vastu lapsi alates 8. eluaastast, aga algavast uuest õppeaastast alates 9. eluaastast. Samuti tõsteti esimesele kursusele õppima asujate vanusepiiri 10-le eluaastale, kuigi varem oli see alates 9. eluaastast. “Selleks on mitu põhjust, sealhulgas eesmärk edukamalt õppida ja omandada aineid, näiteks kunsti ajalugu, kujutava kunsti põhitõdesid… Ja et õpilased läheneksid oma lõputööde kaitsmisele sotsiaalselt küpsemalt,- selgitab Aleksandr Dikušenko.

Praegu on siin 7 lõpetajat, üks grupp, ehkki neljal aastal võeti vastu kaks (14 õpilast), kuid koroonaviiruse ja ka veebitundide tõttu langes välja terve grupp, püsima jäid kõige visamad ja töökamad – sihikindlamad. See oli raske nii õpilastele kui ka õpetajatele, – ütleb Aleksandr Dikušenko. – Kuigi õpetajad pingutasid maksimaalselt, pöörasid igale õpilasele palju tähelepanu, oli õpilastel raske iseseisvalt, veebis ja veel kogemusteta õppida, mis saigi koolist lahkumise peamiseks põhjuseks. Eriti kui arvestada, et nad pidid õppima samal ajal veebis ja üldhariduskoolis… Ja üldiselt pole meie juures õppimine sugugi lihtne. Tuleb palju ja tõsiselt tööd teha. Õpilased tulevad meie juurde pärast üldhariduskooli tundide lõppu – ja meie tunnid kestavad neli (või isegi rohkem) tundi. Koormus on suur. Keeruliseks teeb see, et me töötame riikliku programmi alusel – ja see tuleb ellu viia. See näeb ette ka kohustuslikud ained, nii et õpilane tahab või ei taha, aga neid tuleb õppida, nagu paljusid muid asju, mis pole kaugeltki lihtne. Kuid enamus tuleb õpingutega edukalt toime ning paljudel õnnestub osaleda erinevatel kunstikonkurssidel, sh rahvusvahelistel, tulla võitjateks ja preemiasaajateks. Ka meie koolis on selliseid õpilasi, kuigi neid pole palju, kes õpivad korraga meie kooli kahes osakonnas – kunsti ja muusika ning õpivad edukalt. Seega väärivad nad erilist lugupidamist ja austust.

Vaatamata kõikidele raskustele jõuavad nad finišisse säravate saavutustega – täpselt nagu praegused lõpetajad: 6 7-st lõpetasid kooli kiitusega. Kõik nad kaitsesid edukalt lõputööd, saades kõrge hinde – “viis” ja isegi “viis pluss”.

– Kõik lõputööd on tehtud väärikal tasemel, – ütleb Aleksandr Dikušenko. – Teemad, mis kõik olid väga asjakohased, valisid õpilased ise ja mis kõige tähtsam – nad suutsid need edukalt avada – näidata oma nägemust ja mitte ükskõikset nägemust nii maailmas toimuvast kui ka elust. Kõik tööd on tehtud erinevates kunstitehnikates. Tulemused on väga head.

Õppimine kunstiosakonnas kestab 4 aastat. On ka täiendav viies kursus, kus õpivad tavaliselt professionaalseks kunstnikuks saada soovijad, kui ka need, kellele see amet eriti meeldib, aga ka alma mater’i enda vaim.

Loomulikult ei jätka kõik noored kunstnikud kunstiharidust kõrgkoolis saades professionaalseks kunstnikuks. “Ei, mind ei kurvasta, kui meie õpilastest ei saa professionaalseid kunstnikke, vaid nad valivad teistsuguse elutee, teise elukutse, – ütleb Aleksandr Dikušenko veendunult. – Siit saadud teadmised, valgus hinges jäävad ju neile igaveseks. Ka looming saab lemmikhobiks. Tegelikult on kõigi huvikoolide suur pluss see, et nad kasvatavad oma õpilased esteetiliselt kirjaoskajaks, vaimselt rikkaks – need lapsed näevad ja tajuvad maailma teistmoodi. Isegi esimese kursuse lõpetajad erinevad oma eakaaslastest. Need meeldivad muutused toimuvad minu silme all aastaid, kuigi ma näen selliseid muutusi isegi iga päev. Muidugi, kui õpilasest saab professionaalne kunstnik, on see õpetajale alati suur õnn, sest see on omamoodi ka tema tee jätk.

Antonina Vaskina

Autori foto