Täna on meie vestluskaaslaseks Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemaja direktori asendaja Evelina Seppenen.

– Milliste tunnetega tähistate uut aastat?

– Tänutunde ja lootusega.

– Kui see pole saladus, siis tänu kellele?

– Oma kollektiivile, kes on aidanud viimase viie kuu jooksul direktori kohusetäitja ametikohaga harjuda, kõigi elutundide eest. Oli palju head ja õpetlikku.

– Ja lootusega? Ilmselt saada Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemaja direktori ametikoha konkursi võitjaks?

– (Naeratab.) Ja see ka. Konkursi korraldab linnavalitsus. Otsustasin sellest osa võtta ja esitasin dokumendid.

– Nii et viimase 5 kuu jooksul direktori asendajana mõistsite, et saate selle tööga hakkama?

– Jah.

– Aga direktor on ka ärijuht?

– Ma pole üksi, meil on suurepärane 35-liikmeline kollektiiv ja ma olen juba palju õppinud. Ja ma jätkan õppimist, sealhulgas majandusprobleemide lahendamist. Linn pakub igakülgset abi ja tuge.

– Samuti on raske töötada inimestega, mitte ainult kollektiiviga, vaid ka siin õppivate laste vanematega?

– Siiani on kõik hästi läinud. Ja siin ma saan ja omandan kogemusi.

– Kuidas võttis Teid vastu kollektiiv, kui Teid linnavalitsuse otsusega sellele ametikohale määrati?

– Erinevalt. Mõnesid hämmastas mu vanus, olen alles 21-aastane. Teised arvasid, et mul pole kogemust, oli ka neid, kes mind toetasid. Igal arvamusel on oma koht, me kõik oleme inimesed, me kõik oleme erinevad. Mind teeb õnnelikuks, et me kõik mõtleme ühes suunas, kuidas maja kõige paremini edasi arendada, kuidas teha see lastele hubaseks, et nad tuleksid siia alati rõõmuga. Ma ei pidanud kollektiiviga tutvuma, tundsime üksteist väga hästi, töötasin siin kaks aastat siin infojuhina. Üldiselt on minu elu olnud seotud Koolinoorte Loomemajaga alates 5. eluaastast, kui tulin tantsuringi “Zagadka”. Ja tantsisin selles kuni keskkooli lõpetamiseni, 15 aastat. Kohe pärast Jõhvi Riigigümnaasiumi lõpueksameid astusin Tallinna Ülikooli õppima kaugõppes ja tulin siia tööle.

– Kas tööd ja õppimist on raske ühendada?

– Õppimine iseenesest on lihtne, olen alati tahtnud õppida, lõpetasin keskkooli kuldmedaliga. Kõige keerulisem on aja jagamine tööks, õppimiseks ja iseenda jaoks. Aga siin, nagu öeldakse, (naeratab) kui tahad, saad kõike teha.

– Miks otsustasite õppida sotsiaalpedagoogiks?

– Pean seda teadmist väga oluliseks – mitmekülgseks teaduseks. Mulle meeldib lastega suhelda ja sotsiaalpedagoogika õpetab efektiivse kontakti põhimõtteid. Ja see aitab mind juba praegu inimestest paremini aru saama, ka meie kollektiivis. Õpin kolmandal ja viimasel kursusel, kuid pärast bakalaureuse kraadi omandamist astun magistriõppesse. Mind võeti ülikooli vastu eksamiteta, aitas kuldmedal (naeratab), õigemini gümnaasiumi riigieksamitel saadud kõrged hinded. Lapsena unistasin alati õpetajaks saamisest, kuigi kõik meie pereliikmed on meditsiinitöötajad: ema, vanaema, vanaisa ja tädi. Meile meeldis sageli kodus “kooli” mängida, õpetasin õdesid (ja vennad: üks vend oli sel ajal väga väike ja teine polnud veel sündinud, täna on ta kolmeaastane), andsin neile isegi kodutöö (naeratab). Meil on suur pere, 5 last: kolm tüdrukut ja kaks poissi, mina olen vanim.

– Nii et pidid ka lapsehoidja olema?

– (Naeratab.) Jah, olin. Kuid see ei seganud koolis õppimist. Ja põhikoolis (õppisin Ahtme Põhikoolis) olid mul ainult viied. Kõik ained, nii reaal- kui humanitaar omandasin ühtmoodi kergelt, kuigi mitte tööta. Osalesin alati konkurssidel ja olümpiaadidel – keemias, matemaatikas, bioloogias, geograafias ja saavutasin esikohti.

– Paralleelselt nõudis tantsimine kõik need aastad palju aega ja jõudu ning viisid õpingutest kõrvale?

– Vastupidi, nad soodustasid õppimist, kasvatasid distsipliini, vastutustunnet, meelekindlust ja oskust jagada aega nii, et enam-vähem kõigeks jätkuks, kuigi vaba aega oli loomulikult vähe. Veel käisin Jõhvis Ida-Virumaa Ingerisoomlaste Seltsis, laste rühmas ja laulsin seal. Eelmisel aastal õppisin seal jälle soome keelt. Ja nüüd töötan väikeste lastega, õpetan soome kultuuri.

– Kas olete ingerlane?

– Jah, isa poolt.

– Eesti keel, kuidas õnnestus see nii edukalt ära õppida?

– Mul olid head eesti keele õpetajad, kuigi pidin ise kõvasti tööd tegema. Veel gümnaasiumis õppides sooritasin Jõhvi Eksamipunktis C1 tasemeeksami.

– Tuleb välja, et olete alati olnud väga hoolas õpilane?

– (Naeratab.) Midagi sellist. Siiski tegin alati oma kodutööd.

– Kas sa igatsete tantsimist?

– (Naeratab.) Igatsesin. Oli aastane paus. Aga siis hakkasin uuesti tantsima. Teen seda praegugi.

– Ja see on teie ainus hobi?

– Ei. On ka kudumine, omamoodi lõõgastus. Koon ja heegeldan erinevaid asju. Aga rohkem hingele, mänguasjad, nüüd kudusin päkapikke, ka sõpradele kingituseks. Veel on (naeratab) lemmikmaja maal, minu vanavanemate suvila Peipsi rannikul. Käin seal aiatööde hooajal abis – kaevan, teen peenraid, istutan ja rohin. Seal kasvavad maasikad, porgandid, herned, kasvuhoones kurgid ja tomatid, palju lilli.

– Millised on lemmiklilled?

– On võimatu välja tuua ainult ühte, nad kõik on omal moel ilusad. Olen kõigi üle õnnelik, naudin ja imetlen neid, kuid siiski on kõige armsamad need, mis mulle kingitakse ja kingitakse südamest.

– Lemmik aastaaeg?

– Kõik aastaajad on ilusad, aga suvi on mu lemmik. Võib-olla sellepärast, et olen sündinud suvel – kõik õitseb, lõhnab, supleb päikeses…

– Ütlesite, et teie peres on enamuses meditsiinitöötajad, miks te ei läinud meditsiini?

– (Naerab.) Ma kardan süste.

– Millised need 5 kuud Teie arvates olid?

– Õnneks edukad, ka uue õppeaasta algusega seotud ülesanded ja probleemid. Kogu selle aja meie maja ei seisnud paigal, vaid arenes. Üritusi toimus päris palju, aga neid võiks muidugi rohkemgi olla. Nüüd lähtun aga teistsugusest kontseptsioonist: olen pühendunud sisukamate ürituste läbiviimisele, kuigi neid ei toimu nii sageli. Pean silmas seda, kui nende ettevalmistamine võtab rohkem aega.

– Kas koolivaheajal on ka maja vaheajal?

– See on avatud, mõned üritused toimuvad ja tunde siin iga päev ei toimu. Muidugi on hea, kui meie lastel on vaheajal midagi teha. Kuid nagu praktika näitab, tahavad nad tavaliselt lihtsalt välja magada, lõõgastuda – mitte midagi tõsist ette võtta, nii et vaheajal tulevad meie juurde ainult need, kes seda vajalikuks peavad. Kuigi isegi vaheajal jätkavad mõned klubid täisprogrammi järgi õppimist, näiteks tantsu, vokaali.

– Kas jõuludeks ja aastavahetuseks korraldati spetsiaalselt mingeid üritusi?

– Toimus näiteringi “Šanss” Jõulu- ja Uusaastaetendus tantsude (tantsukollektiiv “Arabesk”) ja lauludega (laululring “Takt”) – ühtse stsenaariumiga. Pärast vaheaega seda etendust, nagu ka meister-klasse, korratakse, kuna lapsed tahavad jõuludel ja aastavahetusel perega kodus olla. Jõuludeks avati huvitav näitus “Päkapikuküla”, ligi 200 erinevat päkapiku kujukest. See imeline kollektsioon jõudis meieni Orult. Ja veel ühel näitusel esitletakse Ljudmila Rodionova muinasjutulisi töid. Igas ringis toimusid pidulikud üritused. Vaatajate saali paigaldati jõulukuusk ja nauditi selle ehtimist. Kogu meie maja oli kaunistatud. Jaanuaris toimuvad suured traditsioonilised üritused – “Muusika meid ühendas” («Музыка нас связала») ja “Süütame tähed” («Зажигаем звёзды»). Meil on ka teisi traditsioonilisi üritusi. Need on festival-konkurss “Tantsulik lehesadu” («Танцевальный листопад»), rahvusvaheline tänavatantsufestival (hip-hop, breik) “Nord East Battle”, lavastatud luuletuste konkurss, teatrifestival “Vaheaeg” («Антракт»), juunioride meistrivõistlused intellektuaalsetes mängudes, festival “Esimesed sammud” («Первые шаги»). «Meie maja on 67-aastane, aga endiselt noor, siin vahetuvad põlvkonnad ja endiselt kostuvad laste hääled. Endiselt veedavad nad siin kasulikult oma vaba aega, loovad, arendavad oma andeid – need on sihikindlad, vaimustunud lapsed. Ja loomulikult peame jätkama selleks kõigi tingimuste loomist. Kasvab uus põlvkond – meie tulevik ja seda tuleb kasvatada juba täna, mitte homme. Sest tulevik algab juba täna.”

– Mis Teile teie töös eriti meeldib?

– Lapsed. Nende soov areneda ja teadmisi saada. Siia tulevad need lapsed, kes tahavad tegeleda loominguga ja nad  tulevad siia omal vabal tahtel. See rõõmustab mind alati, ma näen, et neile meeldib siin. Tänaseks on meil 320 last, kuid teiseks poolaastaks võtame veel vastu. Seega tahan kutsuda kõiki noori kes soovivad, kuid pole veel meieni jõudnud, seda enam, et tasu pole kõrge 10 eurot kuus. Ja igaüks leiab endale huvitava ja kasuliku tegevuse. Meil on suur ja mitmekesine valik 15 ringi: tantsukollektiiv “Arabesk”, lennumudelism, näitering “Šanss”, laululring “Takt”, tantsukollektiiv “Zagadka”, õmblusring “Stiil”, seiklusõpetus “Spekter”, mälumänguklubi “Erudiit”, hip-hop, breiktants, keraamika, käsitöö, kunstiklass, vokaalinstrumentaalansambel… Muide, tuleval uuel aastal on meil kaks juubelit: mälumänguklubi “Erudiit” saab 30-aastaseks ning tantsukollektiiv “Zagadka” 25-aastaseks.

– Millised on Loomemaja homse päeva plaanid?

– Peamine eesmärk on säilitada ja arendada seda, mis meil juba on, arvestades raskusi linna eelarvega. Plaanis on avada uusi ringe ja mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele. Näiteks keeleringid lastele, ennekõike muidugi eesti keele. Nüüd seoses koolide ja lasteaedade eesti õppekeelele üleminekuga aidata lastel seda õppida ja omandada. Ja alates jaanuarist avame juba kaks uut ringi – villaviltimise ja logopeedia, mis meil juba oli pilootprojektina ja nüüd saab sellest ring – logopeediline mängurühm.

– Mida sooviksite sel vapustaval maagilisel ajal endale algavaks uueks 2024. aastaks?

– Las täituvad kõik mu unistused ja et need täituksid, (naeratab) neid väidetavalt valjusti välja öelda ei tohi.

Antonina Vaskina

Autori foto