Üks kevade saabumist sümboliseeriv Ida-Virumaa mastaapne kultuurisündmus on traditsiooniliselt Jõhvi Kontserdimajas toimuv piirkondlik kooliteatrite festival. Kahe festivalipäeva jooksul said pealtvaatajad näha 25 etendust, mille valmistasid ette 16 teatristuudiot ja ringi.

20. – 21. märtsini Jõhvis toimunud festivalil võis näha etendusi, milles peaosalisteks olid muinasjututegelased väga noorte näitlejate esituses, kui ka tõsisemaid lavastusi gümnasistide osavõtul.

Osalejate töid hindas professionaalne žürii, mille koosseisu kuulusid sel aastal Jõhvi nukuteatri “Lepatriinu” kunstiline juht ja näitleja Jelena Vaher, näitleja ja Jõhvi teatri “Tuuleveski” lavastaja Valentina Fursova, Vene nukuteatri näitleja ja lavastaja Roman Maksimuk, Vene teatri ja Vene nukuteatri näitleja Jekaterina Kordas, Rakvere Teatri näitleja, Eesti Teatriliidu ja Eesti Näitlejate Liidu liige Tiina Mälberg, samuti Eesti Harrastusteatrite Liidu tegevjuht Kristina Oomer.

1.-4. klassi vanusegrupis saavutas kolmanda koha Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse teatristuudio lavastus “Saabastega kriimsilm”. Teise koha saavutasid Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemaja teatrirühma “Šanss” kasvandikud etendusega “Tšempion”. Esikoha saavutasid Sillamäe Huvi– ja Noortekeskus Ulei “Dream Theater” osalejad etendusega “Кавалер ДЭ ЛЯ Мур-Мур”. Selles vanusekategoorias märgiti parimaks meesrolliks Lev Olenin etenduses “Totu” (Narva Laste Loomemaja teatristuudio “16 Komnata”), parim naisnäitleja – Kristina Kirillova (etendus “Uskuge imedesse”, Narva-Jõesuu Kool). Teatristuudio “Siilikesed” pälvis eripreemia etenduse “Kolm mitte just väikest põrsakest” eest.

5.-9. klassi vanusegrupis saavutas esikoha Narva Vaba Lava teatristuudio töö “Võõrandumine”. Teise koha pälvis Sillamäe Huvi– ja Noortekeskus Ulei “Dream Theater” etendusega “Kass Pro”. Esikolmiku lõpetas Narva Laste Loomemaja teatristuudio “16.komnata” etendus “Sinilind”. Parima meesrolli eest autasustas žürii Kerto Vinklerit (Illuka kool, etendus “Elada siiski on ilus”), parima naisrolli eest Anastassia Mihhaltšuki (MTÜ “Teater JRG”, etendus “Meduus minu sees”). Lavastuse eripreemiad pälvisid Illuka kool (etendus “Elada siiski on ilus”) ja Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemaja (etendus “Võlusussid”). Noorimaks näitlejaks tunnistati Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse teatrirühma õpilane Triinu Pettai.

Vanimas vanusekategoorias, kuhu kuulusid 10.-12. klassi õpilased, saavutasid esikoha festivali debütandid – Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuses tegutseva uue teatristuudio osalejad eesotsas Anastassia Nikolajevaga etendusega “Põhjamaine lugu”. Teisele kohale tuli töö pealkirjaga “Legend Narva neiust”, mille esitasid Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse õpilased. Kolmandale kohale tuli Jõhvi Gümnaasiumi õpilaste töö “Minu armas klass”.

10.-12. klassi osalejate seas pälvis parima meesrolli auhinna Aleksandr Ivanov, kes osales teatristuudio “16.komnata” etenduses “Näitleja tütar”. Parima naisnäitleja auhinna võitis Maria Saveljeva etenuses “Liivakellade parandaja”. Võitjad saavad osaleda vabariiklikul kooliteatrite festivalil.

Nagu ütles Jõhvi Gümnaasiumi teatrirühma üks eestvedajaid Raili Tamm, põhines lavastus “Minu armas klass” sõjalise konflikti sündmusi tunnistanud Ukraina koolinoorte lugudel.

Tähelepanuväärne on see, et etenduses osalesid peamiselt õpilased, kelle emakeel on vene keel, kuigi lavastus oli täielikult eestikeelne ning stsenaarium sisaldas pikki emotsionaalseid monolooge, mis nõudsid noortelt artistidelt teksti täielikku mõistmist. Vaatamata sellele, et paljud poliitikud on juba mitu aastat rääkinud 60/40 õppesüsteemi ebaefektiivsusest ja üritavad kiirendada hariduse üleminekut eesti keelele, said kõik etenduses osalejad oma rollid suurepäraselt täita ja mõned ei kartnud üldse improviseerida ja tekstiga mängida.

Mihhail õpib täna 11. klassis. Ta hindab oma eesti keele oskust heaks, suudab kaaslastega vestelda, saab aru mida õpetajad tunnis räägivad ja oskab küsimustele vastata. Samas ei varja noormees, et eesti keelt ta siiski tõlgib ja ei taju seda oma emakeelena, mis on kohati päris raske. Näiteks, kui eestlasest giid räägib kiiresti.

– Mihhail, esinemise ajal improviseerisid. See on sinu valik, kuigi võisid teksti lihtsalt sõna-sõnalt pähe õppida. Miks sa teist teed ei valinud?

– Jätkan eesti keele õppimist. Kuna sain keelebarjäärist juba ammu üle, siis etenduse ajal ei olnud kartust stsenaariumi tekstist veidi kõrvale kalduda. See on kasulik kogemus.

– Kuidas valmistusid rolli mängimiseks?

– Alustasin teksti tõlkimisest vene keelde, selle õppimisest, emotsioonide ja žestide kallal töötamisest. Siis hakkasin proovima teksti eestikeelse versiooni omandamist. Ja mõnes kohas tegin oma tekstis muudatusi, et see kõlaks elavamalt.

– Kuidas reageerisid juhendajad proovide ajal, kui said aru, et liigud stsenaariumi tekstist eemale?

– Nad mitte ainult soosisid seda, vaid soovitasid teksti enda jaoks sobivamaks muuta.

– Kas oli hirm õppida täielikult eesti keeles? Milline riigikeele oskuse tase oli sul gümnaasiumi astudes?

– Põhikoolis oli mul eesti keele oskus keskmisel tasemel. Jah, kõnega oli kergeid probleeme, kuulasin rohkem. Peamine oli, et põhikoolis sain keelebarjäärist üle, nii et gümnaasiumis jäi keeleprobleeme tasapisi vähemaks.

– Millega soovitaksid arvestada neil, kes langetavad otsuseid seoses hariduse üleminekuga eesti keelele?

– Mulle tundub, et üleminek tehakse järsult. Minu meelest on haridusreform rändrahn, mida on 30 aastat mäest üles lükatud ja lükatud ning ühe võimsa tõukega lükati see alla. Ja nüüd veereb see rändrahn mööda nõlva alla, hävitades oma teele jäävaid puid ja maju. Olen kindel, et õpilased tulevad üleminekuga toime, kuid õpetajatesse, eriti eel- ja pensioniealistesse, kellel on raske keelt C1 tasemele omandada, tuleb suhtuda lihtsamalt ja lojaalsemalt.

– Kas see, et täna saab Kontserdimajas näha etendusi nii eesti kui ka vene keeles, on festivali pluss või miinus?

– Muidugi on see pluss – eestlastel võimalus vene keelt õppida, vene keelt kõnelevatel aga eesti keelt täiendada. Mitmekultuurilised festivalid aitavad meil üksteist paremini mõista.

– Kas seda rolli oli lihtne mängida teades, et räägime päris koolilastest, teie eakaaslastest?

– Kahju, et inimesed pidid selliseid tragöödiaid läbi elama. Minul pole ukrainlasi sõprade ega sugulaste seas, nii et see roll oli emotsionaalselt minu jaoks lihtsam, – rääkis Mihhail.

Evelina on teine teatrigrupi liige. Tüdruk tunnistas, et tal polnud selle lavastuse kallal kerge töötada. Ja kuigi ta usub, et kool peaks jääma poliitikast väljapoole, suhtus ta selle teema valikusse mõistvalt.

– Kuigi entusiasmita, olin ma nõus etenduses osalema. Fakt on see, et minu ümber on inimesi, kes tulid Ukrainast, seega teadsin kindlalt, et ükskõik kui emotsionaalselt ma seda rolli ei mängiks, kui traagiline see lugu ka pole, ei jää see minu omaks. Ma ei saa seda rääkida nagu need inimesed, kes olid nende sündmuste tunnistajaks.

– Räägime gümnaasiumis õppimisest. Sinu põhiline õppekeel on eesti keel. Kas võime öelda, et said hakkama?

– Nii võib öelda. Mul on kerge õppida keelt kuulmise järgi. Ma saan hästi aru, kui mulle midagi selgitatakse, kuid endal võib selgitamine olla keeruline, kuna võin mõned sõnad unustada. Kuna eesti keel pole emakeel, on mul lihtsam teksti õppida kui improviseerida. Aga see on aja küsimus. Pidev suhtlemine kannab vilja, kuid 11. klassis olles saan aru, et vajan palju rohkem keelepraktikat, et keskkooli lõpetades korralikult ülikooli sisse saada.

– Evelina, millega peaksid ametnikud ja poliitikud sinu arvates kogu haridussüsteemi riigikeelele üleviimisel arvestama?

– Usun, et sellega pole vaja kiirustada, kuna enamik inimesi pole minu arvates valmis selleks, et õppida täielikult eesti keeles. Lõpetasin 9 klassi koolis, kus riigikeeles õpetati vaid osa aineid, nii et pärast gümnaasiumi astumist tekkisid väikesed raskused. Aga mul olid head õpetajad, kes aitasid mul sulanduda Eesti keskkonda, ei kiirustanud, ei surunud peale. Mul on omamoodi vundament, mille alusel jätkan riigikeele õppimist.

– Kui tulevikus küsitakse, kellele oled eesti keele valdamise eest tänulik, siis keda nimetaksid?

– Kõige tänulikum olen põhikooli õpetaja Marianna Samoilovale, tänu kellele sooritasin eksami hästi ja omandasin teadmised, mis võimaldasid mul gümnaasiumi astuda ja Eesti keskkonda sulanduda. Esimesel gümnaasiumiaastal mängis minu elus suurt rolli õpetaja Erika Koppel, kes toetas mind keelekümblusel eestikeelsesse keskkonda, – rääkis Evelina.

Gümnaasiumi õpilasele Mariale, kes osales etenduse loomisel ning aitas vene- ja eestikeelsete näitlejate vahel suhtlemisel, pole lavastaja abi rolliga harjumine lihtne.

– Olen väga tänulik oma emale, kes õpetas mulle eesti keelt ja sundis mind aabitsat lugema, kuigi see mulle väga ei meeldinud. Aga just tänu ema pingutustele oskasin juba lasteaias eesti keelt lapse jaoks heal tasemel ja aitasin noort kasvatajat lihtsate sõnade tõlkimisel. Kooliajal oli minu riigikeele õppimisel suur roll algklasside õpetajal Anneli Koppel, tänu kellele avastasin enda jaoks huvitava hobi – luule ja proosa lugemise.

– Maria, mis oli ettenduse ettevalmistamise ajal kõige raskem?

– Kõige keerulisem oli õppida laval olema. Meie grupp tekkis alles sügisel gümnaasiumi õppekava raames ja pidime õppima laval kõndima, selle suurust tunnetama, rääkima… Harjutasime kontserdimaja kammersaalis ainult kaks korda. Täna oli meil debüüt.

– Kuidas te materjaliga töötasite?

– Vahelduva eduga. Meile usaldati missioon rääkida lugu päris inimestest, edastada see publikule. Mulle tundub, et saime sellega hakkama.

– Lavastus “Minu armas klass” oli täielikult eestikeelne. Kas teie näite põhjal võib öelda, et tänapäeva noored saavad hariduse üleminekuga riigikeelele hakkama?

– Minul isiklikult eesti keelega probleeme pole, kuid minu keskkonnas on palju noori, kes alles õpivad keelt, see pole neile emakeel. See on neile raske. Mõistame, et üleminek tuleb, kuid see protsess peaks olema võimalikult inimlik. See tähendab, et koolis peab olema piisaval hulgal kannatlikke, taktitundelisi, riigikeelt õigel tasemel valdavaid ja õpilasi aidata soovivaid õpetajaid.

– Kui rääkida sellistest festivalidest, siis Eestis peaksid need olema eranditult riigikeeles või on rahvusvähemuse keel aktsepteeritav?

– Kuna meile meeldib öelda, et Eesti on paljurahvuseline riik, siis ei tohi unustada, et on venekeelseid inimesi, on isegi soomlasi. Seetõttu pean vajalikuks säilitada kultuuri, mis meil on aastate jooksul kujunenud. Ma ei poolda seda, et suurtes, väikestes või kooliteatrites mängitakse ainult eesti keeles. Meil on üritusi nii täielikult eesti kui ka täielikult vene keeles. Võrdsusest tuleb kinni pidada, – võttis Maria Saveljeva kokku.

Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse korraldatud festivali toetasid Kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgrupp, Jõhvi Vallavalitsus ja Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit.

Ilja Telnov

Autori foto

Reklaam