Kohtla-Järve Kultuurikeskuse suures saalis esineb 4. mail Jõhvi harrastusteater Teatri Koda etendusega “Az ja Fert”.

Sellest ja mitte ainult sellest intervjuus teatri looja, lavastaja, näitleja Ivan Baumbachiga.

– Kas etendusele on sissepääs tasuta?

– Tahaks väga publikut tasuta esinemistega rõõmustada, aga kahjuks meil sellist võimalust pole, kõik vajab raha: lavakostüümid, dekoratsioonid, rekvisiidid, transpordikulud. Palka ei saa trupis keegi, kogu raha läheb lavastuste vajadusteks. Aga edaspidi loodame, et saame tasuta etendusi anda. Praegu maksab pilet etendusele 8 eurot ja seda saab osta kohapeal pool tundi enne etendust. Pileteid eelmüügist ei saa. Etendus algab kell 14.00. Kutsume kõiki, meil on väga hea meel kohtuda nii alaliste kui ka uute vaatajatega.

– Kas see on esimene esinemine siin?

– Ei. Oleme siin juba varem edukalt esinenud ja esinenud kohviku ruumides. Aga suurel laval esimest korda. Seega on eriline põnevus. Loodame, et ka seekord läheb kõik hästi.

– “Az ja Fert” – millest lavastus räägib?

– Väga huvitav näidend ning toretsev süžee. Klassika. Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas. Autoriks on prantsuse keele tõlgetega tuntud Pavel Stepanovitš Fjodorov. Tegelikult on “Az ja Fert” prantsuse vodevill, mille on Fjodorov tõlkinud vene keelde.

– Kas selles on palju näitlejaid?

– Kuus. Peaosa mängib Viktor Gaitšuk – perekonnapea Mordašov, kes annab oma tütart mehele, Vassili Alferov – August Fish, Silvia Pošaškova – Marfa Semjonovna, Maia Andrejeva – Ljubaša, Anna-Liisa Mesilane – Akulina, mina – Anton Fadejev.

– Kes on teie vaatajad?

– Erinevas vanuses. Rõõmustab, et tulevad ka noored ja mõnel etendusel on palju noori. Ja tänapäeval on inimestel teatrit vaja.

– Millised tunded Teid valdavad, kui tänulikud pealtvaatajad lilli kingivad?

– Rõõm. See tähendab, et meie teater on jõudnud publikuni, näitlejad esinevad väärikalt. Ja lisaks stiimul edasiseks paremaks tööks, mitmekülgne motivatsioon.

– Milline on repertuaar praegu?

– “Az ja Fert” on meie teine lavastus. Esimene oli Anton Tšehhovi samanimelise teose ainetel valminud “Minu aastapäev”. Samuti klassika. Jätkame oma repertuaari laiendamist. Teatri loomine ja rajamine võttis aega. 1. oktoobril 2020 kogunesime esimesele kohtumisele, mis toimus meie näitleja Olga Gudkova kabinetis (seal toimusid algul ka meie proovid), seega peame teatri sünnipäevaks 1. oktoobrit 2020, kuigi ametlikult on MTÜ Teatri Koda registreeritud 21.05.2022 asukohaga Jõhvi.

– Kuidas Te näitlejaid otsisite?

– Järk-järgult, teatrisse armunud sõprade seast. Tahtsin kaasata inimesi mitte ainult Jõhvist ja Kohtla-Järvelt, vaid ka Sillamäelt, Narvast, Kiviõlist. Seni pole see õnnestunud, täna koosneb trupp peamiselt Jõhvi ja Kohtla-Järve inimestest. Kokku on 11 inimest. Kõik imelised inimesed, kõik andekad. Vanused on erinevad, on ka õpilasi: Maia Andrejeva õpib 10. klassis ja Anna-Liisa Mesilane 12. klassis, gümnaasiumi lõpetaja ja tuleb meie juurde mängima ka pärast kõrgkooli astumist. Meie koosseisus on ainus professionaalne näitleja Vassili Alferov, ta töötab Tuuleveski teatris ja teeb samal ajal meiega koostööd. Õnneks on meil ka professionaalne lavastaja – Marina Alferova, kes on lõpetanud Peterburi Riikliku Kultuuriinstituudi lavastaja- ja näitlejameisterlikkuse teaduskonna.Kõigil on erinevad elukutsed ja proovidesse tullakse pärast põhitööd või õppetööd. Teatris tehakse ka lisatööd, näiteks onSilvia Pošaškova lisaks näitlemisele ka administraator. Tuntud on ka meie teised näitlejad: Nadežda Pahka, Olga Gudkova, Valeri Sõrtšenko, Viktor Gaitšuk. Olen oma meeskonnaga rahul, kõik saavad hästi hakkama, mängivad rolle väga hästi. Kõik on distsiplineeritud. Meie mikrokliima on hea – loominguline, sõbralik. Tähistame sünnipäevi teeõhtutega, õnnitleme 8. märtsi puhul.

– Kas vajate veel uusi näitlejaid?

– Tänaseks ei. Kui tulevad uued lavastused, on vaja täiendust.

– Kus te esinete?

– Juba paljudes kohtades. Kõik meie esinemised on väljasõidud, kahjuks meil oma lava pole. Sel laupäeval, 27. aprillil, esineme näidendiga “Az ja Fert” Maardu Kultuurikeskuses. Ja veidi varem käisime Kiviõli rahvamajas, kus mängisime “Az ja Ferti”. Oleme seal juba esinenud oma esimese lavastusega “Minu aastapäev”. Meid võeti väga hästi vastu. Aga sellegipoolest esineme kõige sagedamini Kohtla-Järvel ja Jõhvis, kus näiteks nukuteatri Lepatriinu laval näidati mõlemat meie näidendit – “Az ja Fert” ja “Minu aastapäev”. Ja 30. mail tahame lavastusega “Az ja Fert” osaleda Sillamäel toimuval harrastusteatrite festivalil. Kuid seal mängib August Fishi rolli Valeri Sõrtšenko, mitte Vassili Alferov, kuna sel ajal sõidab ta Tuuleveski teatriga rahvusvahelisele festivalile Kasahstanis.

– Niisiis, see on Teatri Koda esimene osalemine festivalil?

– Teine. Aga siis käisime lavastusega “Minu aastapäev”. Saime isegi auhindu kategooriates “Parim meesnäitleja” – Valeri Sõrtšenko ja “Parim naisnäitleja” – Olga Gudkova ning publikupreemia said Nadežda Pahka ja mina. Septembri lõpus toimub harrastusteatrite festival Tallinnas, kuhu plaanime minna mõlema lavastusega.

– Märkisite just lühidalt: “kahjuks pole meil oma lava” – dešifreerige, mida see tähendab?

– Meil pole mitte ainult oma lava, vaid ka oma maja. Nagu ma varem ütlesin, toimusid meie esimesed proovid Olga Gudkova kabinetis ja siis enne 31. detsembrit 2023 oli meil õnn rentida Kukruse polaarmõisas tuba, kuid 1. jaanuaril see suleti ja pidime välja minema. Nii et oleme täna kodutud. Oleme väga tänulikud Tuuleveski teatrile, kes kõigist raskustest hoolimata meile ajutiselt peavarju andis. Nüüd otsime meile vajalikke ruume. Näiteks võtsime ühendust Jalgpallimajaga, kuid seal on üür kõrge – 100 eurot kuus, meie jaoks on see suur raha ja pole taskukohane. Soovime Jõhvi vallavanem Maris Toomeliga kohtumise kokku leppida, lootuses tema abile meile võimaluse leidmisel.

– Teatri loomine on keeruline, miks otsustasite?

– Asjaolud kujunesid nii. Nägin Facebookis kuulutust, et haige laps Sonja Monina vajab abi, otsustasin teda kuidagi aidata, sest mul endal on sünnist saati olnud terviseprobleeme ja asutasin teatri ning tegin esimese etenduse heategevuseks – kogu raha kanti Sonja Moninale. Kuigi tegelikult on teatri loomine olnud mu kauaaegne unistus. Olen teatrisse armunud lapsepõlvest saati. Käisin 5-6 korda samal Tuuleveski teatri etendusel, kõigil etendustel, tundsin artiste. Ja kui ma olin 10. klassis, kutsus sõber mind Urmas Laada juurde Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse teatriringi. Mulle meeldis seal olla ja erinevaid rolle mängida. Nad esinesid Jõhvis ja Kohtla-Järvel. Osalesime teatrifestivalil “Kuldkala”  Narvas, kus tulin mitu korda võitjaks kategoorias “Parim mees kõrvalosa”. Olin selles teatrirühmas 12 aastat, kuid pidin vanema näitlejana lahkuma. Olen tänulik Urmasele, imelisele inimesele, kes aitas mul lavale jõuda – andis võimaluse edasi areneda, pakkus alati tuge. Olen aastaid käinud Vene Teatri etendustel, kui see tuleb Tallinnast Jõhvi ja Kohtla-Järvele. Kahju, et käib harva, tahaks tihedamini näha. Aga ma käin Tallinnas etendustel. Suvel üritan Moskvas käia ja teatrietendusi vaadata. Mul on seal teatris sõbrad, vaheajal räägin näitlejatega, nad annavad autogramme. Naastes räägin meie näitlejatele, kuidas lavastus oli ja kuidas läks. Teater on minu jaoks stiimul alati edasi liikuda, areneda – see on nii olnud juba varasest lapsepõlvest.

– Aga kas suutsite oma tervisega seotud raskustest üle saada?

– Kunagi ei tohiks ennast kaotada, alla anda. Ärge kunagi kaotage usku endasse ja ellu, vaid minge inimeste juurde ja kõik saab korda. Loomulikult on minu jaoks väga oluline vanemate ja õe ning kõigi sugulaste ja sõprade toetus. Viljelen tervislikku eluviisi. Tegelen spordiga, tõstmisega. Elus tuleb alati edasi liikuda ja kõik saab korda.

– Liigute edasi mitte ainult ise, vaid juhtides ka teisi? Nagu teie kolleegid ütlesid: „Ivan Baumbach kogus meid kõiki kokku. Ta on meie teatri looja ja selle kõige mootor, impulss. Teatri hing. Väga huvitav, hämmastav inimene. Ta oskab kõiki organiseerida ja samas motiveerida. Ja mitte niisama, vaid ka tulemuse pärast. Omab edasiviivat jõudu. Liider”.

– Muidugi on see ülevaade minust meeldiv, kuigi see on teatav avanss.

– Tänaseks: mis on Teie kui lavastaja jaoks kõige raskem?

– Meie teatril pole ruume. Sellistes tingimustes on raske proove läbi viia või isegi üldse eksisteerida. Kõik muu on lahendatav. Praegu otsime oma uuele etendusele näidendit. Ees ootavad uued etendused, uued festivalid – luua, areneda, jõuda kõrgemale tasemele. Inimestele rõõmu kinkimine, et nad oleksid õnnelikumad, lahkemad, paremad. Teater õpetab lahkust, tarkust, eluarmastust. Tõelised väärtused.

Antonina Vaskina

Foto eraarhiivist