Tantsukollektiiv Dance Box Studio lõpetas oma loomingulise hooaja täismajaga. Reedel, 7. juunil, polnud Kohtla-Järve Kultuurikeskuse saalis, kus toimus kollektiivi aruandluskontsert, vabu kohti. Programmi alguseks tulnud pealtvaatajad pidid laval toimuva jälgimiseks istuma treppidel või seisma.

Aruandluskontsert “Take me to the dancefloor”, mis tähendab “Vii mind tantsupõrandale”, sai tõeliseks sündmuseks. Kollektiiv esitas nii uusi kui ka eelmise aasta numbreid, mis on saanud auhinnalisi kohti juba vabariiklikel ja rahvusvahelistel konkurssidel.

Dance Box Studio (DBS) juhib oma erinevates tantsutehnikates esitatavates lavastustes tähelepanu tõsistele teemadele nagu kadedus, julmus, ahnus, seksism ja kiusamine. Mõned tantsud võivad šokeerida ja ettevalmistamata vaatajat isegi ehmatada. Mis puudutab viimast kontsertkava, siis selle emotsionaalset värvi tasakaalustasid massitantsud rütmilise muusika saatel. Seetõttu võib öelda, et kollektiiv ei jätnud ükskõikseks nii moderntantsu austajaid kui ka kogenud pealtvaatajaid – koreograafia julgema väljenduskeele austajaid.

– Püüdsime teha kava laiale vaatajaskonnale võimalikult arusaadavaks, kuid kaasasime ka mitmeid sügavama ideega temaatilisi numbreid. Tantsulavastusi esitati sellistes stiilides nagu hip-hop, afrohouse, eksperimentaalne suund, aga ka vouge’i erinevad alastiilid, – räägib Dance Box Studio lavastaja ja koreograaf Natalja Šabartšina.

— See pole esimene aasta, kui šokeerite publikut tantsides kõrgetel kontsadel. Kas see on omaette trend või saab kontsakingi kasutada erinevates tantsustiilides?

— Kontsadel tantsimine ehk “High heels” (kõrged kontsad) ei ole iseseisev tantsustiil, sest jutt on vaid spetsiaalsetest kingadest, mida kandes saab tantsija teha uusi liigutusi. Number, olgu see siis hip-hopi, vogue’i, modernse jazzi, twerki või mõnes muus populaarses stiilis, näeb välja erinev.

— Seega me ei räägi millestki vulgaarsest lähtuvalt koreograafi kapriisist?

– Mitte mingil juhul! Ütlen veel: 7–12 sentimeetriste kontsade kasutamine eeldab tantsijalt head füüsilist ettevalmistust, liigutuste koordinatsiooni ja oskust oma keharaskust jaotada. “High heels” hakkas Eestis populaarsust koguma alles paar aastat tagasi, kuid läänes on kontsadel tantsimist juba ammu tajutud tänapäevase koreograafia lahutamatu osana.

— Kus sa sellise väljakutseid esitava uuendusega esimest korda tutvusid?

— Esimest korda tutvusin selle tehnikaga USA-s kvalifikatsiooni tõstmisel, kus mul oli õnn korduvalt käia. Hakkasin ise tantsima ja käisin hiljem kursustel erinevates Euroopa riikides. Saavutanud teatud oskuse hakkasin seda tehnikat õpilastele tutvustama. Selleks ajaks oli kontsadel tantsimine Eestis juba kinnitumas ja sellega koos tuli arusaam, et välismaal on kontsakingadega tantsimise oskus tantsija jaoks väga oluline kriteerium, eriti aga sellele, kes soovib suurele lavale pääseda. Pealegi laineb see standard läänes sageli ka meestele.

— Tuleme tagasi Eestisse. Kuidas treenimine kõrgetel konstadel DBS-s läheb?

— Tegemist on eraldiseisva treeningprogrammiga, mille raames viin läbi tantsijatele eelkoolitusi. See suund on populaarne ja ma ei näe huviliste puudust. Tüdrukud on vaimustuses. Ka paljud täiskasvanud väljendavad soovi õppida, isegi enda jaoks. Kontsade eeliseks on see, et meil on palju kompleksidega endasse sulgunud tüdrukuid. Ja nende probleemide lahendamisel on kontsad suurepärane tööriist, mis võimaldab neil arendada paindlikkust, vabanemist ja ebakindlusega tegeleda. Kui kontsad aitavad tüdrukutel rõhutada naiselikkust, siis meestel aitavad parandada koordinatsiooni ja paindlikkust… Kaasaegses koreograafias ei peeta kontsakingi enam ainult naiste kingadeks. Ja kuigi pean neid samasuguseks vahendiks nagu meiki teatris ja kinos, mille kasutamise oskus on kasulik oskus, usun õpetajana, et kingade valik on isiklik asi. Kollektiivis ei sunni keegi noormehi kontsadel tantsima.

— Seekord sai publik hinnata mitte ainult DBS kasvandike plastilisust, vaid ka sinu vokaalseid võimeid. Miks sa alles nüüd otsustasid oma vokaalse numbri kavasse lisada?

— Noh, muusika ja laul on alati olnud minu osa. Lõpetasin muusikakooli, kus õppisin klaverit ja laulsin kooris. Ma pole kunagi varjanud, et armastan laulda, kuigi oma veel üht kirge pole ma eriti demonstreerinud. Aga kui ma töötasin gümnaasiumis ja õpetajad said teada, et ma laulan, paluti mind vahel üritustel esineda…

— Aga laulda oma kollektiivi kontserdil?

– Üritasin laulda umbes viis-kuus aastat tagasi, aga idee ei arenenud, polnud selleks aega. Seekord kõik kuidagi lihtsalt laabus: mind aitasid Ahtme klubis tegutseva vokaalringi Music Star Studio tüdrukud. Koos laulsime mitmehäälsena Amy Winehouse’i lugu “Back to Black”. Esimesel korral tuli see väga hästi välja. Tahan ära mainida veel üht inimest, kes on igati valmis meie ideed toetama – Edgar Rakhimov (Amory Tingz), kes on festivali J-Fest kaaskorraldaja ja vogue tantsude spetsialist. Ta on mu väga hea sõber, nii et ta nõustus rõõmuga meie kontserti oma esinemisega kaunistama.

— Iga aruandluskontserdi lahutamatu osa ja kõige põnevam hetk on hüvastijätt lõpetajatega. Sel aastal lõpetas kollektiivis kuus inimest…

– …Uljana Pantelejeva, Richard Sikora, Polina Rilluka, Ksenia Klimenkova, Marina Galina ja Žalja Ibragimova. Need on inimesed, kes tähendavad mulle alati palju ja kelle jaoks on DBS uksed alati avatud.

— Tänapäeval lõpetavad mõnede kollektiivide rühmad, mille noored on 13–15-aastased põhikooli õpilased, üheksandikud. Kas sinu lõpetajate hulgas on ka põhikooli õpilasi?

– Tean, et selline praktika toimib, aga ise jään seisukohale, et kõige sobivam aeg lõpetamiseks on vanus 18-20 aastat. See on vanus, mil inimene läheb tööle või läheb õppima, sageli teise linna. Nii või teisiti, selles vanuses toimub igaühe elus palju muutusi ja tantsimine ei pruugi tähtsuselt isegi teisel kohal olla.

— Sellist otsust seletatakse sellega, et pärast 9. klassi muutub õppekava keerulisemaks ja vaba aega jääb tunduvalt vähemaks.

— Sellele on raske vastu vaielda. Töötasin aasta tagasi gümnaasiumis ja tean väga hästi, kui keeruline praegustel õpilastel on. Aga elu näitab, et kellel on soovi ja püüdlikkust, see leiab võimaluse treeningutel käia ka ülikoolis õppides või vahetustega töötades. Minu kollektiivis oli neid, kes üheksandat klassi lõpetades teatasid, et nad ei saa sügisel enam tantsida. Aga on teisi näiteid: mõnes Ida-Virumaal tegutsevas kollektiivis tullakse nädalavahetustel proovidesse Tallinnast. Jah, see on väga raske. Suure tõenäosusega ei tule inimene igale proovile, kuid ta jääb meeskonda. Jällegi, pere loomisega peab iga tantsija prioriteedid uuesti üle vaatama, kuid me teame palju näiteid sellest, kuidas täiskasvanud käivad huviringides. Siin on kõik lihtne: üks otsib võimalusi, teine ettekäändeid.

— Kui tulemustest rääkida, siis milline oli see aasta DBS jaoks?

– Elu on õpetanud mind igat päeva nautima ja mitte kurtma. Aasta polnud kerge, kuid sündmusterohke. Jah, võime kahetseda, et rahapuudusel ei saanud me teistes riikides võistlustel käia, küll aga saime osa võtta kõikidest Eestis toimuvatest konkurssidest ja festivalidest ning noppida seal auhindu. Meil õnnestus oma lõppkontsert pidada korralikus kohas ja teha oma fännidele kingitus tasuta sissepääsu näol, seega pole midagi kahetseda. Mul on hea meel, et minu kõrval on alati neid inimesi, kelle jaoks DBS on oluline. Oleme väike pere ja vaatame julgelt tulevikku. Kui elus on katsumusi, siis tants aitab meil kõigest üle saada, – lõpetas Natalja Šabartšina.

Kontsertkava kulminatsiooniks oli ühine tants, millest võtsid osa kõik rühmad. Enne suvepuhkusele minekut esineb Dance Box Studio 21. juunil toimuval Kohtla-Järve õppeaasta lõpupeol. Kollektiiv naaseb treeningutele augusti lõpus, mil algab õpilaste sügisene vastuvõtt.

Ilja Telnov

Foto erakogust