28. september. Laupäev. Jõhvi. Ja jälle toimus siin Jõhvi Mihkli kiriku ümbruses, Rakvere tänaval, Jõhvika promenaadil ja keskväljakul ning osaliselt Veski tänaval peaingel Miikaeli nimepäevale pühendatud XV Mihklilaat.

Hommikul kallas taevast külma vihma. Näis, et nüüd tabab Mihklilaata ebaõnn: paljud selle potentsiaalsed külastajad pole nõus nii külma ilmaga oma hubasest kodust lahkuma. Ootusärevad olid ka erinevatest piirkondadest oma kaubaga siia tulnud 150 kauplejat, et kogu kaasatoodud kaup ära müüa. Õnneks taevas peagi selgines ja paistma hakkas päike. Ja laadale hakkas tulema lõputu vool erinevas vanuses inimesi. Omamoodi sündmus, kuigi mitte ainult kohaliku mastaabiga.

Nagu ütles nädalalehele Panorama enne laada ametlikku avamist kell 10:00 Jõhvi vallavolikogu esimees, Jõhvi Muuseumi Seltsi liige, kuulus ajaloolane Vallo Reimaa: „Tänane laat on arvult viieteistkümnes. Tahaks uskuda, et seda peetakse juubelile vääriliselt. Loodan, et ilm paraneb ja kõik on soodne nii kauplejatele kui ostjatele. Igas linnas on omad rahvalikud üritused ja laat on just selline üritus, mis rikkaliku muinasajalooga Jõhvile väga sobib. On ju siinsamas, just selles kohas, varemgi laatasid peetud – täna möödub 199 aastat esimesest laadast Jõhvis 1825. aastal ja Mihklilaada pidamise traditsioon pärineb eelmise sajandi 20ndatest aastatest. Selle traditsiooni taaselustas 2010. aastal Jõhvi Muuseumi Selts. Seega on täna kõik ajaloohõnguline: laat ise, selle asukoht ja traditsioon. Eriti hea meel on selle üle, et meil on inimesi, kes korraldavad laata suure armastusega. Kogu eeltöö kauplejatega ja ka nende registreerimise teeb Anne Uttendorf ning kultuuriprogrammi koostab Anne-Ly Reimaa. Kõigi nende aastate jooksul on Mihklilaada peakorraldajaks Jõhvi Muuseumi Selts koos Jõhvi Mihkli kiriku kogudusega ja muidugi Jõhvi valla toetusel.​ Seda traditsiooni peab kindlasti hoidma ka edaspidi veel palju aastaid.”

Jõhvi Muuseumi Seltsi esimehe Anne-Ly Reimaa sõnul on Mihklilaada korraldamine väga suur töö. “Aga see töö, – rõhutab Anne-Ly Reimaa, – tasub end mitmekordselt ära ja toob kokku inimesi: Jõhvi on kõikide teede ristumiskoht, kohtumispaik, laat rikastab ka meie kultuurielu – toob inimestele rõõmu. Laat loob hea kuvandi ja teeb selle väikelinna tuntumaks mitte ainult Eestis, vaid ka selle piiride taga. Mihklilaat on juba, võib öelda, Jõhvi kaubamärk. Ka tänavu on selle vastu suur huvi: siia on tulnud 150 kauplejat. Meie eesmärk ei ole ainult erinevate kaupade: toidukaubad, käsitöö, laste mänguasjad, eksklusiivsed ehted, istikuid, riided, jalanõud, kosmeetika ja palju muu müümine ja ostmine – lihtsam on öelda, mida siin pole, aga ka laada muutmine huvitavaks sündmuseks, nii et ka täna on kultuuriprogramm. Traditsiooni kohaselt algab see enne ametlikku avamist kell 10:00 Jõhvi bigbändi etteastega kirikaias; kell 11:00 mängib kirikus orelil Svetlana Verenitš ja kell 14:00 – Maarja-Liis Ilusa kontsert Jakko Maltise klaverisaatel. Jõhvi keskraamatukogu kirjandustelgis toimub Madis Tuuderi raamatu “Narva-Jõesuu teejuht” esitlus. Kirikaias pakutakse tegevust lastele ning toimub sügiskaartide valmistamise töötuba. Tunni aja jooksul, 13:00-14:00, saab ette võtta muinsuskaitsepäevale pühendatud mängulise ajaloorännaku “Muistsed kauba- ja rännuteed”. Külastuseks on avatud kindluskiriku muuseum ja kiriku lähedal asuvas vallikraavis pakume vibulaskmist. Loomulikult on vaja Mihklilaada mastaape ja geograafiat veelgi laiendada, et laadale tuleks veelgi rohkem kauplejaid ja inimesi.”

Ühe leti juures oli tavatult suur järjekord, kuigi seal ei müüdud midagi erilist – seapekki ja erinevaid suitsutatud tooteid, nagu tegelikult ka paljudes teistes kioskites, kus järjekorda polnud. Mis sellise suurenenud nõudluse põhjustas, küsisin järjekorras viimaseks jäänud Aleksandrilt (sellise nimega ta end tutvustas): „Olen juba mitu aastat mitte ainult sellel messil, vaid ka teistel, kus Mihhail oma tooteid müüb. temalt ostnud. Ja ma pole kunagi pettunud: kõik on värske ja maitsev. Ja nüüd, kuigi pean järjekorras seisma, ostan kõike juurde – suitsuliha ja muidugi seapekki, panen kodus midagi sügavkülma ja mul on mitmeks päevaks või isegi nädalaks pidu.”

Kasutades hetke küsisin Mihhaililt: mis on tema toodetes nii atraktiivset? Vastus oli väga lühike: “Hea kvaliteet. Ei mingeid kemikaale.”

Järjekorrad olid ka Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse telgi juures ja selle tooted olid eriti populaarsed. “Tulen alati igale laadale peamiselt neid maitsvaid tooteid ostma, – naeratab Anna. – Nii et praegugi ostsin stritsli ja kaks erinevat kringlit ning neid pakuti peaaegu kümmet sorti ja kõik olid nii ilusad, isuäratavad meistriteosed. Hinna poolest on see minu jaoks muidugi veidi kallis, aga see on seda väärt: saan end korra aastas hellitada.”

Järjekorrad olid ka nende lettide juures, kus müüdi küüslauku. Tänavu pole paljudel aednikel sellega erilist edu olnud – toiduna saab veel kasutada, kuid enne talve istutamiseks pole. Kauplejad müüsid seda tänavu veidi kallilt – 7–12 eurot kilo eest, aga osteti ikka selle hinnaga ja rohkem kui kilo. Küüslauguta ei saa jääda nii sel talvel kui ka järgmisel aastal, see on vitamiinid ja tervis. Ja isegi noorus.

Väidetakse, et inimesed tänapäeval raamatuid ei loe, kuid laat näitas vastupidist, loetakse! Ja nüüd oli võimalus osta 1 euro eest Jõhvi keskraamatukogu kasutusest kõrvaldatud raamatuid. Ja soovijaid oli palju ning mõned raamatusõbrad ostsid mitte ühe raamatu, vaid terveid virnu.

Huvilisi oli ka “elava” toote vastu kogu selle hiilguses ja seda esitleti siin suures ja mitmekesises sortimendis: õunad, pirnid, kirsid, ploomid, virsikud, sõstrad, lilled… “Ostsin õuna-, pirni- ja kirsipuid, – ütleb Alevtina. – Otsustasin oma aias istikuid uuendada. Ja juba viis ta lilled autosse – erinevat sorti krüsanteemid ja kaks mustsõstra põõsast.

Ka poliitikud kauplesid, kauplesid poliitikaga (ka see on ju kaup) – mitu erakonda olid püstitanud oma telgid: neil on vaja oma potentsiaalset valijaskonda võluda, sest järgmisel aastal on kohalike omavalitsuste valimised: tahetakse koguda nii palju hääli kui võimalik. Võluti mitte ainult sõnadega, vaid ka kingitustega, sealhulgas kommidega.

– Tulin siia sõbrannaga lihtsalt ekskursioonile – vaatama ja ringi jalutama, me ei plaaninud midagi osta, aga ostsime suure koti head-paremat ja kõik oli nii ahvatlev. Ostsime ka käsitööd, talviseid asju enda soojendamiseks, lubatakse külma talve, – naerab Uljana.

– Tulen sellele laadale alati suure rõõmuga, õigemini sõidan – elan Kohtla-Järvel, – selgitab Julia. – Ja see on alati meeldiv kohtumine. Mihklilaat on ainus omamoodi tõeline laat. Ja need Kohtla-Järvel peetavad arvukad laadad pole laadad, vaid lihtsalt tänavakaubandus. Nii et tahaksin Mihklilaadale soovida edasist õitsengut, et see saaks kauplejate ja​ ostjate seas veelgi populaarsemaks. Ja täna kuulan jälle oma lemmik orelimuusikat ja ostan midagi. Olen juba ostnud aromaatseid suitsutatud tooteid.

– Kahtlemata on suurepärane, et Jõhvis Mihklilaata peetakse, et suudeti see taaselustada, – arvab Andres. – Aga toimub see kuidagi hasardita. Kui võrrelda seda Maardus korraldatava Sorotšintsõ laadaga, kuhu ma esimest korda täiesti juhuslikult sattusin: tulin Tallinna sõpradele külla ja nemad tegid ettepaneku koos nendega seda laata külastada ja siis läksin sinna perega. Hämmastav laat – rõõmsameelne, julge. Mulle väga meeldib mitmekülgne kultuuriprogramm. Jah, meil on ka kultuuriprogramm, aga see on alati selline range, üksluine – kiriku seinte vahel ja miks mitte samal ajal korraldada vabaõhukontserte, sest Jõhvis on meil väga säravad loomingulised kollektiivid – lauljad, tantsijad, muusikud või võib kutsuda inimesi naabervaldadest, nagu Sorotšintsõ laadal Maardus – minu arvates oleks sel juhul laadal veelgi rõõmsam, positiivsem vaim ja olla veelgi rohkem külastajaid. Jõhvi bigbänd mängib alati enne laada algust (ja kohe pärast ametlikku avamist), aga see on nii lühike esinemine, miks mitte pikendada seda vähemalt kahe tunni võrra. Elav muusika on elav muusika… Tavaliselt käime Mihklilaadal alati kogu perega ja nüüd on juba ostetud midagi nii kõhule kui hingele.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam