Ja jälle on 10. novembril tulemas tähtis tähtpäev – Isadepäev.

Kas ja kuidas seda tähistatakse perekonnas ja üldiselt, milline isa on, tema mission – otsustas nädalaleht Panorama välja selgitada tänavaküsitlusega?

Daniel: – Meie ei tähista Isadepäeva: meil pole isa. Tegelikult ta on – elab teises peres, kus me vennaga pole kunagi käinud, kuigi meie majad on peaaegu lähestikku – ta pole meid kunagi külla, sünnipäevale või mõnele muule peole kutsunud. Vanem vend pole temaga aastaid suhelnud, kuid mina kohtun temaga mõnikord, kuid ma ei soovi talle head Isadepäeva. Arvan, et isa ei hülga oma lapsi.

Jekaterina: – Minu abikaasa on suurepärane isa, meil on neli last. Vaatamata sellele, et ta töötab juba aastaid kaevanduses maa all, muidugi ta väsib, kuid ta pühendab alati palju aega lastele, õpib nendega koos, arutleb, milline huviring neile kõige paremini sobiks. Need isalikud südamest südamesse vestlused ja usaldus mõjuvad lastele väga: meil pole olnud lastega erilisi probleeme. Otsustame kõik koos, kuhu ja millisele reisile läheme, mitte ainult puhkusel, vaid ka lihtsalt nädalavahetustel. Isa on meie lastele eeskujuks: mitte ainult isana, vaid ka julge, väärika inimesena. Nad on tema üle uhked. Isadepäeva tähistame oma pereringis tee ja koogiga. Tuleb ka vanem tütar – tal on juba oma pere.

Mark: – Ma armastan isa väga. Minu isa on parim. Hommikul viib ta mind autoga lasteaeda, õpetas ratta ja tõukerattaga sõitma, temaga koos paneme legot kokku ja üleüldse on meil palju erinevaid tegevusi. Ta loeb mulle isegi unejutte. Õpetab kõike. Isa on mu sõber, oleme temaga sõbrad. Meil on temaga isegi omad saladused. Rääkisin talle ka ühest tüdrukusi meie rühmast, et mulle meeldib väga Emili. Soovin oma isale alati head Isadepäeva. Kingin talle oma joonistuse, mille me õpetajaga lasteaias joonistame. Kuid mitte kõik lapsed ei joonista seda: kõigil pole isasid. Mulle väga meeldib see pidu – mu ema ja vanaema valmistavad palju maitsvat.

Igor: – Rahvatarkus ütleb: “Elu elamine pole põllu ületamine”. Elus tuleb ette igasuguseid olukordi. Kui isa meie perest lahkus, ei andnud me õega talle andeks. Kuigi ta maksis elatist, kirjutas meile kirju, helistas, ei vastanud me ühelegi tema kirjale, mitte ühelegi tema kõnele – mõtlesime: kui ta valis teise pere, las elab seal.  Kustutasime ta täielikult oma elust. See kestis palju aastaid. Mu isa tuli mitu korda oma sugulaste juurde ja otsis meiega kohtumisi, kuid me keeldusime. Meil õega olid juba omad pered, omad lapsed. Ja ühel päeval kuus aastat tagasi, tuli isa minu koju ja palus teda ära kuulata öeldes, et ta on väga haige, et arstide sõnul on tal väga vähe aega elada. Kutsusin ta majja. Rääkisime väga pikalt. Ja me tegime rahu. Ja umbes kuu aega hiljem helistas mulle tema poeg, kutsus mind vennaks ja ütles, et ta isa on surnud. Aga ikkagi, kui hea, et meil õnnestus rahu sõlmida – ja ma suutsin talle andestada.

Jelena: – Oma töö iseloomust lähtuvalt võin aastatepikkuse praktika põhjal öelda – konkreetsed näited lastest, kes kasvasid ilma isata. Need lapsed on nagu murdunud tiibadega linnud, kelle hinges ka täiskasvanueas on valu ja kurbus. Ükskõik, kuidas nende elu kujuneb, ei tunne nad end kunagi õnnelikuna. Alati (mitte ainult lapsepõlves) kadestavad lapsi, kes kasvavad üles heade isadega peredes. Just isa annab turvatunde, stabiilsuse, mis viib lapse hea enesehinnangu, enesekindluse kujunemiseni – täisväärtusliku eluni. Laps võtab eeskujuks oma isa, kuidas ühiskonnas käituda, millised on seadused, normid, keelud. Isa kujundab olulised omadused lapse isiksuses, olenemata sellest, kas tegemist on tütre või pojaga, kuigi loomulikult on pojaga enamasti suurem side, mis on loogiline – kujuneb ju välja mehelik olemus. Ja seksuaalkasvatus, soo tuvastamine isa eeskujul on poja jaoks samuti väga oluline. Kuid tütre jaoks pole vähem oluline eeskuju suhtumisest emasse ja temasse – omamoodi tütre tulevaste suhete prototüüp vastassooga. Ja kui last kasvatab ainult ema, jäävad sellised lapsed ilma isa mõjust – jäävad paljust ilma: nad ei tea, milline on isa osalus. Seega ei tohiks isad lahutuse korral unustada oma hüljatud lapsi – püüda vähendada nende valu, jätkates nende kasvatamises osalemist. Kui vanemad lahku lähevad, kannatavad eriti lapsed.

Vladimir: – Ma ei mäleta oma isa: olin 2-aastane ja mu vend oli 4-aastane kui ta meie juurest lahkus ja läks (nagu mu ema ütles) teise linna, teise naise juurde. Ja ta unustas meid – me ei näinud teda enam kunagi ega kohtunud. Ta ei maksnud elatist. Ema kasvatas ja koolitas meid üksi (saime vennaga kõrghariduse omandada) – töötas kahel töökohal. Isadepäev on minu jaoks valus püha.

Ilja: – Tavaliselt töötan selle tähtpäeva ajal alati üritustel, nii et tähistame seda rohkem nädala sees, kui meil on rohkem vaba aega. Ja mõtleme eelnevalt läbi tegevuskava – koostame pidustuse programmi. Näiteks võib see olla ainult meie pereringis või kollektiivsem – kui vanema poja sõbrad lasteaiast tulevad meile külla või kogu pere läheb basseini… Õnnitlen oma isa Isadepäeva puhul telefoni teel ja siis teisel päeval läheme talle maale külla õnnitluste ja kingitustega… Olen kahe lapse – kahe poisi isa. Minu jaoks on oluline olla oma poegadele sõber. Kuna “Isa” pole eriala, siis seda kusagil ei õpetata, nii et õpid oma vigadest. Õnneks soovitab mu naine ka midagi – ta on õpetaja. Ja midagi teed oma kogemusest suhlemisel isaga. Püüad analüüsida: mida ma lapsepõlves rohkem või vähem tahtsin, mis mind puudutas või rõõmustas. Seetõttu proovid leida lapsele mingeid lähenemisi. Alati see ei õnnestu, aga peab proovima, sest lapse armastus on erapooletu: ta armastab sind kogu südamest. Kavalus ilmneb alles hiljem, vanusega. Ja siin on ta teie vastu võimalikult siiras. Ja ma püüan temale vastu tulla ja samaga vastata, et tal oleks põhjust rõõmuks iga päev, isegi kui see on väike. Ja tänaseks ei ole muutunud isa põhimissioon – olla toiduhankija, toitja, kuid siiski, peamine on lapsega koos olla. Kui loote pere, pole see ainult suhe naisega, oma teise poolega, vaid ka lastega. Kui lapsed tulevad, on see täiesti erinev vastutuse tase. Peab olema valmis: olenemata sellest, kui vanad lapsed on, tuleb neid ikkagi toetada, aidata – olla alati nendega, ükskõik millisesse olukorda nad satuvad. Isa missioon on muidugi raske ja vastutusrikas, kuid isa olla on suur rõõm ja õnn. See motiveerib ja paneb sind naeratusega ärkama, nii nagu see paneb sind naeratusega töölt koju naasma. Eelkõige motiveerib see tegutsema – mitte alla andma, end haletsema – pead ette mõtlema, otsima võimalusi, et sinu ebaõnnestumised või mõned vead ei mõjutaks lapse elu.

Sergei: – Mul on raske oma isast rääkida. Kui olin 9-aastane, lahutasid mu vanemad. Ja isa kadus meie elust paljudeks aastateks – temast polnud abi, ta ei maksnud elatist. Tuttavatelt saime teada, et kohe pärast lahutust läks ta Kasahstani – tal on seal teine perekond. Kuid 34 aastat hiljem ilmus ta välja, tuli minu majja (mu ema oli kaks aastat varem surnud) ja nõudis, et ma maksaksin talle kuna ta pension oli väike ja sellest ei piisanud elamiseks, sealhulgas ravimite jaoks. Kuid ma keeldusin, tuletades talle meelde, et ta ei maksnud mulle elatist. Isa nõudis, et ta toetas mind kuni 9-aastaseks saamiseni ja nõuab minult elatise maksmist kohtu kaudu. Kuid juhtum ei jõudnud kunagi kohtuni, ta suri. Tänaseni, kuigi möödas on 3,5 aastat, on minus süütunne: kui ma oleksin talle siis raha andnud, võiks ta ehk veel elada.

Oksana: – Minu kooliajal ja koolijärgsetel aastatel sellist tähtpäeva polnud. 23. veebruaril õnnitleti kõiki väärikaid mehi, aga ka isasid. On suurepärane, et isadepäev tuli kalendrisse ja mitte ainult meie hinge. Et isale pööratakse mitte lihtsalt tähelepanu, vaid on päev, mil Isa ülistatakse spetsiaalselt, mitte igapäeva saginas, mil tema missioonist perekonna elus, tema rollist ja tähtsusest laste kasvatamisel räägitakse valjult. Minu isa on sellest maailmast ammu läinud. Olin 3-aastane ja mu vend oli 9-aastane kui mu isa suri. Ema ja vanaema juttude järgi oli ta väga hea inimene – temast on väga head mälestused, eredad mälestused. Mina ja mu vend kasvasime üles hea isa eeskujul. Aga kui mu isa enam polnud asendasid teda meie jaoks meie vanaisad – minu isa ja ema poolt. Ja vanaisad olid väärikad, ma olin ja olen nende üle siiani uhke, kuigi neid pole enam siin maailmas – nad olid sõdurid, nad elasid läbi kogu Suure Isamaasõja. Sõjaväelased. Väga tugevad, tahtejõulised. Armastasime neid väga. Meie vanaisad pöörasid meile ja meie kasvatamisele palju tähelepanu. Veetsime kõik nädalavahetused ja ka pühad koos. Tundsin alati toetust, abi, kindlustunnet, usaldusväärsust. Olen õnnelik, et mul olid sellised vanaisad, kes sisuliselt said isaks minule ja vennale… Kahjuks pööravad paljud tänapäeva isad minu arvates oma lastele vähe tähelepanu. Tahaks, et laste elus osaletaks rohkem. Kuigi nüüd on isegi isapuhkus – lisavõimalus selleks. Mõnel inimesel ei pruugi sellist võimalust olla – nad töötavad. Toitjad väsivad. Nii et laste eest hoolitsevad enamasti emad. Aga alati on väga tore näha, kui isad oma lastega aega veedavad – kahjuks märkan seda järjest vähem. Kuid absoluutselt kõik vajavad võrdselt isa tähelepanu – nii tüdrukud kui poisid. Võib-olla vajavad poisid head isa rohkem: meest, julget inimest, peaks ennekõike mees kasvatama. Minu arusaamise järgi on hea isa see, kes mitte ainult ei teeni raha oma pere ülalpidamiseks, vaid pöörab tähelepanu oma lastele, veedab nendega aega ja on neile eeskujuks. Ta peaks olema sõber, et lapsed teaksid, et issi on olemas – et nad saaksid südamest südamesse rääkida, teda usaldada, leida vastuseid ja lahendusi küsimustele ja probleemidele. Isa seostub toetuse, turvalisuse, usaldusväärsuse ja soliidsusega.

Aleksei: – Isadepäeval lähen jälle, nagu ka eelmisel neljal aastal, kalmistule oma isa hauale. Panen lilled, süütan küünla ja räägin temaga. Olen talle palju võlgu. Mul oli suurepärane isa, keda ma armastasin ja kelle üle olin väga uhke. Lapsena ei karistanud ta mind kunagi, seletas kannatlikult ja veenis: mis on hea ja mis halb. Ja täiskasvanuna võis tema poole pöörduda igasuguste kahtluste, küsimuste, probleemidega. Ja ta mitte ainult ei andnud nõu, kuidas olukorrast välja tulla, vaid tavaliselt aitas seda ka teha. Isast sai minu peamine sõber kelle ees mul polnud saladusi. Ja kui ma loon oma pere, siis tahaksin olla oma lastele samasugune isa kui minu isa mulle oli.

Aleksandr: – Ma kasvasin üles isata. Mäletan teda ähmaselt: olin 6-aastane, kui ta läks meie juurest teise perekonda, kus tal kasvas ka poeg – ta oli sel ajal nelja-aastane (ema ütles mulle nii) ja koos oma uue perega läks ta teise riik. Jah, ta ei unustanud meid, maksis elatist, aga ta ei tulnud kordagi ja me ei kohtunud kunagi. Alles on jäänud vaid tema fotod. Ausalt öeldes olin väga kade oma klassikaaslaste peale kelle peres olid isad, head isad. Väga valus oli vaadata, kui nad oma lapsed autoga kooli tõid, kuidas nad nendega kodus suhtlesid (peaaegu kõigil mu sõpradel olid kahe vanemaga pered) … Ja nüüd, kui mul on juba oma pere, proovin olla lastele hea isa. Püüan neile anda seda, millest ma ise ilma jäin. Hea isa olla pole muidugi kerge, aga õnn. Siis, kui mu lapsed mind Isadepäeva puhul õnnitlevad – meil on naisega kolm last, ütlevad nad mulle palju häid sõnu – armastust ja tänulikkust.

Angelina: – Isadepäev on väga oluline nii laste kui ka isade jaoks. See paneb mõtlema isa rolli üle lapse, pere ja ühiskonna elus. Isa ei ole lihtsalt toitja, ta on mentor, sõber ja eeskuju. Ja ka see tähtpäev tuletab meile meelde isa vastutust järgmise põlvkonna, mitte ainult oma laste kasvatamisel.

Nikita: – Tänapäeval on väga raske olla hea isa. Kui leiad end töötuna ja ei leia uut tööd, oled juba halb isa: ei toitja ega eeskuju oma lastele. Sellises olukorras on laste kasvatamine ja nendega südamest-südamesse vestlemine viljatu: puudub laste austus ja austus enda vastu. Nii et seekord pole Isadepäeva puhul laste õnnitlusi ette näha.

Anastassia: – Lapse hingele mitte haiget tegemine on peamine, mida isad peaksid teadma. Et mehed isaks saades tunneksid ja teadvustaksid vastutust tulevaste või juba sündinud laste ees. Minu lapsed armastasid oma isa väga, aga tema armastas muid asju ja teisi. Ta arvas, et kui teised lapsed kasvavad isata, kasvavad ka tema lapsed. Aga kelleks nad kasvavad – katkiste hingedega. Õnneks kasvasid minu poegadest tublid korralikud inimesed. Ma pole neid kunagi pidanud häbenema. Kuid nad on peaaegu 40-aastased, kuid nad pole endiselt abielus. Pole mingit soovi luua oma perekonda. Ilmselt pole mu mehe ja minu lahutuse valu nende pikkade aastate jooksul kuhugi kadunud, kuigi võib-olla kardavad nad sama kibedat kordust: võimaliku lahutuse korral kogeks ka nende lapsed sama. Isa on kõige vastutusrikkam missioon: lapsed kasvavad üles rõõmus ja turvatundes või kurbuses ilma isapoolse toetuse ja armastuseta. Ja mittearmastatud lapsed on õnnetud täiskasvanud.

Artjom: – Kuidas olla hea isa – seda kahjuks kusagil ei õpetata. See tuleneb oma isa heast või halvast eeskujust. Kahjuks oli mul halb eeskuju, püüan seda mitte korrata – kinkida oma lastele midagi teistsugust, et nad tunneksid end alati armastatuna ja kaitstuna. Veedan nendega nii palju aega kui võimalik – ja mitte ainult kodus (sh mõnda ühistegevust tehes), vaid ka looduses, ekskursioonidel ja erinevatel väljasõitudel.

Natalja: – Õnneks kasvasin üles õnnelikus peres, kus oli suurepärane isa – ta panustas palju meie kolme lapse isiksuse kujunemisse. Ta polnud lihtsalt kõrval, vaid oli meie eluga seotud – pidev suhtlemine temaga viis meid õigele teele. Isa avaldas meile head mõju – temast sai meie sõber, püüdsime alati tema nõuandeid kuulda võtta, ta tuli alati appi ja teeb seda siiani. Ja Isadepäeval läheme kõik koos peredega oma vanemate majja õnnitlema oma isa ja nüüd ka vanaisa. Nii läheb ka seekord – olen juba helistanud vendadele ja nende peredele.

Ksenia: – Minu arvates on isa roll laste kasvatamisel väga oluline. Isata kasvanud laps ei saa kunagi täielikult õnnelikuks. Üks asi on kui isa suri sõjas või haiguse tõttu, aga hoopis teine asi on kui ta hülgas ja reetis oma lapsed, eelistades minna uude perekonda – uude suhtesse. Kuigi sageli juhtub teisiti: isa elab peres, aga ei hoolitse pere eest, ei tegele lastega, vaid elab endale, oma armastatule. Samas kui isa muidugi peab ja on kohustatud oma lastele tähelepanu pöörama, sest ainult umbrohi kasvab ise.

Alisa: – Isadepäev – see pole lihtsalt tähtpäev kalendris, vaid võimalus veelkord öelda “aitäh” oma isale, kes hoolitseb minu eest iga päev, õpetab mulle headust ja tarkust ning muudab elu paremaks, kuigi teistel võib see olla halvem. Aga mul on vedanud: mul on väga hea isa. Ja jälle ütlen talle palju häid, tänulikke sõnu. Valmistan talle ka oma kätega kingituse.

Oleg: – Mul ei olnud isa, minu treener asendas teda, tegelesin lapsena aktiivselt spordiga. Ja millest ma ise ilma jäin, püüan nüüd anda oma lastele, et nad ei tunneks puudust, kibestumist, valu, vaid kasvaksid kaitstuna ja armastatuna – õnnelikuna.

Veronika: – Elu on kahjuks nii üürike ja põgus, seetõttu ei pea isale heade sõnade ütlemiseks ootama tähtpäeva, vaid seda peab tegema iga päev. Ja mida sagedamini, seda parem. Meie elus on ju kõik loetud: nooruses tundub, et ees on lõputu hulk päevi ja öid. Isadel on raske missioon. Nad on püsivad ja julged, vajavad tõesti meie armastust, austust, tänulikkust – head sõna. Mitte ainult isad, vaid ka isade jaoks on vaja luua soe õhkkond – hoolitsus, tähelepanu, tänulikkus. Nende jaoks on ka oluline meie toetus ja kaitse. Isa peab perekonnas austama. Ühesõnaga ka siin: mida külvad, seda lõikad. Me tähistame alati Isadepäeva ja tähistame seda kaks korda: hommikul, enne kooli, õnnitlevad lapsed (ma ühinen nendega) isa, kingivad kingitusi ja õhtul läheme perega minu isa õnnitlema. Muidugi on hea, et selline tähtpäev on, see on väga vajalik: see muudab meie mehed-isad veelgi julgemaks ja vastutustundlikumaks, et täita veelgi paremini oma mitmetahulist missiooni, kaitsta oma lapsi ja perekonda.

Vladislav: – Pole paremat kingitust isale kui tema laste rõõm – püüan meie peres luua just sellise maailma, sellise õhkkonna. Anda lastele seda, mida ise tahtsin, aga isalt ei saanud. Nii et Isadepäev pole minu jaoks mitte ainult pidu, vaid ka omamoodi kokkuvõte – sisekaemus: milline isa ma olen. Ja isaks olemisele tuleb panna kogu hing.

Maria: – Teadupärast on isadus kui pereinstitutsiooni lahutamatu osa tänapäeval languses. Ka sotsiaalsed rollid muutuvad. Samas on isa roll perekonnas sama mis ema roll – nemad peavad lapsi kasvatades kandma samasugust koormust, et neist head inimesed kasvatada. Kuid isad on praegu muserdatud: neil pole laste jaoks aega, paljud otsivad pidevalt uusi muljeid ja suhteid – sellest ka palju lahutusi. Kuigi isad elavad kasvavad lapsed orbudeks. Murtud hingedega. Pealegi ei pea paljud isad vajalikuks isegi hüljatud lastele elatist maksta. Nii et sageli peaksid emad olema mitte ainult emad, vaid ka isad, kuid ükskõik kui palju naine ka ei pingutaks, ei saa ta täita topeltfunktsiooni – õpetada nii meeste kui ka naiste käitumismudeleid. Minu arusaamise järgi: hea isa on ennekõike vastutus.

Artur: – Isadepäev on tähtis ja väga vajalik tähtpäev. Ta on ilus igast küljest: tänab, kiidab, harib. Mida rohkem häid isasid meil on, seda rohkem on meil õnnelikke lapsi – tulevasi väärikaid inimesi. Kuid ei tohi unustada, et isad ise vajavad selleks, et olla head isad, armastust, hoolt, tuge, oma pere ja laste austust.

Svetlana: – Kahjuks on laste kasvatamine ilma isata väga kurb protsess, mis praegu paljudes peredes toimub. Võib-olla on see seepärast, et isa roll on tänapäeva ühiskonnas suuresti alahinnatud, arvatakse, et isa peamine ülesanne on raha teenida. Samuti tuleb Isadepäeval noortele rõhutada, sõnastada ja selgitada, et nad on tulevased isad, kes vastutavad oma laste kasvatamise eest. See tähendab, et see tähtpäev võib aidata kasvatada tulevasi häid isasid, juhtides tähelepanu nende rolli tähtsusele pereelus. Ja ärge lihtsalt väljendage oma isadele tänu, tehke neile kingitusi. Tähelepanu tuleb juhtida isa rolli tähtsusele. 

Lidia: – See tähtpäev on oluline ka seetõttu, et igapäeva saginas peatuda, mõista – meenutada isa missiooni mitmekülgsust, isa tähtsust laste kasvatamisel. Isadepäev on igale isale suurepärane võimalus teha eneseanalüüs: milline isa ma olen, kuidas ma täidan seda rolli-missiooni. Ehk siis oleks meil rohkem häid isasid, ehk meenuvad kellelegi unustatud, mahajäetud lapsed. Üldiselt kasvavad tulevased head (või halvad) isad peres – oma isa eeskujul ja isad peaksid seda meeles pidama. Sellegipoolest on peamine, et lapsed kasvaksid üles rõõmus, soojuses ja armastuses. Jõhvi ja Kohtla-Järve tänavatel kuulas lugusid Antonina Vaskina