Pühapäeval, 5. mail, toimus kultuurikeskuses vokaalstuudio “Music Star Studio” aruandekontsert. Stuudio on linlastele hästi tuntud vana nimega “Arlekiin”. Ja kuigi Ahtme klubis tegutseva vokaalstuudio ajalugu sai alguse juba 1996. aastal ning suuri pidustusi on raske ette kujutada arlekiinide osaluseta, toimus viimase kahe aastakümne jooksul esimest korda aruandekontsert linna peamisel laval, sellega täitus paljude stuudio õpilaste kauaaegse unistus.
Vokaalstuudio “Music Star Studio” esitas linlastele mahuka kontsertprogrammi “The Show must go on”, mis tõlkes tähendab “Show peab jätkuma”, mida ilmestasid sõbrad ja naabrid laval – tantsukollektiivi Antares õpilased.
Õhtu üks liigutavamaid hetki, nagu lõppkontserdile kohane, oli hüvastijätt lõpetajatega. Tänavu oli neid viis – Alina Ignatjevskaja, Karina Apet, Ksenia Klimenkova, Ellina Stružija ja Anastasia Prokofjeva.
Kolmandat loomingulist hooaega juhib paljudele Kohtla-Järve elanikele ja mitte ainult vana nimega tuntud vokaalringi Arlekiin lõpetanud Julia Timofejeva.
Julia liitus kollektiiviga, mida toona juhtis Anastassia Rjadnova, 13-aastaselt ja sulandus kiiresti õpetaja töösse, püüdes proovide ja kontsertide ajal igal võimalikul viisil aidata. Noore neiu enesekindlust suurendasid ka teadmised, mida ta omandas Ahtme Kunstide Koolis, kus Julia muusikaosakonnas seitse aastat õppis.
– Niipea, kui Nastja juurde õppima tulin, armusin klassis valitsenud loomingulisse õhkkonda ja tulin jooksuga proovidesse, – jagab Julia Timofejeva oma mälestusi. – Olin selleks ajaks muusikakoolis juba viimast aastat, olin hea klaverimängus, tundsin hääleseade põhimõtteid ja sain Nastjast proovides suurepäraselt aru.
– Nagu me teame, läks Anastassia rasedus- ja sünnituspuhkusele. Kuidas juhtus, et Arlekiini juhtimine sulle usaldati? Lisaks ütlen isikliku kogemuse põhjal meie linna noorte talentidega suhtlemisel, et nende huulilt kuuleb harva, et keegi soovib tulevikus vokaali, koreograafiat õpetada või treeneriks saada…
– Ma ei saa öelda et kohe, kuid üsna varsti pärast seda, kui hakkasin Arlekiinis vokaali õppima, tekkis mu südames unistus avada oma muusikastuudio. Liitusin kollektiiviga 13-aastaselt, ehk siis täiesti teadlikult, suure sooviga laulda. Nastja toetas meid kõiki, inspireeris meid, oli ja jääb eeskujuks. Ta ütles laval alati: “Armastan teid taevani.” Vastuseks andis igaüks meist sellist suhtumist nähes proovide ja esinemiste ajal endast kõik. Osalesime kõik kollektiivi elus ja mina, kuna olin lõpetanud muusikakooli, aitasin Nastjat ka häälte seadmisel ja hiljem saatel. Ja nii kutsus ta mind end proovima stuudio juhina. Ta ütles, et usub minusse.
– Aga oli sul aega mõelda?
– Nastja pakkumine tuli pärast seda, kui ta rääkis meile hea uudise, et ta saab varsti emaks. Nii et mul oli aega otsustada. Hakkasin käima teiste gruppide proovides, valmistusin hoolega, et saaksin uuel õppeaastal enesekindlalt tunde alustada.
– Nüüd on lõppemas sinu kolmas loominguline hooaeg. Mis oli alguses kõige raskem?
– Raske öelda. Nastja ju tutvustas mind lastele varakult ja ma ei hakanud nendega kontakteeruma septembris, nii et algus oli põnev, aga jõukohane. Tundsin laste, kolleegide ja vanemate tuge. Nastja jätkas minu nõustamist, mille eest olen talle väga tänulik.
– Kas laste gruppidega oli lihtne suhelda, sest võtme leidmine lapseni on mõnikord keerulisem kui täiskasvanuga ühise keele leidmine.
– Juba esimestes tundides andsin lastele mõista, et olen valmis neid kuulama ja kuulma, kuid ootan vastutasuks ka neilt sama. Püüdsin jälgida, et proovid oleksid päriselt proovid, kuid mõnikord kaldusin sellest reeglist kõrvale nähes, et lapsel on vaja rääkida. Mõni minut ja ta naeratab ja on laulmiseks valmis.
– Kas oled oma otsuses pettunud?
– Ei. Oma tegemiste valiku õigsuses veendusin taaskord, kui algasid esinemised konkursil ja ilmnesid esimesed tulemused. Näiteks, selle aasta alguses osalesid ühel konkursil lapsed, kes tulid Arlekiini minu esimesel tööaastal. Ja nüüd esinesid nad esimest korda konkursi kavaga ja saavutasid esikoha. See auhind tähendab nii lastele kui ka minu jaoks palju. Mäletan, kuidas esimestel aastatel pani mind pabistama nii reiside korraldamine ja võistlustel osalemine kui ka neile eelnev ettevalmistus. Kuid järk-järgult tekkis kindlustunne ning tellimuste, dokumentidega töötamine, aga ka organisatsiooniliste probleemide lahendamine pole enam hirmutav. Muretsemine asendus sooviga luua, unistada ja saavutada.
– Kas kultuurikeskuse laval peetud kontserti võib nimetada unistuse täitumiseks?
– Jah! Unistasime sellest isegi Nastja ajal, kuid siis tuli pandeemia. Me ei saanud sama koosseisuga suurel laval esineda. Ja tänast kontserti võib nimetada kauaoodatud kontserdiks.
– Oletan, et mõne vaataja jaoks pole olulist vahet kas kontsert toimub Ahtme klubi või kultuurikeskuse laval. Esinejate jaoks on need täiesti kaks erinevat lava, millel on oma plussid ja miinused. Millised on teie muljed?
– Noh, kultuurikeskuse laval oleme varemgi korduvalt esinenud, oleme esinenud ka suurematel lavadel, aga see oli esimene kord, kui esinesime aruandekontserdiga. Ilmunud on uued võimalused. Esimese numbriga alustasime otse saalis, sisenedes sinna erinevatest ustest. Lava kujunduses kasutati videoekraani…
– Kas Ahtme klubi väikesele lavale on lihtne naasta?
– See on meie kallis, nii et läheme sinna alati väga hea meelega.
– Millise eesmärgi oled endale tulevikuks seadnud ja millisena näed oma unistuste stuudiot?
– Oleks tore, kui vokalistid esitaksid laule mitte taustalugudega, vaid ansambli saatel ja lugusid erinevates keeltes. Kui me ei võta arvesse elavaid instrumente, siis töötame kõige muu kallal. Mis puutub minusse, siis olen nüüd seadnud endale ülesandeks sooritada eesti keele eksam tasemel B2, astuda kõrgkooli ja õppida algklasside õpetajaks.
– Julia, mis põhjustas kollektiivi nime muutmise?
– Idee nime muuta oli juba ammu, aga me ei suutnud kuidagi otsustada. Ja sel aastal, pärast klubi direktoriga rääkimist ja kõige arutamist Anastassiaga, värskendasime nime. Siiski tuleb edasi minna värskema ja nooruslikuma nimega. “Music Star Studio” tähendab “Muusikatähtede stuudio”, nii et las kõik selle osalejad tunnevad end staaridena ja vastavad sellele staatusele, see tähendab, et nad astuvad lavale mitte ainult sooviga luua ja rõõmustada, vaid ka vastutustundega publiku ees. Lava õpetab distsipliini ja visadust. Iga särava numbri taga on kuudepikkused treeningud ja proovid, mis nõuavad pühendumist mitte ainult noortelt vokalistidelt ja vanematelt, vaid ka minult kui mentorilt. Ja kui see kõik on harmoonias, siis lähed lavale staarina. Ja pole vahet, mis suurusega lava on. Selles peitubki meie kollektiivi nime põhiolemus, – ütleb Julia Timofejeva.
Kollektiivi nime muutmist toetas ka Anastassia Rjadnova, kes juhtis Arlekiini 8 aastat. Ta ei saanud oma kodustuudio kontserdist ilma jääda ning tuli toetama oma endisi õpilasi. Anastassia arvates oli nimi Arlekiin juba ammu oma aja ära elanud.
– Ma olen selle poolt! Tahtsin ammu kollektiivi nime muuta, aga minu ajal keskenduti repertuaari ja välimuse kaasajastamisele ning tegeleti koreograafiaga. Kooliaasta algusest on kollektiivil juba uus nimi. See on hea! Olen selle poolt, et kollektiiv liiguks eranditult edasi ja nimi peegeldaks olemust. Arlekiin loodi Ahtme klubis 1996. aastal. See oli vokaalstuudio, mille lavastused sisaldasid teatri elemente. Tänapäeval ei meenuta meile teatrit midagi. Mul on siiralt hea meel, et kollektiivi ajalugu jätkub. Arlekiini ei suletud, vaid see muutis lihtsalt nime. Säilitatud on vanad traditsioonid, kuid samas on kollektiiv avatud uuele. On soov areneda. Seda on näha nii esinejate kui ka juhendaja silmadest, kelle valikus ma ei eksinud.
– Anastassia, stuudio aruandekontsert toimus esimest korda kultuurikeskuse laval. Mis mulje see jättis?
– Mind valdavad endiselt emotsioonid. Ma nutsin peaaegu terve kontserdi, aga need olid õnnepisarad. Mul on siiani silme ees lapsed, kes kunagi tulid Arlekiini õppima ja täna nägin laval tüdrukuid, kes on juba suureks kasvanud ja oskavad laval töötada. Ma armastan neid taevani! – ütles Anastassia Rjadnova.
Kontserdi programmi avasid vokalistid Rootsi rokkbändi Europe lauluga “The Final Countdown”, mida esitati otse saalis. Lõpu muusikaline kompositsioon noorte vokalistide esituses oli ka kuulus maailmahitt, kuid seekord Briti rokilaulja Freddie Mercury “The Show must go on”, mis tõlkes tähendab “Show peab jätkuma”.
Esimese ja viimase loo valik ei ole juhuslik ning peegeldab parimal võimalikul moel kollektiivi enda meeleolu. Tagasiside on antud ja meeskond on valmis tormama avastuste, muusikaliste katsetuste ja konkursside võitude poole. Aga mitte hävitades aastate jooksul loodut, vaid säilitades parima, mis oli vanas heas “Arlekiinis”.
Show peab jätkuma!
Ilja Telnov
Foto: Ahtme klubi
JÄLGI MEID