Kuigi väljasõit ekskursioonile oli planeeritud kella poole üheksaks hommikul, hakkasid rõõmsad naeratavad pensionärid kogunema juba kella kaheksaks. Tuldi Ahtme linnaosa kaubakeskuse lähedal asuvasse bussipeatusse. Transpordiks oli suur buss, kus polnud ühtegi vaba kohta ning vanim reisija oli 88-aastane.
Nagu ütles enne reisi algust nädalalehele Panorama endise tootmiskoondise Eesti Põlevkivi Kohtla-Järve MTÜ Eesti Põlevkivi Pensionärid juht ja professionaalne reisijuht (alates 1975) Aleksei Georgijevitš Kisseljov: „Reisime aktiivselt, valime erinevaid marsruute ja mitte ainult Ida-Virumaal. Ennekõike kaasame omi inimesi, keda on meie organisatsioonis üle 100 ja vabade kohtade olemasolul võivad kaasa tulla ka ühendusse mittekuuluvad inimesed. Nende hulgas on neid, kes juba praegu meiega pidevalt reisivad.”
Kõigest kuuldust-nähtust on võimatu rääkida – palju infot, vaatamisväärsusi, suuri ja väikesi, kõiki marsruudi punkte on isegi raske loetleda, neid on palju, nii tuntuid kui vähemtuntuid, aga väga huvitavad ajaloo vaatenurgast. Isegi kividel on omad legendid, säilinud on muistsete eestlaste ohvrikive ja ka neid, mida liustik Skandinaaviast tõi.
Marsruut algas Toilas. Astudes sellele oma aja rikkaima esimese gildi kaupmehe Grigori Grigorjevitš Jelissejevi maadele tunned alati mingit erilist vaimset võnget. Kõiges on tunda ajalugu ja salapära. Tundub, et pargi majesteetlike puude vahel vilksatavad uhketes kelitides kaunid kõrgseltskonna daamid… Või alleele ilmub mõttes kõndiv president Konstantin Päts…
Jelissejevi poolt 1899. aastal siit ostetud maadele ehitatud Oru lossi ei ole (selle õhkisid taganemisel saksa sõdurid), kuid ümbritsev maastik kujutab ilmekalt selle kunagist suurust. Kuid siin ei valitse mitte ainult ülevus. Kuulsa kaupmehe viis poega ei tahtnud kaubandusega tegeleda ja isa jälgedes käia. Olles saanud suurepärase hariduse, valisid elus teised teed. Grigori Grigorjevitši suur kirg tõi perekonda veelgi suurema ebakõla – ta oli umbes 50-aastane kui armus juveliir Vassiljevi nooresse naisesse. Ta palus lahutust, pakkus muinasjutulist hüvitist, kuid tema naine, õlletootja Durdini tütar Maria Andrejevna, polnud sellega nõus ja valis 1914. aasta oktoobris kallimaga lahkumineku asemel vabasurma. Vaid kolm nädalat pärast matuseid abiellus Grigori Jelissejev oma armastatuga ja lahkus igaveseks Pariisi. Pärast seda pöördusid lapsed isast ära: keeldusid pärandist, aadlitiitlist, kallitest korteritest ega andestanud talle elu lõpuni…
Eesti töösturid ostsid Grigori Jelissejevilt kaua tühjana seisnud lossi ja kinkisid selle Eesti president Konstantin Pätsile – see oli tema suveresidents. Kuid traagilised sündmused ei läinud ka sellest ajast mööda – just siin vahistati reisijuht Aleksei Kisseljovi sõnul Eesti president. Reisihuvilised kuulsid mitte ainult sellest, vaid ka paljudest muudest asjadest ning giid ei rääkinud lihtsalt, vaid näitas fotosid, kaarte… Rääkis ka Põhjasõjast (1700-1721), Peeter I-st ja Karl XII. Siin Pühajõe kaldal asusid Vene väed ja Karl XII laager asus Aa mõisas. Sõja algus oli venelastele tõeline katastroof: Narva ebaõnnestunud piiramine lõppes 30. novembril 1700 Peeter I armee lüüasaamisega. Kuid 20. augustil 1704 vallutasid Vene väed Peeter I juhtimisel peale pikka piiramist rootslaste kontrolli all olnud Narva kindluse…
Järgmisena plaaniti külastada Kalevipoja sümboolset hauda Kuremäel metsas, kuid Toilas alanud vihm tegi korrektiive – märjad puud ja põõsad, märg rohi: tuli varasemast plaanitust loobuda, kuid giid jutustas Kalevipoja surmaloo, samuti Kuremäelt leitud Kalevipoja südamest, aga ka sellest, et Kalevipoeg ehitas peale Virru maabumist oma maja metsa raiudes Alu (praegu Alutaguse) maale – see koht on tänaseni näha.
Rääkides Kalevipojast luges Aleksei Kisseljov peast ridu eesti rahvuseeposest “Kalevipoeg”.
Aga teekond läks Kuremäe kloostrisse. Siin ei olnud giidiks Aleksei Kisseljov, vaid kloostri nunn. See oli tõesti suurepärane ekskursioon – kloostri ajalugu ja hoonete külastamine. Püha mäe tipus asub Radoneži Sergi kirik. See puukirik seisab siin vaikses üksinduses. Selle range piirjoon telgitaolise viimistlusega suurendab taevasse tõusmise muljet. Ilu ja graatsilisuse poolest haruldase kiriku nikerdatud ikonostaas on valmistatud heledast tammepuidust. Tähelepanu köidavad ainulaadsed peenelt valmistatud metallpärjad portselanist lilledega – viimane kingitus vürst Sergei Šahhovskoile. Siin on ka Sergei Šahhovskoi haud, mille kohale tema abikaasa Jelizaveta Dmitrijevna selle kiriku ehitas ja 45 aasta pärast abikaasa kõrval puhkama heitis… Palverändureid ja turiste tuleb kloostrisse nii Eestimaa eri paikadest kui ka mujalt. Kuid on ka neid, kes kloostrist mitme kilomeetri kaugusel elades pole siia jõudnud. Seekord oli praeguste ekskursantide seas üks inimene, kes sattus siia esimest korda.
Pärast lõunasööki Varjas jätkus ekskursioon Ida-Virumaa lääneosas.
Möödudes koristatud või koristamata põldudest jutustas Aleksei Kisseljov naljakaid lugusid, kuidas omal ajal töötasid A. A. Skotšinski nimelise mäeinstituudi Eesti filiaali teadustöötajad, kelle hulgas ka tema oli (tavaliselt tasuta või kandes töötasu mingisse fondi) šeflusaluses sovhoosis – koristasid kartulit, kapsast, peeti… Teades suurepäraselt põlevkivi kaevandamise ajalugu, tõi ta välja ka palju huvitavat teavet põlevkivi kaevandamise ettevõtete ajaloost… Märkis kurbusega: nii nagu sätestab poliitika ei hakka me varsti põlevkivi kaevandama – 2035. aastal läheme üle teistele energialiikidele. Endiste kaevanduste ja karjääride asukohtadele on vaja üles panna sildid, et jätta mälestus tulevastele põlvedele.
Peatusime ka Purtses. Ka Siberisse küüditatud Eesti elanike mälestuseks loodud memoriaalpargis. Siin lehvib Eesti Vabariigi lipp, paigaldatud on kell, on ka kivist Eesti kaart, samuti tahvlid, millel on kirjas kõik tolleaegsed maakonnad – kui palju inimesi neist välja saadeti. Siin korraldatakse ka mälestusüritusi. Pidevalt laieneva pargi rajasid kuulsad inimesed, aga ka organisatsioonid ja perekonnad. Nii Eestist kui ka välismaalt.
Puudutasime ka igavikku – iidset asulakohta, kus varem väljakaevamisi tehti: arheoloogidel õnnestus leida mõned esemed. „Siin, jõe ülesvoolu, elasid inimesed juba 2,5 tuhat aastat tagasi, – selgitas Aleksei Kisseljov. – Lüganuse lähedal oli muinasasula, seal olid võimsad kindlustatud asulad.”
Purtses, maanteeäärsel põllul, on looduse ime – allikas, mida kutsutakse pühaks allikaks. Ekskursandid jõid janu kustutades selle maitsvat vett – päike oli suviselt kuum ja vett võeti kaasa.
Purtse linnus. Unikaalsest 16. sajandi linnusest mõnesaja meetri kaugusel asub püha mägi metsatukaga ja selle kõrval mitmed ohvrikivid. See on üks parimaid kohti kohalike aaretega tutvumiseks…
Veel üks suurem punkt marsruudil oli Saka mõis. Kuigi, nagu jutustab “Kalevipoeg”, laskus vägev kotkas koos Kalevipojaga Valastel kivisele kaldale, on see kotkas millegipärast jäädvustatud Saka mõisapargis. Kuid siin on veel üks monument, millele on ka vene keeles kirjutatud: “28. mail 1987 lendas Saksamaalt pärit 18-aastane harrastuslendur Matthias Rust väikelennukiga Cessna Skyhawk 172 selle koha kohal tehes oma lendu Moskva Punasele väljakule. See lend läks Rustile maksma 432 päeva nõukogude vanglas, kuid tõi talle kogu maailma imetluse. Täna on see lennuk Berliini tehnikamuuseumis. Selle lennuga seadis Rust kahtluse alla kogu tollase Nõukogude Liidu õhutõrjevõime. Vähem kui 100-tunnise lennukogemusega algaja piloodi 6-tunnine lend maailma kõige tugevamini kaitstud linna südamesse Kremli müüride alla andis president Mihhail Gorbatšovile ettekäändeks NSV Liidu hiigelarmee vähendamiseks ja muutustele vastu seisnud relvajõudude juhtimises. Kaitseminister, õhuväe ülemjuhataja ja veel üle 300 kindralit ja kõrgemat ohvitseri tagandati ametist. See lend aitas kaasa NSV Liidu lagunemisele ja Eesti iseseisvuse taastamisele, viis Varssavi pakti lagunemiseni, kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni Ida-Euroopas ja Nõukogude vägede väljaviimiseni Afganistanist.
See Saka mõisa omanike Eha ja Tõnis Kaasiku püstitatud monument avati 28. mail 2022, Matthias Rusti ajaloolise lennu 35. aastapäeval, ajal, mil mälestused sellisest lennust on eriti tähendusrikkad. Ajal, mil Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon peab agressiivset sõda naaberriigi Ukraina ja kogu läänemaailma vastu sooviga pöörata aega tagasi.
– Käin ekskursioonidel süstemaatiliselt, – võtab Valentina Lukitšjova kokku. – Olen käinud kloostris nii ekskursioonidel kui ka individuaalselt. Toilas pole esimest korda, marsruudid korduvad, kuid ometi saad alati midagi uut teada. Näiteks, ma ei teadnud, et pärast siin Grigori Jelissejevi kodukiriku sulgemist anti selle vara koos ikonostaasiga üle Pavandus asuvale Kohtla-Järve Issanda Muutmise kirikule. Täna kuulsin sellest esimest korda. Pean ütlema, et Aleksei Georgijevitš on väga pädev, erudeeritud inimene – ta räägib palju huvitavat. Mulle väga meeldib. Ajaloolisi fakte on palju – kuuled ja näed palju. Olen sündinud Eestis, kuid ei teadnud oma kodukandist nii palju ja õppisin tänu sellistele ekskursioonidele. Need on eriti huvitavad, sest neis on ühendatud nii kauge kui lähedase – sajanditevanuse ja lähiajaloo omandamine. Toimunud sündmused.
– Sellisel Ida-Virumaa ekskursioonil pole ma esimene kord, – ütleb Raissa Adamson. – Hea, et ekskursioone korraldatakse mitte ainult Tallinna või isegi teistesse riikidesse, vaid ka meie kodukanti – siin on palju huvitavat ja harivat: kuuleme nii kaugetest aegadest kui ka tänapäevast. On palju ilusaid ja meeldejäävaid kohti ja vaatamisväärsusi. Meil on väga hea meel, et Aleksei Georgijevitš selliseid ekskursioone korraldab ja läbi viib. Kui kord lähed, tahad uuesti minna. Ma reisin rõõmuga, isegi kui marsruut mingil määral kordub, aga vaatad varem nähtut teistmoodi, tajud varem kuuldut erinevalt – hindad infot, mingeid ajaloosündmusi. Ja ikkagi midagi muutub – isegi ilmastikuolud mõjutavad: kas sajab vihma või paistab päike. Käisin nii Sillamäel kui ka Narvas, aga sinna läheksin hea meelega uuesti – nägema, kuulma, midagi uut avastama hoopis teise pilguga. Meile, pensionäridele, on sellised reisid ja ekskursioonid omamoodi imeline väljund. Väljapääs nelja seina vahelt maailma. Koju naastes veedad terve päeva bussis, teel ning kõnnid palju meetreid ja kilomeetreid jalgsi – alati mõnusalt väsinud ja jälle tahaks teele minna – järgmine ekskursioon. Sel aastal käisime kolm korda Tallinnas. Ja nüüd tuleb taas ekskursioon Tallinna, koos teatrikülastusega. Novembris – viimane ekskursioon. Talvel me ei käi, külm on. Ja algavad talvepühad – tähistame neid oma kontoris, mis asub Vahtra Loomekeskuses. Meie juurde tuleb kingitustega Kaevurite ja Energeetikute Sõltumatu Ametiühingu esimees. See kõik on väga lõbus. Teeme ka aruandlus- ja valimiskoosoleku… Ja kevadel, sooja saabudes, planeerime ja teeme taas reise ja ekskursioone. Ja nii kuni novembrini, talve alguseni.
– Tore oli pargiga taas kohtuda, – naeratab Tamara Rakovets, – kuigi varem nooruses käisin siin väga tihti – tulime perega ja sugulastega. See oli huvitav. Jõe kaldal pidasime piknikke, aga viimasel ajal on kuidagi võimatu sinna pääseda: vanus võtab oma, pensionil on alati midagi teha või lihtsalt laiskus, aga see ekskursioon aitas ja täna käisin jälle Toilas ja Kuremäe kloostris. Kunagi käisin siin tihti, isegi talvel elasin nädal aega. Kuigi oli väga külm, suplesime allikas, milleks palusime loomulikult õnnistust. Arvasin, et jään haigeks, aga ei haigestunud. Tore oli täna jälle siin olla – ammutada armu. Tunned koheselt millegi püha puudutust, hakkad süvenema iseendasse, oma tegudesse: mingisugune soov järelemõtlemiseks, oma elu analüüsiks – vaimseks puhastumiseks. Ma tahan saada paremaks, lahkemaks – säravamaks. Isegi ilm teeb koostööd: vihm on möödas ja jälle imeline, peaaegu suvine ilm. Mul on hea meel, et sellel ekskursioonil käisin, meil on nii suurepärane giid – ta räägib kõigest väga huvitavalt – sain teada palju uusi fakte ja mitte ainult ajaloolisi. Tahaksin öelda suurt tänu Aleksei Georgievitšile mitte ainult selliste huvitavate, sündmusterohkete, harivate reiside ja ekskursioonide eest, vaid ka pensionil olevate kaevurite organisatsiooni loomise eest. Kohe pärast pensionile jäämist, kuus kuud tagasi, tulin siia. On hea, et selline organisatsioon on olemas – see pakub pensionäridele rõõmu ja ühendab neid. Ei luba istuda nelja seina vahel.
– Varem polnud võimalust nii palju reisida, kuid pärast pensionile jäämist on vaba aega ning hakkasin ekskursioonidel käima ja teen seda väga hea meelega, – räägib Niina Ossipenko. – Püüan osaleda ka pensionil kaevurite jaoks korraldatavatel ekskursioonidel. Tegelikult ei kuulu ma Eesti Põlevkivi pensionäride kaevurite organisatsiooni: töötasin teisel alal, aga kui veab ja bussis on vabu kohti õnnestub mul sellistel reisidel ja ekskursioonidel käia. Tavaliselt kestavad need terve päeva, aga näiteks Lätti kulub kaks päeva. Need ekskursioonid Ida-Virumaal on väga huvitavad: saab teada palju ajaloolisi fakte. Sealhulgas muistsete eestlaste elust. Ja lihtsalt terve päev väljaspool oma korteri seinu veeta ja nii palju näha ja õppida on imeline. Elu pensionipõlves on huvitav. Elu alles algab.
Reisi lõpupoole võttis mikrofoni Aleksei Kisseljovi käest Valentina Lukitšjova: „Soovin tänada korraldajaid ja ennekõike meie giidi Aleksei Georgievitši suurepärase ekskursiooni eest, et on võimalik reisida. Mulle meeldib väga rõõmus ja siiras õhkkond. Väga sõbralik, rõõmsameelne seltskond. Ja mulle meeldivad vaatamisväärsused, mida Aleksei Georgijevitš Kisseljov valib ja millest räägib ning näitab. Käin tihti nendel ekskursioonidel: Tallinnas, Tartus, Narvas, ka Lätis. Kõik ekskursioonid on väga huvitavad, sündmusterohked ja tulemusrikkad. Tänan teid kõiki.”
…Kell hakkas lähenema kuuele. Aleksei Kisseljov küsis: “Tõenäoliselt olete juba väsinud ja me ei lähe jugade juurde, läheme koju.” Kuid vastus oli järsku täiesti rõõmsameelne ja üksmeelne: “Ei, lähme jugade juurde!” Ja lõpuks koju jõudnud, ütlesid naeratavad ekskursandid bussist väljudes ajakirjanikule: “Kirjutage kindlasti: vanadus ei leia meid kodust – oleme teel.” Muide, tee peal, selle ekskursiooni alguses toimus bussis registreerimine ja koguti raha järgmiseks ekskursiooniks Tallinna.
Antonina Vaskina
Autori foto
JÄLGI MEID