Täiskasvanud kunstnike, Juri Horevi kool-stuudio õpilaste tööde aruandlusnäituse esimesed külastajad olid Kohtla-Järve Kunstide Kooli kunstiosakonna õpilased. Koolis tegutsevas galeriis Ruut on avatud näitus. Enne vernisaaži pidasid kunstiõpetajad galeriis tunni, kus õpilastega analüüsiti täiskasvanud kunstnike töid. Ning avatseremoonia ajal plaksutasid lapsed koos näituse külalistega ürituse kangelastele. Nagu ütles stuudio juht Juri Horev, “iga näitus, nii isiklik kui ka kollektiivne, on kunstniku jaoks pidu.”

Näituse kuraator oli Kunstide kooli kunstiosakonna juhataja ja Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse esimees Aarne Hanni. Ta ütleb, et näitusel esitletud nelikümmend tööd näitavad autorite loomingulist küpsust. On tunda, et need on teinud täiskasvanud, kes on õppinud seda, mida mentor neile õpetas.

Ekspositsioonis on erinevates žanrites valminud teosed. Natüürmortidest maastiku ja abstraktsete kompositsioonideni. Ja tehnika on erinev – akrüül, guašš, õli, pastell. Nagu siinses galeriis avamispäevadel ikka juhtub mängib kunstiteoste mulje tõstmiseks näituse avamisel muusikat Kunstide kooli muusikaosakonna juhataja Inna Badina. “Yesterday” (“Eile veel” The Beatlesi repertuaarist) on suurepärases kooskõlas näitusel esitletud teoste autorite vanusega.

Kohtla-Järve lastel on rikkalik võimalus õppida kauneid kunste kolmes huvikoolis. 11 aastat tagasi andis Eestis ja välismaal laialt tuntud andekas kunstnik Juri Horev selle võimaluse täiskasvanutele, avades linnas oma kool-stuudio.

Kaunite kunstide õpetaja Viktoria Krivoglazova näitas enne avamispäeva ekspositsiooni oma õpilastele. Ta ütleb, et see näitus on kasulik noortele kunstnikele. Ja ta selgitas, miks.

– Esiteks näevad nad, mida tähendab tehniliselt teostatud töö. Teiseks meenutavad nad taas, kuidas kunstniku kasutatud tehnika vastab pildi ideele. Enne näituse ametlikku avamist vaatasid õpilased töid ning neil oli võimalus autoritele küsimusi esitada.

Juri Horev tutvustab oma õpilasi, kes tulid vernisaažile, kes sõpradega, kes lastega. Jelena Beljajeva on maalistuudios olnud viis aastat. Ametilt on ta Kohtla-Järvel poes müüja. Tema tööde näitusel näeme linnamaastikku ja mitte ainult tema kodulinna tänavaid, vaid ka kauget Istanbuli. Küsimusele, miks ta järsku kaunite kunstide juurde pöördus, vastas Jelena: “Hing palus. Ka minu tütar käis kunstikoolis. See on meil veres.”

Abstraktse maali apologeet Anastassia Paalonen on Eestis lastekodusid asendanud süsteemi SOS Lasteküla sotsiaaltöötaja. See pole esimene kord, kui ta üllatab oma loovusega. Anastassia on Juri juures õppinud neli aastat.

– Sotsiaaltöö pole rahulik, on mõnikord väsitav töö. Miks on Teile vaja kujutavat kunsti?

– Minu särava energia väljendamiseks. Maalimine võimaldab näidata seda, mida ei saa sõnadega.

– Ja see mis maailmas täna toimub, kas see aitab või takistab teil luua?

– Maailmas toimub alati midagi, peamine on rahu minu hinges, minu perekonnas.

– Muide, kuidas teie pere teie loomingusse suhtub?

– Kaks tütart julgustavad minu hobi, üks õpib kunstikoolis, teine muusikakoolis. Oleme loominguline perekond!

Juri Horev võtab vastu õnnitlusi, vastab külaliste ja ajakirjanike küsimustele. Püüdes tema pidu mitte rikkuda, esitas Panorama ka oma küsimused.

– Miks nimetatakse näitust “aruandluseks”?

– Igal aastal teeme näituse näitamaks millega oleme aasta jooksul tegelenud. Ja selles ekspositsioonis on see, mida meie õpilased eelmisel ja sellel aastal on teinud. Kuid sellised aruanded ei ole ainult pidu, see on ka töö vigadega ja sellega, mida on vaja täiustada.

– Linnas on suurepärane näituste Valge saal, mis saab mais 40-aastaseks. Miks sa stuudio liikmete töid siin eksponeerisid?

– See on traditsioon. Märtsis esitame töid siin igal aastal. Nimelt siin – sest see on kunstikooli kunstiosakond: õpetajad on minu kolleegid linna Kunstnike Ühendusest ja nende arvamus on mulle väärtuslik. Vahetame nendega õpetamiskogemust. Lisaks kasutavad kunstikooli õpetajad näitust kohana, kus viiakse läbi tunde rääkides näiteks kompositsioonist, perspektiivist jm. No ja oluline tegur – meie stuudio asub kunstikoolist kahe sammu kaugusel.

– Ja mis on Juri Horevi kooli “trikk”?

– Minu metoodika on järgmine: annan inimestele ülesanded ja aasta jooksul jälgin, kuidas nad nendega toime tulevad, koos selgitame välja õpilaste tugevad ja nõrgad küljed, arendame, parandame vigu. Arvestades õpilase vanust on selge, milleks tal rohkem hinge on.

Milline on teie stuudio liikmete vanusevahemik?

– Kuueteistkümnest aastast… kaheksakümneni. Käidi ka sellises vanuses tundides.

– Kas nad põgenevad üksinduse eest?

– Enamik minu õpilastest on naised. Lapsed lendasid kodusest pesast välja, daamil on rohkem vaba aega, ta otsib võimalusi eneseteostuseks loovuses – see on üks asi. Teiseks on särav talent, nüüd valmistuvad kaks inimest astuma linna Kunstnike Ühenduse liikmeks. Nad jõudsid selleni meie stuudio tundide kaudu. Mul on inimesi, kes on õppinud kuus-seitse aastat ja on inimesi, kes käivad juba kümnendat aastat. Mis sunnib neid seda tegema? Vajadus eneseteostuse järele. Ja minu ülesanne on neid selles aidata, – ütleb Juri Horev.

Juri Horevi kool-stuudio õpilaste tööde näitus on galeriis Ruut avatud 18. aprillini.

Jevgeni Kapov

Autori foto