Kohtla-Järve Ahtme klubi tuntud tantsurühm Antares valmistub oma suurkontserdiks kahe ühtseks tervikuks liidetud sündmusega – tavaline, traditsiooniline: aasta aruanne ja pidulik: aastapäev.

Antarese looja, selle esimene ja ainus juht Ljudmila Simina on meie tänane vestluskaaslane.

– Millal suur kontsert toimub?

– 23. aprillil.

– Ja kus?

– Meie Ahtme klubis.

– Millega on seotud kahe näiliselt eraldiseisva kontserdi – aruandlus ja juubeli – ühendamine üheks ühiseks?

– Varasematel aastatel pidasime aruandluskontserte mais, kuid nüüd otsustasime seda teha varem, kuna meie lõpetajatel (17-19-aastased) on 20. aprillil koolis viimane koolikell ja algavad eksamid. Ja 35. aastapäev oli 8. märtsil, aga siis me seda ei tähistanud vaid otsustasime lükata 23. aprillile. Ametliku dokumendi järgi on 8. märts 1988 meie kollektiivi sünnipäev, mis sai siis oma nime Antares.

– Kui see pole saladus, siis milline on kontserdi kava?

(Naeratades.) Ma ei hakka üksikasjadest rääkima. Üldiselt näitavad kõik rühmad, mida nad aasta jooksul õppinud on. Näiteks valmistas vanem rühm ette 10 numbrit.

– See tähendab, nii-öelda vanu numbreid, kas neid ei esitata?

– Esitatakse. Eelkõige valmistame ette üllatuse vanemale rühmale, meie lõpetajatele, kaks tantsu omamoodi kingituseks, kus nad näevad teisi lapsi enda tantsudes, mida nad kunagi tantsisid. Üks tants kannab nime “Marusja ja haned”. Seda esitab noorem rühm. Ja teist tantsu “Türgi”, tantsisid nad 7-8 aastat tagasi, valmistab ette ja esitab keskmine rühm.

– Palju on teie kollektiivis täna lapsi?

– Umbes 50. Vanuse järgi neli rühma. Esimene on ettevalmistav 4–6 aastased, teine 6-7 aastased, keskmine – 11-14 aastased, vanim on 15-19 aastased.

– Selgub, et tantsimisega tegeletakse vanuses 4-19?

– Mõned on, kuid mitte kõik.

– Proovid, kui tihti need toimuvad?

– Kolm korda nädalas, 1,5-2 tundi. Erinevad rühmad harjutavad eraldi, igaühel on oma päev. Esmaspäev, neljapäev – lapsed, teisipäeval, reedel – keskmine ja vanem ning pühapäeval – ühised proovid. Kolmapäev ja laupäev on puhkepäevad. Tunnid jätkuvad augustist juunini kaasa arvatud. Alates augustist, sest septembris esineme juba erinevatel linnaüritustel, näiteks teadmistepäeval, meie klubi hooaja avamisel, Ahtme linnaosa päeval ning meil on vaja koostada oma programm. Traditsiooniliselt lõpetame oma hooaja alati jaanipäeval 23. juunil piduliku kontserdiga ja läheme kahekuulisele puhkusele.

– Mis on tantsu õppimisel kõige raskem?

– Kannatlikkuse puudumine lastel, eriti noorematel – nad ei suuda keskenduda numbrile nii kaua kui vaja, järjekindlalt töötada – teha ühte ja sama liigutust. Samal ajal on mul vaja teha numbrit: seletada kõike, näidata – koondada nende tähelepanu ja hoida seda tähelepanu seni, kuni tants on lavastatud.

– Lavakostüümid igale esitatavale numbrile, kus te neid õmblete?

– Tavaliselt me neid praegu ei õmble, vaid otsime neid, tellime Interneti kaudu kaupluste spetsiaalsetelt veebilehtedelt – maailmas on absoluutselt kõike. Kostüüme saab tellida Itaaliast, Hispaaniast ja Hiinast, kõikjalt maailmas. Kui pakid ei jõua õigeks ajaks kohale, siis valime vanast laost midagi sobivat.

– Keda on teie kollektiivis rohkem – poisse või tüdrukuid?

– Praegu on meil ainult üks poiss ja kõigil varasematel aastatel oli neid väga vähe.

– Miks poisid tantsida ei taha?

– Tõenäoliselt on see meie linna eripära. Kuigi ka teistes linnades on rühmades poisse vähe, neid siiski on. Põhimõtteliselt lähevad nad kõik sporti arvates, et tantsimine pole tõsine tegevus.

– Mida tantsimine lastele annab?

– Palju. Kõigest ei jõua rääkidagi. Ma isegi ei tea, mida kõigepealt nimetada, sest kõik on oluline. Alustan omapärasest tulemusest: tantsimisega tegelenud eristuvad meeldivalt (tantsujälg jääb paljudeks aastateks) inimestest, kes sellega tegelenud pole. Tantsijatel on tavaliselt sirge selg, ei olda küürus, ilus rüht ja kõnnak. Oma keha valdamine. Plastika. Elegantsus. Eelkõige laste vaimne ja esteetiline areng, musikaalsus, rütmitunne, loovus. Nagu ka distsipliin, tähelepanelikkus, vastutustunne, töökus, oskus meeskonnas koos olla, hea muusikamaitse, stiil… lihtsalt kohtumine imelise tantsumaailmaga. Kuigi loomulikult on erinevaid tantse. Näiteks on mul lapsed, kes varem tegelesid tänavatantsu, hip-hopiga, tulid ise või emad tõid nad mulle “ümberkasvatamiseks” ja mina pean (naeratab) “ümber kasvatama” – tänava-, hip-hop kultuurikõrvaldama. Ma ütlen: sa oled tüdruk, sa pead olema ilus, sa pead olema elegantne, heade kommetega. Isegi mõnikord toon peegli ette, vaadake ennast. Ja mind teeb õnnelikuks, kui kogu see loor kaob. Muide, poisid (naeratab) muutuvad kohmakatest elegantseteks noorteks. Kohtasin tänaval üht oma kunagist lõpetajat ega tundnud alguses ära, mõtlesin, milline elegantne noormees. Ja siis, kui ta minu poole pöördus: oh, see on minu Kolenka.

– Kuidas käib tantsijaks saamine?

– Pidulikus õhkkonnas, kord kahe aasta jooksul, sügisel. Kutsutud pole mitte ainult algajad, vaid ka nende vanemad, aga ka vanemad õpilased.

– Juubel, mis see teie jaoks isiklikult on?

– Järgmine samm minu ja kollektiivi elus (naeratab). Möödus viis aastat. Tähistame juubelit iga viie aasta möödudes. Selle viie aasta jooksul on kollektiivi värskendatud. Näen, kuidas lapsed muutuvad, kasvavad. Ja tantsud muutuvad selle aja jooksul absoluutselt. Kuigi 5 aastat lähevad igavikku, jääb meie kollektiivist omamoodi kroonika fotodel ja videotes – vaatan seda ja kõnnin vaimselt läbitud teed.

– Mida tantsud Teie jaoks tähendavad?

– Terve elu olen teinud seda, mida armastan ja selle eest makstakse mulle ka raha, minu arvates (naeratab) olen kõige õnnelikum inimene.

– Ilmselt tegelesite ise lapsepõlves tantsuga?

– Jah, alates 10. eluaastast. Samas Ahtme klubis (siis kandis nime Kaevur), teatri Estonia endise baleriini Salome Ruvimovna Shulmaniga (enne seda käisin siin teatriringis, samuti õppisin muusikat). Siis aga läksin Jõhvi Pioneeride Maja tantsukollektiivi.

– Nii et otsus astuda kultuurikooli polnud juhuslik?

– Täiesti õige. See oli minu lapsepõlve unistus. Armastasin tantsida, mõtlesin tantse välja. Õppisin Valgevenes Grodnos ja pärast kõrgkooli lõpetamist naasin Kohtla-Järvele. Mind võeti tööle Viktor Kingissepa nimelisse kultuuripaleesse (praegune kultuurikeskus) koreograafiks, tantsurühma juhiks ja 8 aastat hiljem kutsus mind siia Ahtme klubi tollane direktor Klavdia Aleksandrovna Bazarova. Ahtme on minu oma piirkond, siin möödus minu lapsepõlv, siin elasid vanemad ja siin elan siiani. Tulin Ahtme klubisse osaga oma tantsurühmast – need tüdrukud, kes elasid Ahtmes ja käisid minu tundidesse Järve linnaosas. Seega ei loodud Antarest täiesti nullist.

– Antares, miks otsustasite kollektiivile just sellise nime anda?

– Antares on Skorpioni tähtkuju eredaim täht ja üks eredamaid tähti öötaevas. Tahtsin väga, et minu kollektiivil oleks helge saatus, et jagaksime rõõmu, valgust inimestele, vaatajatele.

– Palju õpilasi teil selle 43 aasta jooksul oli?

– Ma pole kunagi lugenud, aga väga palju.

– Millise tundega saadate oma lõpetajaid ellu?

– Segased tunded: kerge kurbus, põnev rõõm. Ja pisarad silmas, sest need on ka minu lapsed – nad kasvasid üles minu silme all ja (naeratab) minu osavõtul.

– Vabandage, mida te tunnete, kui teie õpilased lähevad ära?

– Kibedus. Jääb ju iga õpilane hinge ja südamesse. Sellest saab nagu perekond.

– Mis põhjusel nad Antaresest lahkuvad?

– Erinevatel põhjustel. Tahetakse proovida midagi uut, minu põhisuunaks on süžeetants (tants, mida saab lugeda nagu raamatut), aga tahetakse kaasaegsemaid, samu tänavatantse või hip-hop tantse, samuti õppida nooremate juhtendajatega. Keegi lahkub seoses vanemate kolimisega, kedagi meelitas tüdruksõber teise tantsurühma.

– Kas on juhtumeid, et kollektiivist lahkutakse seetõttu, et vanematel pole võimalust laste tantsutundide eest maksta?

– Ei, meil on väga väike tasu.

– Kuidas otsite oma ridadesse uut täiendust: käite koolides, riputate kuulutusi?

– Ei, ma ei käi koolides, ma ei riputa reklaame, nagu see oli varem. Nüüd teeb nimi oma tööd. Meie kontsertidele tuleb palju inimesi, nad näevad ja kuulevad kõike, nagu ka nende vanemad. Seega pole täiendavat reklaami vaja. Lapsed tulevad ise meie juurde või toovad vanemad.

– Kas võtate vastu kõik lapsed või ainult andekad?

– Kõik, ka need, kellel pole kuulmist, sest seda saab arendada, siin on vaja ainult lapse soovi ja töökust. Kui tulevad uued õpilased on meil alguses palju rütmikat. Siis, kui nad juba teavad, kuidas muusikat hästi lugeda ja mõistavad, mis on ruut tantsus, siis hakkame seda muusikat laulma. Nii et järk-järgult õpivad kõik rütmis tantsima. Igal aastal uuendatakse ja noorendatakse meie kollektiivi pidevalt – keegi lahkub ja keegi tuleb. Järgmisel hooajal on mul peaaegu kõik väikesed – hakkama kasvama uuesti. Seega igal aastal tuleb mingil määral midagi nullist alustada. Tavaliselt alustame tantsude õppimist alati nullist. Kuna varem tantsitut meie repertuaaris enam ei ole. Elu ei seisa paigal, uuenevad ka tantsud – need stiilid, mida varem esitati, pole praegu üldse ajakohased. Tuleb jälgida aega, sellega sammu pidada – mida praegu tantsitakse, kuidas tantsitakse.

– Kas igal ajal on oma tantsud?

– Jah. Nüüd on teised tantsud. Meie suund on estraadi- ja rahvatantsud. Ja tavaliselt alati uued. Kui luban endale korrata mõnda edukamat, säravamat tantsu, siis saan seda järgmise rühmaga lavastada vaid korra. Kolmandat korda ma seda ei tee. Sest peas on palju ideid – tahaks midagi uut.

– Kust tulevad lõputud ideed?

– Absoluutselt igalt poolt. Kaasa arvatud internetist kui ma vaatan, kuidas teised rühmad tantsivad ja leian just need huvitava idee rosinad ning arendan seda omal moel, loon oma tantsupildi. Ja see osutub täiesti teistsuguseks tantsuks. Siin (naeratab) aitab paljukogemus, fantaasia. Kuigi õpin siiani. Olen lõpetanud palju kursusi, palju stažeerinud, näiteks Jekaterinburgis, Moskvas, Vladimiris, Smolenskis, Peterburis. Osaledes oma kollektiiviga erinevatel võistlustel ja festivalidel toimub ka omamoodi õpe, avardame kogemusi, kui näeme teiste kollektiivide esitusi.

– Festivalid ja võistlused, millised?

– Need on erinevad. Osad toimuvad Ida-Virumaal, teised näiteks Tallinnas, eelkõige laulu- ja tantsupidu “Slaavi pärg”, rahvusvaheline lastekunsti festival “Jürikuu”, mida peetakse tänavu 8. Aprillil. Esineme seal ka seekord, ma loodan, et taas edukalt. Festivalidel ja konkurssidel esitleme lisaks süžeetantsudele ka teisi erinevaid suundi – laste-, rahva-, kaasaegseid tantse.

– Erinevad rahvusvahelised festivalid ja konkursid ei toimu mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Kus on teil õnnestunud käia?

– Venemaal, Poolas, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis. Mällu jäävad kõik need festivalid-võistlused, aga see, mis toimus mitte väga ammu Venemaal Peterburis, eriti. Mitme oma tantsu hulgas näitasime seal eesti rahvatantsu “Kaerajaan”, loomulikult esineti rahvariietes. Valmistasime selleks põhjalikult ette, nagu ka teisteks tantsudeks – saime 5 auhinna – saime võitjateks ja auhinnatuteks. Kõige ootamatum ja võib-olla ka kalleim oli 1. koht ja saadud karikas nominatsioonis: “Parima rahvatantsu esituse eest”, samuti 1. koht ja karikas teises nominatsioonis: “Parima lavakostüümi eest”, paljudest konkursile tulnud kollektiividest anti see meile just “Kaerajaani”, eest. See oli kujuteldamatu: võistelda, võita Gruusia, Dagestani võistkondi sütitavaid tantse meie põhjamaise külma tantsuga! See (naeratab) oli tõesti triumf.

– Millistes kohtades Kohtla-Järvel esinete?

– Kõikidel Ahtme klubi üritustel (nii siseruumis kui ka vabas õhus), samuti erinevatel linna pühadel.

– Klubi fuajees stendil on teie kollektiivi auhinnad – karikad ja koridoris seinal – diplomid, tunnistused, tänud. Millised on teie tunded mööda kõndides?

– Rõõm, uhkus oma kollektiivi üle, kuigi samas pidev vastutuskoorem, et edaspidi latti mitte alla lasta.

– Olete kunagi valitud elu eesmärki teeninud 43 aastat, kas väsimus tuleb peale?

(Naeratades.) Ei. Elu läheb ju edasi – ideid on palju: tahan teha seda ja seda ja seda… Pole aega väsida.

– Kuid pidev töö lastega ja selliste erinevas vanuses lastega – kas see on väga raske?

– Minu jaoks pole see raske, puhkan lastega (naeratab). Eriti noorematega – nad on nii avatud, nii emotsionaalsed, nii säravad. Suurematega on muidugi omad nüansid, teistsugune lähenemine, toimub ju aktiivne isiksuse kujunemine ja see toimub minu silme all – on vaja mõista, austada kõikide maailma.

– Ilmselt on tantsimine sinu jaoks nii töö kui ka hobi?

(Naeratades.) Jah, ja see on õnn.

– Muudeks hobideks ei jäänud aega ega energiat?

– Miks, ma kudusin, õmblesin ja kudusin vaipu … Kuid nüüd pole selle järele erilist vajadust, kuigi teen sellegipoolest mõnikord näputööd.

– Kas teie lapsed ja lapselapsed tegelevad tantsimisega?

– Mul pole lapsi ega lapselapsi. Olen (naeratades) oma tööga abielus.

– Klubi Ahtme, selle tähendus Kohtla-Järve Ahtme linnaosa elanike jaoks, milline on teie arvamus?

– Selle tähtsus on suur, eriline missioon – see on siin ainus selline kultuurikeskus. Ahtme elanikele on klubi on nagu valgus aknas. Tahaks väga näha selle uut hoonet – kaasaegset, ruumikat. Kõik need aastad unistasin, et jõuaks aeg, mil korraldan vähemalt ühe meie kollektiivi kontserdi uuel laval, aga vaevalt. Kuigi sellest hoolimata tahan ka täna uskuda klubi õnnelikumasse saatusesse.

– Niisiis, 35. aastapäev on möödas, omamoodi helge verstapost, aga mis ootab ees?

– Uus viisaastaku plaan: ootame uusi tantsijaid, kasvatame üles uue põlvkonna, õpime uusi tantse, osaleme festivalidel, konkurssidel, esineme erinevatel üritustel – Antarese elu jätkub. Ees on tema 40. sünnipäev.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam