Sündmuste stiliseerimine, võttes kontseptsiooni aluseks tuntud filmi- või kirjandusteose, on ahvatlev idee, kuid korraldajatele väga koormav. Tõepoolest, lisaks kontserdikava enda kohandamisele on vaja mõelda ka kujundusele, mis on seotud märkimisväärsete kulutustega. Keerulised kallid dekoratsioonid pole amatöörkollektiividele taskukohased. Kas siis on võimalik “vähese verega” saavutada autentsust ja anda peole vajalikku sära? Oma juubelikontserti filmi Suur Gatsby stiilis kujundanud tantsurühm Viis Tähte tõestas, et see on võimalik. Kui mitte kõike, siis paljut.

Kohtla-Järve kollektiivi Viis Tähte kontserdile tulnud pealtvaatajaid ootas Broadway šikk õhkkond ja sära: Kultuurikeskuse sissepääsu kaunistas punane vaip, külalisi võtsid vastu säravates kleitides neiud, fotograafid, videooperaatorid. Vestibüüli ja fuajeesse paigaldatud lavatehnika valgustas suurtel kuubikutel istuvaid tantsijaid. Teisel korrusel oli tunda peo lähenemist – mängis väikest jutuajamist soodustav elav muusika, oli fotoala, kus sai mälestuseks pildistada. Õhkkonda täiendas publik, toetades ideed sellega, et kontserdile tuldi ajastu stiilis.

– Oleme 15-aastased ja juubel on pidu. Soovisin, et kontserdile tulnud inimesed tunnetaksid seda maagiat. Selleks, et õhkkond oleks maksimaalne, sisustasime Kultuurikeskuse ühes stiilis. Ostsime kuldset värvi ja värvisime sellega suured kuubikud, millel said ilutseda kollektiivi liikmed. Punane vaip sobis hästi Kultuurikeskuse majesteetliku vaatega. See on juba selletagi ilus ja meil õnnestus seda ilu valguse, kostüümide ja väikeste dekoratiivelementide abil rõhutada, – rääkis Viis Tähte tantsukollektiivi juht Ainikki Seppar.

– Kohalikud artistid saavad harva mitmekesistada kontserte täiendava tehnilise varustuse ja dekoratsioonidega. Teie riskisite. Kas soovitud efekti saavutamine oli keeruline?

– Kollektiiv tegi palju oma jõududega: kuu enne kontserti ütlesime õpilastele, et nad peavad oma välimuse läbi mõtlema ja valima sobivad kostüümid, millega noored ka tegelesid. Tore oli näha, et ka paljud lapsevanemad, kontserdi külastajad ei jätnud kasutamata võimalust enda välimusega katsetada. Meie kontserdi ideed toetas Kultuurikeskus ja tegi jõupingutusi selle nimel, et õhtu kujundus vastaks võimalikult täpselt antud teemale.

– Emotsioonid raugesid pärast kontserti, nüüd saad vastata küsimusele, kas kõik plaanitu õnnestus?

– Pöörasime suurt tähelepanu Kultuurikeskuse ruumide kujundusele, lavastasime teemakohased tantsunumbrid, mis avasid ja lõpetasid kontserdi. Kavas oli üks number vanema rühma tüdrukutega, mis vastas antud teemale. Muidu oli see aruande juubelikontsert.

– Kas üldse oleks võimalik teha programm, kus stsenaarium, kujundus ja tantsud vastaksid täielikult nimetusele Suur Gatsby?

– Praegusel hetkel mitte. Selleks on vaja väga suurt meeskonda, mida mul lihtsalt pole. Ja selleks oleks vaja eraldi tantsukava, mida tuleks ette valmistada sügisest. Meil selliseid ressursse pole.

– Arvestades seda, kui palju te kava ettevalmistamisel vaeva nägite, kas näete mõtet kontserti korrata?

– Jah, ma tahaksin meie kontserti uuesti näidata. Tean, et kuna piletid olid välja müüdud, siis paljud inimesed kontserdile ei pääsenud. Kui jätkata sinu ideed kontserdi programmi täielikust kohandamisest filmi Suur Gatsby teemaga, siis ei tohiks see olla lihtsalt aruandekontsert, vaid omaette tantsuprojekt.

– Loomingulist hooaega kokku võttes, milline oli see kollektiivile Viis Tähte?

– Väga intensiivne. Sel aastal esinesime palju erinevatel festivalidel väljaspool Kultuurikeskust, osalesime meile tundmatutes projektides. Leidsime uusi sõpru ja saime uusi kontakte. Üks tipphetki oli esinemine “Tantsuolümpiaadil”. See oli šokk. Me ei oodanud, et projekt, milles me esinema hakkame, on nii mastaapne. See oli meie jaoks uus tase. Noored töötasid kolm päeva, hommikust õhtuni. Esitasime rekordarvu tantse. Võtsime kaasa kõike: uusi numbreid, vanu lavastusi. See oli igaühele meist puhkus, saime hindamatu kogemuse. Aga nagu noored mulle hiljem tunnistasid, oli see nende jaoks töökoormuse poolest kõige raskem projekt, – ütles Ainikki Seppar.

Aruandluskontsertide üheks lahutamatuks osaks on hüvastijätt kollektiivi lõpetajatega. Alati on emotsioonide meri – rõõmu ja kurbuse pisarad. Kurb, sest vanemate liikmete jaoks peetakse lõpukontserti viimaseks, kuid alati seda ei juhtu. Kui mõnele tantsijale jääb edaspidiseks vaid tugev, meeldiv mälestus, siis mõnele lõpetajale on see hüvastijätt vaid formaalne ja ajutine. Umbes pooled jätkavad kollektiivis seni, kuni tantsimine on osa nende elust ja iga lavaleminek pidu.

Ilja Telnov

Autori foto