Tantsukollektiiv “Dance Box Studio” petas oma loomehooaja ismajaga. Reedel, 9. juunil, ei olnud Kohtla-rve Kultuurikeskuse saalis toimunud kollektiivi aruandekontserdil vabu kohti ja programmi alguseks tulnud publik oli sunnitud laval toimuva vaatamiseks istuma astmetel i seisma.

“Dance Box Studio” meeskond (edaspidi “DBS”) on tuntud mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka kaugemal selle piiridest. Teiste maade tantsukunsti fännid teavad kollektiivi, sealhulgas kui tänavatantsufestivali J-Fest korraldajat. Vaid kahe aastaga on festival kooliformaadist muutunud ja kasvanud, saanud rahvusvahelise ürituse staatuse. Sel kevadel lisandus juba olemasolevatele regaalidele uus: Natalja Šabartšina võitis tantsusaate konkursi “Tantsi võidu!”, pälvides üleriigilise tiitli “Eesti tantsivaim õpetaja”. Ühes telesaates rääkis ta tantsukeeles, millise kriitikalainega temal kui noorel koreograafialembelisel õpetajal tuli Internetis silmitsi seista. Suurema väljendusrikkuse saavutamiseks tsiteeris ta tantsu alguses mitmeid fraase, mida ta oli aastate jooksul sotsiaalvõrgustike kommentaatoritelt saanud. Kaasaegse ühiskonna probleemidest räägiti taas tantsukeeles ka viimasel aruandekontserdil.

– Nende teemade juurde, mis meie tantsudes kajastuvad, lisaksin ma kadeduse, konkurentsi, seksismi, ebavõrdsuse, nälja. Ühes viimases numbris, kus ainult nimi “Maailm hädas” räägib enda eest, võis publik näha mitut meie ühiskonna probleemi, – ütles Natalja Šabartšina.

– Olles saali keskel ja jälgides inimeste reaktsiooni, võin öelda, et “Vua Lja” tantsu esituse ajal, kui tüdrukud hakkasid hämaruses riideid seljast võtma, oli saalis tunda kerget pinget ja šokki nende silmades, kes tantsu esimest korda nägid.

– Võib-olla. Aga jällegi, me ei riietunud lahti. Jah, selle numbri kostüümid olid naha värvi ja kinnisemad kui paljudel sportlastel. Tüdrukud võtavad kleidid seljast mitte selleks et lahti riietuda, vaid näitamaks, et nutiseadmete, kallite kaubamärkidega riiete, materiaalsete asjade taga on peidus inimese tõeline olemus – tema hing. See on oluline ja näitab meie tegelikke väärtusi.

– Kas sa ei karda teismelistega selliseid provokatiivseid lavastusi lavastada?

– Kuigi mulle meeldib eksperimentaalne koreograafia, olen ma eelkõige õpetaja. On selge arusaam, mida on laval lubatud teha ja mida mitte. Laste ja noortega töötades näen alati punaseid jooni millest ma üle ei astu. Kõik saab alguse muusikavalikust ja assotsiatsioonidest mida teos minus tekitab. Kaalun kui sobiv see idee on, kas see sobib minu õpilastele vanuse järgi, milline rühm suudab idee tehniliselt ellu viia. Samas on oluline, kas tantsijad saavad aru tantsu olemusest, kas nad suudavad lugu läbi elada seda iseendas läbi kandes. Tantsus saab rääkida paljust ja seda pole vaja otseselt teha. Tantsu tähendus ei tohiks välja näha loosungina, vaid seda tuleb lugeda läbi teise emotsiooni või käeviibutuse.

– Tunnistan, et ma ei saanud laval nähtust kõigest aru. Mida teha ettevalmistamata vaatajaga, kes mõne tantsu, eriti soolo, ajal võib küsida: kas see on järjekordne osa numbrist või krambis artist ja ta vajab abi?

– Eksperimentaalne tants on tänapäeval väga moekas suund. See on mulle väga lähedane ja seepärast on meil nüüd selles stiilis töid. Võib-olla pole need igale vaatajale mõeldud, kuid märkisid õigesti: vaataja peab olema ette valmistatud. See on meie kui tantsijate ülesanne. Näiteks saab tantsumaailma mitmekesisusega tutvuda igaüks Jõhvis toimuval festivalil J-Fest. Isegi kui inimene ei näe seal kõiki stiile, muutub tema silmaring avaramaks.

Tantsud muutuvad pidevalt ja need, kes igal aastal meie esinemistele tulevad või kollektiivi tööd jälgivad, näevad, et ka meie muutume, avastame midagi uut. Seetõttu on meie publik suures osas valmis eksperimentideks ja ootamatuteks esinemisteks.

Natalja sõnu kinnitab Svetlana, kes tuli Narvast Kohtla-Järvele oma tütretütarde esinemist vaatama. Vaheajal jagas naine oma emotsioone nädalalehele:

– Olen vaimustuses! Sõnadega on raske kirjeldada, lahkun saalist nagu puhanuna. Mind valdavad emotsioonid. Näete? Pisarad voolavad.

– Kas teid ei häirinud, et laval ei näidata klassikalisi tantse, millega paljud meist harjunud on?

– Ma pole neid varem näinud, aga mulle meeldisid. Rõõm ja uhkustunne meie noorte üle: kui paindlikud ja emotsionaalsed nad on. Oli näha, et lastele ja vanematele noortele need tantsud meeldivad. Vaatajana tundsin seda, – ütles Svetlana.

Pärast edu kollektiivi aruandekontserdil läksid tantsijad kauaoodatud puhkusele. Augustis jätkatakse treeningutega, stuudiosse tulevad lapsed, kes asendavad praeguseid lõpetajaid. Tänavu on neid neliteist: Polina Rjabušenko, Anželika Dementjeva, Ivika Karp, Viivian Viikmaa, Asmin Tšamjan, Aleksandra Kazak, Aksinja Dobrosotskaja, Sofia Bazarova, Anna Vahtre, Rebecca Lindus, Alina Latõštševa, Lora Kislenkova, Adelia Malõševa ja Daniil Sergejev.

Nagu teisteski kollektiivides, jäetakse «DBS» aruandekontsertidel lõpetajatega hüvasti. Osa neist jätkab sügisel stuudios tantsimist, osa naaseb aasta pärast.

Aleksandra Iljuškina jätkas pärast lõpukontserti tantsimist «DBS»-is. Alina Müller lahkus kollektiivist mitmeks aastaks, kuid naases võimaluse avanedes lavale.

– Tüdrukud, miks te otsustasite tantsimisega mitte lõpetada?

Alina: – Kuidas me tantsuta olla saame? Kuhu me oma energia paneme?

Aleksandra: – Minu jaoks on see teine kodu.

– Selge, olete praegu veidi üle kahekümne, energiat on enam kui küll. Aga on ju lisandunud uued mured: õppimine, töö, majapidamistööd.

Aleksandra: – Olen nõus. Kõike tuleb kombineerida, mida on vahel päris raske teha. Mõnikord tuled koju ja mõtled: “Aitab!” Aga järgmisel päeval jooksed jälle trenni.

Alina: – Töötan vahetustega. Juhtub nii, et pärast trenni pean minema öövahetusse ja hommikul lähen uuesti proovi, avaneb justkui teine hingamine.

Aleksandra: – Kogu meeskonna toetus aitab.

– Võtsid küsimuse keelelt. Kas «DBS»-is on konkurents?

Alina: – Ei! Naasin alles eelmisel aastal ja eeldasin alguses, et midagi sellist võib olla, öeldakse, et tuli “staar” ja pretendeerib esinemiseks esimeses reas. Kuid mu kartused ei olnud õigustatud.

Aleksandra: – Kõik tüdrukud on mõistvad. Mõnikord lähed nende juurde pärast proovi nutma ja nad kuulavad. Ja tundub, et läheb lihtsamaks, leiad jõudu.

– Kas pole olemas sellist asja nagu “Oh ei, see tants on minu jaoks juba lapsik”?

Aleksandra: – Sellist asja pole. Kui oled tantsija, siis tantsid kõike. Natalja jagab meiega oma tantsuideid, meie avaldame omi mõtteid. Kuna detailid on igas tantsus olulised, siis kirjeldame oma elusituatsioone ja ükskõik milline neist võib saada numbri intonatsiooniliseks võtmeks.

Alina: – Meile räägitakse etenduse peamine idee ja igaüks peab seda ette kujutama, endast läbi laskma. Pakume liigutusi, asetame aktsente kokku, jättes tantsu tükikese endast.

– Tüdrukud, tantsus toimuva liikumise ja inimese sisemise seisundi vahel on teatav seos. Kas on etendusi, mille esitamine on teile emotsionaalselt raske?

Aleksandra: – Ma arvan, et see on tants “Etnika või koht päikese all”, sest selles on palju agressiivsust. Peab end häälestama ja vaatajale agressiivsust näitama, kuid neid emotsioone laval tuleb kontrollida, et mitte traumeerida ega kahjustada teisi numbris osalejaid.

Alina: – “Vua Lja”, kus peksame pintsakutega põrandat. Etenduse olemus on põimunud mõne juhtumiga minu elus ja kuna tantsu ajal ärkavad mälestused kuidagi ellu ja keerlevad peas, on vahel võimatu emotsioone tagasi hoida. Seekord see juhtus. Juhtub, – ütles «DBS» liige muigega.

«DBS» aruandekontserdil «Back to the roots», mis tähendab «Tagasi juurte juurde», näitas kollektiiv nii värskeid kui möödunud aastate taastatud numbreid. Kontserdi programmis osales ka Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemaja rühm “Zagadka”, kellega «DBS» aktiivset koostööd teeb.

Ilja Telnov

Autori foto

Reklaam