Tänaseks vestluskaaslaseks on tuntud sportlane, Jõhvi Spordikooli treener, Jõhvi Vene Põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Deniss Šalkauskas.

– Naasite hiljuti võistlustelt, mis võistlused need olid?

– Euroopa võistkondlikud meistrivõistlused kergejõustikus.

– Kus need toimusid?

– Poolas. Sileesias, Chorzowi staadionil.

– Kui kaua Te seal olite?

– Kuus päeva.

– Selgitage (võib-olla kõik ei tea seda): mis vahe on võistkondlikel Euroopa meistrivõistlustel ja tavalistel Euroopa meistrivõistlustel?

– Tavalistel Euroopa meistrivõistlustel saab iga riik osaleda ainult teatud spordialadel (nendel, milles tal on tugevaimad sportlased) ja iga sportlane peab täitma selleks vajalikud normid – näitama teatud tulemust. Võistkondlikul Euroopa meistrivõistlusel peab sellel osalev riik, ka Eesti, kõikidel võistlusaladel välja panema täiskoosseisu, igal alal ainult ühe sportlase. Ehk siis võistkondlikel võistlustel pole olulised mitte üksikute staaride tulemused, vaid võistkondade tulemused tervikuna – iga osaleva riigi spordi arengutase. Kergejõustiku võistkondlikud Euroopa meistrivõistlused on maailma põhivõistlused riikide koondiste vahel, nende tõusude ja mõõnadega – edu ja langus divisjonides. Üksteise järel võistlevad kolm divisjoni. Esimesse ja teise divisjoni kuulub 16 riiki, kolmandasse 15 riiki. Kokku osales 47 riiki. Eesti oli teises divisjonis, rivaalideks Rumeenia, Ungari, Taani, Sloveenia, Leedu, Bulgaaria, Slovakkia, Läti, Horvaatia, Island, Serbia, Küpros, Moldova, Ukraina, Luksemburg. Vastavalt võistluse tingimustele liiguvad teise divisjoni kolm paremat riiki (esinemiste tulemuste järgi – enim punkte kogunud) esimesse divisjoni. Täna on selleks Ungari, Ukraina, Leedu – ja järgmisel võistkondlikel Euroopa meistrivõistlustel (toimuvad 2025. aastal) võisteldakse esimeses divisjonis. Sama reegel kehtib ka kolmanda divisjoni kolme parema meeskonna kohta: teise divisjoni suutsid murda Iirimaa, Austria ja Iisrael. Teisest kolmandasse madalaimasse divisjoni langesid kolm viimast kohta saavutanud riigid: Island, Luksemburg ja Moldova. Meistriks tuli Itaalia meeskond. Nagu öeldud, pidi iga riigi võistkond esitama igal võistlusalal ühe mees- ja ühe naissportlase (peeti nii naiste kui meeste võistlused). Ja igal alal saavutatud kohtade eest anti võistkonnale kindel arv punkte. Kergejõustiku võistkondlikke Euroopa meistrivõistlusi on erinevates formaatides peetud alates 1965. aastast.

– Neil võistlustel osalemiseks oli vaja selline õigus võita?

– Õige. Enne seda jooksin Oordegemi (Belgia) võistlustel 1500 meetrit ajaga 3.48,08. See on minu isiklik rekord sellel distantsil. Just see tulemus võimaldas mul tõusta 1500 meetri jooksus Eesti hooaja liidriks ja minna võistkondlikule EM-ile, kus võistlesin 1500 meetris.

– Ja kui edukalt?

– Tulemus oli madalam – 3.49,76, sai 15. koha. Meeskonna punktide teenimise positsioonilt ma muidugi väga hästi ei esinenud, aga kui seda isiklikuks tulemuseks pidada, siis olen tulemusega väga rahul – see on minu kolmas tulemus (nagu ma ütlesin, 3.48,08) sportlaskarjääris antud distantsil, samuti võistluse kulgu arvesse võttes: algusest peale kehtestasid võistlejad võiduks taktikalise jooksu (aeglane jooks rõhuga kiirele finišile, viimane ring). Viimasel ringil oli raske ette murda – konkurendid sulgesid raja: jooksid ees, taga ja külgedel. Siin kaotasin viimasel ringil 5 sekundit: mina jooksin selle 58 sekundiga ja peamised rivaalid 53 sekundiga.

– Milline oli meeskondlik tulemus?

– Kümnes koht, mis võimaldas Eesti koondisel teises divisjonis püsida.

– Mitu inimest oli Eesti koondise koosseisus?

– 56 sportlast, lisaks treenerid ja füsioterapeudid.

– Ilmselt oli muljeid palju, aga millised on kõige-kõige?

– Staadion ise. Pole kunagi varem nii suurel staadionil võistelnud. Mõeldud 30 000 pealtvaatajale. Ringis on 8 rada. Tribüünid on väga kõrged. Staadion on veidi kupliga kaetud. Ja atmosfäär on seal eriline – mastaapne… Elasime hotellis, kus ööbisid ka Küprose ja Slovakkia meeskonnad. Ja teised meistrivõistlustel osalejad – teistes hotellides.

– Nüüd saate lõpuks lõõgastuda, nautida suve?

– (Naeratades.) Ei saa puhata. Selle kuu lõpus, 29.-30. juulil, peetakse Tallinnas Eesti meistrivõistlused kergejõustikus.

– Niisiis, treeningud jätkuvad?

– Jah. Nüüd on see peamine, tugevam ettevalmistus. Tegemist on viimase põhistardiga enne kergejõustiku Balti meistrivõistlusi, mis peetakse 4.-5. augustil. Eestist sõidavad Balti meistrivõistlustele kaks 1500 meetri jooksu parima punktisumma saanud sportlast. Ja kui Eesti meistrivõistlustel läheb kõik hästi, siis saan ka nendel võistlustel osaleda. Tahaks väga seal võistelda, seda enam, et olen juba Balti meistrivõistlustel osalenud.

– Kus Te treenite?

– Suvel Jõhvis Heino Lipu kergejõustiku staadionil ja talvel, kui ilm välitreeningut ei luba, Kohtla-Järvel, Ahtme Spordihallis. Seal on raske treenida (hall on mõeldud lihtsamaks sportimiseks, mitte professionaalidele), kuna ring ei vasta võistlusspordi hallide standardile. Standardseks loetakse spordihalli, kus ring on 200 meetrit ja Ahtme spordihallis on 150 meetrit, mis tähendab lühemaid ja järsemaid pöördeid. Kui lastele on see hea – nende jaoks pole erilist vahet, siis minu tasemega sportlase jaoks on see isegi traumeeriv, sest pööretel joostakse tugeva kaldega. Aga meil pole kusagil mujal treenida. Muidugi on Tartus ja Tallinnas korralikud spordihallid, aga need on kättesaamatus kohas. Kui meil oleks ka hea spordihall, siis oleks tulemused palju kõrgemad, sest võistlustel on need 150 meetrit – isegi kui joosta 1000 meetrit, siis standard spordihallis on see 5 ringi ja meil Ahtmes kuus ja pool: peab tegema rohkem pöördeid ja see on sekundite kaotus. Minu isiklik rekord 1000 meetris on 2.25,8, püstitasin selle just Ahtme spordihallis, aga standard spordihallis olnuks täpselt 2 sekundit kiirem, nii et tulemus oleks parem. See tähendab, et spordihall teeb tahes-tahtmata omi kohandusi.

– Kui palju aega treeningud võtavad?

– Treenin peaaegu iga päev, nädalas on üks või kaks puhkepäeva. Nüüd, kui on suvi ja tööl kahes koolis on puhkused, teen kaks trenni päevas, hommikul ja õhtul. Need võtavad palju energiat, nii et töö ajal on kahte trenni väga raske teha. Üldhariduskoolis olen tööl 8.00-15.00, tulen koju – vaheaeg on vaid tund (ei saa diivanile pikali heita), kell 16:00-16:30 tuleb juba minna spordikooli laste juurde trenni. Töötan nendega poolteist tundi. Ja peale seda kell 18:00-19:00 alustan enda trenniga.

– Eeltoodust lähtuvalt: teie kroondistants on 1500 meetrit, on veel 1000 meetrit, kas muid distantse pole?

On, 800 meetrit. Siin on minu isiklik rekord 1.49,92. Varem keskendusin sellele distantsile, kuid nüüd olen rohkem spetsialiseerunud 1500 meetrile.

– Kas konkurents spordis on pigem pluss või miinus?

– Konkurents sunnib sind mitte paigal seisma, vaid pidevalt oma tulemusi parandama, täiustama, olema alati vormis, see on muidugi pluss. Väga noorena, 16-, 18-, 20-aastaste vanuseklassis, oli mul väga kiire areng. Konkurente oli ka siis, aga nad ei andnud mulle mingit vastulööki. Kohe distantsi algusest võtsin edumaa ja juba esimesel ringil tekkis vahe, mis võimaldas mul rahulikult võita. Vanuseklassis kuni 23 aastat hakkasid võistlejad järele jõudma ning algas tugev konkurents. Nüüd, olles grupis “Mehed”, on erinevas vanuses koosseis ja alati on jooksurajal üks põhikonkurent. Aga see on siin Eestis. Rahvusvahelistel võistlustel on kõik keerulisem, seal juhtub kõike, võistlejad saavad midagi spetsiaalselt korraldada. Ja see on miinus. Näiteks hiljutistel võistlustel Belgias: tõugati, kolm korda astuti kandadele, põlvest voolas verd – eesjooksja naelikutest ja viimasel ringil oli üldine tugev blokeering: kolm inimest kukkusid minu ees, sest kõik jooksevad väga lähestikku.

– Selgub, et võistlustel ei saa olla tagasihoidlik, intelligentne, muidu kaotate enesekindlatele konkurentidele?

– Mulle pole kunagi varem meeldinud tõuklemine, aga elu ja kogemus on näidanud, kui tahad head tulemust teha, siis tuleb hea positsiooni saamiseks kohe stardist välja rebida, kõiki eemale tõugates. Võistlustel jagatakse meid jooksude järgi, sageli kuni 15 sportlast ning jooksud toimuvad isiklike rekordite järgi – 3.46 kuni 3.48 – vahe on ainult kaks sekundit.  See tähendab, et kõik sportlased on võrdselt tugevad, kõik jooksevad koos, kõrvuti. Juhtub, et leiad end “kastist”: ees, vasakul, paremal, taga – konkurendid. Belgias viimasel 200 meetril, kui joosta jäi pool ringi, sulgesid konkurendid mind sellisesse “kasti” ja alles viimasel sirgel sain sellest kastist välja rebida.

– Kokkuvõtteks: vaja on mitte ainult sportlikkust, füüsilist vormi, vaid ka tahtejõudu, iseloomu, vastupidavust ja isegi pisut jultumust?

– Ei, jultumus ei tohiks olla, kuigi kahjuks on. Sport on ilu, inimvaimu suursugusus. Ja hea tulemus, millest ma oma õpilastele räägin, ei sõltu ainult füüsilisest vormist, vaid ka moraalsest vormist.

– Kuulute Eesti koondisse, mis aastast?

– Kui arvestada noortekoondist, siis alates 2013. aastast. Nii et see aasta (naeratades) on omamoodi tähtpäev – 10. aastapäev.

– Riigi koondisesse on raske pääseda ja veelgi keerulisem on seal püsida – sest pidevalt on vaja tulemusi parandada, kuigi neid on võimatu lõpmatuseni parandada?

– Maailm paraku toimib nii. See on kõigi sportlaste saatus: seni, kuni on tulemusi, ollakse sinust huvitatud, tulemused kaovad – ei huvitu sinust keegi.

– Kahju, et spordisaatus on nii lühike: kas olete südames valmis sportlaskarjääri lõpetama?

– Valmis, sportlane peaks selleks alati valmis olema – see on reaalsus, aga ma ei kavatse seda veel nii kiiresti teha. Ma saan aru, et ükskord see piir tuleb, ei saa alati kiiresti joosta, tulemust parandada, ka vanusebarjäär. Väidetakse, et 1500 meetri jooksus on ideaalne vanus 25-27 aastat ja 5-10 kilomeetri distantsi jooksjatel juba 27-30 aastat ning 30-35 aastat on ideaalne vanus maratonijooksjatele. Tuleb välja, et (naeratab) liigud vanusega aina kõrgemale ja kõrgemale. Nagu ma juba ütlesin, ei kavatse ma spordist veel lahkuda, kuid siin on vaja motivatsiooni et seda lahkumist võimalikult kaua edasi lükata. Õnneks on sportlasi, kes seda motivatsiooni selgelt näitavad: eelkõige üks lätlane, kes mind väga motiveerib. Tema jooksis 37-aastaselt 1500 meetrit ajaga 3.39, mina aga 3.48: tulemuse vahe on 9 sekundit. Aga mina olen 24-aastane ja tema, tahan rõhutada, 37-aastane. See on väga suur vanusevahe, eriti sportlase jaoks. Ja mis on tulemus! Ja see motiveerib mind – kui tema suutis, siis mis takistab mind tema vanuses nii edukalt esinemast.

– Kes on Teie treener?

– Roman Kohtov.

– Kas tema avastas Teis spordiande?

Võib öelda, et jooksma hakkasin juhuslikult. Enne seda tegelesin 7 aastat teistsuguse spordialaga – ujumisega (ema tahtis, et mul oleks ilus kehahoiak ja ka tervisele kasulik). Harjutasin basseinis aastaringselt, välja arvatud aeg, mil bassein oli suvel ajutiselt suletud ja harjutasime staadionil, sealhulgas jooksmist. Basseinis olid mu tulemused nõrgad, isegi mitte keskmised. Staadionil joostes tundsin, et mul on siin eelis ja mu ema nägi seda ning soovitas mul kergejõustikku minna. Ma ise tundsin sisemist tõmmet jooksmisele. Tulin Jõhvi Spordikooli treeneri ja Jõhvi Vene Põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Viktor Predbannikovi juurde. Temast sai minu esimene kergejõustiku treener. Just tema andis mulle väga hea baasi, mis tagas kõrgete tulemuste saavutamise. Olen talle väga tänulik. Tartu Ülikoolis õppimise ajal oli mul teine treener – Harri Lemberg. Elasin Tartus ning raske oli treenida omal käel, Viktor Predbannikovist eemal. Viktor Predbannikovi ja Harri Lembergi kokkuleppel treenisin Harri juures, aga mitte kaua. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist võeti mind tööle Jõhvi Vene Põhikooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Ja paralleelselt sai minust eelmise aasta septembrist Jõhvi Spordikooli kergejõustiku treener. Mul on oma grupp, kus tegelevad erinevas vanuses lapsed (teise klassi õpilastest gümnasistideni), mitte ainult poisid, vaid ka tüdrukud.

– Selgub, et olete treeneritööd teinud juba aasta. Kas saate mingisuguse tulemuse kokku võtta – plussid ja miinused?

– Väikeste lastega on muidugi raske, aga mulle tundub, et see on nii kõigi treenerite puhul – on vaja paika panna distsipliin, õpetada metoodikat, selle põhitõdesid. Vanemate lastega on palju lihtsam, nad saavad kõigest kergemini aru ja see on huvitavam. Hakkad mõtlema mitte ainult sellele kuidas neid õpetada, vaid sead juba eesmärgiks mingi tulemuse saavutamise ja isegi selle tulemuse parandamise. Kui ma näen treeningul või võistlustel, et õpilane on teinud vea, ütlen talle kuidas seda parandada ja ta parandab kohe ja järgmine katse, näiteks kõrgushüppes või kaugushüppes, paraneb ja see on meeldiv nii õpilasele kui ka mulle. Sellised mikromomendid, kui annan õpilasele õige vihje ja tema tulemused paranevad, teevad need mulle rõõmu. Tegeleme kõikide kergejõustiku aladega – kaugushüpe, kolmikhüpe, kõrgushüpe, teivashüpe (need on eriti populaarsed laste seas), tavajooks, tõkkejooks, keskjooks (400, 800, 1000, 1500 meetrit), kuulitõuge, kettaheide, odavise, aga vasaraheide – seda pole me veel proovinud, ka seetõttu, et see on ohtlik ja ettevalmistus peaks olema vanematele lastele. Üks õpilane, lõpetas üheteistkümnenda klassi, on väga aktiivne (ka isale meeldib sportida) osaleb jooksudel – Jõhvi rahvajooks, Ahtme rahvajooks – osaleb alati 5-10 kilomeetrit distantsil. Tegelikult on lastega väga huvitav töötada – (muigab) näen neis iseennast, kui hakkasin ise kergejõustikuga tegelema.

– Mis on Teie jaoks sport, mida see Teile annab?

– (Naeratades.) Tunne end elavana. Sport pakub mulle rõõmu, annab elule mõtte, seega ei plaani ma kindlasti lähiajal oma sportlaskarjääri lõpetada. Ja isegi siis, kui profisport läbi saab, saab ikka amatöörina sportida. Mina ja mu sõbrad teeme alati nalja: 35-aastaselt algavad veteranide rühmad, 23–35-aastased arvestatakse vanuserühma “Mehed” ja alates 35. eluaastast “Mehed-veteranid”. Mu sõbrad ja mina naerame, siis hakkame aktiivselt võistlema veteranide ridades. Ma pole ainult jooksurajal, mulle meeldivad väga kõrgushüpped. Kuigi ma pole kunagi spetsiaalselt kõrgushüppega tegelenud, olen hüpanud 1.96. Minu kõrgushüppega tegelevatele sõpradele avaldas see muljet ja nad ütlesid, et kõrgushüppes saaksin paremaid tulemusi kui jooksmises. Ka mind huvitab, et kui ma tegeleksin kõrgushüppega, siis mis oleks tulemus. Kuid saatus otsustas, et tegeleksin jooksmisega.

Antonina Vaskina

Foto eraarhiivist