Usutakse, et number 13 toob ebaõnne. Kuid Kohtla-Järvel Sinivoore tänava maja number 13 lükkab selle ebausu ümber. On õnnelik number. Õnnelik ka seetõttu, et siin toimetab aastast 2004 mitte lihtsalt kompetentne, majanduslikult mõtlev korteriühistu esimees, vaid ka suure hingega inimene – Jelena Mutonen. Juba mitmeid aastaid on ta üksi muutnud maja oma kätega, pakkudes selle elanikele rõõmu.

Tänaseks on see maja ainulaadne mitte ainult Kohtla-Järvel, vaid ka kaugemal.

Juba sisenemine maja esimesse sissekäiku võlub, kuigi mitte ainult, isegi sisenemine keldri. Omamoodi maja ringkäiku palus nädalaleht Panorama Jelena Mutoneni läbi viia ja see algas just keldris.

Keldri sissepääsu juures, kus asub maja soojussõlm, võtab külalislahkelt vastu heatujuline Vanamees käes vahune õllekruus, keldri peremees – mosaiikpilt. Sissepääsu seinad ja põrand on samuti mosaiigist. Nurgas on ilus laegas Vanamehe varaga, tema asjad. Teist ust avades tardud, terve sein on vormistatud mosaiikkompositsiooniks – tõeline kunstiteos. Roheluse, suurte punaste moonide, lendavate liblikate taustal on sarvede ja habemega kits Borja, porgandiga jänku Senja, kass Motja. “Need on meie keldri elanikud, keldri ja maja hoidjad, nemad valvavad meie rahu ja vaikust, – ütleb Jelena naeratades. – Kui ma siia tulen, tervitan neid alati. Punased moonid tegin mitte juhuslikult. Mulle toodi punaste plaatide jäägid ja nägin kohe et oleks ilus. Jänese, kassi ja liblikad tegin kuna põhitausta jaoks polnud piisavalt soovitud värvi mosaiiki. Ja tühjad kohad tuli millegagi täita. Töö keerukus seisnes kõigi nende mosaiigitükkide kokkupanemises ja kohandamises. Aga põhimõte, kui hästi püüda saab midagi korda, toimib. Mul on tulemusest hea meel, ma isegi ei oodanud sellist tulemust. Tegelikult veenab see veelkord, et tõenäoliselt saab inimene kõigega hakkama, kui ta seda teha ei karda.”

Paremal on teisel seinal kogu pikkuses ja laiuses teine pilt-mosaiik, mis on moodustanud mitmevärvilise mustri. Ja vasakul sama, kuid palju väiksema suurusega. Isegi keldri akende ääred on mosaiigist laotud, praktiline ja ilus.

Järgmine uks on soojussõlme. Siin on veelgi suurem imetlus, mitte ainult seinad, vaid ka põrand ja lagi on kaetud imeliste mosaiikmaalidega. Ühel seinal on paar armunud kassi, lendavad liblikad, teisel hiir, kolmandal kevadised õites puuoksad, millest ühel istub öökull.

– See sein, – käega osutades teeb Jelena ekskursiooni minevikku, – on omamoodi ajalooline. Minu esimene suurem töö, alguste algus, väike sein soojussõlme ukse lähedal. Hakkasin seal mosaiiki õppima ajendatuna tekkinud asjaoludest. Sel ajal vahetati majas aknaid ja keldrit tuli mitu korda päevas avada ja sulgeda ning et mitte asjata aega raisata otsustasin Internetist loetut praktikas proovida. Minu üllatuseks kõik õnnestus. Ja siis see sein, mis oli halvas seisukorras. Muidugi polnud algul kindlust, olid kahtlused. Aga ma mõtlesin, et kui ei õnnestu, siis siin ei näe seda keegi. Kes nägid tehtut, hindasid seda positiivselt, kiitsid heaks ja see sai minu jaoks omamoodi lähtepunktiks, olen meie majas mosaiigitööd teinud juba üle 10 aasta. See sein on ajalooline ka seetõttu, et mosaiik on tehtud pärast remonti jäänud plaatidest paljudest korteritest. Tegelikult osales peaaegu iga korter, nii et see sein hoiab mälestust paljude meie maja elanike panusest. Näiteks see kollane korterist nr …, sinine korterist nr …, valge korterist nr …, punane korterist nr … ja see roheline minu korterist. Just mosaiigitöödeks mõeldud plaatide kogumine algas sellega, et nägin, et majaelanikud viivad plaate suurde konteinerisse ja ma ütlesin ärge visake ära, proovime neid meie majas kasutada. Akende vahetusel nägi (naeratab) mu tööd ehitusfirma meister ja ütles – mul on garaažis korteri renoveerimisest üle jäänud plaate. Ja ta tõi suured toredad plaadid. Mosaiigiks ma ei purustanud, vaid ladusin need otse tema ette mustrina põrandale. Ja see mosaiigiga äärestatud raam, milles istub paar armunud kassi, on vanast peeglist, leidsin selle ära visatuna ja kohandasin siia. Võib öelda, et see leidis siin teise elu.

Siin soojussõlmes polnud mosaiigitööd lihtne teha seinte ja põranda lähedal olevate torude tõttu. Kitsas ruumis ei saanud teisiti kui põlvili.

– Nii keeruline töö kõike kokku panna ja kohandada, kuidas õnnestub lille lehti nii peenelt, filigraanselt laduda?

– Siin oleneb tükeldatud plaadi osadest saadud mosaiigist. Vaatan, milline lill on ja sellise tulemuse saabki.

– Kas on tõsi nagu teie maja elanikud mulle rääkisid, et firmade karmid mehed, kes tulevad soojussõlme oma tööd tegema, siia saabastega ei tule, sest siin pole mitte ainult selline ilu, aga ka steriilne puhtus. Torud on siin ja kogu keldris korralikult isoleeritud?

(Naerab.) Jah, nad võtavad jalatsikatted kaasa ja panevad need jalga enne soojussõlme sisenemist. Torud isoleeriti, et soojust hoida.

– Pole selge, miks on selline ilu loodud keldris, aga mitte mõnes muus nähtavas kohas?

– Ma polnud kindel kas see õnnestub või mitte. Nagu ma juba ütlesin, ma pole kunstnik, ma ei õppinud lapsepõlves kunstikoolis, nii nagu ma polnud kunagi varem tegelenud plaatide ja mosaiikidega. See oli lihtsalt soov, tõuge ennast proovile panna. Seetõttu valisin keldri, kui ei õnnestu, siis keegi ei mõista hukka.

– Huvitav, kuidas sünnivad joonised ja mustrid, kuidas seda praktiliselt tehti?

– Mosaiigitöö kohta teadmiste omandamisel on peamine abiline Internet. Vaatan eelkõige mosaiikmustreid, mida huvitavalt kasutada, kuigi loomulikult tuleb kõik omamoodi välja. Joonistan pliiatsiga joonise, mille järgi valin ja laon mitmevärvilise mosaiigi. Lähtun olemasolevast materjalist ja plaatide värvidest.

– See on nii tohutu, vaevarikas töö ja veel tolm ja mustus, miks Te seda teete?

– Tõenäoliselt soovin proovida midagi huvitavat, uut. Millegipärast tahtsin seda teha, mitte tellida kedagi kehvas seisus keldriseinu parandama, vaid proovida osad oma kätega korda teha.

– Ja Te teete seda üksi?

– Jah, aga võiks öelda, et osalevad kõik majaelanikud. Peale korteris tehtud renoveerimistöid tuuakse plaate, plaadiliimi, pahtleid. Midagi ei pea ostma. Osa mosaiikseinast on tehtud meie maja keldritöödest üle jäänud plaatidest. Tänu mosaiigile on võimalik tasandada nii ebatasaseid ja koledaid seinu kui ka koledaid aukudega põrandaid varjates kõik ebatasasused ja vead.

– Ilmselt peate siin päevi töötama?

– Töötan siin kui mul on vaba aega. Vahel tulin kell 5 hommikul enne põhitööd, mis algab kell 8. Kahe tunniga jõudsin midagi ära teha, samuti peale tööd ja nädalavahetustel. Jah, see on väga aeganõudev töö. See nõuab ennekõike kannatlikkust.

– Ja palju jõudu?

– Vastupidi, jõudu, tervist tuleb juurde ja kogu see töö on väga hea treening. Kui ma esimeses sissekäigus remonti tegin, võtsin (naeratades) alla 4 kilo. Mul on hea meel, tunnen end sportlikus vormis. Nii et võimlemise asemel on nende asjadega tegelemisest väga suur kasu.

– Kui vaatate praegu justkui kõrvalt, siis millised on Teie tunded?

– Rõõmustan alati, kuigi olen juba harjunud sellega mis on. Ja need, kes seda esimest korda näevad, nii-öelda uustulnukad, ka meie maja elanike emotsionaalne reaktsioon, naeratuse nägemine on palju väärt. Nii et kõik raskused, millega ma silmitsi seisan, on seda väärt, et näha lõpptulemust ja inimeste sellist positiivset reaktsiooni.

Kogu see ilu on loodud plaatidest, mitte ainult tervetest, vaid ka purustatuna tillukesteks tükkideks, kõike kasutatakse. Ka vanadest nõukogudeaegsetest, mida majaelanikud oma korteri remondil asendavad uue kaasaegsega. Nad ei vii neid prügimäele, vaid toovad Jelenale. Jelena ise otsib plaate sõprade ja tuttavate abiga.

Veelgi üllatavam on see, et Jelenal pole spetsiaalseid tööriistu. – Ainus, mida ma kasutan, – rõhutab Jelena, – on haamer, millega ma plaate purustan ja tekib mosaiik, sorteerin värvi järgi ja vaatan mida sellest teha saab. Nostalgilised emotsioonid on siis kui meie elanikud toovad 70-80ndate plaate, mis olid algselt meie 1975. aastal ehitatud maja vannitubades ja köökides. Ja nüüd on plaadid uuesti sündinud, kuigi hoopis mosaiigina, aga jälle meie majas.

Imeline mosaiikrännak lõppes maja katusel, talvises pesukuivatusruumis, kus meie silme ette kerkis kirjeldamatu kunstiline meistriteos – mosaiiksinine järv kahe hõljuva lumivalge luigega ja kogu põrandapinnal ainulaadsed lilled oma lopsakas ilus – kui palju on sellesse panustatud tööd, armastust, hinge. “Tegin seda kaks aastat tagasi”, – kommenteeris Elena.

Kuid mitte ainult need mosaiiktööd pole hämmastavad, tõelised kunstiteosed, mille on loonud Jelena üksi, aga ka hiljuti üksi tehtud esimese sissekäigu kõigi viie korruse remont.

Kõik värvid olid valitud maitsekalt ja stiilselt, mille tulemuseks on meeldiv värvikombinatsioon. “Igal korrusel valisid värvid elanikud ise, – täpsustab Jelena, – kuigi seinad on värvitud mitte ühe, vaid mitme värviga.”

Põrandatel asendasin katkised plaadid uutega, moodustus vaibataoline põrand. Esmakordselt tekkisid korruste vahekäikudel kenad mosaiikpõrandad.

– Majaelanikud räägivad, et te pole aastatepikkuse mosaiigitöö ja esimese sissekäigu remondi eest võtnud sentigi, miks?

– Tegelikult on mul alati olnud eesmärk – mitte saada tasu, vaid luua meie majja mugavust, ilu, ennekõike rõõmu, mis ka õnnestus. Ja õnnestus positiivsete emotsioonidega. 2006. aastal tehti kapitaalremonti ja me ei tellinud firmat, vaid iga sissekäigu elanikud tegid seda ise: ostsid värve, pesid seinu, parandasid ja värvisid. Nii et must töö sai tehtud 2006. aastal. Ja nüüd vaatan korruste seisukorda, et anda neile sära, et elanikke millega muuga rõõmustada. Nii otsustasin omal käel esimese sissekäigu remontida, samuti lisada mingisuguseid eksklusiivseid hetki, tahan, et oleks kord, mugavus.

Seinu uuendati ja elustati mitte ainult mitmevärviliste värvide, mõnusate valgust ja soojust kiirgavate toonide-pooltoonidega, vaid ka joonistustega. Igal korrusel on oma kunstimaailm. Siin on lilled ja purjelaev lendavate kajakatega ja palmid. “Need on Anna tööd, – selgitab Elena. – Varem elas ta meie majas, aga abielludes kolis teise majja ja siin elab siiani tema ema. Palusin Annal joonistada kõigi korruste seintele pilte, ta oli meelsasti nõus. Kui ta maalis, palusid elanikud joonistada pilt otse nende ukse kõrvale (naeratab), kõigis ärkas korraga armastus kunsti vastu.”

– Miks Teil seda vaja on, remontida sissekäiku, palju lisatööd, muresid ja see pole kaugeltki lihtne töö, värvid ja nii palju isiklikku aega?

– Tuleb välja (naeratades), et see on minu vabatahtlikult valitud mission nähes meie elanike positiivseid emotsioonide. Pensionärid ütlevad mulle – elus pole enam midagi vaja, aga kui nad seda ilu näevad, tekib neil soov uuesti elada. Tõenäoliselt tasub selliste hetkede nimel asju ette võtta.

– Kas ka ehitusfirma saab seda teha?

– Kui saab ise teha, siis milleks palgata firma, pole ka garantiid et tehakse paremini.

Mida arvavad muutunud sissekäigu elanikud, millised on nende muljed, uuris miniintervjuus nädalaleht Panorama.

– Minu sugulased ja sõbrad, kes külla tulevad, imetlevad meie sissekäiku. Kadestavad, et meie oma on nii ilus ja tavalise 5-korruselise maja jaoks ebatavaline, – räägib Niina Mihhailovna. – Ja need maalitud pildid valgustasid mu hinge soojuse ja rõõmuga. Meie õnn on muidugi see, et meil on selline korteriühistu esimees – mitte ainult pädev ja säästlik, vaid ka suur töötegija. Tegi keldris suures mahus oma kätega mosaiigitööd ja teostas meie sissekäigu täieliku renoveerimise. Ja tänaseni pole ta selle töö eest võtnud sentigi, ka palju aastaid tehtud mosaiigitöö eest. Seda teemat on majaelanikud tõstatanud korduvalt. Arvame, et see töö on tasumist väärt ja Jelena peaks selle saama. Kuigi millegipärast Jelena ise seda tasu isegi ei küsi.

– Võib öelda, et meie esimees sellist ilu luues “äratas meid üles”, tõstis meid elu tajumise uuele tasemele – mugavuse ja ilu, – kinnitab Ljubov Aleksejevna. – Majja on tore siseneda, hing naeratab. Selles on valgus ja teine vaim. Oleme Jelenale väga tänulikud. Tegelikult on Jelena eriline ühistu esimees ja inimene. Näiteks võtab ta eriolukorras labida kätte ja aitab kojamehel lund koristada, et majaelanikele kiiret läbipääsu võimaldada.

– Kuidagi natuke häbi on, – ütleb keskealine mees, keeldudes oma nime avaldamast, – Jelena, selline habras naine, tegi trepikojas üksi remonti ja keldris mosaiigitöid ning meie ei aidanud teda. Majaelanike seas polnud temasuguseid entusiaste, kuigi nüüd, kui kõik on suurepärane, rõõmustame. Veelgi enam, minu teada tegi ta kõiki neid mosaiigitöid ja ka praegust remonti läbi aastate tasuta.

– Palusin, et minu ukse lähedale joonistataks midagi hea tuju jaoks, kõigile meeldib et oleks ilus, – ütleb Nadežda Mihhailovna. – Meie maja on puhas, korras ja ilus. Tundus, et meil pensionäridel, pole enam midagi vaja, aga sellise iluga tahame ikka elada. Meie esimees on suurepärane. Ja mis kõige tähtsam, ta on siiras inimene. Jelena räägib meie, pensionäridega, aitab ja nüüd loob ta ilu. Ta armastab meid ja meie armastame teda. Selline tänu meie poolt talle.

– Kas tegeledes sellise tööga, mis pole kaugeltki ülemuslik, ei vähenda see Teie väärikust maja korteriühistu esimehena ja ka Kohtla-Järve linnavolikogu saadikuna, mida arvate?

– Ei, see ei vähenda, olen valmis igaks tööks. Minu kui korteriühistu esimehe jaoks on peamine eesmärk muuta meie maja hubaseks ja ilusaks, et kõigil elanikel oleks selles majas mõnus ja hea elada. Kuigi loomulikult ei ole korteriühistu esimehe töö oma kätega remonti teha. Sellel on täiesti erinev funktsioon, nii et siin on kõik puhtalt individuaalne.

– Kui vaadata suuremalt, siis loote selliste töödega, eriti mosaiikidega, endale paljudeks aastateks omamoodi monumendi ja tulevased põlvkonnad teavad, et seda tehti Jelena Mutoneni juhtimise ajal ja tema poolt?

(Naerab.) Ma pole kunagi mõelnud enda monumendi peale. Mõtlesin ja mõtlen siiani, et kord peaks olema, see on maja nägu. Ja ma elan samas majas. Aga ma pole ainuke, kes asju korda ajab, kõik meie üürnikud on toredad. Ja 2006. aastal, kui üürnikud ise kõigis sissepääsudes remonti tegid, oli siin algatajaks Mihhail, kes elab kolmanda sissekäigu esimesel korrusel. Ta ostis ise värvi ja ütles mulle, ma teen ise korruse remondi, neid koledaid seinu ei taha enam näha. Remondis osalesid ka naabrid. Neid vaadates alustasid ka teiste korruste elanikud. Ja siis levis see (naeratav) meeldiv viirus ka ülejäänud sissekäikudesse.

Ja täna pole ilu ja kord ainult esimeses sissekäigus, sama on ka teistes. Kaunistatud seinad on ka teises ja kolmandas sissekäigus ja Jelena ristpistes tehtud suured maalid, mis on raamitud kena mosaiikraamiga, tõelised meistriteosed.

Kõigest ja kõikidest värvidest on võimatu kirjutada ja jutustada, seda peab nägema. 2,5 tundi omamoodi ringkäiku maja keldris ja korrustel käis läbi mõte, kui saaks sama ringkäigu teha ka korteriühistute juhatajatele-esimeestele, ehk siis oleks palju vähem hooletusse jäetud, armetu välimusega sissekäike teistes majades. Ja ma tahtsin veel olla selles Jelena Mutoneni loodud ilu võlus, et jätkuks üllatust, imetlust, vaimustust, millist imet saab luua tavalises 5-korruselises hoones.

… Kuid tehtu pole Jelena ideede-plaanide krooniks: “Muidugi pole kaugeltki kõik veel tehtud, nii et edaspidiseks on tööd palju.” Muide, keldris on juba sorteeritud plaatidega täidetud pappkastid uueks, järgmiseks tööks – kodu ümberkujundamiseks.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam