Laupäeval, 30. septembril, toimus linnas taas rahva lemmiküritus, peaingel Miikaeli päevale pühendatud traditsiooniline laat.

Vilgas kauplemine algas juba enne laada ametlikku avamist – enne kella 10:00, kuigi ilm polnud esialgu sugugi soosiv, kuid sume taevas ja vihm ei peletanud eemale ei kauplejaid ega ostjaid. Veelgi enam, kaubaküllusest pakatavad müügiread olid muutunud veelgi pikemaks ja ahvatlevamaks – mõlemal pool Rakvere tänaval Mihkli kiriku lähedal, promenaadil ja ka osaliselt Veski tänaval ning keskväljakul. Kauplejaid oli erineva kaubaga siia tulnud rohkem kui eelmisel aastal. Ja tuldi mitte ainult Ida-Virumaalt, vaid ka mujalt Eestist, isegi lähiriikidest – Lätist, Leedust. Ja lõputu erinevas vanuses ostjate voog kaubaridade vahel (beebidest kärus soliidsete pensionärideni) oli seekord rahvarohkem.

Kroonika andmeil toimus esimene laat Jõhvis 1825. aastal, kuid pole täpselt teada, kas seda kutsuti Mihkli laadaks või oli sellel hoopis teine nimi. Kuid Mihkli nime kandvad laadad, nagu teatab kroonika, pärinevad 1920. aastatest. Kauaaegse traditsiooni taaselustas 2010. aastal Jõhvi Muuseumi Selts.

Tegelikult pole see laat ainult ostmine-müümine, kohtumised ja suhtlemine, vaid ka kultuurisündmus – see toob kultuuri massidesse. Seekord pakuti kultuuriprogrammi, mis algas vabas õhus kiriku juures Jõhvi bigbändi esinemisega ja jätkus kiriku seinte vahel. Selle osa kultuuriprogrammist avas Jõhvi vallavolikogu esimees, Jõhvi Muuseumi Seltsi liige Vallo Reimaa.

-Täna esinevad siin väga tuntud artistid: laulja Nele-Liis Vaiksoo ja Jõhvi päritolu muusik Rain Rämmal, – sõnas Vallo Reimaa kontserdi eel nädalalehele Panorama. – Aga esmalt kõlab orelimuusika Svetlana Kekiševa esituses. Ja see rõõmustab, klassikalist muusikat tuli kuulama peaaegu täis saal. See viitab sellele, et Jõhvis elavad kultuursed inimesed, kultuurne publik. Rõõm on sellist üritust siin korraldada.

Vallo Reimaa sõnul korraldab igal aastal Mihklilaata Jõhvi Muuseumi Selts koostöös Jõhvi Mihkli kiriku kogudusega. “Tänavu toimub see juba 14. korda, – rõhutab Vallo Reimaa. – Kuid tänase laada ajalugu on palju pikem, peaaegu 200 aastat. Väga oluline on seda traditsiooni palju-palju aastaid edasi hoida. Esmakordsel taaselustamisel, 2010. aastal, oli kauplejaid vaid 30 ringis, kõik nad olid ühel väikesel alal kiriku ees. Õnneks tuli neid iga aastaga aina juurde. Ja nüüd jääb selleks ettenähtud alal ruumi väheks. Täna on kohale tulnud 156 kauplejat. Eelmisel aastal oli neid viimase 13 aasta suurim arv – 120. Loomulikult on see laat Kirde-Eesti suurimaid ja ainulaadne, mis on väga meeldiv. Võib öelda, et Mihklilaadast on saanud Jõhvi kaubamärk, seda tuntakse mitte ainult Eestis, vaid ka lähiriikides.

– Varem, 20-30ndatel, ei peetud seda ajaloolist Mihklilaata siin, vaid tollasel laadaplatsil (tänapäeval on see Jõhvi keskväljak), – teeb ekskursiooni minevikku üks laada korraldajatest, Jõhvi Muuseumi Seltsi liige Kalev Naur. – Eriti rõõmustav on see, et Mihklilaat muutub iga aastaga üha populaarsemaks nii ostjate kui ka kauplejate seas. Siin on kauplejaid ka naaberriikidest – Lätist, Leedust… Praegune laat jääb meelde ka seetõttu, et täna hakati siin, selles valges telgis, koguma annetusi kuulsa eesti kirjaniku Eduard Bornhöhe (kelle teoste hulgas “Viimne reliikvia”, mille põhjal tehti samanimeline film) ja Ida-Virumaa kuulsaima kohtuniku (oli Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistuja) mälestussamba jaoks. See monument on plaanis paigaldada parki praeguse kohtumaja lähedusse tõenäoliselt järgmisel aastal. Ja kui keegi soovijatest ei saanud siin laadal annetust teha, siis saab seda teha hiljem – Jõhvi Muuseumi Seltsi poolt avatud spetsiaalsele kontole… Muidugi tuleb ka täna tegeleda mõnede korralduslike küsimustega, aga samas olen jõudnud juba mõned ostud teha: Illukal küpsetatud leib, taluõunad, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse väga maitsvad pagari- ja kondiitritooted.

Seekord avas Jõhvi Keskraamatukogu taas siin oma telgi – kirjandustelgi, kus pakkus kasutusest kõrvaldatud raamatuid kõigile, kuid erinevalt eelmistest aastatest tasu eest: üks euro – kõvas köites, 50 senti – pehmes köites. “Muidugi on kahju, et need raamatud on tasuliseks muutunud, – kurdab Natalja, – ajal, mil kõik hinnad on tõusnud, nii et me ei saa siin suurt ostu lubada – pere eelarve seda ei võimalda. Enne pakuti selliseid raamatuid tasuta, saime korraliku koduraamatukogu kokku panna, pere on meil suur ja me kõik armastame lugeda, siis oli valik palju rikkalikum ja mitmetahulisem. Täna ostsime mitu meile huvitavat raamatut, seda enam, et uued raamatud on nüüd väga kallid».

Siin, kena laua, toolidega ja vaipkattega kirjandustelgis, presenteeris õdusas õhkkonnas oma raamatut „Minu Narva. Kümme aastat hiljem” endine Narva linnapea Katri Raik.

Kirikusse kontserdile tulnute erilise tähelepanu pälvis Eesti Panga Muuseumi poolt esitletud huvitav näitus, mis räägib Eesti raha ajaloost (kõikvõimalikud rahatähed ja mündid, ka mälestusmärgid) – mitte ainult esimese ja teise iseseisva Eesti Vabariigi kroonid, aga ka esivanemate eesti margad. “Kui ilus raha meil pärast riigi taasiseseisvumist oli, aga me otsustasime selle euroga asendada, – sõnab Ingrid teatud kahetsusega. – Hoian siiani kodus kõiki rahatähti ja ka kõiki sel ajal kasutusel olnud münte. Praegu on kahju neid pangas eurodeks vahetada”. Samal teemal toimus ka viktoriin – Eesti raha ajaloost.

…Ja seekord pakkus Mihklilaat kaupa igaks elujuhtumiks: vaimule, hingele, tujule, ilule, kodu mugavusele, haljastusele ja kõhule… “Tulime perega ekskursioonile, et vaadata, meil polnud plaanis midagi osta, aga siit on lihtsalt võimatu ostmata ära minna, ahvatlevat kaupa on palju – juba kaks suurt kotti täis ning lisaks kuulasime ka imelist kontserti. Ühesõnaga, suurepärane laat“, – nendib Aarne.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam