Nüüdseks endine politsei vanemkomissar, noorsootöötaja, Jõhvi Politseijaoskonna piirkonnapolitseinik ning praegu Jõhvi Kesklinna Kooli sotsiaalpedagoog ja kunstiõpetaja Svetlana Safronova on täna meie vestluskaaslaseks.

– Kas olete juba tähistanud oma uut ametipüha?

– (Naeratab). Isegi kaks korda. Koolis korraldati õpetajatele pidulik üritus, kodus õnnitlesid perekond ja sõbrad.

– Ja nüüdsest on Politseipäev minevik?

– Ei. See on nii suur ja õnnelik osa minu elust – 28 aastat 8 kuud ja 21 päeva. Kolleegid kinkisid mulle pensionile minnes mälestuseks kuldplaadi, millele olid trükitud need numbrid, politseis töötatud aeg. See oli suurepärane aeg, mulle meeldis väga seal töötada. Tundsin, et olin täpselt õiges kohas.

– Aga…

– Jah, ma pidin lahkuma ja pensionile minema omal soovil tööstaaži alusel, olin juba selle tähtaja ületanud. Siin saab pensionile jääda 50-aastaselt 20-aastase tööstaažiga ja mul on juba 56 aastat ja peaaegu 29 aastat. Seega, ükskõik kui palju ka ei viivitaks lemmikettevõttest lahkumisega, tuli ühel hetkel siiski otsustada, et teen seda. Tulemas on kolleegide noorem põlvkond.

– Milline see kolleegide noorem põlvkond Teie silmade läbi on?

– Suurepärane vahetus – igakülgselt ette valmistatud, tehnoloogiliselt arenenud, sportlik. Väga sportlikud inimesed, kõik treenivad jõusaalides, see on kohustuslik. Politseis peavad töötama noored, füüsiliselt väga terved inimesed. Sellegipoolest on füüsiline aktiivsus väga intensiivne. Vaja on ka suurt vastupidavust. Tegelikult on Jõhvi Politseijaoskonna praegune kollektiiv väga lahe. Sellises meeskonnas töötamine on rõõm. Ja varustus on praegu suurepärane, varem polnud arvuteid, polnud midagi peale kirjutusmasina… Isegi politseivorm, varem polnud see nii ilus kui praegu ja kogu varustus… Aga see selleks… kuidas peaks olema. Aeg liigub ju edasi ja koos sellega need (naeratab) revolutsioonilis-evolutsioonilised muutused, meeldivad hinge rõõmustavad muutused. Kuid ka meie aeg teeb õnnelikuks, kuigi see meie aeg on juba möödas, me olime esimesed ja esimene on alati raskem olla. Kuigi loomulikult pole politseitöö kunagi kerge olnud ega saagi olema.

– Ilmselt olete viimase kahe kuu jooksul juba enam-vähem harjunud oma uue töökoha ja uute seintega, ehkki neid on raske uuteks nimetada, sest Te ei pidanud nullist alustama. Nagu teada polnud vaja tutvuda, tegite siin aastaid koolilaste seas ennetustööd, erinevaid üritusi?

– (Naeratab.) Hakkan sisse elama ja harjuma. Pealegi polnud aega sisse elamiseks, alates 1. septembrist oli vaja töötada täisvõimsusel. Õnneks võtsid mu praegused kolleegid, kooli juhtkond ja õpilased mind väga hästi vastu, mille eest olen neile kõigile väga tänulik. Muidugi oli suureks plussiks see, et mind teati siin, nagu ka mina tundsin peaaegu kõiki.

– Miks valisite just selle kooli, sest olite aastaid (nagu ka nädalaleht Panorama kirjutas) paljudes koolides sage külaline, sama eesmärgiga – ennetus, ürituste korraldamine?

– Kõik juhtus juhuslikult-mitte juhuslikult. Veel politseis töötades vaatasin koolide veebilehti, kus olid välja kuulutatud konkursid vabade ametikohtade täitmiseks ja saatsin dokumendid. See kool kutsus mind esimesena vestlusele ja ma läbisin konkursi. Mulle pakuti sotsiaaltöötaja ja kunstiõpetaja ametikohta. Loomulikult langes valik just sellele koolile, sest õppisin siin, kuigi õppisin seoses vanemate kolimisega – korteri saamisega (esimene elukoht oli Sompa) mitmes Kohtla-Järve koolis, kuid enamiku ajast siin, kus lõpetasin 10. klassi, aga siis oli koolil teine nimi – keskkool nr 16. Meie kümnendat klassi kutsuti “õpetajaks”, sest peaaegu kõik selles klassis õppinud said õpetajateks. Nüüd pole mitte ainult nimi, vaid ka hoone, kool ise, aga ka klassid – kõik on teistmoodi kui minu siin õppimise aastatel, aga vaim on sama.

– Kahtlemata saab Teist (õigemini juba olete) suurepärane sotsiaalpedagoog, sest politseis töötades tegelesite nii palju aastaid sotsiaaltööga aga siin kunstiõpetaja – kuidas siin kõik välja tuleb. Kas hea eesti keele oskus aitas kaasa ja seetõttu on paljud praegu riikliku täieliku eesti õppekeelele ülemineku programmi raames ümberõppes ja õpetajaks saamas?

– Ei, mitte ainult eesti keele oskus. Minu esimene elukutse oli algklasside õpetaja: algul lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Kooli ja seejärel Pihkva Pedagoogilise Instituudi kaugõppe osakonna samal erialal, algkooli õpetaja, töötasin ja õppisin. Kaheksa aastat on minu endine õpetamiskogemus. Töötasin õpetajana tolleaegseses Kohtla-Järve linnaosas Viivikonnas. Sealne kool oli väga hea ja õpetas mulle palju. Siis töötasin 17. Keskkoolis, praegu on see Maleva Põhikool ja kui ehitati uus 18. Keskkool, praegu on see Tammiku põhikool, läksime meie, noored õpetajad sinna. Koolis oli 1200 õpilast. Seal töötasin korraga kahel ametikohal: algklasside õpetaja ja klassivälise tegevuse korraldajana, kus oli neli esimest, teist, kolmandat ja neljandat klassi ning igas klassis 40 õpilast… Nii et minu jaoks pole Õpetajate päev (muigab) sugugi uus tööalane püha.

– Algklassiõpetaja, aga siin kunstiõpetaja?

– Ka joonistamine pole juhus. Omal ajal õppisin paralleelselt põhikoolis õppimisega Jõhvi Kunstikoolis, mille lõpetasin kiitusega. Kuid ka pärast seda ei jätnud ma molbertit maha: joonistamine on olnud mu lemmikhobi kogu mu elu.

– Kust politsei järsku tuli?

– (Naeratab.) Mitte äkki. Kooliajal oli mul kaks unistust: tahtsin saada kas kunstiõpetajaks või politseinikuks, täpsemalt alaealiste asjade inspektoriks – politseis töötamine oli veelgi ahvatlevam. Aga pärast kümnenda klassi lõpetamist veenis ema mind, ütles: oot, politseisse peaks ju minema küpsem, vanem, elukogemusega inimene aga sina oled alles 17-aastane, see on liiga vara. Alusta tööd õpetajana, läksin õppima Tallinna Pedagoogilisse Kooli… 1994. aastal tulin tööle Kohtla-Järve Politseijaoskonda. Silma jäi teade, et politsei moodustab noortega töötamise talituse ja nagu konkursitingimustes kirjas, on vaja pedagoogilise haridusega töötajaid. Ja ma esitasin dokumendid, kuid lootuseta et suudan selle konkursi läbida. Mõtlesin, et politseis töötamiseks on vaja omadusi mida minul pole ja minu konkurendid on tugevamad ja säravamad. Kui mind kutsuti intervjuule oli see minu jaoks väga ootamatu, väga põnev. Läksin intervjuule ilma positiivse tulemuse lootuseta. Ja järsku oktoobri alguses teatati mulle, me ootame sind tööle. See oli nii ihaldusväärne, kuid raske valik, sest kooliaasta oli juba käimas. Oli moraalne vastutus nii õpilaste, kooli ja õppekava ees – kuidas ma saan sellisel ajal lahkuda, aga kõik lahenes edukalt.

– Sisseelatud seintest lahkudes läksite tundmatusse. Milliseks see tundmatus kujunes?

– Raskeks, kuid õnnelikuks. Mind võeti vastu inspektori ametikohale töös noortega, noorsoopolitseiga.

– Kas õpetaja-mentor oli või pidite kõik ise välja mõtlema?

– Sel ajal toimus miilitsa ümberkujundamine politseiks – see oli noor struktuur, äsja loodud ja seetõttu olid põhimõtteliselt kõik samal positsioonil – omamoodi uustulnukad. Kõik õppisid töötama uudsel moel, kuigi miilitsas oli palju suurte kogemustega töötajaid. Täpselt nagu Nina Nikolajevna Sokolova, minu mentor. Ta töötas palju aastaid lastega, pöördusin tema poole nõu saamiseks kõigi tekkinud küsimustega. Kust alustada, kuidas mida teha, kellega, millised struktuuridega koostööd teha, kogu protsessi organiseerimine. Kui tulin oli puhas laud: tegele, aga mida teha ja kuidas… Ametikirjeldusi polnud nagu praegu, kõik oli riiulitele laotud. Siis loodi kõik töö käigus. Alguses vedas mind eriti alt see, et koolist tulles olin täiesti usaldav, naiivne inimene ja seetõttu (naeratab) kutsusid kolleegid mind “advokaadiks”, ehk siis kõik lapsed olid minu jaoks inglid, kes ei või täiskasvanut petta. Ja mulle tundus, et 8-aastase õpetamiskogemusega tunnen vale kohe ära. Isegi kui mõned kaudsed tõendid viitasid sellele, et minu ees istunud laps võis toime panna näiteks varguse, ei uskunud ma seda, sest temaga vesteldes vandus ta, ma ei teinud seda ja isegi paar pisarat voolas mööda põski alla ja mõtlesin alati, ta ei teinud seda… Kuigi hiljem selgus, et just tema tegi seda. Ja iga kord oli väga raske oma roosilistes ideedes pettuda.

– Nagu teada, olid 90ndad nii laste kui ka nende vanemate elus raske, segane aeg?

– Jah, pöördepunkt, üks ajastu oli lahkumas, teine tuli. Siiani mäletan kuidas 1994. aastal alustasime ja külmavärinad tulevad peale, sest 1994 tähendab lapsi, kes elasid termoluukides. Sel ajal polnud meie territooriumil ainsatki varjupaika ja lastekodusse pääsemiseks tuli täita vastavad dokumendid… Ja siis oli see tõsine probleem. Jumal tänatud, mul oli kabinetis korralik diivan, millel tolleaegsed tänavalapsed, keda purjus ja narkosõltlastest vanematele anda ei saanud, ööbisid rohkem kui korra. Kuigi elu põhja langenud vanemaid oli raske süüdistada. Neil ei jätkunud julgust üle elada tollal ühiskonnas valitsenud globaalprobleeme. Kõige täielik ümberstruktureerimine, üks maailm oli kokku varisemas ja teine alles tekkimas. Muutuste ajastu. Paljud ei leidnud elus oma kohta ega olnud selleks valmis, nad pidid elama uutmoodi, kuid jäid siiski vanasse süsteemi ja leidsid, et neid ei vajata. Tänavale väljunud kodutud lapsed ühinesid, nende jaoks oli see nende oma pere, kuna vanemad ei olnud neile toeks, vastupidi, nad hirmutasid neid oma agressiivse käitumisega. See oli hirmus. Kuni selleni välja, et mõned külmetasid jalad ära, aga ka siiski üritasid nad elada vaba elu samades luukides. Ja need ei olnud üksikisikud, vaid suured lasterühmad nii Jõhvis kui ka Kohtla-Järvel. Kuid siis lahendasime selle probleemi siiski ühiste jõupingutustega. Anomaalne oli muidugi ka see, et neid lapsi polnud isegi kuskil ega kellelegi üle anda, selliseid asutusi polnud. Ja siis avas Kohtla-Järve Linnavalitsus oma territooriumil lastekodu. Ja siis, kui selgus, et osa lapsi on selle varjupaiga püsikliendid, kus nad said viibida vaid ajutiselt, moodustati Kohtla-Nõmme Lastekodu. Ja selle direktor Larisa Domaškina suutis leida lastele lähenemise, nad lõpetasid hulkumise. Ma arvan, et ta tegi nende laste heaks palju… Ja veel kord tahan tagasi vaadates öelda: näiteks 1982. aastal sündinud laste jaoks, kes langesid 90ndate murdepunkti alla, neil oli väga raske lapsepõlv ja nende vanemad olid täiesti teadmatuses – kuhu, mis suunas minna, mida teha, kuidas ellu jääda.

– Siis käis ju Ida-Virumaal võimas narkomaania laine, kas oli ka lapsi, kes olid narkomaanid?

– Olid. Eriti palju oli toksikomaane, kes tassisid põlevkivikeemiatehase halvasti valvatud territooriumilt tolueeni. Kuigi valdavalt olid süstivad narkomaanid, paljud tegid oma korterites ise mooniseemnetest narkootikume, sest siis polnud kalleid sünteetilisi narkootikume nii palju kui praegu. Paljudel inimestel, nagu ma juba ütlesin, polnud tööd ega elatusvahendeid, kogu see ebastabiilsus mõjutas ka lapsi. Toimus palju vargusi, mille tagajärjeks olid rikutud teismeliste elud. Paljud sellised juhtumid, mis mind vapustasid, on jäänud minu mällu tänaseni. Näiteks tungis 15-aastane poiss elumaja keldrisse ja varastas sealt kartuleid ja purgi hapukurki. Siis aga liigitati see raskeks kuriteoks – sissemurdmine (murti uksest sisse), algatati kriminaalasi ja saadeti kohtusse, kuhu kahtlustatav pidi ilmuma. Aga kuna ta oli sellisest perekonnast kus isegi ei vaadatud posti järele, tol ajal polnud muid suhtlusvahendeid, nagu praegu: internet, e-post ja ta ei ilmunud õigel ajal kohtuistungile ning ta kanti tagaotsitavate nimekirja. Selle tulemusena määrati talle reaalne vanglakaristus. Kuigi lootsin viimse hetkeni, et kohtunik talle siiski armu annab, annab tingimisi karistuse. Ta ju varastas need tooted, kuna oli lihtsalt näljane… Aga minu teada, jumal tänatud, suutis ta siiski ellu jääda, pärast vanglat sai temast täiesti tavaline sotsiaalne inimene, temaga on kõik korras. Kuid selliseid edukaid tulemusi on väga vähe, tavaliselt libiseb elu allamäge… Oli ka meeldivaid üllatusi: üks poiss, kellega oli palju probleeme ja mulle tundus, et tal oli väga väike võimalus saada normaalseks inimeseks, teenides ausalt elu jaoks. Ta oskas väga hästi varastada, tal oli omapärane anne. Aga õnneks ta töötab ja töötab tõsisel töökohal, tal on suur pere ja kolm last. Õnneks läks ta mingil hetkel õigele teele, mis teeb mind väga õnnelikuks. Kuigi oli veel üks teismeline, kes oskas suurepäraselt kahte keelt, tal oli kalduvus varastada ja varguse tähendus ei olnud rikkamaks saamine, vaid mingi katse, ekstreemsport. Rääkisin temaga mitu korda, püüdsin veenda, et ausalt võib ta oma teadmiste, ande, kiire ja reageerimisvõimelise mõtlemisega teenida rohkem kui varastades ja tema vanemad peavad tekitatud kahju kinni maksma. Kuid kahjuks ta ei kuulanud ja läks varguse eest vangi. Muidugi mõned kuulasid ja mõned ei kuulanud. Mulle meeldis väga, kui lapsega vesteldes nägin, et ta kahetseb siiralt tehtut ja tahab seda kuidagi parandada. Sealhulgas oma kätega katkise pingi parandamine…

– Tavaliselt arvatakse, et probleemsed lapsed on mittejõukate perede peegel, kuid mida ütleb Teie praktika?

– Mõned on pärit üsna jõukatest peredest. Erinevad on mittejõukad ja ka jõukad pered, kus on ka palju tegureid, mis mõjutavad lapse psüühikat. Kuigi loomulikult tuleb kõik, nii hea kui halb, perest.

– Üldiselt, miks ja mille tulemusena tekivad probleemsed lapsed?

– Pole olemas halbu lapsi. Iga laps on oma olemuselt hea, kuid teatud asjaolude tõttu murdub, läheduses polnud kedagi, kes talle raskes olukorras vajalikku tuge pakuks, kes ei selgitanud õigel ajal mis on hea ja mis on halb. Ja siin on peamiseks probleemiks vanemate vähene tähelepanu lastele, me peame sagedamini rääkima südamest südamesse, mitte ainult kuulama, vaid ka kuulma.

– Täna olete väga kuulus inimene ja mitte ainult noorte, nende vanemate, vaid ka kõrvaliste seas. Aastaid oli Teie nimi nagu öeldakse silmapiiril ja kuuldaval ja mitte ainult Jõhvis ja Kohtla-Järvel. Kõikjal Teie tööpiirkonnas aastate jooksul, Aserist Iisakuni ja nüüd kaob populaarsus, kas see ei häiri Teid?

– (Muigab.) Aga me ei ole artistid, me ei vaja populaarsust, me ei tööta populaarsuse nimel… Aga tegelikult, kui rääkida populaarsusest, siis vaatame viie aasta pärast, kui mulle tänaval tere ei öelda, tähendab (naeratab)on populaarsus kadunud. Ma näen oma kuulsust ja populaarsust milleski muus. Kui mu endised hoolealused mäletavad mind kui ma neid aitasin, päästsin neid ohtudest, tegin nende elus midagi head. Nagu ka praegustes õpilastes.

– Kas kohtute sageli oma endiste hoolealustega?

– Tihti. Kuigi juhtub, et kohtumiste ajal teeskleme, et me ei märganud üksteist, sest kohtumise olukorrad olid erinevad, sealhulgas väga inetud ja nüüd täiskasvanuks saades endine teismeline ei taha seda meenutada, kuid mina meenutan oma ilmumisega seda tahes-tahtmata. Kuid sageli tulevad nad ise minu juurde, tänades mind (naeratab) õpetatud tarkuse eest. Kui saan teada, et lapsepõlves komistanud inimene suutis minna elus õigele teele – tal on töö, pere… See teeb mind õnnelikuks, see on minu õnn.

– Teie endiste hoolealuste vanus?

– 7 kuni 18 aastat. Aga kui seoses reformiga politseis said noorsootöötajatest piirkonnapolitseinikud, olid nad vanuse poolest erinevad, nagu öeldakse, noortest vanadeni. Tööde ja kohustuste maht on kasvanud, näiteks peredega töötamine, relvade kontrollimine…

– Naine ja politsei on midagi, mis ei sobi kokku. Kas politseis töötamine tapab naispolitseinikus naiseliku põhimõtte?

– Ei, naine jääb alati naiseks. Politseis ei tehta töötavatele naistele allahindlusi, pole absoluutselt vahet meestega. Kõik, nagu ka vorm, on sama, kuigi siin on kõik individuaalne. See sõltub isikuomadustest, kuigi loomulikult jätab see ikkagi omamoodi jälje, loob selle ja sunnib teatud raamidesse. Sama politseivorm, ka poes (muigab) valisin ja eelistasin taskute ja õlakutega riideid, mulle sobib kõige paremini sinisene värv, politseivormi värv. Ja maailmatunnetus on erinev…

– Võib-olla on see tingitud sellest, et politseitöö objektiks on meie ühiskonna haavad?

– Mingil määral mul vedas, sest töötasin noorsoopolitseis, kus oli palju projektitööd. Pidime lapsi õpetama – loovusega tegelema. Täpsemalt tehnika arenguga, nagu ka paljude muude asjadega, noorsoopolitsei töö on muutunud suuresti projektipõhiseks, ennetavaks, tõeliselt loomingule suunatuks ja see on toonud mingi tasakaalu: valge ja must. Loomulikult ei saanud ka ilma haavadeta, ette tuli ebameeldivaid hetki, kuid oli ka eeliseid. Eelkõige üks riskilastele mõeldud projektidest „Kodaniku koolitamine“  toimus mitme päeva jooksul sõjaväeosas. Selle rühmaga oli õpetajana kaasas noorsoopolitseinik. Ja oli väga meeldiv, et need noored meie silme all muutusid, lülitusid positiivsele suhtumisele, leides enda jaoks midagi kasulikku. Läbi metsa marssides mõistsid nad, see on just see mida nad vajavad. Esimest korda nägime, et on olemas alternatiiv, kuhu saab suunata oma energia ja võime loomingulistel (ja mitte hävitavatel) eesmärkidel. Nende noorte hulgas on ka neid, kes sidusid oma elu sõjandusega.

– Mis on politseitöös kõige raskem?

– Igasugune vägivalla kasutamine inimese vastu. Ja inimene, kes läheb politseisse tööle, peab olema selleks psühholoogiliselt valmis. Näiteks kuriteo toimepanemises kahtlustatava kinnipidamine: tuleb tal füüsiliselt kätest kinni haarata ja käeraudadesse panna – see on väga ebameeldiv. Nagu üldiselt lihtsalt käest kinni haaramine.

– Olenemata sellest, kui palju sa ka ei üritaks, on tööprobleemidest kodus võimatu täielikult eemalduda. Kuidas suhtus Teie perekond Teie tööle politseis?

– Minu pojale (ta elab praegu Tallinnas, töötab turvafirmas) see väga ei meeldinud. Ta oli minu pärast väga mures, tema arvates oli see töö väga ohtlik, mitte naistele.

– Ja abikaasa?

– Sel ajal, kui ma politseisse tööle läksin, polnud mul abikaasat – me olime lahutatud. Aga paar aastat hiljem kohtasin väga head meest, temast sai mu abikaasa, kes mind alati mõistis ja toetas. Endine mereväe madrus töötas mõnda aega politseis ja on nüüd kiirabitöötaja. Tal on kolm kõrgharidust. Väga huvitav inimene.

– Viimasel ajal on eriti palju räägitud emotsionaalsest ja professionaalsest läbipõlemisest, kas ka Teist pole see mööda läinud?

– Õnneks läks see mööda, kuigi elu polnud kerge. Aga mul õnnestus alati hoida hinges valgust, armastust oma töö vastu, armastust laste vastu. Võib-olla aitasid mind selles minu hobid. Mul oli neid alati palju, nii et alati tekkis probleem millele rohkem aega pühendada. Lisaks joonistamisele käisin aastaid basseinis, ujumas, veejalgpallis, laulmas (see on geenides, kogu meie pere on lauljad), tantsimas… Aga nüüd on esikohal juurviljaaed (ravib, annab jõudu ja energiat). Ja koolitüdrukuna hüppasin langevarjuga, suusatasin… Koolis sain ka juhiloa ja (naeratab) esimesena C kategooria ja siis B kategooria, kõik imestasid, kuidas see võimalik oli.

– Niisiis, 1. septembril algas uus lehekülg, uus verstapost Teie elus, kuid millise tundega lahkusite minevikust – politseist?

– (Muigab.) Kurb, seda otsust oli raske teha. Ma harjusin sellega nii ära, harjusin politseiniku tööga, et mõtlesin, kas pärast politseid on elu.

– Huvitav, kas pidulikul hüvastijätul saalis, valasite pisara või pidas politseinik Safronova kõigele stoiliselt vastu?

– (Naeratab.) Hoidsin kogu jõust kinni ja pisarad veeresid silma, aga läksid tagasi hinge. Kõik oli väga põnev ja liigutav, nagu ka kolleegide, sealhulgas ülemuste soojad sõnad.

– Milliseid emotsioone kogete nüüd, kui näete tänaval politseiautot möödumas?

– (Naeratab.) Kurbus, helge kurbus. Omamoodi nostalgia, lõppude lõpuks on kõik veel nii värske – väga vähe aega on möödas. Kõik peaks rahunema hinges ja peas – kogu mu olemises.

– Kas Te ei tahtnud lihtsalt pensionile jääda ja mitte kuskil mujal töötada?

– Ei, mitte mingil juhul ei kujuta ma seda ettegi. Jumal hoidku. Kui ma ka ei vajaks raha (teenin politseipensioni) on mul midagi teha, mul on vaja mingit huvi elu vastu, rütmi, suhtlemist, inimesi.

– On võimatu mitte küsida, kuidas on mõne aja pärast, kas pärast politseid on elu?

– (Naerab.) Peaks olema.

Antonina Vaskina