Täna on meie vestluskaaslaseks Kohtla-Järve Ahtme klubi direktor, kuulus tantsija Natalja Šabartšina.

– Selgub, et viimase aasta jooksul toimus Teie elus järsk pööre, miks otsustasite äkki osaleda Ahtme klubi direktori konkursil?

 – (Naratab) Tõepoolest äkki, kuigi mõtlesin kõigele pikalt ja jõudsin järeldusele, miks mitte proovida. Saatsin dokumendid konkursile esitamise viimasel päeval. Selle väljakutse enda, võimaliku uue tegevusala üle oli raske otsustada – alates 1. septembrist 2015 (just 1. septembril sain klubi direktoriks) töötasin õpetajana Jõhvi Riigigümnaasiumis. Mind tegi murelikuks ka see, et Ahtme klubi juhi koht tähendab tööd inimestega, täiskasvanutega. Meeskonnas on 31 inimest. Täiesti teine suund, mind huvitab panna ennast proovile, saada uusi kogemusi, õppida midagi uut, areneda teises suunas. Selline inimene ma olen, olen huvitatud pidevalt millegi uue õppimisest. Muidugi polnud ma kindel, et võidan konkursi, sest kandidaate oli 6, samuti oli konkursil mitu etappi, mille finaaliks oli intervjuu. Loomingulises plaanis oli lõppev aasta 2023 väga-väga sündmusterohke, tulin «World of Dance» maailmameistrivõistluste võitjaks. Leedus peetud võistlusel saavutasin kaks esikohta ja Kreekas (sellist meistrivõistlust peetakse mitmes riigis) teise koha, ETV+ teleprojektis “Tantsi võidu” saavutasin esikoha.

– Kas olete uues ametis pettunud?

– Ei. Olen lummatud! Siin on ju pidev liikumine. Ja liikumine on täpselt minu element. Ei mingit rahu, kohe hommikust peale – kõigepealt üks asi, siis teine… ja nii kuni õhtuni. Aga meil on üritusi ka nädalavahetustel. Siin on väga huvitav ka sellepärast, et minu jaoks on palju uut. Ma ütlen alati, et peab pidevalt õppima ja arenema ja siin õpin ma palju ning samal ajal arendan omi oskusi ja kogemusi veelgi. Loomulikult ei saa kõike korraga haarata, sest see ei ole ainult loometöö, vaid ka majandus- ja finantsküsimused. Kogu meeskond aitas mind asjadega kurssi viia (kollektiiv on meil hea, aktiivne, vastutustundlik, loov, koos otsime uusi teid), ka Kohtla-Järve Linnavalitsus, kelle meeskonnas nüüd ka mina töötan. Kuigi raskusi on muidugi piisavalt, uus töökoht on uus töökoht. Kuid kasvuvõimalused on juba nähtavad, soov kõike täiendada. Eelkõige huvitavamate ürituste läbiviimine, kasulike tööfoorumite ja -kursuste korraldamine, tahan tuua töösse uut, kaasaegsemat formaati. Töötada rohkem noortega, eelkõige teismelistega. Kaasata ka eestikeelt kõnelevaid lapsi, neid on meil veel vähe, samuti eestikeelt kõnelevaid täiskasvanuid. Korraldada neile spetsiaalseid üritusi, kuhu võivad tulla kõik, kes oskavad eesti keelt. Kuigi me korraldame palju üritusi eesti keeles, näiteks need, mis on pühendatud riigipühadele ja riigi tähtpäevadele. Tegelikult pole Ahtme klubi mulle võõras, tean seda lapsepõlvest saati, meie tantsurühm Radost käis siin sageli kontsertidel esinemas.

– Kas tunnete puudust Jõhvi Riigigümnaasiumist?

– Igatsen. Nii õpilasi kui kolleege. Mul olid väga head kolleegid. Hüvastijätmise ajal nutsime peaaegu kogu meeskonnaga (naeratab). Ka praegu hoian paljudega neist ühendust. Ja minu stuudios õpivad mõne nüüdseks endiste kolleegide lapsed. Suhtleme endiste õpilastega edasi nii sotsiaalvõrgustikes kui ka kohtudes. Ma arvan, et gümnaasiumiga teeme koostööd, jäänud on head suhted, huvi minu nagu ka Ahtme klubi loomingu vastu, lõppude lõpuks pole kool ainult õppetunnid, vaid ka kooliväline tegevus.

– Haridussfäärist kultuurisfääri – pöördepunkt?

– Ei, tegelikult on kultuur mu elus alati olnud, olen seal olnud, seal elanud 6ndast eluaastast. 6-aastaselt hakkasin tantsima tantsukollektiivis Radost. Ja Radost kinkis mulle elurõõmu, tantsimise ja loovuse. Ema (muigab) tõi mind sellesse Kohtla-Järve Kultuurikeskuse tantsurühma rahunema, olin hüperaktiivne laps, minuga polnud lihtne. Aga Radostis meeldis mulle kohe, pärast umbes pooleaastast harjutamist usaldati mulle soolo – vene rahvatantsu – tantsimine. Minu ema ei tantsinud, ta armastas laulda ja mu isa tegeles tõstmisega. Polnud juhus, et ema viis mind kooriosakonda, klaveriklassi. Sel ajal oli seal ainult kaks sellist Jõhvi muusikakooli osakonda, mille ma edukalt lõpetasin tantsides ka Radostis, seega (naerab) ma laulan ja mängin ka klaverit. Tegelikult armastasin lapsepõlves joonistada, käisin Orul ringis, mida juhendas Jõhvi Kunstikooli õpetaja, kes veenis mind sinna õppima minema, kusjuures kohe teisele kursusele, aga ilmselt polnud see minule, kuigi vahel isegi praegu joonistan – omamoodi lõõgastus.

– Kes peale ema aitasTeil avastada tantsu imelist maailma?

– Minu esimene tantsuõpetaja, mentor Eelena Kovtun andis mulle palju, olen talle väga tänulik, samuti oma teisele õpetajale koreograaf Natalja Abramovale, kes tuli Radostisse hiljem kui Elena Kovtuni assistent kui olin juba teismeeas. Võib öelda, et mul on tantsuloomingus kaks tiiba, õigemini nad andsid mulle need tiivad. Kuigi alguses tahtsid mu vanemad, et ma hakkaksin seltskonnatantsuga tegelema, kuid see ei õnnestunud kuna paari moodustamiseks ei leitud noormeest, tüdrukuid oli palju, noormehi aga vähe. Paar aastat hiljem ma mitte ainult ei tantsinud Radostis, vaid ka õpetasin seal samal ajal, olin koreograafi assistent ja tegelesin tantsude lavastamisega. Tegelen nendega siiani kui tantsija ja minu tantsustuudio “Dance Box Studio” juht.

– Ilmselt olid Teie studio liikmed ärevil, et saades juhiks lahkute ja sulgete oma tantsustuudio?

– Jah, selliseid küsimusi oli, kuid kui töötasin õpetajana töötasin ka stuudios, päeval põhitöö ja õhtul studio, püüan kõike jõuda. Kui on soov, aga aega, jõudu, energiat ja võimalusi saab alati otsida ja leida. Selles režiimis ja tempos alates 15. eluaastast. Veel õpilasena hakkasin 15-aastaselt tööle või õigemini raha teenima koreograafina. Jätkasin sellega Jõhvi Vene Gümnaasiumis õppides ja siis ülikoolis. Harjusin sellisel režiimil elama. See on muidugi väga keeruline, tegelikult on töö 24/7. Kui töötasin Jõhvi Riigigümnaasiumis, ei olnud ma mitte ainult õpetaja, vaid ka mentor. Ja mentor on nagu klassijuhataja, töö 24/7, sest vanemad saavad helistada või kirjutada kell 22 või 23 õhtul. Olin ka voolujuht, minu hoole all oli korraga 125 gümnasisti. Kuid ka siis tegutses stuudio.

– Millal sündis tantsustuudio Dance Box Studio?

– Asutasin selle 2015. aastal pärast ülikooli lõpetamist. Kaasaegsete tantsustiilide stuudio. Asume Jõhvis, treenime Jõhvi Spordihallis. Minu lapsed 6ndast eluaastat (naeratab) kuni 27 aastani – on juba täiskasvanud, neil on pered, kuid jätkavad tantsimist. Kokku on stuudios 60 õpilast. Reisime ja esineme rahvusvahelistel festivalidel ja meistrivõistlustel nii Eestis kui välismaal. Osaleme erinevates tantsukategooriates. Esineme üsna edukalt ning meil on palju esikohti, see tähendab, et me saame võitjateks, mitte ainult auhinnasaajateks. Ühesõnaga püüame, töötame. Ja ma ei kavatse stuudiot sulgeda, püüan igal pool sammu pidada.

– Teie peetav rahvusvaheline tänavatantsufestival “J-Fest” on üks suuremaid Eestis, tänu millele on Jõhvi tuntud kaugemal väljaspool meie riigi piire, mis festival see on?

– Korraldame seda viiendat korda, koroonaviiruse tõttu pidime selle aastaks katkestama. See festival ilmus Jõhvi Riigigümnaasiumi seinte vahele meie kolmikliidu praktilise tööna: gümnasistid Dmitri Orehhov, Kirill Volkov ja mina, selle töö õpetaja-juhendaja. Ka pärast osalesid nad festivali korraldamises – täna lõpetas Dmitri Tallinna Ülikooli ja Kirill õpib seal siiani. Kaks aastat toimus festival gümnaasiumis, see oli ühepäevane üritus ja seejärel laienedes ning kasvades rahvusvaheliseks toimus Jõhvi Kontserdimajas. Selle kahes saalis. Festivali kaks osa toimuvad siin (Showcase edition ja Battle) ning kolmas (J-Fest x Tingz Vogue Ball) Tallinnas. Õnneks ja rõõmuks on osalejaid aina rohkem. Anname kõigile erinevas vanuses ja erinevas stiilis tantsijatele (ja mitte ainult Eesti) reaalse võimaluse end näidata ja tõestada, võistelda. Kuidas areneda erinevates suundades, tantsuline looming on tohutu, mahukas. Meil olid rühmanumbrid, samuti tantsulahingud ja vogue ball – need on kolm suurt üritust. Festivali raames toimus ka tantsukonverents, kus räägiti nii tantsurahva aktuaalsetest probleemidest kui ka kogemuste vahetamisest ning eeloleval festivalil on plaanis korraldada meistriklasse. Tahaksin teha palju kasulikku uue, noorema põlvkonna tantsijate jaoks. Nagu ka kogu ühiskonnale.

– Aga selle festivali korraldamine ja läbiviimine on täielik peavalu, murede, ärevuse ja närvide meri… Milleks seda vaja on?

– See on minu panus Ida-Virumaa ja Eesti tantsukultuuri arengusse, kuigi raskusi on muidugi palju. See on raske (pärast festivali lõppu on vaja nädal aega taastuda), aga hea, igakülgselt tähenduslik. Eelkõige aitab see kaasa tantsukultuuri arengule, kuigi tegelikult kultuuri üldiselt, aitab tõsta Ida-Virumaa ja Jõhvi ning kogu Eesti mainet ja tuntust maailmas. Ja nii osalejate kui ka kohtunike positiivsed hinnangud meie festivali kõrgest tasemest annavad jõudu ning soovi korraldada ja pidada järgmist festivali mitte halvemini kui Tallinnas, Riias või mujal. Iga festivali korraldamine ja läbiviimine annab mulle täiendava kogemuse. Peame ju lahendama erinevaid küsimusi: majanduslikke, poliitilisi, rahalisi (projektide kirjutamine, sponsorite leidmine). Iga aasta on kordumatu, mitte nagu eelmised, festivali korraldamise käigus kerkivad pidevalt esile uued lahendamist vajavad probleemid. Kuigi selline töö annab mulle hingele palju. Ma tunnen, et kasvan sellega. Nagu ka teiste, suurte ja väiksemate ürituste korraldamise ja läbiviimisega.

– Pole päris selge: väidate, et tegelikult on kogu Teie elu seotud kultuurivaldkonnaga, aga minu teada olete lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ja miks mitte humanitaarteadused, mis on kultuuriga seotud?

– Keskkooli lõpetasin kuldmedaliga, nii loodus- kui ka humanitaarained olid minu jaoks ühtviisi kerged. Osalesin matemaatika olümpiaadidel, samuti proosalugemisvõistlustel. See otsus sündis koduses nõukogus, kuna olin ja olen pidevalt loomingulisel alal kultuurivaldkonnas, siis oli vaja omandada tehniline kõrgharidus, tehniline eriala.

– Veelgi müstilisem, töötasite Jõhvi Riigigümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana?

– (Muigab.) Siin juhtus kõik, võib öelda, juhuslikult-mittejuhuslikult. Jah, ma ei töötanud oma erialal. Leidsin töö, kuid ei hakanud seda tegema. Sama järsk pööre juhtus ootamatult. Suvel augustis kutsuti mind Jõhvi Riigigümnaasiumis enne uue õppeaasta algust toimunud üritusele ja see oli esimene õppeaasta, mis avas 01.09.2015 uksed alles ehitatud hoones. Ja see looduses peetud üritus (suvelaager) oli mõeldud tutvumiseks ja sõbrunemiseks kõikidele tulevastele gümnasistidele ja õpetajatele. Minu tööülesannete hulka kuulus meelelahutusprogrammi korraldamine ja läbiviimine – tantsu- ja spordisoojendused, millega sain väga edukalt hakkama. Selle, kuidas ma lastega töötan, nendega suhtlen, märkis ära toonane gümnaasiumi direktor Tarmo Valgepea, kes kutsus mind vestlusele ja pakkus kehalise kasvatuse õpetaja tööd, selline vaba ametikoht oli sel ajal. Muidugi õppisin samal ajal erinevatel noorte õpetajate pedagoogika kursustel. Peaaegu kohe sai minust 11. ja 12. klassi voo juhataja, ainult 6 klassis ja seejärel mentor, alates 10. klassist.

– Muidugi osalevad võistlustel kõik tugevad tantsijad ja nad kõik püüavad võita, kuid see õnnestub vaid vähestel. Mis aitab Teil isiklikult võita?

– Raske öelda, võimatu on välja tuua ainult ühte asja. Siin pole muidugi tegemist ainult oskustega ja mingil määral ka õnneliku juhusega, tõenäoliselt kogemusega. Arvan, et just kogemus aitas mul võita projekti “Tantsi võidu!”. Samas tundsin seda, mida vaataja näha tahtis, aga püüdsin ka jääda oma stiili juurde, iseendaks. Nii tähtsal hetkel otsustasin näidata end erinevatest külgedest, kuigi tantsisin oma stiili järgi, segasin erinevaid tantsustiile, tean nende põhitõdesid, seega oskan miksida. Kõik mu tantsud, kõik numbrid – veerandfinaalid, poolfinaalid, finaalid – olid erineva energia, sõnumiga, võib-olla oli kuskil mingi kontseptsioon, nii et mulle tundub, et sellest sai omamoodi minu võidu boonus. Võistlustel soolot tantsides improviseerin, see tähendab, et kõik tuleb ja toimub kohapeal – voolus, tavaliselt ei valmista ma konkreetselt ühtegi numbrit ette, lähtun kogemusest. Pealegi ei järgi ma oma soolotantsus mingil määral trende, vaid püüan seda esitada omas stiilis. Projekti “Tantsi võidu!” üks žürii liige ütles, et on juba võimalik luua Natalja stiili, kuna mul on mingid eripärad. Tegelikult olen see, mille poole ma olen alati püüelnud ja püüdlen. Tahtsin, et mu stiil, tants oleks teistsugune, et ma ei kopeeriks kunagi kedagi. Ja see on ilmselt minu eripära. Mul on igasuguseid nüansse. Ma armastan oma tantsudes väga väikeseid detaile. Ja mul on alati hea meel, kui võistlustel öeldakse, et minu individuaalne stiil on alati nähtav ja seda ei saa ühegi teisega segi ajada. Ja kui mu õpilased esinevad meistrivõistlustel, siis need, kes mind tunnevad, ka kohtunike meeskonna liikmed, ütlevad stiili ja käekirja järgi, et need on Natalia Šabartšina lapsed.

– Mida tunnete, kui Teil ei õnnestu näiteks võita, nagu see juhtus mitu aastat tagasi Venemaa telesaadete projektis «Танцы на ТНТ» (“Tantsud TNT-l”)?

– Suhtun sellesse väga adekvaatselt, hakkan kohe analüüsima, miks see ei õnnestunud, mida oleks pidanud teisiti tegema. Ja nii õpid, arened, omandad kogemusi. Mis puutub «Танцы на ТНТ», siisläbisin edukalt castingu Peterburis. Kuid mul ei õnnestunud finaali pääseda, olin seal TOP-64 hulgas. See teleprojekt on väga mastaapne, seda on täiesti võimatu võrrelda Eesti teleprojektiga “Tantsi võidu!” – osalejaid oli tuhandeid. Tegelikult on täna rahvusvahelistel meistrivõistlustel, festivalidel, võistlustel (nende tase on alati kõrge) konkurents väga kõrge, arvestades seda, et peale on tulemas uus põlvkond – seal on väga tugevad tantsijad.

– Tulles tagasi “Tantsi võidu!” juurde, millised emotsioonid valdasid Teid, kui kuulsite saatejuhi Aleksandr Žemžurovi hinnanguid: “Ta väärib seda tõesti. Tema panus eesti tantsu arengusse on väga suur, ta on küps, maailmatasemel tantsija”?

– Sellist tunnustust oli väga meeldiv ja oluline kuulda. Nagu igale loomingulisele inimesele. Selline tagasiside positiivsete, lahkete, siirate kommentaaridega. Mitte ainult kiitus, vaid see, mida öeldi asja juurde. See on oluline ka seetõttu, et minu jaoks pole see mitte ainult tunnustus, vaid ka stiimul järgmisse arenguetappi edasi liikumiseks.

– Kui pole saladus, millele kulutasite projekti “Tantsi võidu!” saadud peaauhinna 1000 eurot?

– Õpingutele, enda arenguks.

– Mis on Teie säravaim tantsuhetk?

– Esimene võit Euroopa meistrivõistlustel, kui võistlesin juunioride grupis. See oli 2007. aastal.

– Aga rahvusvaheline võistlus Balti Karikas, kus erinevates nominatsioonides (“Tantsushow, soolo”, “Tänava show, soolo”, “House, soolo”) saite kolm kuldmedalit ning nominatsioonis “Tänava show, duett” paaris Margarita Smirnovaga võitsite hõbemedali?

– (Naeratab.) Ja see on unustamatu. Nagu kõik teised võidud, sealhulgas tantsud EM-il.

– Mida tantsud Teie jaoks tähendavad?

– Osa minu elust, lahutamatu, milleta on võimatu elada. Mulle meeldib tantsida – see on rõõm ja õnn.

– Tantsuringkondades tuntakse Teid (võib-olla isegi rohkem) Mamasita nime all. Miks Mamasita?

– See on minu lavanimi, mille järgi mind tantsuseltsis, tantsumaailmas tuntakse. Kui esinen näiteks festivalidel ja võistlustel (lahingutel), siis esinen selle pseudonüümi all. Seoses lahingutes osalemisega oli vaja välja mõelda huvitav lavanimi – nii sündis Mamasita. Ja Mamasita (muigab) on vormikas tüdruk, kuna mulle meeldis oma improvisatsioonides kasutada puusaliigutusi – midagi Aafrika kultuurist veidi laenatut.

– Pealegi, kas olete otsustanud poliitikasse minna?

– Mitte poliitikasse, arvasin, et Jõhvi Vallavolikogu saadikuna oleks mul võimalus Jõhvi ja ka Ida-Virumaa arenguks veelgi rohkem ära teha. Kandideerisin kohalikel valimistel kahel korral: esimesel korral Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja teisel Eesti 200 nimekirjas, kuid valijatelt saadud häälte arv ei võimaldanud vallavolikokku pääseda.

– Enne valimisi astusite Eesti 200 ridadesse, eelistades seda Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale, mis on selle põhjuseks?

– “Eesti 200” on uus erakond, vaated on kaasaegsemad. Tema programm tõmbas mind rohkem kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonna programm. Uskusin siiralt, et Eesti 200 suudab nii Jõhvi kui ka Ida-Virumaa heaks teha rohkem kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Aga pean ausalt ütlema, ma ei ole poliitikas nii aktiivne ja vaevalt et saan väga aktiivseks, kuigi ette mõelda pole mõtet, sest järsk pööre on siin täiesti võimalik.

– Millised on Ahtme klubi probleemid Teie värske pilgu läbi?

– Kõige olulisem probleem on see, et on vaja uut, kaasaegset hoonet. Ja ma tõesti tahan, et see ehitataks. Eriti kui arvestada, et Kohtla-Järve Ahtme linnaosa on linna suurim (elab 14 000 inimest) ja siin on Ahtme klubi ainuke kultuuriasutus, kus on väike 198-kohaline saal (hoone on ehitatud 1952. aastal). Või vähemalt teha kaasaegne kapitaalremont – sel juhul saaksime siia rohkem inimesi meelitada, sest paljude jaoks on oluline, et hoone oleks väga heas korras. Kuid sellegipoolest tuleb ka praegu teha kõik selleks, et siia tuleks võimalikult palju ahtmelasi ja külalisi ja see on ka probleem, mõtleme selle lahendamisele nüüd terve meeskonnaga. Soovime luua teismelistele mõeldud algajate blogijate stuudio, selle kohta oleme juba pöördumise linnavalitsusele saatnud, ootame vastust. Nagu ka harrastusteater täiskasvanutele. Juunis-augustis alustame valikuga, et saaksime septembris tihedalt tegutsema asuda. Otsustasime oma meeskonnaga hakata veebruaris väiksi etendusi näitama, et (muigab) huvi äratada, huvi tekitada ja publikut köita. Armastan väga teatrit, vaatan suure huviga etendusi Tallinnas, nagu ka teistes teatrites. Üldiselt on palju eesmärke, ideid, plaane. Ja ma ise katsun igakülgselt edasi areneda. Eelkõige tantsijana, õppisin sel suvel välismaal ning kavatsen ka edaspidi osaleda erinevatel võistlustel. Kuigi loomulikult ei ole ma täna (muigab) enam 18-aastane, pean kõige olulisemaks oma teadmiste edasiandmist õpilastele, keskenduda täielikumalt koreograafi tööle. Otsin uusi lahendusi, näiteks tahan tantsule lisada veidi teatrit – mind huvitavad erinevad eksperimentaalsed etteasted. Tegelikult on mul koreograafina juba palju kogemust. Kuigi pärast Jõhvi Vene Gümnaasiumi lõpetamist ülikooli õppima minnes lõpetasin tantsimise Radostis, kus nagu juba öeldud, olin samal ajal koreograafi assistent. Aga ülikoolis õppides käisin Radostis õpetamas, õpetasin neid tantse ka erinevates Tallinna tantsustuudiotes (kus ise tantsisin), samuti Tartus ja Viljandis. Jah, see oli raske, kuid tõenäoliselt saab kõike teha, kui sa seda tõeliselt tahad. Koreograafina lavastan tantsulavastusi ka välismaal. Tahan täpsustada, nüüd olen rohkem loomingulises lavastusprotsessis koreograafina, kuigi jään tantsijaks, see käib paralleelselt. Olen veendunud, et koreograafina arened tantsijana paremini. Kõik on siin omavahel seotud. Ja me peame pidevalt arenema. Räägin sellest oma õpilastele, maailm ei seisa paigal, nagu ka tantsumaailm. Tuleval kevadel korraldan Jõhvis taas rahvusvahelise tänavatantsufestivali “J-Fest”. Minu plaanides on ka teise kõrghariduse omandamine, asuda õppima kaugõppes.

– Natalja Šabartšina Eestis (kuigi mitte ainult Eestis) on kuulus inimene, nõutud, miks pole Ida-Virumaalt ära sõitnud õnnistatud maadele?

– Mind on korduvalt kutsutud ja kutsutakse siiani Tallinna ja Tartu kolima, mulle pakuti isegi õpetaja kohta Pariisi suurde tantsukolledžisse, võimalusi oli palju, aga… Ma armastan seda piirkonda, seda maad. Lapsepõlvest saati, minu sündimise ajal elas meie pere Kohtla-Järve Oru linnaosas – kaunis koht ümbritsetud metsaga, imeline loodus. Ja imelised inimesed… Minu elu on tihedalt seotud kahe linnaga – Kohtla-Järve ja Jõhviga. Tahan oma kätega, oma tegudega midagi kasulikku ja head nende arenguks ära teha. Anda oma panus ja mul on, mida jagada. Ilmselt (muigab) olen Ida-Virumaa patrioot. Mul on valus, kui inimesed räägivad temast mitte heade sõnadega. Püüan alati ümber veenda, kutsun, tulge ja vaadake ise kui ilus see on, meie Ida-Virumaa, kui lahe siin on.

– Jääb ainult imestada, olete nii aktiivne inimene, kuidas jõuate kõike, kuigi selle järgi mida just ütlesite – kui tahta, leiad alati kõik võimalused – aega, jõudu ja energiat. Aga kui see pole saladus, kas on võimalik neid leida oma isikliku elu jaoks?

– (Naerab.) See pole veel õnnestunud, aga mu süda on hõivatud.

Antonina Vaskina

Foto: isiklikust arhiivist