Detsember kui aasta viimane kuu on paljudele mitte ainult aasta kokkuvõtete ja saavutuste hindamise aeg, vaid ka hetk, mil ka täiskasvanud tahavad uskuda maagiasse, talve imedesse ja nagu kombeks mõelda uusaastaõhtul soovidele.

Mõni päev enne aastavahetust kohtus nädalaleht Panorama kunstnik ja jutuvestja Eduard Kontiga. Vestluse käigus selgus, et tänapäeval on isegi lastejuttude autoril mõnikord raske imedesse uskuda. Kuid see on ülimalt vajalik, sest kes muu kui tema, hea jutuvestja, saab lapsi Maailmas imede otsingul juhtida.

Eduard võttis külalisi vastu oma töökojas. Oma järgmise portree kallal töötades jagas ta oma unistusi ja lootusi aastaks 2024.

Viis aastat tagasi hakkas ta kirjutama järjekordset muinasjuttu “Vareskuningas” («Вороний король»). Traditsiooni muutmata on uue loo süžee tihedalt seotud ühe Eesti linnaga. Seekord arenevad sündmused Tallinnas, mida ohustab kuri võlur.

Muinasjutt on valmis kirjutatud. Laual on kaust autori joonistustega, mis peagi kaunistavad tulevase raamatu lehti. On aeg materjal trükkimiseks ette valmistada, kuid kunstnik teeb pausi. “Nädala pärast tuleb esitada portree”, – ütleb Eduard ja läheneb uuesti lõuendile, millel lambivalguses sädeleb värske värv. Ta peab veel maalima pool tosinat pilti, enne kui saab kogutud raha eest uue muinasjutu trükikotta saata. Keegi teine ilmselt loobuks ja keskenduks sellele, mis toob stabiilse sissetuleku. Aga jutuvestja ütles naeratades rahulikult, et seni, kuni on neid, kes tema uute raamatute ilmumist ootavad, pole tal õigust peatuda.

– Kunstnikuna armastan ma sooje värve ja suudan pintsliga luua lõuendil ideaalse maailma. Tegelikku maailma muuta on palju keerulisem. Selle loome meie täiskasvanud. Ja peab tunnistama, et paraku teeme seda kohutavalt ja monotoonselt, nagu oleks meie käsutuses ainult tumedad värvid. Aga me loome selle maailma ennekõike mitte endale, vaid oma lastele. Nad peaksid seda nautima. Aga siin on mustemast-mustem! Sellepärast tahan ma maailma paisata valguskiiri, olgugi et väikesi, kuid natuke valgust. Isegi üks küünal soojendab. Ja oma muinasjuttudes tahan ma lastele selgitada, kui oluline on jagada soojust, olla ümbritseva suhtes lahke, korralik ja tähelepanelik.

– Eduard, olete laste muinasjuttude “Kivist südamete linn” («Город каменных сердец»), “Soovide lumehelves” («Снежинка желаний»), “Hiirepoeg Simmu ja võlunõel” («Мышонок Зимка и волшебная иголочка»), “Hiirepoeg Simmu ja Võlupärli pisar” («Мышонок Зимка – 2. Слеза волшебной жемчужины») autor. Iga lugu leiab aset vahetult enne Jõule või aastavahetust. Miks?

– Ma armastan talve väga. See on maagiline aastaaeg, mil nii lapsed kui ka täiskasvanud tahavad uskuda imedesse. Looduse loodud lumekujude nägemine tänaval ja ainulaadsed mustrid akendel teevad elamise kergemaks. Vaatad ja rõõmustad nagu laps, mõistes, et mõnikord vajavad täiskasvanud muinasjuttu rohkem kui lapsed. Ilmselt seetõttu on raamatutes jõulumotiivid.

– Kas uue muinasjutu “Vareskuningas” tegevus toimub ka talvel?

– Ei, ka seekord pole see võimalik ilma lumeta. Kuigi ma saan aru, et jõulu muinasjutud kaotavad jaanuaris ja veebruaris oma aktuaalsuse, on ainult talvepühade eel raamatute avaldamine väga keeruline…

– Kas müüginäitajad on Teile olulised?

– Oh, kuigi fraas “müüginäitajad” kõlab iseenesest ilusalt, vaevalt need mind huvitavad. Ei, muidugi ei saa öelda, et raamatuid ei müüda. Neid saab endiselt raamatupoodidest osta. Kuid müük pole peamine eesmärk. Enamiku raamatutest ma lihtsalt kingin.

– Meie nädalaleht on korduvalt käinud Teie kohtumistel lastekodu lastega. Teatavasti kinkisite haigetele lastele raamatuid. Kas keegi toetas neid tegevusi?

– Võin öelda, et mul on elus väga vedanud, kuna mul on suur hulk sõpru ja tuttavaid, kes on valmis raamatute väljaandmist toetama. Mõni aitab viiekümne euroga, aga mõned annavad viissada või tuhat. Seetõttu ei saa ma öelda, et teen seda ilma teiste inimeste toetuseta.

– Kas on neid, kes on valmis andma selliseid summasid tagasi nõudmata?

– Noh, mõni annab sulle laenu sõnadega “kui saad, siis maksad tagasi” ja siis maksan mitme kuu või aasta jooksul võlad ära ja mõni annab raha tagasi nõudmata.

– Kas olete püüdnud leida rahalist toetust fondidest, Kultuuriministeeriumilt või Haridus- ja Teadusministeeriumilt?

– Ei, ja ma pole kindel, et keegi hakkaks mind kuulama. Jah, minu raamatud on tõlgitud eesti keelde, aga ma ise keelt ei räägi. Minu suhtluskeel on vene keel. Sellele tuleb lisada, et ma ei ole Eesti kodanik ja varem sõdisin Afganistanis. Võtsin ühendust ühe lõimumisküsimustega tegeleva organisatsiooniga ja esitlesin lauamängu prototüüpi, millega lapsed ja täiskasvanud saavad eesti keelt õppida. Mäng ei ole raske. See põhineb täringutega seiklusmängul, kus iga käik on võimalus õppida uus sõna. Samuti on välja töötatud mitmesajasõnaline vihjete käsiraamat. Mängu prototüüpi pakkusin lastele mitu korda proovimiseks. Ja kuigi erinevatele teismeliste rühmadele tundus mäng põnev, andsid organisatsiooni töötajad mõista, et nad võivad selle mängu osta kui see müüki tuleb. Küll aga otsisin tol hetkel neid, kes aitaksid mul selle käivitada. Aga aitäh sellegi eest.

– Kas toetusest keeldumine heidutas Teid loomast?

– Mängu polnud võimalik konveierile panna, kuid ma ei heida meelt. Igal asjal on oma aeg, aga nüüd pean keskenduma raamatu väljaandmisele.

– Kas kohalikud omavalitsused võtavad raamatute loomisest kuidagi osa?

– Mõnikord ostavad omavalitsused mitu raamatut korraga või isegi osa partiist. Oli juhus, kui Kohtla-Järve tellis mitu tuhat raamatut ja maksis nende eest ette. Sellest summast piisas trükkimise alustamiseks. Pean avaldama austust ka trükikojale, kes tuli mulle vastu olles nõus tellimuse vastu võtma tingimusel, et maksan ülejäänud summa ühe aasta jooksul.

– Kui palju raha on vaja muinasjutu “Vareskuningas” avaldamiseks?

– 4000 eksemplari tiraažiga raamatu väljaandmine läheb kõiki kaasnevaid kulusid arvesse võttes maksma ligi 8000 eurot. See on suur raha, aga miski ütleb mulle, et varem või hiljem kogume trükkimise alustamiseks vajaliku summa kokku.

– Eduard, millest jutuvestja unistab?

– Unistan kirjutada võimalikult palju häid muinasjutte. Kui need on vanematele huvitavad ja laste poolt armastatud, siis olen õnnelik. Ma ei vaja rohkem, –  lõpetas Eduard Kont.

Intervjueeris Ilja Telnov

Foto: illustratsioon muinasjutule

Reklaam