9. jaanuaril avati Jõhvi linnagaleriis Kohtla-Järve kunstnik Aleksandr Dikushenko, Vene Kunstnike Ühendus Eestis, Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse ja Sillamäe ühingu “Aprill” liikme, isikunäitus.

Esitletakse maale ja graafikatöid. Tööd on erakordsed ja ootamatud. Hämmastavad: paelub kujundite mitmekesisus ja teostusviis – piiritu mõttemeri. Realism on ühendatud sümbolismiga ja sümbolism realismiga – omamoodi filosoofia. Neid töid on võimatu hinnata kiirustades, põgusalt. Need panevad peatuma ja mõtlema: mida tahtis autor iga oma teosega öelda, näidata ja edasi anda. Ja graafika on omamoodi tajumise ristsõna… Teoseid on vaid 30, mõnes on peent nostalgiat, põnevat lapsepõlve kaja – Kamtšatka, kus autor sündis ja Krasnodar, kus möödusid tema kooliaastad, saatus tõi ta noore spetsialistina Eestisse…

– Siin, selles saalis, oli minu näitus viimati 2013. aastal, see tähendab, et läheb juba üheteistkümnes aasta, – rääkis Aleksandr Dikushenko enne avapäeva miniintervjuus nädalalehele Panorama. – Kõiki praeguseid töid pole siin varem eksponeeritud, kuigi mõnda neist on vaatajad juba näinud minu teistel näitustel Kohtla-Järve Valge saali kunstigaleriis. Kuid on neid, mis on täiesti värsked, täiesti uued. Näiteks peaaegu kogu graafika valmis aasta lõpus. Näitusel pole pealkirja, sest mul on siin täiesti erinevad teemad. Nagu ka erinevad tehnikad – öeldakse, et minu tehnika eristab mind, just selle järgi tuntakse minu töid, üldiselt on igal kunstnikul oma käekiri. Minul on selline. Ma ei seosta end ühegi suunaga – nii nagu oskan, nii ka teen. Nagu alati, pühendan kõik oma näitused armastatud naistele – emale, naisele, tütrele… Üldiselt kõigile ilusatele naistele… Arvan, et minu graafika on üsna huvitav, seal on palju mõistatuslikku. See on midagi ristsõna taolist – peab vaatama iga ruutsentimeetrit, et näha kõike kujutatut. See tehnika on üsna keeruline. Siin on mitu graafikavalikut. Aga töö graafikaga on ka väga huvitav… Ja maalid. Seekord tuli nii välja, et kõik tööd tundusid tulenevat mingitest sümbolitest ja samas on siin minu meelest näha palju realismi, kuigi mind huvitas alati mingist sümbolist lähtumine… Mitmes isikunäitus see on, ma isegi täpselt ei tea, neid oli üle 20. Kui aus olla, siis ma pole neid kokku lugenud. Ja ma pole teinud väga palju isikunäitusi. Miks? Ilmselt seetõttu, et lähenen sellele väga peenelt, nõudlikult, olen enda suhtes kriitiline: seni, kuni ma arvan, et minu loodut saab näidata, avalikkusele vaatamiseks välja panna, alles siis korraldan oma isikunäitusi. Eelistan kollektiivnäitusi ja püüan neil sageli osaleda. Vene Kunstnike Ühenduse Eestis liikmena, Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse liikmena, Sillamäe Kunstnike ühingu “Aprill” liikmena. Aga mul on olnud ka kaks rahvusvahelist isikunäitust – Veliki Novgorodis (Kaasaegse kunsti keskus) ja Krasnodaris (Kunstimuuseum).

Aleksandr Dikushenko on ka õpetaja, Kohtla-Järve Ahtme Kunstide Kooli kunstiosakonna juhataja. Seetõttu ei saanud temalt küsimata jätta: kas Teie arvates juhtimis- ja õpetajatöö hävitab loovust või vastupidi, soodustab seda?

– Siin on nii plusse kui miinuseid. Suureks miinuseks on see, et koolis oled nii koormatud, et hiljem on väga raske enda ja oma loovuse juurde tagasi pöörduda. Ma pole töölt koju jõudes autos pikka aega raadiot sisse lülitanud – pean kuidagi keskenduma millelegi enda sees – mõtlema. Muidugi võtab see palju aega, vaeva ja närve – tahan noortele, kuni suudan, midagi edasi anda ja saan seda teha praktikas. Olen ju ise praktik. Seega töötan plenääridel – teen sketše, üritan lasta näha, kuidas ma hoian pliiatsit, pintslit, kuidas ma töötan paletiga – kõik need nüansid, praktilised nüansid… Aga on ka plusse. Mulle meeldib lastega töötada, vestlustes nendega, mõnes nende käitumises annavad nad mulle mõnikord selliseid huvitavaid teemasid. Olgu kuidas on, lapsed aja jooksul siiski muutuvad. Aeg muutub ja lapsed muutuvad. Olen öelnud ja ilmselt ütlen alati: kõikides koolides on praegu raske õpetajana töötada – nii huvi- kui üldhariduses. Kuid on selliseid hetki, näiteks minu õpilaste võidud kunstikonkurssidel või kui noored hüüdes “Braavo!” või ütlevad mulle telefonis “Astusin ülikooli!”, ununevad miinused hetkega muutudes suurimaks plussiks ja stiimuliks edasises töös. Ka siis, kui mu endine õpilane kutsub mind oma tööde näitusele või ma ise korraldan meie näitusesaalis näituse nende laste töödest, kes veel meie koolis õpivad (ja selliseid on olnud aastate jooksul palju) … Seega on minu töös ikka rohkem plusse kui miinuseid.

– Mis on kunstniku loomingus kõige raskem?

– Alustada tööd ja lõpetada see: pähe tuli idee ja see tuleb lõuendile panna. Ja enamasti juhtub nii: algselt kavandatust ei jää midagi alles – lõpptulemus on täiesti erinev. Tihti juhtub, et mõni alustatud töö on aastaid pooleli – mõnikord võtan selle välja ja vaatan: ei, ma ei tea, mida edasi teha. Seletan seda oma õpilastele, kes tahavad, et kõik laabuks kohe, kiiresti. Ütlen neile, ärge kiirustage, kõik sünnib aeglaselt – samm-sammult. Ja ideed, need sünnivad vahel spontaanselt, aga tavaliselt midagi puudutab mind. Inspiratsiooniallikaks on meid ümbritsev maailm, elu ise… Varem oli mu põhisuund realism, kuid nüüd pole see puhtalt realism, vaid kombinatsioon sümboolikaga. Realisme on mitu. Olen ikka rohkem sümbolist, oma töös lähtun ma mingist sümbolist. Minu jaoks on huvitav, et minu maastikke ei vaadataks nagu teisi teoseid, vaid need tekitaks publikus emotsioone, vastukaja nende hingest. Enamasti maalin õlidega, aga vahel on periood – ainult pastell või võtan kätte pliiatsi, joonistan tuššiga: tehnika valik oleneb tujust ja on osa loomeprotsessist. Täpselt nagu tööde suurus, formaat, vahel tahad suuremal lõuendil, vahel väiksemal, kitsal või laial… Kõik on loovuses ettearvamatu ja arusaamatu, loominguline protsess on mõistatus.

– Loodus meeldib mulle alati rohkem. Ka siin on päikest, on värve… Pealegi, mitte ainult naturalism, vaid moodsa kunstina – väga huvitav tehnika. Ta ei kopeeri loodust, vaid teeb seda omal moel. Paljud meist joonistavad lilli ja mina ka, kuid Aleksandri omad on parimad. Iga tema tööde näitus on kordumatu, erineb alati eelmistest. Ja igal näitusel on midagi ootamatut, nagu praegugi, – nii arvab kunstnik Leili Pure.

– Kohtusime Aleksandr Ivanovitšiga 1999. aastal, kui ta tuli meie juurde (selle aasta 15. märtsil saab täpselt 25-aastat) direktori asetäitjaks õppe- ja kasvatustöö alal kunstiosakonnas ja samal ajal ka õpetaja ametikohale. Usaldusväärne, vastutustundlik inimene kõiges ja alati. Aleksandr Ivanovitši suur teene on ka meie kooli edus – õpilastest saavad võitjad erinevatel kunstikonkurssidel: piirkondlikel, vabariiklikel, rahvusvahelistel. Põlegu Teie hinges tuli ka edaspidi, mis ei anna Teile rahu, aga annab energiat selliste imeliste maalide – uute väljapanekute loomiseks, – märkis Kohtla-Järve Ahtme Kunstide Kooli direktor Jana Unt vernisaažil peetud kõnes.

– Enne Kohtla-Järve Ahtme Kunstide Kooli tulekut olin kakskümmend aastat Põlevkivi Keemia peakunstnik. See oli ka väga huvitav töö – töökodasid oli mitu, mitmetahuline tegevusvaldkond… Ja samas töötasin 6 aastat lastega Kohtla-Järve Pioneeride ja Koolinoorte Palee kunstistuudios, – täpsustas Aleksandr Dikushenko.

Kohtla-Järve haridus- ja kultuurivaldkonna abilinnapea Deniss Šalkauskas õnnitles soojalt näituse autorit. Muide, ka tema õppis omal ajal Aleksandr Dikushenko juures ettevalmistusklassis.

Avapäevale tulid isegi tema endiste õpilaste vanemad. Nende hulgas on Svetlana Safronova. Õnnitlussõnu lausudes ütles ta: „Tean omast kogemusest, kui sõltuvust tekitav see imeline kunstitegevus on. Soovitasin pojal minna õppima Ahtme Kunstide Kooli kunstiosakonda. Kõik algas meie jaoks raskustega, kuid meie õpetaja Aleksandr Dikushenko osutus väga visaks inimeseks, ta ei andnud mu pojal võimalust laisk olla ja kas ta tahtis või mitte, läks ta ikka tundidesse, lõpetas kooli. Ja nüüd on tal (mu poeg on nüüdseks üle 30-aastane) õpetajast ainult head mälestused, isegi nagu teisest isast. Tegite sel ajal meie heaks väga palju, sest siis polnud meie pojal kahjuks oma isa, aga meil oli selline õpetaja, kes aitas lapsel vähemalt näha, millised mehed on, millised omadused neil on. Ma teadsin, kui hea õpetaja Te olete, aga täna nägin, kui hea kunstnik olete. Tean Teid kui tugevat, visa, nõudlikku õpetajat ja äkki sellised pastelsed värvid, selline üldine kevadine palett. Imeline! Tänan Teid väga. Töötage ja õpetage veel 100 aastat. Ja uusi näitusi Teile.”

Samuti räägiti vernisaažil, et Aleksandr Dikushenko pole mitte ainult kunstnik, kes oskab käes hoida pliiatsit, pintslit, vaid oskab ka haamrit ja kellut käes hoida – ta on omas majas nii ehitaja kui ka arhitekt.  Ta ehitas ise sauna, ka näitusel olevate maalide raamid tegi ise. Ta on tõeline mees-kasakas. Hea inimene, hea sõber, alati valmis inimesi aitama… Ja täna säras meie hall argipäev sellistes värvides – kinkisite meile kõigile rõõmu. Ärgu kuivagu ka edaspidi loomingu allikas.

…Näitus kestab 30. jaanuarini, nii et jääb aega mitte ainult ilusaga kohtuda, näha kunstniku maailma, tema hinge (ega asjata öelda: tahad näha kunstniku hinge, siis vaata tema maale), vaid osta ka endale meelepärane maal, sest kunstinäitus pole pelgalt loominguliste saavutuste avalik demonstreerimine, vaid ka oksjon.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam