Meie tänane vestluskaaslane on Kohtla-Järve Ahtme linnaosas asuva Ahtme klubi tantsukollektiivi Viva Dance juhendaja Marina Männima.

– Teie tantsukollektiiv on mõneti unikaalne, see on Kohtla-Järve linnas ja kaugel ümbruskonnas ainus, miks otsustasite luua klassikalise tantsu kollektiivi, see on ju raske ka noortele tantsijatele?

– Unistasin selle loomisest alates aastast 2007, mil lõpetasin Tallinna Ülikooli kaugõppes koreograafi erialal, kuid sain sellega hakkama alles paar aastat hiljem. 2012. aastal kutsuti mind tööle Ahtme klubisse, kus hakkasin kohe tööle täiskasvanute rühmaga. Selle koosseisu kuulusid paljud need, kes tulid siia minu eelmisest täiskasvanute tantsurühmast. Nad õppisid Sompa klubis algul idamaiseid tantse (pärast poja sündi võttis mind sinna tööle direktor Svetlana Korotkova) ja siis algasid meie proovid Kohtla-Järve Kultuurikeskuses, kuna naistel oli sinna mugavam tulla ja seal olid paremad tingimused. 2013. aastal avasime Ahtmes minu kauaoodatud laste klassikalise tantsu rühma. Just klassikalise tantsu. Kuigi nüüd tantsivad lapsed meelsamini kaasaegseid tantse. Aga klassikaline tants on klassikaline tants – eriline kunst. Ja spetsiaalne treening. Klassikaline tants – barre, tunnid ja harjutused stangel. Me lihtsalt ei pane jalga balleti pointe tantsukingi, kuid ülejäänud on klassikalise balleti tunnid. Ja meie repertuaar on vastav, täiesti teistsugune kui teistel tantsurühmadel. Eelkõige erinevad variatsioonid ballettidest: “Pähklipureja”, “Luikede järv”, “Don Quijote”, “Cipollino”, “Sevilla”, “Esmeralda”.

– Ei pane balleti pointe tantsukingi jalga, mis on põhjus?

– Pointe kingade jalga panemiseks on laste vastuvõtmisel vaja kontrollida füsioloogilisi andmeid, aga mina võtan kõiki vastu. Kuid mitte kõigil pole võimekust balletitantsukingadel seista tervist kahjustamata. Samas, kui panen mõnele lapsele (neile, kes saavad) pointe-kingad jalga ja teistele mitte, siis tekib psühholoogiline ebamugavus. Nii et – siin on peamine mitte kahjustada. Ja kui keegi lastest soovib balletikunsti põhjalikult, selle ilu ja keerukust professionaalselt õppida, võib proovida registreeruda Tallinna Balletikooli. Teeme kooliga koostööd. Mitmele meie õpilasele on tunnid meie juures saanud selleks baasõppeks.

– Kas Teie õpilased osalevad konkurssidel?

– Jah. Ja ma arvan, et see on väga oluline. Väikesed artistid vajavad lava, suurt lava, sest see on tohutu stiimul harjutamiseks, oma oskuste, vastutuse ja distsipliini parandamiseks. Ja osalemisrõõm, rääkimata sellest, kui õnnestub auhindu võtta ja võitjaks saada. Lapsed peavad nägema oma tulemusi, nägema, kuidas teised tantsivad – omandama konkurentide kogemusi. Eelmisel aastal osalesime kruiisilaeval Baltic Queen (Tallinn – Stockholm) rahvusvahelisel konkursil “Talent Show”. Tants “Kitrjuški” balletist “Don Quijote” – I järgu laureaat, variatsioon “Krahvinna Cherry” balletist “Cipollino” – II järgu laureaat, Polka “Pizzicato” balletist “Sevilla” ja variatsioon balletist “Esmeralda” – kolmanda järgu laureaadid. Pidevalt osaleme rahvusvahelisel laste- ja noorte loomefestivalil “Jürikuu” ja “Advent” Tallinnas, samuti erinevatel piirkondlikel festivalidel. Ja tavaliselt saavutame auhinnalisi kohti. Aga kui me ei saavuta, siis (naeratab) ma seletan ja selgitan lastele ebaõnnestumiste põhjusi: ärge muretsege, see tähendab, et me ei teinud piisavalt tööd, proovime rohkem treenida ja meie võidud ei kao kuhugi.

– Täna on Kohtla-Järvel palju tantsukollektiive (isegi Ahtme klubis on veel üks) – erinevad suunad ja linnas jääb lapsi aina vähemaks – kas Te konkurentsi ei karda?

– Ei, ei karda. Tantsukollektiivi valivad ju lastele ennekõike vanemad – viivad sinna, kuhu õigeks peavad. Kõik oleneb vanematest. Arvan, et mu õpilased ei lähe kuhugi. Häiriv on kui lapsed 12-aastaselt, tundes, et nad on hästi ette valmistatud, lähevad üle teistesse kollektiividesse. Noorematega (naeratab) on teistsugune lugu: osad õpilased, eriti lapsed, ei taha stange juures pikalt harjutada, 45 minutit korraga. Kuid ilma sellise tööta on võimatu korralikku tulemust saavutada. Juhtub, et sel põhjusel lahkuvad nad kollektiivist. Aga ma tahaks väga, et rohkem lapsi tegeleks klassikalise tantsuga. Muidugi pole see töö kaugeltki lihtne, kuid selle viljad on imelised.

– Mida annavad tantsud lastele?

– Palju. Kõike on võimatu loetleda. Nagu paljud spetsialistid ütlevad ja nagu ma usun, määravad nad kehahoiaku, ideaalse kehahoiaku. Teenivad lapse füüsilist arengut, sest just lapsepõlves pannakse alus heale tervisele. Tõstavad enesehinnangut, aitavad tunda end enesekindlamana. Kasvatavd töökust, distsipliini, visadust, kannatlikkust, sihikindlust, seltskondlikkust ja iluarmastust. Nad õpivad, kuidas õigesti oma emotsioonidega tegeleda ja oma keha kontrollida. Nad arendavad mõtlemisvõimet, kujutlusvõimet, loovust, kunstimaitset, artistlikkust, musikaalsust, rütmitunnet ja improviseerimisvõimet. Ja loomulikult on see ka eneseväljendus- ja eneseteostusviis. Ühesõnaga lapse mitmekülgne areng.

– Muide, tantsimine on praegu täiskasvanute seas väga populaarne, mis neid selle juures köidab?

– Ilmselt soov vabaneda igapäevaelust, majapidamistööde hallusest ja väsimusest. Tunda end naistena, ilusate naistena. See on ka tervis. Siin me võimleme, liigume, suhtleme, viskame nalja, naerame palju – ja naised unustavad vähemalt mõneks ajaks kõik oma hädad ja mured. Juba ainuüksi nelja seina vahelt väljudes on hing valgustatud ja ka tantsud on kerged. Mõned harjutavad ainult enda jaoks, teised aga (eriti kui arvestada, et nad pole kunagi varem tantsinud – alustasid meiega nullist) selleks, et publiku ees esineda. Nad ei karda ja see on suurepärane. Aga selliseid tantsijaid on meil täna veel vähe – 16-st 4. Nad esinevad erinevatel meie Ahtme klubis toimuvatel üritustel, eelkõige täiskasvanute puhkeõhtutel. Nad esinevad väärikalt ja tasuta. Enamasti pühade ajal. Näiteks enne aastavahetust on meil 5 puhkeõhtut, kella 19.00-22.00 ja sel pühade-eelsel ajal ei ole meie tantsijad kodus – loomulikult ei meeldi see kõigile pereliikmetele.

– Kas abikaasad pole oma tantsivate naiste peale kadedad?

– (Naeratab.) Kõike võib juhtuda. Riidlevad ja lepivad. Ja tulevad jälle proovidesse.

– Kas täiskasvanud tantsijatele on vanusepiiranguid?

– Ei. Meie juurde võivad tulla kõik, kes tahavad tantsida. Tegelikult saab tantsima õppida igas vanuses. Täna on meie rühmas tantsijad vanuses 25 kuni 60 aastat. Repertuaar koosneb peamiselt estraaditantsudest.

– Millal Te avastasite tantsu?

– 7-aastaselt, kui ema mind Kaevuri klubisse tõi (Jõhvis oli üks), käisin siis esimeses klassis. Aasta hiljem läksin avatud kultuuripaleesse Oktoober – tantsurühma Raduga. Pärast keskkooli lõpetamist läksin tööle lämmastikväetiste tehasesse, kuid ei loobunud tantsimisest – jätkasin tantsimist täiskasvanute rühmas. Sel ajal, 90ndate pöördepunktis, läksid paljud välismaale tantsima, et raha teenida. Niisiis otsustasime (muigab) terve kollektiiviga Türki raha teenima minna, kuid ei saanud Türki.  Minu tulevane abikaasa Boriss Männima oli ka Radugas, pärast sõjaväeteenistust jätkas ta tantsimist Radugas. Läksime Rumeeniasse, kus töötasime üle aasta, siis läksime Borissiga koju Kohtla-Järvele ja siin abiellusime. Siis olime jälle välismaal: koos grupiga Küprosel, taas Rumeenias – duetis Borissiga ja lõpuks ka Bulgaarias.

– Tuleb välja, et välismaa võttis Teid vastu ja laulatas?

– (Naeratab) Ei, me kohtusime esimest korda tantsurühmas Raduga, kui meie juht Stanislav Adamovitš Bet võttis vastu poiste rühma, sealhulgas Borissi. Mina õppisin sel ajal 6. klassis, tema aga 5. klassis.

– Ja esimene armastus puhkes – kui see pole muidugi saladus?

– (Naeratab) Saladus pole, nagu polnud siis esimest armastust. Armastus Borissi vastu tuli hiljem. Siis kohtlesime poisse tantsupartneritena ja vaatasime teisi poisse nii-öelda väljastpoolt – teisest maailmast ja armusime neisse. Ka minust ei läinud see mööda. Pärast 10. klassi, 18-aastaselt, abiellusin ja sünnitasin tütre Anastasia. Kuid varased abielud, nagu tavaliselt, on lühiajalised ja 4 aasta pärast meie abielu lagunes. Boriss on mu tõeline hingesugulane, ma olen Jumalale tänulik, et ta avas mu silmad sellele mehele. Suurepärane mees. Minu usaldusväärne tugi, minu õnn. Ma pole mitte lihtsalt abielus, vaid oma mehega. Oleme kogu elu alati koos olnud – nii tööl kui kodus. Isegi sõbrad ütlevad, kuidas te seda talute – nii paljude aastate pärast ei tüdine te üksteisest. Aga me oleme harjunud elama ühe hingetõmbega. Oleme horoskoobi järgi Kalad, aga millegipärast täiesti erinevad: Boriss on aktiivne inimene, mina aga väga rahulik inimene.

– Kas teie lapsed on tantsimisega tegelenud?

– Vanim tütar Anastasia peaaegu ei tegelenud, õigemini tantsis, kuid see oli (naeratab) omamoodi spontaanne hobi. Tänaseks on Anastasia diplomeeritud turundaja, elab Tallinnas ja tal on juba oma pere. Poeg Jaan sündis 1998. aastal, laval alates neljandast eluaastast. Ta tantsis meie Mäetaguse kollektiivis ja 5. klassist astus Tallinna Balletikooli. Pärast oli Ya. Vaganova nimeline Vene Balleti Akadeemia Peterburis ja siis jälle Tallinna Balletikool. Pärast lõpetamist töötas ta Estonia ooperi- ja balletiteatris, kuid lahkus sealt ise. Ta eelistas väljendus- ja loomevabadust maailmakuulsas trupis Sasha Waltz and Guests Saksamaal, Berliinis. Ta on seal töötanud kolm aastat – klassikalise moderni kaasaegne trupp. Noorim tütar Mariliis. Nimi teeb selgeks: Mari – Mari/na, is – Bor/is.

– Täht “l” keskel – see tähendab ilmselt armastust ja “i” tähendab ühendavat tervikut?

– (Naeratab) Peaaegu kõik on nii. Olin 39-aastane, kui Mariliis sündis. Praegu on ta 14-aastane ja õpib Kohtla-Järve Tammiku Põhikoolis. Algul tantsis ta minu rühmas ja siis läks ta Borissi juurde steptantsuga tegelema. Ja kui stepistuudio sel hooajal suleti, huvitus uuest tantsutrendist, mis on tänapäeval eriti moes – K-Pop.

– Mainisite just põgusalt: “kui stepistuudio sel hooajal suleti”, miks nii ainulaadne meeskond kadus?

– Paljudel põhjustel. (Muigab.) Avan teile saladuse: kõrgharidusega kultuuritöötajad hakkavad sellest aastast saama miinimumpalka. Kõik kallineb, aga palgad ei tõuse – aga elada tuleb. Kuid Boriss ei lahkunud Ahtme klubist täielikult: uuele töökohale üleminekuga jätkab ta siin tööd – nagu varemgi aastaid (paralleelselt stepistuudioga), tegutseb ta kultuuritöö koordinaatorina.

– Mainisite ka möödaminnes, et Jaan tegeles Mäetagusel, miks just Mäetagusel?

– Mäetagusel oli meil abikaasaga tantsukollektiiv RemiX: kümme aastat lendas nagu üks päev. Kahju, aga meist mitteolenevatel põhjustel läks kollektiiv laiali. Elame endiselt Mäetaguse vallas, mis kannab nüüd seoses möödunud haldusreformiga teist nime – Alutaguse. Meil on talu, ostsime selle 25 aastat tagasi.

– Talu, oma maja – see on igavene töö – nõuab palju aega ja tähelepanu?

– Mitte ainult aega ja tähelepanu, vaid ka (naeratab) raha: alati on vaja midagi parandada, midagi värvida. Boriss tegeleb kõigi remonditööde ja ka majapidamisega, ta on väga ökonoomne, mitte ainult loominguline inimene. Mina tegelen rohkem oma aiamaa ja juurviljaaiaga. Meil on peenrad, kasvuhoone. Palju lilli, kanad olid ka, aga rebaseid oli palju. Ükskõik kuidas (naeratab) me kanu päästa üritasime, see ei õnnestunud – nad viisid kanad võrgu alla kaevates minema. Isegi koera ei kartnud.

– Mis on Teie lemmik aiasaak, mida Teile eriti meeldib kasvatada?

(Naerab) Mulle ei meeldi aiaviljade juures midagi, mulle meeldib töötada kultuuris, aga seal, nagu ma juba ütlesin, makstakse vähe. Seetõttu, meeldib see või mitte, peab midagi kasvatama. Ma armastan lilli – põõsasroose, nad õitsevad väga pikka aega, peaaegu kuni esimese külmani ja nad ei vaja erilist hoolt, rõõmustavad pidevalt lillede rohkusega – isegi hing naeratab.

– Kes teie köögis suppi keedab?

– Mina, hommikuti, enne tööd, sest naaseme töölt pärast kella üheksat õhtul kuigi nüüd saabub Boriss varem, tavaliselt pärast kella viit. Proovid toimuvad õhtuti, kella poole kuuest üheksani, aga tööl pean olema kella kaheks päeval. Kuigi pühadeks valmistudes on meil köögis kaks kokka, on Boriss siiski peamine: ta küpsetab isegi kooki, see on tema firmaroog. Lastele ja sõpradele meeldivad tema koogid väga. Ma (naeratab) ei tea, kuidas neid küpsetada.

– Aastaid ühe katuse all kaks kultuuritöötajat, tantsukollektiivide juhti – kas see on hea või halb, mida arvate?

– Üldiselt on see hea, me elame ühes maailmas, vaatame ühes suunas. Aga mõnikord võib see olla keeruline. Näiteks kui teeme koos ühiseid esinemisi: minu täiskasvanute kollektiiv ja stepistuudio… Vaidleme, vaidleme… Aga teeme ikka. Ja selgub, et see meeldib kõigile ja me oleme rahul. Seega on võimatu kodus elada tantsimata, isegi puhkusel. Tundub, et peaks puhkama, aga kuulame, loome idee tulevaseks tantsuks. Nii me (muigab) lõõgastume kodus, sageli ka õhtuti ja nädalavahetustel. Kuid isegi täna, kui Borissil on ettevõttes teine tehniline põhitöö, ei ole võimalik kodus loovusest täielikult eemalduda, sest ka Boriss elab endiselt kunstimaailmas.

– Mis on Teie arvates koreograafi töös kõige raskem?

– Et lapsed mõistaksid, mida ma neilt tahan, mitte lihtsalt tantsida, vaid läbi iseenda, oma hinge, kandes tantsu edasi. Õppides armuma igasse pilti, igasse tantsu. Kuid nad ei tea, kuidas seda veel teha – nad on väikesed. Ja ma (naeratab) õpetan neid.

– Kas välismaal, kui sinna tööle läksite, oli soov jääda sinna alaliselt elama (seda enam, et paljud inimesed lahkusid neil päevil ja siiani) või kolida hiljem?

– Selline soov oli. Kuid…. mitte. See on möödas – kodus on parem, õigem, seal on kõik kuidagi kunstlik, nagu ka mentaliteet. Ja kodumaa on lõppude lõpuks kodumaa.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam