14. veebruar on lähenemas – rahvusvaheline tähtpäev, aga Eestis võib öelda veel uus, kuigi statistika järgi vallutab see üha enam meie riiki erinevate nimede all: algul lihtsalt Püha Valentini päev, siis armunute päev ja lõpuks sõbrapäev.

Nädalaleht Panorama otsustas tänavaküsitluse abil välja selgitada, kuidas inimesed seda tähtpäeva täna näevad.

Jacek: – Olen poolakas, aga elan ja töötan juba aastaid Eestis. Ma arvan, et see on puhtalt kommertslik tähtpäev. Selle leiutasid ärimehed, et teenida lillede ja kingituste, aga ka kõige muu atribuutika müügist raha. Seda tähtpäeva tähistatakse ka Poolas. Aga mina isiklikult seda ei tähista. See pole minu jaoks oluline. Ja pole vaja sellist tähtpäeva, et kinkida oma naisele lilli ja kingitusi. Teen seda ka ilma tähtpäevadeta. Minu meelest on põhjuseta tähelepanu olulisem ja väärtuslikum.

Jelena: – Elu ei seisa paigal ja pidevalt ilmub uusi tähtpäevi. Enamasti laename neid teiste rahvaste tavadest ja traditsioonidest. Sõbrapäev võeti üle suhteliselt hiljuti. Me kõik teame, et sõprus on inimese eriline tunne ja seda on väga raske üheski kategoorias mõõta. Juba iidsetest aegadest on inimesed aru saanud, et ilma sõbrata, kes raskel ajal appi tuleb, rõõmus ja kurbuses toetab, on elu raske ja rõõmutu. Mulle tundub, et Sõbrapäev on välja mõeldud spetsiaalselt selleks, et igal inimesel oleks võimalus sõbrale ennast meelde tuletada ja öelda, kui oluline see inimene, kellega pidevalt või aeg-ajalt suhtled, sulle on. See hea tähtpäev on veel üks põhjus, miks kirjutada sõnum inimesele, kellega pole mingil põhjusel pikka aega suhelnud. Kulleri, nutitelefoni või suhtlusvõrgustike kaudu saadetud postkaart, rõõmsameelne emotikon, pisike lillekimp või süda, foto lapsepõlvest saab väikeseks, kuid väga meeldivaks meeldetuletuseks iseendast. Sõbrad on inimese elus kõige väärtuslikumad. Hoidke omi sõpru, kuid pidage meeles neid mitte ainult sellel päeval.

Eliza: – Olen õppinud koolis juba peaaegu 12 aastat (tegelikult elan ma Tallinnas ja tulin täna Kohtla-Järvele vanaema juurde) ja seda tähtpäeva on koolis tähistatud kaua. Minu meelest on see koolielu jaoks väga hea lahendus, sest toob meie üksluisesse kooliaega veidi vaheldust. Ja meil on palju õpilasi, kes seda püha väga ootavad. Mitte niivõrd sellepärast, et neil on, kellega koos püha veeta, vaid sellepärast, et me saame uusi tutvusi või et kellelegi väga otsustusvõimetule on see omamoodi põhjus tänu “valentini-südamekesele” oma armastust avaldada. Isiklikult arvan, et sellist tähtpäeva on vaja. Samad “valentinid” sõpradele, neis kirjutan, kui hea meel mul on meie suhtluse üle – see on teatud helluse hetk, kui kõik saavad samal päeval meeldivaid sõnu ja sellest päevast jäävad helged mälestused. Ma arvan, et see on iga inimese elus oluline. Meie koolis valmistuvad õpilasomavalitsuse liikmed selleks päevaks, lõikavad välja “südamed” ja jagavad need kaheks pooleks, kirjutavad mõlemale poolele sama numbri. Need antakse õpilastele hommikul ning õpilased käivad kohe enne tundide algust või vahetundide ajal mööda kooli ringi ja otsivad oma hingesugulast ja täiesti juhuslikult võib see olla nii gümnasist kui ka noorem õpilane. Pole oluline, et poisi hingesugulane oleks tüdruk ja vastupidi, sest me otsime lihtsalt sõpra. Koolis on valvelaua juurde pandud kast, kuhu kuni 14. veebruarini saab panna “sõbrakaarte”, kirjutades kellele need mõeldud on. Selle võib allkirjastada oma nimega või jätta nimetuks – las adressaat ise arvab, kes selle kirjutas. 14. veebruari hommikul toimetavad meie “postiljonid” õpilasomavalitsusest need adressaatideni. Kooli ajakava sel päeval ei muutu – tunnid toimuvad tavapäraselt. Aga tunni alguses võivad “postiljonid” tulla klassiruumidesse, et “valentinid” õpetajale üle anda ja tunni lõpus jagab õpetaja need õpilastele, kellele need on mõeldud. Teeme koolis ilusa piduliku fototsooni, mis on kaunistatud südamete ja õhupallidega. Gümnaasiumi õpilastele korraldatakse reedel, 16. veebruaril, ka disko. Aga igal aastal erineval teemal. Minu kui empaatiavõimelise inimese jaoks on see alati meeldiv päev, alati pidu. Sellel on eriline atmosfäär ehk sel päeval tahad rohkem pidulikku meeleolu, kanda midagi sobivat – punast või südametega. Ja ilus välja näha ning mitte ainult mina. Pealegi pole üldse oluline, kas armastatud sõber on või mitte. Meile endile see pidu lihtsalt meeldib – tunned end kõrgendatud noodil. Kuigi minu jaoks on see sõbrapäev koolis viimane, kuna lõpetan sel aastal gümnaasiumi, jäävad meeldivad mälestused igaveseks. Loomulikult on sellist püha vaja mitte ainult koolis – seda tuleb säilitada ka täiskasvanueas, sest igas vanuses jääb inimene lapseks. Ja vajab sellist erilist päeva, mil ta saab tunda end õnneliku inimesena ilma maailma keerukusele mõtlemata.

Kutsuge mind Maksimiks (oma õiget nime ei ütelnud) – Mul pole tähtpäevade vastu midagi, ka selle. Halb on, et see päev ja 8. märts on peaaegu lähestikku. Ainult kulud. Peab ostma kingitusi mitte ainult oma naisele, vaid ka oma salajasele armastatud naisele. Ja siin tunnen alati süümepiinu, et kingitused ja lilled oma naisele on lihtsamad (ta on niigi rahul), aga armastatud naisele heldemad, rikkalikumad, lisaks romantiline õhtusöök küünlavalgel (vaja on laiemat žesti, et mind ihneks ei peetaks) ja arvestades, et nii sõbrapäeval kui ka 8. märtsil on kingituseks lilli vaja nii emale kui kahele tütrele… Nii et parem oleks, kui poleks pidu 14. veebruaril.

Galina: – Olen usklik, kirikuskäija. Ja ma ei tunnista seda tähtpäeva ja see pole üldse püha – kunstlikult loodud – kaval turundustrikk… Meil, õigeusklikel kristlastel, on tõeliselt imeline püha – perekonna, armastuse ja truuduse päev. Seda tähistatakse 8. juulil – pühakute Peetrus ja Fevronia Muromi mälestuspäeval.

Juri: – See tähtpäev jättis meeldivad mälestused kooliaastatest, kui klassikaaslased saatsid “valentinikesi” armastusavaldustega. Ja kuna neid oli mõnel aastal palju, peaaegu pool seljakotti, oli mõnus tegevus neid kodus sorteerida ja lugeda. Pealegi olid need “sõbrakaardid” alati nimetud ja ma püüdsin aru saada, kes mulle kirjutas ja saatis… Aga praegu ma seda tähtpäeva ei tähista, see pole kuidagi südamlik. Kuigi 14. veebruaril endiste klassikaaslastega kohtudes kallistan neid siiani, surun kätt ja õnnitlen neid selle päeva puhul. Nagu nemad mindki. Ja teisiti ei saa, lõppude lõpuks, meeldib see või mitte, on see tänapäeval aktsepteeritud. Ühesõnaga mingi pealesunnitud tähtpäev.

Niina: – Kahtlemata on see kunstlik tähtpäev, seda polnud varem, keegi ei tähistanud seda. Ei teatudki, et 14. veebruar on Püha Valentini päev, valentinipäev, kõikide armunute päev ja hiljuti nimetati see ümber sõbrapäevaks, et paremini kaasata igas vanuses rahvamassi, kaasata neid selle tähistamisse. Aga noortele see tähtpäev meeldib, nii et las nad tähistavad. Ja meie, vanade inimeste jaoks on see põhjus kohtumiseks, suhtluseks ja toosti tõstmiseks tervise ja sõpruse nimel.

Vladimir: – Selline tähtpäev peaks olema, et noored tähistaksid, lõbutseksid – ikkagi mingi vaheldus. Ootan seda ka mina, vaatamata sellele, et olen juba pensionär. Õnnitlen kindlasti oma naist, toon talle lilli ja kingituse. Olen endiselt oma naisesse armunud, ta on olnud mu parim sõber üle 40 aasta – nii kaua oleme koos olnud.

Klavdia: – Minu meelest on seda tähtpäeva vaja. Eriti tänapäeva nooremal põlvkonnal. Las nad kingivad üksteisele “sõbrakaarte”, kingitusi, lilli. Ma arvan, et on suurepärane kuulda taas armastusavaldust, aga ka lihtsalt lahkeid ja õrnu sõnu, millest meie elus nii puudus on. Või lihtsalt saada SMS-õnnitlus kaugel viibivalt lähedaselt. Ja mida rohkem pühi, seda parem, sest neid on meie elus nii vähe.

Sofia: – Mulle ei meeldi see tähtpäev. Ja see pole üldse tähtpäev, see on kunstlikult loodud ja leiutatud kaubanduspüha, nutika turundustriki tulemus: need südamed ja muud sellega seotud atribuudid. Pidev kaubandus – rahakotist raha välja meelitamine.

Igor: – Kui varem nimetati seda tähtpäeva lihtsalt Püha Valentini päevaks ja ka armunute päevaks, siis loomulikult polnud vaja õnnitleda sõpra kooliajast. Kuid nüüd, kui see püha on muutunud ka sõbrapäevaks, on võimatu mitte õnnitleda, see tähendab, et õnnitleme üksteist vastastikku, kuigi me seda püha ei tunnista – ühiskonnaelu tegelikkus nõuab midagi muud. Õnnitleme mitte ainult telefoni teel, vaid kohtume ja tähistame ka õhtul. Tähistame tagasihoidlikult, eriti kui järmiselpäeval peame töötama.

Svetlana: – Minu teada muutub see tähtpäev Eestis üha populaarsemaks, kuid meie regioonis pole seda veel näha, ka seetõttu, et lilli ostetakse väga vähe (töötan lillepoes) ja kimpude ettetellimisi on üksikuid. See pole üldse võrreldav 8. märtsiga. Võib-olla sellepärast, et see on katoliku püha ja siin on rohkem õigeusklikud.

Sergei: – Keegi vajab sellist tähtpäeva, kui see on tulnud ja tungib üha enam meie elu kõikidesse valdkondadesse. Siin, nagu öeldakse, on vaja igasuguseid pühi, igasugused pühad on olulised. Ja siin on täielik vabadus: kes tahab tähistab ja kes ei taha, ei tähista. Mina isiklikult seda tähtpäeva ei tunnista ja tunnen end 14. veebruaril alati teistmoodi, sest kõik ootavad minult kingitustega õnnitlusi, aga mina ei õnnitle kedagi ega tee kingitusi. Minu lähedased sõbrad mõistavad mind, aga minu sõbranna ja kolleegid mitte: etteheiteid on palju, süüdistatakse tähelepanematuses ja selles, et mul on kingituste jaoks rahast kahju. Nad usuvad, et kui on pidupäev, siis peaksid kõik seda tähistama, sest nii on kombeks. Aga mul on oma seisukoht: noh, minu hinge see ei puuduta.

Ljubov: – Suhtun sellesse tähtpäeva positiivselt. Olen selle poolt, et inimesed oleksid sõbralikud, armastaksid ja austaksid üksteist, eriti lapsed oma vanemaid. Ja mida rohkem pühi, seda parem. Sellel päeval ootan alati õnnitlusi nii oma teiselt poolelt kui ka lastelt. Õnnitlen neid kõiki ise. Ja see päev kingib rõõmu, naeratusi, positiivsust, kuigi loomulikult korraldab igaüks oma pühad ise, kes mida tahab – isiklikud meeldejäävad kuupäevad.

Marina: – Oleme kolm sõpra kooliajast, kõik üksikud, nii et 14. veebruaril pole meil kelleltki oodata “sõbrakaarte” ja kingitusi – tähelepanu (meie lapsed on välismaal, nad helistavad harva ja tulevad veelgi harvemini), kuid me ei lange vaimult – korraldame ise peo. Küünlavalgel. Ja kingitustega üksteisele.

Aleksandr: – Peame avaldama austust neile, kes sellise tähtpäeva algatasid. Püha Valentini päevana ei äratanud see laiemas avalikkuses huvi ega erilist tähelepanu ka siis, kui hakkas levima romantilisemana kõikide armastajate päeva nime all, sest suures plaanis on armastajaid piiratud arv aga Sõbrapäev hõlmab peaaegu kõiki. Mingil määral oleme kõik sõbrad – kõigil eluetappidel ja sfäärides: kolleegid, kursusekaaslased, klassikaaslased, sugulased… Ma ei pea seda tähtpäeva tähtpäevaks. Meie peres seda ei tähistata, kuigi lapsed osalevad 14. veebruarile pühendatud kooliüritustel ja minu töö juures teeme terve kollektiiviga teejoomist, loomulikult koos õnnitluste ja meenetega.

Irina: – Pole tähtpäev. See on midagi võõrast. Täielik kaubandus. Ja see ütleb kõik, rohkem pole midagi öelda.

Vladislav: – Muidugi on palju ettekäändeid, et oma kallimale oma tundeid tunnistada. Aga minu meelest on eriti romantiline Püha Valentini päev, tuntud ka kui valentinipäev või sõbrapäev. Kunagi koolis, sel päeval julgesin (olin arglik noormees) oma klassikaaslasele armastust tunnistada ja nüüd oleme koos olnud 11 aastat. Seega on 14. veebruar meie jaoks rõõmus päev ja me tähistame seda oma peres alati. “Sõbrakaartide” ja kingitustega.

Küsitles Antonina Vaskina