Pärast mitmeaastast pausi on peotantsuvõistlused Kohtla-Järvele tagasi jõudnud. 13. jaanuaril Kultuurikeskuses toimunud võistluse korraldas tantsuklubi Marika. Vaatamata sellele, et korraldajad pidid võistluste läbiviimise traditsiooni peaaegu nullist taaselustama, polnud osalejatest puudust. Tantsuvõistlusel esinesid tantsijad Eesti eri paigust vanuses 4-70 aastat.
Tantsuklubi Marika korraldatud vabariiklik peotantsuvõistlus sai klubi esimeseks suurürituseks pärast pandeemiat. Klubil, eesotsas Marika Järvepõld’iga, tuli peale võistluse läbiviimise traditsiooni taaselustada ka klubi ennast. 2020. aastal, kui algas koroonaviiruse pandeemia, hakkas osalejate arv kiiresti vähenema. Mingil hetkel jäid klubisse, kus kunagi oli sadakond õpilast, vaid paar inimest. Täna hingab klubi täiel rinnal: klubis Marika treenib juba üle viiekümne tantsija, nii täiskasvanuid kui väga noori ja nende arv aina kasvab.
Marika Järvepõld’i sõnul osalesid jaanuaris peetud võistlusel valdavalt tuntud klubid. Eesmärki võimalikult palju osalejaid kokku tuua polnud, kuna Kultuurikeskuse fuajeesse, kus võisteldi, poleks mahtunud kõik osalejad ja pealtvaatajad ära. Küsimusele, kuidas korraldajatel esimest korda nii palju osalejaid õnnestus kokku tuua, vastas Marika, et jutt käib aja jooksul kinnitunud traditsioonidest.
– Idee sellise võistluse loomiseks sündis 50 aastat tagasi. Siis hakkasid mu vanemad Viktor ja Galina Gusev linnas armastust peotantsu vastu juurutama. Töötades Loomemajas ja linna koolides, oli neil üle 200 tantsija. Minu isa ei püüdnud ainult harrastustantsijaid koolitada, vaid püüdis äratada neis sportlikku huvi, süüdata nende silmis tuld, ilma milleta poleks võitu. Nad alustasid väikeste saalidega. Aktiivselt aitasid kaasa linna juhtkond, loomemaja ja haridusasutuste direktorid, lapsevanemad ja täiskasvanud tantsijad ise. Aktiivselt olid abiks soojuselektrijaamade ja kaevanduste juhid. Linna konkurss muutus traditsiooniliseks ja kolis Spordimajja. See oli alati väga ilus ja sütitav. Võistluse lahutamatuks osaks oli suur hulk medaleid, karikaid ja auhindu. Loodi isegi rändauhind koolidele. Millise kooli õpilased enim medaleid kogusid, jäi auhind sinna terveks aastaks. Ja tollal rändas auhind kõige sagedamini 13. koolist esimesse eesti kooli ja vastupidi. Paljud õpilased said seltskonnatantsu treeneriks ja töötasid aktiivselt sellel alal. Järjepidevus muutis võistluse veelgi huvitavamaks. Traditsioon arenes edukalt, aga isa lahkus siit ilmast… Viimane konkurss oli pühendatud Viktor Gusevi mälestusele ja siis ei teinud me üritusi mitu aastat.
– Tantsuklubi Marika jätkas võistlustel esinemist, kuigi keeldus oma võistlusi korraldamast. Kuidas julgesite traditsioone taaselustada?
– Minu tütred on suureks kasvanud ja pühendunud tantsimisele. Ema ja sugulased toetasid mind. See sisendas usku, et Gusevi algatus jääb ellu. Klubi töögeograafia on oluliselt laienenud. Hakkasime läbi viima karikavõistlusi. Esimene võistlus oli vabariikliku staatusega ja peeti Akhtme kergejõustikuhallis. Kuna spordikomplekse ehitati Ida-Virumaa linnadesse, liikus võistlus ise üle maakonna. Nii kolisimegi Jõhvi Spordikeskuse avarasse ja valgusküllasesse saali. Plaanis oli korraldada rahvusvaheline konkurss. Ettevalmistused algasid 2019. aastal, kuid pandeemia sundis tempot aeglustuma.
– Marika, mida see võistlus Teile tähendab?
– Selle väikese konkursiga Kultuurikeskuses alustame otsast peale. See tee ei saa olema lihtne. Aga olen kindel, et tuleme toime, sest nagu siis, tegeleb ka nüüd kogu organisatsiooniga suur tantsupere – Viktor ja Galina Gusevi lähedased, sugulased, lapsed, lapselapsed. Isegi mu lapselapselaps oli konkursil kohal. Seda kõike nähes koged tundeid, mida on raske sõnadega edasi anda. See ühtaegu motiveerib ja annab kindlustunde, et traditsioonid elavad edasi. See tähendab, et kasvab ka konkurents. Peame talle lihtsalt aega andma, – võttis Marika Järvepõld kokku.
Vabariiklikku peotantsuvõistlust toetasid Kohtla-Järve Linnavalitsus, Kultuurikeskus ja Eesti Tantsuspordi Liit, kes võimaldasid spetsiaalse kohtunike hindamissüsteemi.
Ilja Telnov
Autori foto
JÄLGI MEID