Kohtla-Järve Keskraamatukogu lugemissaalis avati reedel, 16. veebruaril, Svetlana Zaitseva näitus “Reklaamist meistriteoseks”. Kõik eksponeeritud tööd on valmistatud paberist, pabertorudest – punutud tavalistest ajalehtedest ja reklaamlehtedest, mis täitsid postkaste – taaskasutatud materjal.

– See on minu esimene näitus, – ütles Svetlana Zaitseva nädalalehele Panorama. – Kuigi olen seda käsitööd teinud juba kümme aastat, pole ma mõelnud näituse korraldamisele, kuigi mu sõbrad seda kangekaelselt nõudsid. Ja lõpuks otsustasin. Kõik siin välja pandud tööd on tehtud spetsiaalselt näituse jaoks, need on ainueksemplarid. Kokku üle 40 eseme – seinapannoo ja lillevaas-saabas (lillede või maiustuste jaoks), öökull-võtmehoidja, kandik-leheke, õunakorv ja lihavõttekorv-kana… Pealegi on need kõik minu tööd üldiselt funktsionaalsed ja mitte lihtsalt suveniirid. Ma ei ole huvitatud esemete valmistamisest ja nende kappi panemisest, et neid seal eksponeerida. Mulle on oluline, et neid kasutataks. Olenemata sellest mis see on – maitseainete karp, ümmargune sallide korv, kosmeetikakott, karp, kandik, kommikauss, salvrätikuhoidja…

2. märtsini kestva näituse avamine möödus imelises õhkkonnas. Avamispäevale tulijate hulgas oli neid, kes peale soojade õnnitluste ja soovide (loominguline edu ja uued näitused) kinkisid tööde autorile lilli. Kohale tuldi esimeste külastajatena, et osta meelepärast eset, lummatuna esitletud ilust.

Kõik esemed on omal moel atraktiivsed, köidavad nii pilku kui ka hinge. Mitte ainult hetke, vaid kõiki neid esemeid tahaks imetleda pikemalt, kuidas saab neid teha tavalisest paberist või õigemini pabertorudest.

– Üllatavalt näevad sellest materjalist valmistatud tooted välja väga esinduslikud, tõelised kunstiteosed ja sobivad suurepäraselt maja või suvila interjööri, – jagab oma muljeid Tatjana.

– Olen kuulnud sellisest ebatavalisest käsitöö liigist nagu pabertorudest punumine, kuid pole kunagi näinud valminud esemeid. See on hämmastav, kui ilusaid asju saab luua kõige tavalisemast paberist. Tahaksin osta mitut eset – need on väga imelised, – räägib Natalja naeratades.

– Selline erineva kuju ja otstarbega esemete mitmekesisus on hämmastav. Kõike saab millegi jaoks kasutada. Näiteks, väikeste esemete hoidmiseks koridoris, magamistoas, köögis. Või kaunista lihtsalt maja interjööri, – ütleb Olga.

– Tahaksin õppida, kuidas selliseid esemeid ise valmistada, kuigi see on muidugi suur töö. Kuid siiski tahan proovida – võib-olla õnnestub, nii et ma tulen kindlasti meistriklassi, – teeb Valentina plaane.

– Ainulaadsed asjad, – nendib Irina. – Väga kerged ja vastupidavad. Meil on neid kodus juba mitu ja kasutame neid rõõmuga. Mitte ainult dekoratiivesemed, vaid ka sõbranna kingitud müts ja kotid, tema teeb ka sellist käsitööd.

– Ma ei suuda isegi uskuda, et taaskasutatud paberist nii suurejoonelisi asju teha saab, – imetleb Niina. – Mulle meeldisid kõik eksponaadid. Imeline näitus. Aitäh autorile loodud ilu eest, positiiv.

Üllataval kombel on materjal sellise ilu loomiseks alati käepärast. Postkastid on täis reklaami ja ajalehti. Ja seda kõike saab pigem ära kasutada kui prügisse visata ja anda paberile uus elu. Tegelikult võib kasutada mis tahes paberit, mitte ainult vanu ajalehti, ajakirju, reklaamlehti, vaid ka kasutatud ja kasutamata tarbepaberit A3 ja A4 formaadis.

– Kirg pabertorudest punumise vastu algas juhuslikult, – meenutab Svetlana Zaitseva. – Olin selleks ajaks, ligi 10 aastat tagasi, läbinud täiskasvanute koolitaja/andragoogi kursused. Ja töötutele oli tundide raames vaja õpetada mingit käsitööd. Hakkasin mõtlema, mida pakkuda. Tegelikult olen ma loominguline inimene: teadsin, kuidas õmmelda, kududa, teha dekupaaži… Naistega oli lihtsam, aga meeste õpetamiseks ei saanud neile nõela ja niiti pakkuda. Ja siis soovitas mu kolleeg Valentina Harina pabertorudest esemete punumist, nii et saab auditooriumi tegevuses hoida. Ja ta viis mulle läbi õpetliku meistriklassi, näitas ja rääkis mulle kõigest. Nii hakkasin omandatud oskusi ja väikest kogemust kasutades ise seda käsitööd tegema ja oma õpilastele õpetama. Algul punusin lihtsamaid tooteid ja siis järjest keerulisemaid. See looming paelus mind väga. Kõige raskem on, et on vaja kannatlikkust. Kõigepealt peab ju paberist torud ette valmistama, mis võtab palju aega. Esemete punumiseks on tavaliselt vaja suurt hulka torusid – 100, 200, 400… Näiteks, telliti suur koeraase (1mx60 cm) kolmele koerale. See peab olema vastupidav, sest sinna lähevad kolm koera ja heidavad pikali ning loomulikult peavad nad kõik vabalt ära mahtuma. Kokku oli vaja üle 600 toru. Ja torud erinevatele toodetele on erineva paksusega ja pikkusega. Sõltuvalt sellest lõigatakse erineva laiusega paberiribad. Näiteks, ehtekarbile õhemad torud, puuviljakorvile aga paksemad. Oleneb ka punumistehnikast. Tehnikaid on erinevaid, neid on palju. Mulle meeldis alguses väga spiraalpunumine. Punusin meelsasti suuri põrandavaase. Mind huvitavad erinevad tehnikad: loomingulise arengu erinevatel etappidel, midagi erinevat. Ma ei taha ennast korrata. Nägin midagi huvitavat, tahan selle huvitava asja ise punuda. Ja kui omandad ühe punumise, tundub see juba lihtne. Ja ma tahan õppida uusi asju. Mida rohkem teed, seda rohkem tahad teha järjest uusi töid. Kuigi minu põhitehnika on topeltnöör. Algul tegin asju ainult endale – kõike, mis mulle huvi pakkus, siis sugulastele, sõpradele, tuttavatele. Andsin pühadeks palju ära. Keegi nägi kellegi juures minu tooteid ja siis tulid tellimused. Tegelikult on raske oma kallitest töödest lahkuda, kuid tervendav on tõdeda, et see töö pakub rõõmu ka teistele, kelle majas see elama hakkab. Hea uudis on see, et nüüd on inimesed hakanud seda tüüpi käsitööd rohkem hindama. Kuigi erilist nõudlust selliste asjade järele veel pole. Ma olen rohkem keskendunud sellele, et mitte tooteid müüa, vaid õpetada inimesi ise tegema ja loovusest rõõmu tundma.

Ekskursiooni minevikku tehes täpsustab Svetlana Zaitseva: „Selline käsitöö (punumine) on olnud tuntud juba ammusest ajast, pean silmas näiteks puukooreribadest ja pajuokstest punumist, aga pabertorudest punumine on suhteliselt noor kaasaegne nähtus, mis tekkis kahekümnendal sajandil. Saab teha kõike, kui on ainult soov ja kujutlusvõime. Ka ideedest pole puudust. Siin on muidugi peamine abiline Internet: võtan ideid ühelt meistrilt, teiselt, aga teen interpreteerides oma toote. Näiteks, saame teha väga ilusaid seinapannoosid, ka selliseid mille keskel on kell. Ka punutud põrandalambid näevad originaalsed välja… Neid kõiki on võimatu üles lugeda. Nüüd on käsitöölised, kes punuvad suuri karpe, aga mina pole neid veel teinud – tellimusi pole olnud».

– Võtan paberi, lõikan selle teatud laiustega ribadeks, olenevalt sellest, mida on vaja punuda, – tutvustab Svetlana Zaitseva meile käsitöö tehnoloogia salapärast maailma. – Kerin ribad kudumisvardale, erineva läbimõõduga kudumisvardad, millest sõltub toru paksus – tulemuseks on identsed torud. Töötlen neid spetsiaalse lahusega, misjärel peavad need kuivama, aga kõigepealt värvin ära, kui vajan kindlat värvi torusid või kasutan mitmevärvilisi reklaamlehti. Seejärel katan torud akrüüllakiga, et need muutuksid elastseks, valmistatud pabertorud on üsna erinevad suuruse, värvi ja tekstuurilt. Ja võib hakata punuma. Kuid enne punumist peab toru niisutama. Punutud toode tuleb kruntida PVA-liimiga, mis tuleb lahjendada teatud konsistentsini ja lasta esemel kuivada. Viimane etapp on valmistoote pealmise osa katmine akrüüllakiga. Tänu sellele tehnoloogiale on pabertorudest valmistatud tooted üllatavalt vastupidavad. Kuigi loomulikult ei pea selliste korvidega näiteks metsas seeni ega aias õunu korjama, kuid neid saab kasutada muul, üsna funktsionaalsel eesmärgil.

Svetlana Zaitseva pole veel meistriklasse läbi viinud. Tema sõnul on selles omad raskused, kuna vastavalt tehnoloogiale kulub esemete valmistamiseks mitu päeva. Aga siin, raamatukogu lugemissaalis, otsustas ikkagi oma esimese meistriklassi 29. veebruaril kell 16:00 kõigile läbi viia. “Kuid selleks pean oma toote – korvi loomise tehnoloogilist protsessi mõnevõrra lühendama,” selgitab Svetlana Zaitseva. – Tegema kiirendatud tempos. Eelkõige teen eeltööd, valmistan ette pabertorud, keeran ja töötlen neid ning meistriklassis näitan lihtsalt, kuidas seda tehakse”.

Täna töötab Svetlana Zaitseva Liideri koolituskeskuses, viies läbi erinevaid kursusi täiskasvanutele. Tema unistus on luua oma koolituskeskus. “Koguda ja ühendada sinna erinevat tüüpi käsitöömeistrid, mõttekaaslased, et nad saaksid läbi viia tunde kõigile, kes soovivad õppida, käsitööd õppida, – täpsustab Svetlana Zaitseva. – Kuid mitte ainult tunde anda, kogemusi jagada, vaid ka võimaldama kõigil erinevas vanuses õpilastel omavahel suhelda. Mulle väga meeldib kui inimesed suhtlevad – see pakub alati rõõmu, nagu ka loominguga tegelemine.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam