Täna on meie vestluskaaslaseks Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemaja mälumänguklubi “Erudiit” looja ja korraldaja, esimene ja ainus eestvedaja Gradislava Jušmanova.

– Kas ootate juubeli, Erudiidi 30. aastapäeva, tähistamist?

– Plaanin korraldada spetsiaalse juubelimängu laupäeval, 13. aprillil. Toon kokku kõik võistkonnad, kes hetkel klubis mängivad, 5.-11. klassid. See saab olema mitu tundi kestev mäng, seega tulevad suupisted ja loodetavasti ka suur tort. Minikontserdiga esinevad meie loomingulised kollektiivid.

– Kuidas ja millest sai klubi alguse?

– (Naeratab.) Ajaloolisest kuupäevast – Kolumbuse Ameerika avastamise 500. aastapäevast. Kuna olen erialalt geograaf (lõpetasin Moskva Riikliku Pedagoogilise Instituudi geograafia ja bioloogia erialal), siis ei saanud ma sellisest kuupäevast märkamatult mööda minna. See oli 1992. aastal. Aastast 1987 töötan siin Koolinoorte Loomemajas (tol ajal Pioneeride ja Koolilaste Palee) turismiringi juhendajana. Tulin Kohtla-Järve 13. Keskkoolist (praegu Kohtla-Järve Slaavi Põhikool), kus olin geograafia õpetaja ja juhtisin turismiringi. Tulin siia veebruaris ja töötasin esimesel aastal paralleelselt: põhitöökoht oli koolis ja siin tegin lisatööd. Alates 1. septembrist 1987 siin juba alaliselt, kuigi ma ei läinud täielikult koolist ära, vaja oli üheksandad lõpuklassid eksamiteni viia.

– Õpetaja on õpetaja igal pool – nii koolis kui ka Koolinoorte Loomemajas, aga miks eelistasite turismi?

– Mind kutsuti siia kuna tegelesin turismiga. Kusjuures tõsise turismiga, osalesin erinevatel võistlustel, käisin matkadel. Olin Kohtla-Järve Turismiklubi liige. Seega otsustasin, et lähen oma uuel töökohal täielikult turismiga tegelema.

– Kas mäletate oma esimest reisi lastega?

– (Naeratab.) Muidugi. See oli veel koolis kui lapsed lõpetasid 7. klassi: käisime Kaukaasias – käisime läbi Kaukaasia seljandi, põhjanõlvalt lõunasse, Suhhumi.

– Turism, matkamine – mida see lastele annab?

– Palju. Sealhulgas suure ettevalmistuse eluks, eriti poiste puhul. Nad õpivad ellu jääma mis tahes tingimustes. Minu poisid, kes hiljem sõjaväes teenisid, rääkisid mulle kui kasulik see kõik neile oli, ei pidanud midagi nullist õppima. Teha lõkkeid mis tahes tingimustes, ka vihmas, saada sooja halva ilmaga, korraldada ööbimine vabas õhus, puhastada joogivett, valmistada toitu eimillestki (kui selline vajadus ootamatult tekib) ja leida loodusest kõike söödavat (kuigi võtsime toidu kaasa) ning palju muud. Näiteks, õppida kirvega puid lõhkuma, sest linnalapsed ei oska seda teha, nad isegi ei tea, milliseid puid tuleb lõkke jaoks hankida: kuusk, kuigi see põleb hästi, aga vaja on kuivi oksi. Areneb iseloom, tahtejõud, visadus, oskus mitte sattuda paanikasse igasugustes tingimustes. Nii-öelda eneseületamine. Kui ma Konsu järve ääres ekskursioone korraldasin, oli vaja saada ametlik luba. Eelnevalt käisime metsnikuga ümbruskonnas ringi, kes näitas: seda puud võib raiuda, aga seda mitte. Räägiti ka tuleohutusest. Meelsasti võtsid matkadest osa nii-öelda “tänava” lapsed, kellel polnud midagi teha. Kuigi ei saa öelda, et need olid pahad poisid. Ühel päeval tulin kooli, et leida kahte poissi nädalaks Krimmi minekuks (oli sügisvaheaja nädal aga meie läksime kaheks nädalaks) ja õpetajad vaatasid mulle suurte silmadega otsa ja ütlesid: oled sa hull? meie kõige suuremad huligaanid koolis. Vastasin neile, et minu juures pole nad huligaanid, minu juures nad töötavad. Ja nad töötasid ka sellepärast, et olid huvitatud järgmisest reisist. (Muigab.) Mul on alati olnud range reegel: kui saad kolm märkust siis järgmisele reisile ei lähe. See töötas väga hästi. Kord Hibiinides matkates ütlesid poisid mulle: kui hea on, et nõudsid alati ranget distsipliini – mitte sammugi ilma loata kõrvale. Sel korral tulid meie laagrisse eksinud noored teisest seltskonnast – pidime minema nende laagrit otsima. Minu lapsed järgisid tavaliselt reegleid. Pole olemas halbu lapsi, igaühe juurde võib leida oma tee. Mõista, miks ta selliseks sai, lapsed ei sünni halbadena.

– Kas Te ei kartnud, see on nii suur vastutus laste, iga lapse eest?

– Jah, see on suur vastutus. Mõnikord turistid hukkuvad, eriti mägedes.

– Kas on olnud hädaolukordi?

– Õnneks mitte. Viisime pidevalt läbi koolitusi, näiteks kuidas köite ja julgestusega kuristikku või mägijõge ületada.

– Kus Teil õnnestus kõigi nende turismiaastate jooksul lastega käia?

– Erinevates kohtades. Kaks korda Kaukaasias, kolm korda Krimmis (toimus ka suur ringreis, kui minu ja minu rühmaga käisid veel mitmed teised koolirühmad), kolm korda Ukrainas Kamenets-Podolskis (matkad koobastesse), samuti Hibiinides, Volga jõe suudmes, kust mindi mööda jõge alla, talvel käisime Karpaatides suusamatkal. Spordimatkad jagunesid raskusastme järgi kategooriatesse: esimene kategooria – 6 päevaga oli vaja läbida 120 kilomeetrit, teine – suurema päevade arvu jooksul läbida rohkem kilomeetreid. See tähendab, et tuli kõndida vähemalt 20 kilomeetrit päevas raske seljakotiga, kogu varustusega. Sel ajal olid telgid nagu magamiskotidki rasked. Ja toiduained polnud kerged. Aga kõik läksid. (Muigab.) Olles just väsinuna mõnelt pikalt matkalt koju jõudnud, tõid noored lattu hoiule grupi varustuse: telgid, seljakotid, saed ja kirved ning tegid kohe ettepaneku – läheme tuleval nädalavahetusel kuskile matkama. Ma ütlen neile: te jõudsite just kohale, olete väsinud. Ei, me tahame seda uuesti. Need reisid meeldisid väga. Korraldasin ja viisin läbi ka erinevaid turismireise. Käisime Leedus (Kaunas, Trakai, Vilnius), Venemaal (Brjanski oblastis, ka partisanide paikades). Ja needki polnud pelgalt kohtumised uute paikadega, vaatamisväärsustega tutvumine, vaid ka laiaulatuslik silmaringi laiendamine. Iga marsruudi jaoks valmistasin ette materjali – näiteks Bahtšisarai, Jalta, Sevastoopoli ajaloo kohta. Lapsed nägid ja õppisid palju. Ka siis, kui käisime lühikestel matkadel suvel ja talvel Eesti metsades, ööbides sageli telgis (ka talvel) või metsavahi majas. Ja ei käidud lihtsalt kõndimas, vaid treeniti ka kõvasti: harjutati turismitehnikaid – köitega töötamist, kuidas ületada jõgi, kuru jne. Igal aastal võtsime osa noorte turistide kokkutulekutest, mida peeti erinevates Eesti paikades – orienteerumis- ja turismitehnika võistlustel. Ja noored võtsid seal sageli auhindu.

– Olete minu teada Kohtla-Järve lastekodu lastega aktiivselt tegelenud juba aastaid?

– Jah, kuni selle sulgemiseni. Tahtsin väga neile Eestit näidata, käisime koos matkamas ja korraldasin ekskursioone. Lastekodul polnud selleks peaaegu raha, harva sai Eestis ringi sõita. Ja hakkasin Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) projekte kirjutama, raha saime 12 projektile. Meie peamine eesmärk oli Eestimaa looduslike vaatamisväärsustega tutvumine. Tavaliselt käisime mõnes looduskeskuses, Eestis on neid 15: Otepääl, Kauksis, Kablis, Nõval ja isegi saartel – Hiiumaal, Saaremaal. Mõnes kohas käisime isegi kaks korda. Eelnevalt leppisin retked kokku looduskeskustega, koos arutasime läbi programmi, et see matk oleks mitte ainult huvitav, vaid ka kasulik ja hariv. Korraldasin lastekodu lastele intellektuaalseid mänge: “Imede põld” («Поле чудес»), “Õnnelik juhus” («Счастливый случай») lastekodu poolt välja pandud magusate auhindadega. Lastele meeldisid need mängud. Koostööd tegime ka Kaitseliiduga, eelkõige noorteorganisatsiooniga “Noored Kotkad” – käisime nendega matkamas, mitmepäevastel laagrites, kus peeti palju erinevaid võistlusi.

– Osalesite isegi esimesel üleliidulisel turistide-lastekodude laste kokkutulekul?        

– See toimus 1990. aastal Türkmenistanis Nebit-Dagi linna lähedal. Esimene ja viimane, kuigi järgmine oli plaanitud kahe aasta pärast. Kuid Nõukogude Liit lagunes ja me ei saanud enam kokku. Kokkutuleku kavas oli matk Balhani mägedes ja palju turismitehnika võistlusi. Meie võistkond suutis võita 9 auhinnalist kohta, millest viis olid esimesed.

– Pole kaugeltki selge, kuidas 1992. aastal tähistatud Kolumbuse poolt Ameerika avastamise 500. aastapäev sai 1994. aastal “Erudiidi“ ringi loomise ajendiks?

– Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega langes ära valitsusepoolne matkade rahastamine. Ka peredele oli see raske aeg, lapsed ei saanud reisidel käia. Raha selleks polnud. Käisime ikka matkamas erinevates Eestimaa paikades, eelkõige Lõuna-Eestis – Rõugest Haanja ja Vastseliinast Obinitsani, aga raha puudusel enam riigist välja sõita ei saanud. Nüüd (muigab) kui ma räägin, et käisime kaheks nädalaks Krimmis 20 rubla eest (koos reisidega), ei usu seda keegi. Tegime lõkkel süüa, võtsime kaasa toiduained, kuigi osa ostsime lähedalasuvast asulast, magasime telkides… Osa kuludest, sealhulgas transpordi, tasus riik minu tehtud aruande järgi ja raha tagastati lastele. Pärast 1992. aastat noorte turistide kokkutulekuid enam ei korraldatud. Üks turismi-entusiast korraldas koolinoortele kaljuronimise võistlusi veel mitu aastat, nii et osalesime neil veel kolm aastat. Need toimusid Naages. Seal on graniitkalju. Meil on ka hea pank Saka – Ontika, kus oleme korduvalt roninud, aga meie paekivi ei ole tugev kivi, mureneb kergesti, mistõttu on kaljult üles või alla minek ohtlik. Aga kui köied on ülevalt hästi puu külge seotud, siis alla saab ikka minna ja üles ronida, aga mitte mööda kaljujärku ennast ronida. Ja siis lõppesid Eestis kaljuronimise võistlused. Mõtlesin ja mõtlesin ning otsustasin proovida läbi viia kooliealistele lastele intellektuaalseid mänge. Olin varemgi ristsõnu lahendanud, televisioonis näidati erinevaid koolinoortele mõeldud intellektuaalseid võistlusi. Ehk siis oli midagi eeskujuks võtta. Kuid sellegipoolest oli siin peamine tõuge just Kolumbuse Ameerika avastamise 500. aastapäev 1992. aastal, korraldasin selle sündmuse auks linnaürituse – lastele mõeldud viktoriini. (Muigab.) Üllatuslikult palju kogunes osalejaid. Seetõttu otsustasin proovida läbi viia mitte temaatilisi mänge, vaid üldteadmiste. 1994. aastal mängisid klubis ainult Kohtla-Järve koolide lapsed, siis liitusid Kiviõli kooliõpilased ja paar aastat hiljem Jõhvist. Nende kolme linna lapsed mängivad siiani. Muidugi oli algul võistkondi vähe, aga aegamööda tuli neid aina juurde. Esimesed mängud olid lastele kuni 9. klassini (kaasa arvatud) ja seejärel hakkasin neid pidama keskkooliõpilastele. Saime kaks mängu kuus kahele vanusele: 9-12 klassidele ja alla 8 klassidele. Aasta hiljem kohtusin Tallinna Intellektuaal Mängude Klubiga (mis oli selleks ajaks juba mitu aastat tegutsenud) ja hakkasin nendega koostööd tegema. Hiljem hakkasid nad korraldama gümnaasiumi õpilaste vabariiklikke meistrivõistlusi, kus rõõmuga ja edukalt osalesime.

– Dešifreerige: “Mis? Kus? Millal?”, “Tarkusekoda”, Brein-Ring, mis on neis mängudes erilist?

– “Mis? Kus? Millal?” sisaldab üsna keerulisi küsimusi. Saalis mängib korraga mitu võistkonda (hetkel vanusekategoorias 8-12 klassid). Kõik meeskonnad vastavad samadele küsimustele korraga. Esitatakse küsimus, antakse minut aruteluks, seejärel esitavad võistkonnad paberil kirjaliku vastuse ja mina kannan vastused tabelisse. Õigete vastuste arvu järgi jagunevad võistkondade kohad. Mängude reeglid töötas välja klubi “Mis? Kus? Millal?” Rahvusvaheline Assotsiatsioon. Brein-Ring’is osaleb vaid kaheksa võistkonda, kuigi saalis võib neid olla rohkem (oli aastaid, mil klubis mängis isegi 17 võistkonda). Saalis on kaks eraldi lauda kuhu kaks võistkonda istuvad ja mängivad. Veerandfinaal, siis poolfinaal ja finaal. Sellel mängul on ka selged reeglid. Vastuse saab anda igal ajal minuti jooksul. Kes meeskonna arvates leiab kiiremini õige vastuse vajutab nuppu. Kui mõlemad meeskonnad seda korraga vajutavad, näitab spetsiaalne süsteem, kes on vastasest ees (kasvõi sekundi murdosa võrra) ja kellel on õigus esimesena vastata. Kui meeskonna mängija annab õige vastuse, teenib meeskond ühe punkti. Mängu liiga pikaks venimise vältimiseks on piirang: kuni teatud punktisummani või mitte rohkem kui teatud arv küsimusi, mis sõltub mängu etapist. Mõlemad gümnaasiumi õpilaste mängud toimuvad samal päeval. Esmalt mängime läbi küsimused “Mis? Kus? Millal?”. Tavaliselt on need rahvusvaheliste turniiride küsimused. Umbes 20 aastat mängisime maailma Noorte karika küsimusi, mis koosnesid 24 küsimusest, kuid sel aastal liikusime teisele turniirile – Euroopa Kooli liigasse, siin on 36 küsimust. Nende mängimiseks kulub umbes 2 tundi. Ja siis jaotuvad „Mis? Kus? Millal?” tulemuste järgi meeskonnad Brein-Ring ruudustiku järgi, kus ei ole võimalik ette ennustada, mitu küsimust kokku mängitakse. Nii et veerandfinaalis mängitakse maksimaalselt 3 või maksimaalselt 5 küsimust. Kui meeskonnad ei vasta ühelegi 5 küsimusest, lahkuvad mõlemad meeskonnad ringist ja nende vastased pääsevad järgmisse ringi. Ja finaalis mängitakse kuni 4 ehk maksimaalselt seitsme küsimuseni. Poistele meeldib mängida nii Brein-Ringi kui ka „Mis? Kus? Millal?”, nii et mäng kestab vahel kaheksani õhtul. Mängime kord kuus “Tarkusekoda” – nii nimetasin mängu kuni 8. klassi õpilastele. See koosneb mitmest, 5-7 ülesandest. Antakse aeg, et kõik meeskonnad saaksid üheaegselt oma vastused paberile kirjutada: kui teavad, siis kirjutavad, kui ei tea, siis ei kirjuta. Sel aastal mängib 14 meeskonda. Alustame soojendusega, kümme lihtsat küsimust. Järgmine mäng koosneb keerulistest küsimustest 10 teemal: ajalugu, muusika, bioloogia, geograafia, kunst, sport. Punktisüsteemi järgi saab iga õige vastuse eest kaks punkti. Kui kõik võistkonnad vastavad õigesti, saavad nad ühe punkti ja kui õigesti vastab ainult üks võistkond, siis kolm punkti ning superküsimuse õige vastuse eest neli punkti. Kõik punktid liidetakse kokku. Mängud 3-7 koosnevad väga erinevatest ülesannetest, alustades “Usu või ära usu” ja “Erudiit Loto” (paljudele tuttavad küsimused saatest “Kes tahab saada miljonäriks?”) kuni kõikvõimalike keeruliste ülesanneteni, näiteks vanasõnade ja kõnekäändude kohta.

– Rahvusvahelised turniirid, milline on nendel osalemise võimalus?

– Osaleme erinevatel rahvusvahelistel turniiridel. Rahvusvahelise intellektuaalmängude assotsiatsiooni veebisaidil on neid väga palju. Sel õppeaastal oleme juba mänginud XVI rahvusvahelisel turniiril “Muinasjutulaegas” 2.-7. klasside koolinoortele. See koosneb viit tüüpi ülesandest, mis põhinevad muinasjuttudel ja multifilmidel. Kohtla-Järvel koguneb palju soovijaid, osalenud on ka 35 võistkonda. Kuna me kõiki korraga oma saali ei mahuta, siis pean kaks mängu eraldi Ahtme ja Järve linnaosades. Turniir toimub igal aastal, tavaliselt detsembris. Sellel hooajal osales sellel 1891 võistkonda, sealhulgas 777 võistkonda 5.-7. klassidest ja nende hulgas oli ka Kesklinna Põhikooli 7. klasside võistkond, saavutati 36. koht, vastates 42 küsimusele 50st. “School League Tournament Europe” gümnasistidele toimub kord kuus, mängib umbes 1300 võistkonda. Sel hooajal mängime 5-8 klasside võistkondadega rahvusvahelisel 4-voorulisel turniiril “Pääsuke”. Ja sügisel mängisid juuniorid iga-aastasel rahvusvahelisel turniiril “Kuldne sügis”. Treeningutel mängime ka “Lõunatuule” turniiri, mis samuti koosneb neljast voorust. Muide, meil õnnestus osaleda teistsugustes rahvusvahelistes projektides – noortevahetus, mis sai võimalikuks tänu minu endisele turismiringi õpilasele. Vahetuse raames külastasime gümnaasiumi õpilastega mitmeid riike: Poola, Tšehhi, Sloveenia ja Läti. Lisaks loetletutele tutvusime noortega erinevatest riikidest: Portugalist, Hispaaniast, Rootsist, Türgist. Igal projektil (kõik need toimusid inglise keeles) oli oma, väga huvitav teema.

– Kus toimuvad Eesti meistrivõistlused?

– Meil on tegelikult mitu Eesti meistrivõistlust. Täiskasvanutele peavad neid tallinlased, vanematele koolilastele esmalt Maardus, viimased 2 aastat aga Tallinnas. Tartus peeti mõnda aega tudengitele, kus said osaleda ka vanemad koolilapsed ning käisime ka seal mängimas. Iga minu meeskond mängib oma linna eest – Kohtla-Järve, Jõhvi, Kiviõli. Näiteks Jõhvi võistkond (9. klasside õpilased) saavutab väga sageli Eestis esikohti, väga tugev meeskond.

– Korraldate ka Eesti meistrivõistlusi?

– Juunioridele. Juhtus nii, et juunioride meistrivõistlusi Eestis ei toimunud. Ja mul oli (ja on praegugi) juunioride mäng “Tarkusekoda”, mind paluti korraldada juunioride meistrivõistlused Kohtla-Järvel, Koolinoorte Loomemajas. Kuid me korraldame seda koos Tallinna klubiga, kuna meil on vaja ette valmistada tohutult palju küsimusi. Eelmise aasta novembris toimus meil juba 14. Eesti juunioride meistrivõistlus. Sellel osalejad on võistkonnad kuni 9. klassini. Osales 20 võistkonda, igaühes 6 mängijat. Lisaks Eesti võistkondadele tulid meiega mängima ka soomlased. Isegi pandeemia ajal ei katkenud traditsioon, kuna pidasime kaks online-meistrivõistlust.

– Juunioride Eesti meistrivõistluste korraldamine ja läbiviimine on suur peavalu, milleks Teil seda vaja on?

– Ettevalmistust on muidugi palju, kuid veelgi rohkem on head tagasisidet osalejatelt. Siin aitab ka minu kogemus – enne seda viisin 13 aastat järjest läbi Ida-Virumaa koolide intellektuaalsete mängude festivali.

– Asünkroonsed Eesti meistrivõistlused “Mis? Kus? Millal?”, mida need tähendavad?

– Asünkroonne tähendab, et saab mängida kuu aega igal päeval, kui selline võimalus on. See tähendab, et kuu alguses saadetakse mulle Tallinnast küsimused, kuu jooksul mängin need küsimused oma meeskondadega läbi ja siis saadan aruande Tallinna. Siin selgitatakse välja ka võitjad, kuid ilma auhindadeta. Mängin neid küsimusi koolitustel otse koolides, kus meie meeskonnad õpivad. Tõsi, nüüdseks on kahjuks need üle 20 aasta koolides läbi viidud koolitused pooleli, kuna linnavalitsuse audiitor väitis, et meeskonna treeninguid peaksid kinni maksma lapsevanemad mitte koolid, kuigi koolid nõustusid jätkama oma kooli meeskondade maksude maksmist. Antud juhul ma ei saa aru, miks peaksid vanemad kooli meeskondade koolituse eest maksma. Ma kahtlen, et ühel vanemal on terve kollektiiv samavanuseid lapsi. Seetõttu tulevad täna vaid üksikud Kohtla-Järve Kesklinna Põhikooli õpilased sellistele treeningutele, kus vanemad on nõustunud oma lapse eest maksma. Tõsi, ainult 1/3 meeskonnast treenib. Need koolitused 2–9. klasside meeskondadele on äärmiselt vajalikud: õpitakse töötama meeskonnas, mõtlema loogiliselt, koordineeritult lahendama erinevat tüüpi ja keerukuse tasemega küsimusi, arendavad mälu, loogikat, intuitsiooni valmistudes intellektuaalseteks mängudeks – piirkondlik, vabariiklik, rahvusvaheline. See praktika on hindamatu, sest tulemus ei sõltu ainult meeskonna mängijate eruditsioonist ja loogikast, vaid ka kogu meeskonna üldisest tööst, kuna peab õppima koos mõtlema.

– Piirkondlikud intellektuaalsed mängud?

– Need on “Mis? Kus? Millal?”, “Brein-Ring”, “Tarkusekoda”. Neid peetakse iga kuu kahes vanusekategoorias: põhi- ja keskkooli astmed. Osalevad võistkonnad koolidest kolmest linnast: Kohtla-Järvelt, Jõhvist, Kiviõlist – kõik minu võistkonnad võistlevad omavahel.

– Enne nii paljude küsimuste esitamist, kuidas neid ette valmistate, kust saate?

– Päris alguses lindistasin lihtsalt kodus magnetofonil (pärast trükkisin kirjutusmasinal) tolleaegseid telemänge “Brein-Ring”, “Mis? Kus? Millal?”, “Õnnelik juhus “Tähetund”, analüüsisin ja võtsin sealt midagi. Aga siiski rohkem raamatutest, erinevatest entsüklopeediatest. Mul on suur koduraamatukogu, sealhulgas 20 köiteline entsüklopeedia “Maailma riigid”, (muigab) raamatute ostmisele kulus palju raha. Kuigi olen ise väga palju välja mõelnud ja mõtlen siiani oma teadmiste ja silmaringi põhjal. Ja tänaseni vaatan näiteks telekast mõnda saadet, võib-olla isegi uudiseid, seal öeldi midagi huvitavat ja võtan selle teadmiseks, kirjutasin selle märkmikusse. Märkmikuid on mul aastatega täidetud palju, kuigi praegu sisestan enamasti kõik arvutisse ehk (muigab) tajun maailma intellektuaalsete mängude klubi “Erudiidi” poolelt. Kuigi nüüd on põhiallikas Internet. Kuid mitte kõiki küsimusi ei pea ma ise ette valmistama. Rahvusvaheliste turniiride küsimused saadetakse, aga need tuleb veel vormistada selliselt nagu mul mängu ajal mugavam lugeda on. See on muidugi palju tööd. Ise tuleb pidevalt õppida. Õppisin inglise keelt, eesti keelt (sooritasin kaua aega tagasi C1 taseme eksami), käisin arvutikursustel. Läbisin palju erinevaid kursusi.

– Millised on üldiselt viimase 30 aasta tulemused?

– Enamasti õnnestunud. Võistkonnad said kõikidel tasanditel nii auhindu kui ka võitjateks. Olen meeskondade esitusega rahul. Väga tugevad meeskonnad olid ja on siiani. Meid kutsuti korduvalt Eesti Raadiosse ja Televisiooni, mitte intervjuusid andma, vaid mängima – osalesime seal toimunud mängudel. Meie võistkonnad käisid ka võistlustel väljaspool riiki, näiteks Viiburis, Velikije Lukis, Riias. Meie klubi on Rahvusvahelise Klubide Assotsiatsiooni “Mis? Kus? Millal?” liige.

– Väidetakse, et lapsed nüüd raamatuid ei loe, kust teie targad oma teadmised võtavad?

– Minu õpilased loevad sellegipoolest midagi, alustades põhikoolist, valmistudes näiteks rahvusvaheliseks turniiriks “Muinasjutulaegas”, sest kui nad ei tea muinasjuttude sisu, ei vasta nad küsimustele – olen neile seda alati öelnud.

– Kui vaadata tagasi: need, Teie esimesed ja praegused erudiidid – kas nad on millegi poolest erinevad?

– (Muigab.) Need teeb teistsuguseks see, et nad loevad vähem, veedavad rohkem aega telefonis ja suhtlevad vähe. Aga lapsed on alati lapsed, muutused toob kaasa just aeg, milles me elame. Kuigi 20-25 aastat suutsid mängijad leida vastuseid keerulisematele küsimustele kui praegu.

– Kas erudiitide edasine elutee on nähtav?

– Peaaegu kõik klubi mängijad astusid kõrgkoolidesse ja mitte ainult Eestis, vaid ka Inglismaal, USA-s, Saksamaal, Venemaal. Pärast lõpetamist jäävad nad tavaliselt sinna, kus õppisid. Meie linnas on neid väga vähe. Kuigi mul on juba kunagiste õpilaste lapsed.

– Läheneb totaalne täielik üleminek eesti õppekeelele, ka huvikoolides. Ja klubis “Erudiit“?

– Jah. Eestikeelseid proovimänge olen juba läbi viinud.

– Kas laste eesti keele oskuse tase võimaldab neil nendest küsimustest ja ülesannetest aru saada?

– Kui mõni sõna pole üldse arusaadav, siis tõlgin midagi vene keelde, aga enamasti küsin ikka eesti keeles ja parema arusaamise huvides edastan suurele ekraanile mitte ainult küsimused ise, vaid ka illustratsioonid neile.

– Kui palju on Teil tööaastate jooksul (pean silmas mitte ainult Erudiiti, vaid ka turismiklubi) osalenud lapsi?

– Palju, väga palju.

– Tuleb välja, et kogu Teie elu on seotud lastega?

– Ja see on õnn. Mulle meeldib lastega töötada. Just selle elukutse – õpetaja – valisin endale juba kooliajal. Nii turism kui ka intellektuaalsed mängud pole lihtsalt mu lemmiktöö, vaid ka lemmikhobi. Töötan rõõmuga, see on minu jaoks huvitav. Olen pidevalt hõivatud, mul on alati midagi teha – ikka ei jätku aega.

– Nii et muid hobisid pole?

– Miks mitte? Kunagi kudusin ja heegeldasin palju. Tohutu hulga asju, isegi mantleid, rääkimata kleitidest, kostüümidest, jakkidest. Mul on ka aed – peenrad, kasvuhooned, palju lilli. Naudin seal töötamist, imeline lõõgastus. Olen siiani Alutaguse turismiklubi liige – tegelen sporditurismiga, jätkan matkamist. Olen osalenud paljudes koolitusprogrammides Eestis. Eelkõige uurisime vesiniite, putukaid, samblaid ja samblikke ning meie paikade geoloogiat: kive ja kivistisi. Toimusid ka ajaloolised ekspeditsioonid, näiteks otsisime kaardistatud kultusekive ja allikaid, iidseid põlde, vanu postiteid jne. Olen alates 1996. aastast olnud professionaalne giid ja läbinud kursused: läbi viinud ekskursioone kogu Ida-Virumaal, ka üle Eesti. Mind kutsuti isegi alaliselt giidina tööle. Nii et kui me matkadel ja ekskursioonidel käisime, siis oma lastele olin mina (muigab) nii juht kui ka giid.

– Kas Teie klubil on tulevikku, kuna Teie öeldu järgi olete juba pensionil?

– Jah, ma olen pensionil, kuid jätkan tööd. Ma tahan väga, et oleks tulevik ja järglane, kellele ma oma kogemusi edasi anda saan. “Erudiidi” elu peab jätkuma.

Antonina Vaskina

Autori foto