Jõhvi Kontserdimajas toimus 19.-20. märtsil Ida-Virumaa kooliteatrite festival, kus Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse noorte teatriring pälvis oma vanusekategoorias I koha. Seega oli võimatu mitte intervjueerida selle ringi juhti Anastassia Nikolajevat.

– Kas olete ikka veel peaaegu kümme päeva hiljem võidu eufoorias?

– Võit on muidugi suurepärane. Võita tahetakse alati. Ja see on normaalne soov ja püüdlus, kuid võidu järel pole vaja joosta, vaid tuleb minna mingi õppetunni järele. Seetõttu olin alguses otsustanud omandada kogemusi, sealhulgas seetõttu, et alustasime septembris oma tunde ringis küsimusega, miks me siia tulime ja mida tahame saavutada, milliseid ülesandeid tahame lahendada. Ja lapsed ütlesid: me tahame rohkem esineda. Seega kasutasime selleks igat võimalust, kui meile tehti ettepanek kusagil esineda, siis tegime seda hea meelega. Ja kui saime teada, et selline festival tuleb, otsustasime kohe: me osaleme sellel. Samas oli põhieesmärk esineda ja kogemusi omandada. Ja kogemused on mitmekesised. Meie jaoks oli see esimene kogemus osaleda nii mastaapsel teatrifestivalil, aga esineda ka nii suurel laval. Olulisel kohal on ka teiste kollektiivide kogemus – jälgisime nende esinemist, märkides enda jaoks ära mõned eredad tarkuseterad – nende võimalik kasutamine ja areng tulevastes esinemistes. See on mitteformaalne õpe. Käisime paljudel festivali etendustel ja siis arutasime nähtu ja kuuldu üle, jagasime oma arvamust, mis minu arvates on väga oluline – areneda ja omada oma vaatenurka. Vaatasime oma esinemise videot, pöörates tähelepanu kõikidele plussidele ja miinustele. Ja ainuüksi sellisel festivalil osalemine on mitmetahuline stiimul: soov töötada, areneda ja edasi liikuda. Võit on kindlasti meeldiv ja lapsed on lõputult õnnelikud. Siin on kõige tähtsam see, et lapsed said hakkama ja seda edukalt teha – mahukas töö.

– “Põhjamaine lugu” on näidendile intrigeeriv nimi, kust see lugu pärineb?

– Lähtudes soome-ugri rahvaste kultuurist ja rahvuslikest eripäradest. Täpsemalt tuli see karjala-soome poeetilisest eeposest “Kalevala”. See on minu poolt ümber töödeldud.

– Niisiis, kirjutasite stsenaariumi ise?

– Jah.

– Kes oli ressižöör?

– Mina, see on minu lavastus.

– Selgub, et see on Teie debüüt nii stsenaristina kui ka režissöörina?

– Ei, mitte päris nii. Õppisin kuus aastat Peterburi Kultuuriinstituudis teatrietenduste ja ürituste lavastajaks. Ja seal hakati esimesest kursusest teoseid lavastama, nii et kuue õppeaasta jooksul oli neid palju.

– Miks võtsite Karjala-Soome eepose, mitte Eesti oma “Kalevipoja”?

– Olen selle materjaliga juba varem töötanud – see oli üks minu esimesi töid instituudis: kirjutasin selle stsenaariumi kaua aega tagasi ja olen nüüd seda viimistlenud ja muudatusi teinud. Lähtusin oma ideest-nägemusest. Etendus sisaldab peale eepose ka soome-ugri tantsu ja eesti laulu. Nagu teistegi soome-ugri rahvaste rahvuslikud elemendid – neid on ju suur grupp, näiteks vadjad, vepslased, eestlased, setod, handid, karjalased… Võib öelda, et minu praegune lavastus on jätk minu eelmisele töömaterjalile.

– Kas noored näitlejad mängisid sobivates rahvariietes?

– See oli stiliseerimine. Rahvakultuuri püüdsime ikka mitte süveneda, et vältida vigu, sealhulgas ajaloolisi. See on väga delikaatne teema.

– Esimene lavastus – debüüt ja saite kohe oma vanusekategoorias esikoha. Mis Teie arvates žüriid teie esituses köitis?

– Parem on seda žürii liikmetelt küsida. Ma arvan, et see on meie meeskonna ühtsus: meie kollektiivis ei pea kelleltki midagi küsima, peab lihtsalt seadma ülesande ja kõik liituvad kohe aktiivselt selle elluviimisega. Minu ülesanne on siin üsna minimaalne, sest lapsed ise teevad kõike innu ja huviga. Meil olid alguses sellised suhted, kus oleme võrdsetel tingimustel. Siin näitas end meie sõbralik meeskond. Seda märkis ka žürii, öeldes: on tunne, et tegemist on ühtehoidva kollektiiviga, nagu oleksite juba pikka aega koos töötanud. Laste tööd hinnati: see oli täisväärtuslik, terviklik etendus, mis viidi läbi algusest lõpuni – seda on huvitav vaadata, olete ajaloosse sukeldunud …

– Millega võitjaid autasustati?

– Kujuke, tänukirjad ja kingitused lastele. Suurim kingitus on aga võimalus osaleda vabariiklikul kooliteatrite festivalil, mis sel aastal toimub Narvas 17.-19. mail. Esitame sama etenduse ka seal.

– Kas Teil on praegu üks lavastus?

– Jah, ja me esinesime sellega festivalil. Täpsemalt on üks suur, aga on ka väikseid, mida valmistame peaaegu iga kuu.

– Kas olete otsustanud uuesti võita?

– Miks, me läheme sellele vabariiklikule festivalile harjutama. Ja võit, nagu ma juba ütlesin, on teisejärguline. Kuigi, ma kordan, on see väga meeldiv.

– Mida arvate viimasest festivalist?

– See on väga vajalik. Selline festival on pääs suurde maailma, prooviseinte vahelt suurele lavale. Soovin, et Ida-Virumaal oleks neid rohkem. Vaja on regulaarset harjutada. Aga praegu toimub selline suur festival Ida-Virumaal kord aastas. Aga artistid vajavad lava ja etendusi.

– Millal teatriring loodi?

– Oleme koos töötanud kuus kuud, liitusin selle meeskonnaga pärast instituudi lõpetamist. Enne seda olid lapsed seal juba harjutanud. Siin on eelmisest koosseisust neli inimest. Nad õppisid eelmise õpetaja Aleksandr Semjonovi juures, kes läks Tallinna ja töötab nüüd seal. Ja viis inimest on algajad. Nüüd on ringis üheksa inimest.

– Keda on rohkem – mees- või naisnäitlejaid?

– Naisnäitlejaid. Meesnäitlejaid on ainult kaks, kahjuks neid napib. Kui keegi soovib meie ringis õppida, aga pole veel meieni jõudnud, siis kutsume kõiki, aga eriti noormehi.

– Teie trupi vanus?

– Vanuses 13 kuni 18 aastat.

– Teie noorus – väike vanusevahe teie hoolealustega – on see pigem pluss või miinus?

– Kindlasti pluss.

– Kas ringil on nimi?

– Mitte veel, me otsime. Kuna kollektiiv on loominguline, ei ole me siiski veel ühisele arvamusele jõudnud.

– Kas lavastaja poolelt näete ja märkate lastes andekust või on lapsed kõik mingil määral artistid?

– Talent – see on tore, kuid tööta ei mängi see absoluutselt mingit rolli. Esiteks on vaja töökust ja talent ainult raamib seda. Minu lapsed, nad on nii andekad kui ka töökad, see kõik on edukalt kombineeritud.

– Mida need tunnid teie lastele annavad?

– Seda ei saa ühe sõnaga öelda. Siin on kõik mitmetahuline. Me mitte ainult ei lavasta etendusi, vaid uurime paljusid asju. Näiteks, esinemiskunst, meil on näitlemistunnid. Töötame teatriinstituudi metoodika järgi… Täpsemalt, lapsed omandavad palju kasulikke oskusi, mis tulevad neile elus kasuks. Samuti on oluline tõsta enesehinnangut ja enesekindlust. Teater arendab hinge ja hingestab seda.

– Kas Teie põhitööd – Jõhvi Avatud Noortekeskuse noorsootööjuht – on keeruline ühendada teatriringi juhtimisega?

– Ei. Vastupidi, need täiendavad teineteist, kuigi tunduvad olevat täiesti erinevad valdkonnad. Kuigi siin-seal on see töö laste ja noortega.

– Loominguline kollektiiv pole mõeldav ilma loominguliste plaanideta, mis ootab ees?

– Plaanis on uus suur lavastus, aga selle õppeaasta lõpetame praeguse lavastusega, sest see on värske. Lisaks vabariiklikul kooliteatrite festivalil osalemisele esineme ehk veel kusagil. Meie põhiülesanne tulevikuks on proovida erinevaid žanre, näiteks muusikali.

Antonina Vaskina

Foto eraarhiivist