Viktoria Krivoglazova, Kohtla-Järve Kunstide Kooli õpetaja, Kohtla-Järve Tammiku Põhikooli kunstiõpetaja, linna üldhariduskoolide kunstiõpetajate sektsiooni juhataja.

– Esiteks, kas olete kunstikooli või üldhariduskooli õpetaja?

– Minu põhitöökohaks on 12 aastat olnud Kohtla-Järve Kunstide Kooli kunstiosakond ja paralleelselt Kohtla-Järve Tammiku Põhikool, kus olen töötanud 17 aastat. Kuigi varem oli vastupidi: minu alaline töökoht oli Kohtla-Järve Tammiku Põhikoolis ja Kohtla-Järve Kunstide Koolis olin osalise tööajaga. Mind kutsuti siia asendusõpetajaks lapsepuhkusele läinud kolleegi asendajana ja alles siis alaliselt. Minu pedagoogiline staaž on 32 aastat.

– Kas unistasite õpetajaks saamisest juba lapsepõlves?

– (Naeratab) Mingil määral küll. Olin isegi “õpetaja” ja andsin noorematele lastele tunde. Ja kõik ütlesid mulle: sinust saab õpetaja, sa oskad lastega läbi saada. Aga pärast kooli lõppu veensid vanemad mind valima teise, tollal prestiižikamaks peetud elukutse, kaubanduse. Kuna olin tubli tütar, järgisin nende nõuannet ja astusin kaubandustehnikumi ja lõpetasin selle kaubatundja erialal. Peagi, 1986. aastal (olin siis 21-aastane), kolis kogu meie pere Ukrainast Berdjanskist elama sugulaste juurde Kohtla-Järvele. Ja siin pakuti mulle kui noorele spetsialistile kaubanduses kaubatundja kohta.

– Kust tuli siis õpetaja elukutse?

– Võib öelda, et täiesti juhuslikult. Nõukogude Liit lagunes ning koos sellega kadus ka tsentraliseeritud kaubandussüsteem. Olin siis lapsehoolduspuhkusel ja hakkasin mõtlema, mida ma pärast edasi tegema peaksin? Ja juhtus ootamatu: Kohtla-Järve Ahtme Gümnaasiumis (praegune Ahtme Põhikool) ei leitud kaua kunstiõpetajat ja mulle pakuti vähemalt ajutiselt seal tööd. Ma ei otsustanud kohe, sest see oli minu jaoks täiesti erinev valdkond, kuigi kunstimaailm oli mulle tuttav, lõpetasin lastekunstikooli. Olen joonistanud lasteaiast saati, osalenud konkurssidel. Ja loovus – see ei jäta inimest kunagi, see jääb igaveseks, ükskõik mis eriala valid. Isegi gümnaasiumis teati, et tegelen kunstiga. Nii et ma nõustusin “ajutiselt”. Kuid kuidagi läks kõik kiiresti ja õnnelikult, minus tekkis õpetaja. Leidsin kontakti ka lastega. Sain aru, see on minu lemmiktöö. Kuigi mitte ainult töö pole minu elu, ma elan seda. Olen Jumalale tänulik oma saatuse õnneliku pöörde eest. Tundsin alati, et kaubandus on võõras, mitte minu oma. Läksin õppima Tallinna Ülikooli kaugõppesse ja sain õpetaja diplomi. Tegelesin ja tegelen palju eneseharimisega. Pidevalt oma kvalifikatsiooni tõstes õppisin erinevatel kursustel. Töötasin selles koolis kunstiõpetajana viisteist aastat. Minu õpilased olid algul lapsed kuni 7. klassini ja siis kuni 9. klassini ning kui gümnaasiumiastmes tuli uus aine “Kunstiajalugu”, siis kuni 12. klassini.

– Tagantjärele mõeldes, kust sai kunstikooliga kohtumine alguse?

– Viru vanglas. Töötasin seal koolis üle 10 aasta (paralleelselt Kohtla-Järve Tammiku Põhikooliga), õpetasin “Kunsti”. Minu õpilased olid vangistatud inimesed vanuses 14–40 aastat. Töötasime seal koos Kohtla-Järve Kunstide Kooli kunstiosakonna juhataja Aarne Hanniga ja ta kutsus mind kunstikooli tööle.

– Kas on keeruline ühendada õppetööd kahes koolis ja seda nii pikalt?

– Ei. Kui see mida teed meeldib, on lihtne isegi siis, kui see on raske. Pealegi on mõlemad kollektiivid väga toredad. Üldhariduskoolis toimuvad tunnid päeval ja kunstikoolis õhtuti, kus mul on rohkem tunde ja üldhariduskoolis vähem. Võib-olla (naeratab) on tõsi, et temperamendi ja oma sodiaagimärgi – Kaksikute – tõttu armastan ma uudsust. Kui kõik on nagu tavaliselt, hakkab mul igav, ei huvita. Mulle meeldib elus pidevalt midagi uut õppida. Ja mitte ainult töö mõttes. Näiteks sukeldumine või mäkke ronimine, mulle meeldib ennast ületada. Nagu ka saada uut infot. Seetõttu meeldivad mulle kursused, samuti eneseharimine. Sel ajal, kui ma kunstikooli tööle läksin, oli mul üle 20 aasta staaži üldhariduskoolis. Jah, üldhariduskoolis lapsed vahetuvad, aga riiklik õppekava jääb peaaegu samaks – samad teemad, samad tööd, kuigi püüan seda kuidagi mitmekesistada. Kunstikoolis on samamoodi, töötame riikliku õppekava järgi, kuid seal on minu jaoks palju uut. Ja samal põhjusel asusin tööle Viru vanglasse. Nagu ma juba ütlesin, ma tahan mingit uudsust, uusi aistinguid, uusi ületamisi ja kui veelkord võrrelda, siis üldhariduskoolis oled tunni raames, kunstikoolis on tööde teostamiseks laiemad, mitmetahulisemad piirid, saab läbi viia pikaajalisi projekte, kaasata koostööle teisi organisatsioone ja isegi riike, näiteks konkurssidel, näitustel osalemine. Ka erinevates rahvusvahelistes projektides, suvistes õppelaagrites. Enne pandeemiat viisime lapsi igal aastal või isegi mitu korda aastas õppelaagritesse, kus tunde ja meistriklasse viisid läbi professionaalsed spetsialistid, näiteks Moskva Kunstiakadeemia õppejõud ja Venemaa austatud kunstnikud. See toimus laste turismilaagri baasil, kuhu lapsed ei tulnud mitte ainult erinevatest linnadest, vaid ka riikidest.

– Kus teil õnnestus käia?

– Käisime kolm aastat järjest Iževskis. Lapsed ei saanud ainult koolitust, neile korraldati erinevaid võistlusi, toimus ka kultuuriprogramm, osaleti kontsertidel, etendustel ja korraldati linnaekskursioone ajalooliste vaatamisväärsustega tutvumiseks. Pakuti mitmekülgset, rikkalikku ja huvitavat programmi. Laager Iževskis oli eriline ka selle poolest, et seal ei olnud ainult noorte kunstnike rühmad, vaid ka noorte teatrinäitlejate ja noorte lauljate rühmad. Ja igaüks sai ülesande: üks rühm peab teisele oma oskusi õpetama. Ja kui meie noored kunstnikud hakkasid oma kompleksidest loobuma ja publiku ees laval esinema etenduses osaledes või lauljana, siis oli see imeline. Käisime ka mitu aastat Vladimiris õppelaagris, kus meil õnnestus isegi sõita Venemaa Kuldse ringi marsruuti. Iga päev olime uues linnas, kuigi elasime Vladimiris, kuid igal hommikul viisid korraldajad lapsed bussiga eri linnadesse mitte ainult ekskursioonidele, vaid peeti ka plenääre, maaliti juhendi järgi mingit tööd. Ja õhtuti toimusid meistriklassid. Elu oli ere ja huvitav. Sellised loomingulised reisid andsid lastele palju, ühendasid neid omavahel ja kunstimaailmas. Rahvusvahelistesse laagritesse tuli korraga lapsi erinevatest piirkondadest ja erinevatest riikidest, kuni 40 riigist. Saadi teadmisi nende riikide kohta, millest lapsed ise rääkisid. Kohtuti, leiti uusi sõpru, vahetati aadresse – paljud neist, kuigi nad olid juba kooli lõpetanud, suhtlevad siiani ja isegi kohtuvad. Sellised laagrid on igati kasulikud. Ja mina ja meie kooli õpetaja Olga Žarkova oleme leidnud palju kolleege ja sõpru erinevatest riikidest, hoiame nendega sidet, sealhulgas meie õpilaste huvides, kes osalevad aktiivselt neis riikides toimuvatel võistlustel.

– Kui kaua need laagrid kestsid?

– Kaks või kolm nädalat. Ja päriselu oli nii rikas ja huvitav, et lapsed loobusid täielikult nii mobiiltelefonidest kui ka internetist. Lahkudes jätsime alati pisarsilmi ja kallistustega hüvasti. Kunagi käisime Saksamaal rahvusvahelise konkursi võidu eest preemiaks saadud reisil. Seal esitati meile ka huvitav programm “Slaavi maailm Saksamaal” – meid viidi Saksamaa eri paikadesse, nendesse kohtadesse, mis olid seotud slaavlastega. Samuti viisime koostöös kolleeg Olga Žarkovaga lapsi sageli erinevatele hariduslikele programmidele Eestis, Moskvas ja Peterburis. Loomulikult toimub see tänu administratsioonile, kes toetab kõiki meie ettevõtmisi.

– Milline on teie õpilaste praegune vanus?

– Minu õpilased Tammiku Põhikoolis on 7.-9. klass (kaasa arvatud) ja kunstikoolis lapsed, 6-8-aastased ja 10-18-aastased, gümnaasiumiealised. Kursustest on mul nüüd kaks viiendat, lõpetajad ja üks neljas. Meie koolis on kohustuslik õppeaeg 5 aastat. Ja 6. kursus on juba täiendav. Täpsustan, et kahes koolis korraga õpetamine on minu jaoks põnev, kuna pean pidevalt oma teadmisi täiendama. Nagu ma juba ütlesin, töötame kunstikoolis riikliku õppekava järgi, kuid iga õppeaine jaoks on oma õppekava. Vastavalt meie koolis kehtivale süsteemile on igal õpetajal oma kursus, nagu minulgi ja minu kursusel õpetame peaaegu kõiki aineid: maali, graafikat, skulptuuri, kompositsiooni, kunstiajalugu ehk õpetan neid kõiki oma õppetöös üksi. Ja edukaks toimetulekuks on vaja ennast pidevalt arendada – otsin uusi materjale, tehnikaid. Olen pidevas enesetäiendamise protsessis, täiendan oma teadmisi üldhariduskoolis, kus õpetan ainet “Kunst”, mis eeldab seost enamiku teiste õppeainetega – matemaatika, füüsika, ajalugu, religioon. Täpsemalt, kunstivaldkonna teadmised eeldavad enamiku ainete tundmist.

– Minu teada osalevad teie noored kunstnikud aktiivselt erinevatel konkurssidel – piirkondlikel, vabariiklikel, rahvusvahelistel ja võidavad sageli auhindu, aga üldharidukooli õpilastest pole midagi kuulnud?

– Nad osalevad ka, kuid harvemini, nende aeg on piiratud ja koormus on suur. Siiski on neile esmatähtis Ida-Virumaa koolide kunstivõistlustel osalemine. Viimase kuue aasta jooksul on minu õpilased saavutanud sellisel piirkondlikul olümpiaadil esimese või teise koha. Kunstikoolis on spetsiaalne aine “Kompositsioon”, kus õpilased peavad midagi välja mõtlema ja midagi looma (antakse aeg ja võimalus iseseisvaks tööks) ja tavaliselt sünnivad konkursitööd.

– Mida annab konkurssidel osalemine lastele?

– Esiteks on see stiimul: lapsed hindavad ja mõistavad oma taset teiste konkursil osalejatega võrreldes. Auhinna võtmine ja võitjaks saamine on keeruline, sest võistlustel osaleb palju lapsi. Nad saavad vaadata, milliseid töid on teised osalejad välja pannud, analüüsida ja teha järeldusi, mille poole järgmiseks püüelda. Ja kui nad näevad, et nende töö tase on oluliselt kõrgem kui teistel selles vanuserühmas osalejatel, saavad nad aru, et liiguvad õiges suunas ja saavad veelgi täiustuda. Ma arvan, et kui õpilane konkurssidel ei osale, on see sarnane kirjaniku või luuletajaga, kes kirjutab sahtlisse. Loominguline inimene peab seda kõike maailmale näitama. Ja tegema eneseanalüüsi. Peab olema publikult saadud tagasiside. Sel juhul ta täiustub, kogub kogemusi ja kasvab loominguliselt.

– Millised tunded valdavad Teid iga kord, kui Teie õpilased saavad võitjateks või olete võitudega juba harjunud ja tajute neid ilma eriliste emotsioonideta?

– (Naeratab) Ei saa ilma emotsioonideta – rõõm, õnn, uhkus oma õpilaste üle.

– Aga see on ka Teie töö peegel?

– Mingil määral jah. Aga ennekõike minu õpilaste püüdlikkus ja töökus. Kuigi loomulikult on nende ja enda üle hea meel. See on rõõm ka vanematele.

– Mingi kinnitus, et töötate õiges suunas, õigel viisil?

– Samas pole põhjust rahuneda, peab töötama veelgi paremini. Nii mina kui lapsed.

– Teile omistatud tiitlid – “Aasta õpetaja”, “Parim kultuuritöötaja”, “Ettevõtte parim töötaja” (koolid), kuidas need vastu võtsite?

– (Naeratab) Rõõmu ja tänutundega, et minu tööd on märgatud ja hinnatud.

– Kas korraldate oma kunstitöödest näitusi?

– Ei. Pole kuidagi otsustanud.

– Kas Teie arvates piisab lapse arenguks ainult üldhariduskoolist või sellest siiski ei piisa?

– Kindlasti ei piisa, sest üldhariduskool paneb kõikidele teadmistele aluse ja huvikool arendab lapse andeid. Siin peavad vanemad vaatama, milleks on lapsel eelsoodumus, mis avaldub juba varakult, missugune loovus: tantsimine, laulmine, muusika, joonistamine või sport, keeled. Aga lapsel peab olema soov teha seda, mida ta teeb, siis on kõik tema jaoks rõõm, isegi tekkivate takistuste ületamine. Võib-olla saab sellest aastate pärast tema elukutse. Kuid sageli püüavad vanemad oma lapsepõlves täitmata soove laste kaudu realiseerida, sundides neid tegelema armastamatu hobiga. Ja mida rohkem nad on sunnitud seda tegema, seda rohkem nad ei soovi seda. Last ei tohi sundida, vaid talle tuleks kogu aeg seletada, sh seda, et kui ta on millegagi alustanud, peab ta selle lõpuni viima: seadma eesmärgid ja saavutama eesmärki. Ja alati, see on kohustuslik, töötama. Kuigi anne ja andekus on samuti olulised, on siiski määrav visadus ja töökus. Sel juhul areneb õpilane edukamalt, sellest annab tunnistust ka minu aastatepikkune kogemus.

– Kas Teid häirib, et mitte kõik Teie õpilased ei vali oma elutööd professionaalse kunstnikuna?

– Ei. Muidugi on neid, kes lähevad kunstiteel kaugemale ja neist saavad professionaalid. Ja see on suurepärane, ma olen uhke õpilaste üle, kes on sellesse valdkonda sattunud ja mul on hea meel: selles on mingi osa minust. Meie lõpetajad jätkavad õpinguid Tallinnas Kunstiakadeemias ja pärast lõpetamist jäävad sinna elama, kuid ütlevad, et alustasid meie koolis. Meie kooli tullakse. Ja kes professionaalseks kunstnikuks ei saa on ikkagi vaimsed. Maailma vaadatakse teistmoodi – tähelepanelikumalt, läbimõeldumalt, sügavamalt. Loomingulistest lastest saavad loovad täiskasvanud, arendatakse ja sisendatakse häid inimlikke omadusi. Ja kunstioskused jäävad kogu eluks ning neist saab lemmikhobi.

– Millised omadused peaksid Teie arvates olema õpetajal, et ta annaks õpilastele tiivad?

– Kõiges peaks olema mõõdutunne: see peaks olema pehme, lahke, rahulik, visa, nõudlik, mõnikord isegi autoritaarne, sest lapsed on erinevad, kõigil on erinev temperament. Nende meeleolud on erinevad. Ja oluline on näha seda meeleolu, näha, millega õpilane tuli. Juhtub, et nad lausa nutavad peres tekkinud konfliktide pärast, kõige sagedamini vanemate vaheliste. Nad tulevad ka nõu küsima. See tähendab, et juhtumeid ja olukordi on erinevaid. Nagu praegu ja varemgi. Lapsi on vaja tunda, näiteks tuli ta tundi ärritunult, kurvana, aga ma ei saa talle öelda: istu, loo. Jah, ta täidab ülesannet, aga ma näen, et tempo pole õige, seal ei ole hoolsust. Räägin alati sellise õpilasega, üritan kuidagi aidata tema valu ja muresid hajutada ning soovitan soovi korral tunnist varem lahkuda. Muidugi tuleb näha, mõista, tunda, aga mitte liiale minna ei liigse lahkuse ega liigse nõudlikkusega. Peenelt sekkumine on ennekõike psühholoogia. Loomulikult peab õpetaja olema professionaal, et õpilased teda austaksid – õpetaja autoriteet õpilaste seas on kohustuslik. Nii et õpetaja peab pidevalt õppima. Armastus ja austus laste vastu on vajalikud, näha iga õpilast isiksusena.

– Arvestades 32 aastat õpetamiskogemust ja kokku nelja kooli, on õpilasi olnud palju?

– Palju. Kuid mõnda mäletan endiselt perekonna- ja eesnime järgi ning mõnda nägemise järgi, kuigi kõiki on muidugi raske meeles pidada, mälu hakkab vaikselt hääbuma. Aga alati on tore (tihti isegi kallistustega) kohtuda oma endiste õpilastega, ka juhuslikult Tallinnas, kui ma seal olen. Ja ausalt öeldes on alati tore, kui mu endised õpilased täiskasvanuks saades mulle kohtumisel aitäh ütlevad. Kui tore on, kui nad toovad minu juurde õppima oma nooremad vennad ja õed, aga ka lapsed. Sel aastal lõpetan kunstikoolis kaks viiendat kursust ja alati, nagu üldhariduskooliski, lahkun neist pisarsilmi, soovides neile õnnelikku eluteed – aastatega muutuvad nad ju omaseks. Hüvasti jätta on alati väga raske. Nendega lahkub veel üks lehekülg minu enda elust. Ja võtan õpilasi vastu esimesele kursusele, ootan kõiki 9-10-aastaseid lapsi. Minu õpilased teevad mulle rõõmu, et nad on sellised töökad, sihikindlad.

– Kas olete endiselt Kohtla-Järve üldhariduskoolide kunstiõpetajate sektsiooni juhataja?

– Jah, rohkem kui 20 aastat.

– Millega see tegeleb?

– Paljude asjadega. Viime läbi koosolekuid, sh õppeaasta lõpus, võtame tulemusi kokku. Kavandame näitusi ja konkursse, mis toimuvad linnas spetsiaalselt üldhariduskoolides, arutame korralduslikke küsimusi: mis on teemaks, hindamiskriteeriumid, keda žüriisse kutsuda. Eelnevalt mõtleme läbi ka näituste ja konkursside võitjate auhindade valiku ja arvutame välja summa, kui palju raha on vaja ja esitame linnavalitsusele avalduse. Varem korraldasime ka erinevaid koolidevahelisi üritusi, ka väljasõite ja neid oli palju, siis eraldati selleks raha linna eelarvest. Korraldati õpilastele väljasõite ja ekskursioone Kumu kunstimuuseumi ja mujale Eestis. Vahetasime kogemusi. Kui koolil on küsimusi, lahendame ka probleeme. Lisaks paberimajandus. Ja muidugi suhtlemine, mis on nii vajalik.

– Olete nii hõivatud ja reisite sageli, aga kuidas Teie pere sellesse suhtus?

– Mõistmise ja toetusega. Minu tütar (meil on abikaasaga ainuke laps) oli juba täiskasvanu ja elas eraldi. Ja mu mees nägi, et ma elan ja põlen sellest. Minu jaoks on see nagu õhk. Ja mulle meeldib reisida – mitte ainult reis kui selline, vaid eesmärk näha võimalikult palju riike, püüan süveneda nende kultuuri, religiooni ja elustiili. Huvitav on mõista ja teada kuidas inimesed elavad, milliseid väärtusi nad hindavad. Reisin koos oma sõpradega, seltskonnaga, kõigepealt avstasime Euroopat. Külastasime peaaegu kõiki riike (välja arvatud Bulgaaria, Moldova, Norra), ka tillukesi – Andorra, Liechtenstein, Luksemburg. Siis läksime Aasia poole. Esiteks moslemimaad ja nüüd oleme käinud riikides, kus põhireligioon on budism. Käisin Palestiinas, Iisraelis, Tais, Kambodžas, Usbekistanis, Tadžikistanis. Sellel suvel läheme Vietnami, marsruut on juba välja töötatud, inimene on leitud, kes meid kohapeal saadab, piletid on ostetud. Tulevikuplaanides tahaksin näha ja külastada Lõuna-Ameerikat. Aga me ei reisi turismifirma kaudu, vaid iseseisvalt. Ehk siis (naeratab) ostame piletid ja atmosfääri sukeldudes rändame mööda riike. Reisimine on suurepärane ka seetõttu, et kohtud paljude inimestega ja leiad isegi sõpru, ka kohalike elanike seas. Ja siis jätkame suhtlemist Interneti teel, helistame, õnnitleme üksteist pühade puhul ja hoiame endid üksteise isikliku, perekonna ja eluga kursis. Tavaliselt mu mees nii ekstreemsetel reisidel ei käi – ta eelistab teisi, rahulikumaid marsruute, kus tema ja mina kahekesi käime.

– Kas Teil on peale reisimise ka muid hobisid?

– Ma pildistan, tavaliselt reisidel. Aga see on mulle endale, mälestuseks: jäädvustada seda, mis mind tol hetkel hämmastas. Ma ei näita neid. Vaid korra lisasin oma foto laste rahvusvahelisel konkursil, seal said osaleda ka täiskasvanud. Ja (naeratab) see võitis isegi auhinna. Maalimisega ma reisides ei tegele, see nõuab palju aega, aga tahan võimalikult palju näha, võimalikult palju kohalike elanikega suhelda, teada saada, mis neid konkreetses riigis huvitab ja kuidas elatakse Ja kui me räägime hobist, siis on see tööteraapia suvila aias. Seal on palju lilli, kasvavad viljapuud ja marjapõõsad, aga kasvuhooneid ega peenraid peale maasikate pole, enamalt muru. Meie suvila on meile päranduseks jäetud aiamajaga maja minu mehe vanaisalt ja asub Kallastel.

– Selgub, et Teil on vähe vaba aega, kes siis pliidi ääres seisab?

– (Naeratab.) Abikaasa, ta on suurepärane. Kui ma olen hõivatud, teeb ta süüa. Aga minu jaoks (naeratab) tuleb kõik spontaanselt (olen Kaksikud) – olenevalt tujust, ilmast, aastaajast. Mulle meeldib ploffi keeta – õppisin seda Kesk-Aasias ja olles korduvalt Kaukaasias käinud, tekkis mul huvi hinkaalide valmistamise vastu. Teen neid perioodiliselt, nagu ka Siberi pelmeene ja Ukraina borši. Tegelikult ma armastan idamaist kööki. Aga kui mina olen pideva uudsuse poolt, siis minu abikaasa traditsioonide poolt, nii et tal on kindel toitude komplekt, kõik on väga maitsev. Tavaliselt arutame temaga näiteks telefoni teel, ta küsib minult: mida täna süüa teha. Ta on majanduslik inimene ja oskab kõike teha. Ja mina saan vajadusel meeste tööga hakkama, naelu lüüa, midagi puurida. Meil pole jaotust, teeb see kes on parajasti vaba. Mu abikaasa on lõpetanud Kohtla-Järve Polütehnikumis (praegune TalTechi Virumaa Kolledž) tehnik-mehaaniku eriala, aga läks kaevandusse kaevurina tööle, tahtis kiiresti korterit saada ja meie noort peret paremini ülal pidada. Praegu on ta vanaduspensionil, kuid töötab turvafirmas.

– Kas mäletate hetke, mil nägite esimest korda oma tulevast abikaasat?

– Kindlasti. Aga võib-olla ei juhtunud see väga romantiliselt: meie pilgud kohtusid Katriina poe uksel, mina väljusin ja tema sisenes. Ma ei usu müstikasse, aga kui nägin enda ees 2 meetri pikkust, tugevat, nägusat meest, kuulsin nagu kellegi sõnu: sellest saab sinu abikaasa. Aga sellega see kõik lõppes. Järgmine kord kohtusime tänaval juhuslikult, kõndisime teineteise poole, kuid ta ei läinud mööda, vaid tuli minu juurde: “Saame tuttavaks.”. Ja kuus kuud hiljem olid meil pulmad, kuigi ta tegi mulle abieluettepaneku teisel nädalal pärast kohtumist. Tema oli siis 26-aastane ja mina 21-aastane. Ja sel suvel, 11. juulil saab meie kooselust 37 aastat. See on meie ainus abielu (nii minu kui ka tema). Olen õnnelik, et Jumal ja saatus kinkisid mulle temaga kohtumise. Gennadi on mu tõeline hingesugulane.

– Milles seisneb pereelu tarkus?

– Ma arvan, et abielus on oluline kannatlikkus. Selles mõttes, et kaks inimest kohtuvad ja mõlemal on oma maailm, oma maailmavaade ning hakatakse koos ühe katuse all elama. Kõigi tekkivate probleemide ja asjaoludega ei ole vaja kohe emotsioonidesse langeda, vaid õppima teineteist kuulama, aktsepteerima ja mõistma, kannatlikult arutama, koostööd tegema. Vaadata teineteist üksikisikutena. Armastus jääb aga alati alles, kuigi teistsuguses kvaliteedis kui pereelu alguses, aja jooksul muutub kallim omaseks. Perel peaksid olema ühised eesmärgid, ühised soovid. Ja raskused, puudused – need ei peaks hävitama, vaid ühendama suhteid ja perekondi. Alati – rõõmus ja kurbuses – toetage ja hindage üksteist.

– Kas Teie tütar on elukutselt ka õpetaja?

– Ei. Anna on lõpetanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe erialal ning seejärel magistrantuuri Tartu Ülikoolis. Töötab Tallinna Keskhaiglas osakonna koordinaatorina. Lõpetas Kohtla-Järve Ahtme Kunstide Kooli kunstiosakonna. Kuid loovus on temas säilinud tänaseni – ta mitte ainult ei joonista, vaid võtab osa erinevatest meistrikursustest, näiteks kangamaali, keraamika, vitraažide. Tal on oma pere. 1 aasta 7 kuud tagasi sain vanaemaks: sündis mu lapselaps Allan, see on selline õnn. Mul vedas (naeratab) väimehega, väga hea inimene.

– Teie öeldu põhjal: kas Viktoria Krivoglazova on usklik?

– Jah, õigeusu kristlane. Samas ei saa ma end nimetada sügavalt usklikuks inimeseks.

– Tavaliselt toob inimesi usu juurde suur lein, aga Teid?

– Õnneks jõudsin ma usuni tänust Jumalale. Tänan Jumalat kõige eest, mis ta on mulle andnud. Ja ta andis mulle palju. Alati, kui tulen kirikusse nii Eestis kui välismaal kuhu reisin (näiteks Baris – kus hoitakse Püha Imetegija Nikolai säilmeid või Jeruusalemmas Jeesuse haua juures), süütan tänuküünla. Tänuks saatuse eest, mille Jumal mulle andis. Ja mured on ka kogemuse omandamine, küll kurb kogemus, aga see teeb meid tugevamaks, paneb mõtlema, miks see saadeti, mida see õpetab.

– Kas olete õnnelik inimene?

– Jah. Armastan elu ja mul on huvitav elada. Armastan inimesi, suhtlemist, kõige uue proovimist: võtan uusi asju alati vastu rõõmuga. Minu jaoks on iga uus takistus, uus barjäär, mis tuleb ületada ja ma ei vaata seda hirmu ega kibedusega – ma näen kõiges uusi võimalusi.

Antonina Vaskina

Autori foto