Tänaseks vestluskaaslaseks on Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse pagar-kondiitri eriala kutseõpetaja Dmitri Filippov.

– Saabusite hiljuti tööreisilt, mis reis see oli?

– Käisime Itaalias Rodi Garganicos Erasmus+ programmi uute partnerite juures. Tutvusime meie õpilaste – kokad, kondiitrid, juuksurid, kelnerid – praktikakohtade ja elamistingimustega. Praktika kestab kuu aega. Meie koolis on Erasmus+ rahvusvaheline programm väga populaarne. Õpilaste ja õpetajate vahetus ehk Erasmus+ programmis osalemine annab võimaluse õppimiseks, õpetamiseks või praktikaks ükskõik millises Euroopa riigis. Aga enne kui õpilased saavad selle programmiga kuhugi praktikale minna, peavad juhid või õpetajad esmalt kohale sõitma, et kõik oleks usaldusväärne, et kõike oma silmaga näha. Minu ülesanne sellel Itaalia reisil oli vaadata kuidas tööprotsess kulgeb, millistes tingimustes meie õpilased elama hakkavad.

– Milline on tulemus?

– Tulemuslik. Praktikaruumid on hästi varustatud ja elamistingimused head. Kohtusime spetsialistidega, kelle juhendamisel meie õpilased tööle hakkavad. Raskused võivad tulla suhtluskeelega. Vajalik on itaalia keele oskus. Kui itaalia keele oskus puudub, siis on võimalik suhelda inglise keeles (Erasmus+ nõue on keeleoskuse tase A2, B1), aga sealsed itaallased seda ei oska, ka eesti või vene keelt. Ja meie õpilaste itaalia keele oskus on kehv, meil on populaarsem inglise keel.

– See tähendab, et otsesuhtluse võimalust pole?

– Miks, tõlgi abil. Tegelikult, kui inimene tunneb oma tööd ja teab kuidas töötada ning talle näidatakse kuidas, siis ta täidab tööülesande. Kui seda tehakse väärikalt, siis probleeme ei teki. Seega on meie uued partnerid nõus võtma praktikante vastu ka itaalia keele oskuseta, kuid nad peavad olema töökad, täpsed ja halbade harjumusteta.

– Mainisite oma loos enne Itaalia reisi põgusalt ühte võistlust?

– Riias toimus rahvusvaheline võistlus, lisaks Lätile osalesid Leedu, Eesti, Türgi, Holland, Soome ja Rootsi. Kutsekoolide õpilased võistlesid erinevates kategooriates: kokk, kondiiter, kelner, juuksur. Riias osalesime võistlusel esimest korda, meid kutsuti ning leppisime kokku, et läheme proovima. Minu õpilane pagar Varvara Obrastsova saavutas 17 võistkonna seas viienda koha. Aga õpetajana olen selle tulemuse ja ka võistlustööga väga rahul. Kohtunikud eemaldasid balle kahes punktis – “Meisterlikkus” ja “Inglise keele oskus”, kuid muus osas oli kõik korras. Kolmandast kohast jäi veidi puudu, õpilane kaotas 3,5 punktiga. Varvara treenis meie keskuses enne võistlust tehes oma tulevast võistlustööd ja see mida ta võistlusel tegi oli pingest hoolimata peaaegu identne. Kohtunikud, me kõik oleme inimesed, hindavad kõike erinevalt.

– Muud võistlused, kui sageli Teie õpilased erinevatel võistlustel osalevad?

– Pidevalt. Näiteks igal aastal toimub vabariiklik konkurss “Noor spetsialist”, millest võtavad osa kõik kutsekoolid, kus õpetatakse pagar-kondiitri eriala. Eraldi võistlevad pagarid ja kondiitrid. Osaleme sellel igal aastal.

– Kui edukalt?

– Üsna edukalt. Kui võtta viimase 2-3 aasta tulemused, siis ühel aastal saavutas esikoha pagar ja teise koha kondiiter ning järgmisel aastal sai esikoha kondiiter ja teise koha pagar. Kõik kordub ja vaheldub.

– Kas see rõõmustab Teid või tahtsite ainult esikohti?

– See rõõmustab mind väga. Pealegi, kui hakkasime võistlustel osalema, ei saavutanud me kaks aastat kohti edetabelis, olime tavaliselt lõpus. Mind huvitas, miks. Lõppude lõpuks ei olnud minu õpilaste tööd, nagu ma arvasin, halvemad kui võidutööd. Küsisin selle kohta kohtunike meeskonna liikmetelt ja nad selgitasid millised on meie puudused ja vead. Kuulasin neid ja sain kogemusi mida andsin edasi oma õpilastele. Ja tulid esimesed ja teised kohad.

– Kes on Teie arvates hea õpilane?

– Halbu õpilasi pole, aga mulle meeldib õpilane, kelle silmad säravad ja kes tunneb huvi oma eriala vastu. Kui ta ilmutab huvi, kui ta esitab küsimusi, ei tule ta lihtsalt tundi – istub ja lahkub. Mulle meeldib, kui õpilased ise võtavad initsiatiivi: “Teeme selle toote”. Ja me teeme seda koos. Tahame selliseid õpilasi aidata, igal võimalikul moel toetada ja arendada. Ja tavaliselt kutsun ma alati, eriti kui õpilased praktikal on, looma midagi erilist, see on nii huvitav. Veelgi enam, aeg võimaldab (nimelt tegeleda loovuse, kunstiga), sest õppimise käigus on võimatu kõike korraga haarata. Ja õpilased innustuvad: “Proovime teha”, mis teeb mind väga õnnelikuks. Ja on õpilasi keda valitud eriala absoluutselt ei huvita. Oli hetki, mil küsisin: “Miks sa seda eriala õpid, ma näen, et see ei meeldi sulle”. Nad vastavad mulle: “Saaks vähemalt keskhariduse”. Või ütles ema talle: “Õpi siin, see on toiduga seotud, sulle õpetatakse midagi. Isegi kui sa hiljem oma erialal ei tööta, on sellest elu lõpuni kasu nii sulle kui ka tulevasele perele – sa õpid süüa tegema”. Samas kui õpilast ennast ei huvita. Kuid loomulikult nõuavad tähelepanu ja erilist lähenemist ka need, kellele see eriala huvi ei paku.

– Õpilaste valik konkurssidele, kas selleks on mingi süsteem?

– Süsteem on lihtne. Märkan kohe kõrvalt vaadates (ka erinevates kutseõppeasutustes eriala eksameid vastu võttes), et inimene on andekas, tal õnnestub paremini kui teistel. Ja ma soovitan: “Osaleme konkursil.” Kui ta nõustub, siis uurin, kus võistlus toimub ja hakkame valmistuma ja see võtab palju aega. Õppima ei pea mitte ainult tööpäeviti pärast tunde – õhtuti, vaid ka nädalavahetustel.

– Selgitage: käin erinevates koolides eksameid vastu võtmas?

– Olen eksamikomisjoni liige. Üle Eesti toimub õppeaasta lõpus kutseeksam – nii III kursuse õpilastele kui ka täiskasvanud õppuritele, kes õpivad ühe aasta. Eelmisel õppeaastal käisin Pärnus eksamit vastu võtmas. Mind huvitab, kuidas toimub õppeprotsess teistes kutsekoolides, kuidas õpilased eksamitöid teevad. Ka see on kogemus, saan kogemuse ja toon selle oma õpilastele meie õppeprotsessi. Kõigepealt vaatan köökide varustust, vaatan kuidas on töökoht korraldatud, kuidas eksamineeritavad töötavad – teostustehnikaid. Näiteks on identsed eksamitööd, aga need muutuvad ja varieeruvad – saab ju sama torti kaunistada erinevalt, siin on igal õpilasel oma lähenemine. Kulinaariatoodete kaunistamine on eriline kunst. Pagar-kondiitri amet väga loominguline töö, mistõttu see mulle meeldis ja meeldib siiani.

– Kas Teie õpilaste edasine saatus on teada?

– Muidugi, aga mitte kõikide. Juhtub, et kogemata kohtan lõpetajaid mitte ainult Jõhvis, vaid ka Tallinnas, suhtleme. On ka mõned mu endised õpilased, kes tulevad spetsiaalselt külla, tulevad lillekimbu ja šokolaadikarbiga, teeme teeõhtu – nendega oli meil usalduslikum suhe.

– Kas kõik Teie endised õpilased töötavad oma erialal?

– Mõned – jah, mõned – ei. Kuigi sageli aitan neil ise tööd saada. Tööandjad pöörduvad minu poole abi saamiseks – kõik tahavad häid töötajaid, töökaid, distsiplineerituid, vastutustundlikke, oma tööd tundvaid. Ja nad ei tööta mitte ainult meie piirkonnas, vaid ka Tallinnas ning välismaal.

– Ilmselt töötavad oma erialal need, kelle silmad õpingute ajal särasid ja need, kes valisid ameti ema nõuandel, ei tööta?

– Mitte alati. Siin mängib määravat rolli palk, ka töökoha valik.

– Keda on Teie õpilaste hulgas rohkem – poisse või tüdrukuid?

– Tüdrukuid oli alati rohkem. Nüüd on esimesel kursusel kolm noormeest, kuid teisel ja kolmandal neid pole. Nad ei jõua oma õpingute lõpuni – kahjuks arvatakse nad halva õppeedukuse tõttu välja. Tekivad õppevõlad. Õpilased ei pea ainult koolis käima, nad peavad ka õppima ja töötama. Kuigi tüdrukuid õpib alati rohkem, siis kui võtta Euroopa statistika, siis sellel erialal töötab rohkem mehi. Eestis on neid väga vähe.

– Milliseid omadusi vajab õpetaja ennekõike?

– Kannatlikkus, enesekontroll, professionaalsus. Minu kõige olulisem eesmärk oli ja on, et iga minu õpilane lõpetaks edukalt meie kooli ja lahkuks võimalikult suurte teadmistega. Aga kelleks ta rohkem saab, kas pagariks või kondiitriks, oleneb õpilasest endast.

–  Kellena Te end rohkem tunnete peale selle, et olete muidugi õpetaja, pagari või kondiitrina?

– Kui ma töötasin ettevõttes Järle, meeldis mulle pagaritöö rohkem. Võib-olla sellepärast, et mul oli suurepärane juhendaja Niina Kondratjevna Šutova. Ta aitas mind alati. Ka siis, kui ma seal praktikal käisin või suviti töötasin, nagu ka siis, kui pärast 11. kutsekooli lõpetamist sinna tööle läksin. Niina Kondratjevna ütles: “Sinust saab minu vahetuse juht”. Ja siis määrati mind vahetuse juhatajaks. Enne seda oli mul võimalus töötada erinevatel operatsioonidel – proovida pagarina, kondiitri ja isegi taignasegajana. Mulle meeldis igal pool töötada, nautisin tööd. Mind ei huvitanud raha, see oli tagaplaanil ja esikohal oli töö. Ise valisin selle, mis mulle kõige rohkem meeldis, mida ma kõige rohkem õppida tahtsin, mille vastu olin kõige rohkem kirglik, hoolimata sellest, et sealne palk oli väiksem. Töötasin kahes vahetuses, öösel oli raske, aga siis harjusin selle graafikuga ära. Töö käigus meeldis mulle midagi uut välja mõelda – saime uusi tooteid. Ja Niina Kondratjevna suhtus sellesse hästi. Maksti isegi preemiat. Tänaseks on mul staaži õpetaja ja pagar-kondiitrina 32 aastat.

– Selgub, et õppisite ise algul siin koolis ja nüüd õpetate teisi samade, kuid juba muutunud seinte vahel: kutsekool nr 11 on Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse eelkäija?

– Täiesti õige.

– Mis teed Teid siia tõid?

– (Naeratab.) Mingil määral juhus. Kunagi, kui ma ettevõttes Järle töötasin, kutsuti mind kooli, kus mu õde siis kokaks-pagariks õppis. Täpsemalt, kord nädalas aitasin õe õpetajal küpsetiste valmistamise praktilisi tunde läbi viia. Ja siis nägin lehes kuulutust, et kooli on kiiresti vaja osalise tööajaga meistrit. Ja ma mõtlesin, et miks mitte proovida. Alustada oli hirmus. Kui ma lihtsalt aitasin õpetajal praktilisi tunde läbi viia, oli see üks asi, aga siin olin õpilastega üksi. Selle töö kogemus puudus – puhas leht. Teised õpetajad aitasid igati oma kogemusi jagades. Käisin Narva kolledži pedagoogika kursustel. Väga kasulikud kursused, siis tulid kursused, ka arvuti omad. Töötasin edasi kahel töökohal, seejärel läksin õppima ja lõpetasin Sillamäe Majandus- ja Juhtimisinstituuti kaugõppes õppides 4 aastat. Oli raske aga huvitav – mulle meeldis kõik, sest pärast teatud seisakut, eelnev rahulik ja mõõdetud elurütm, toimus aktiivne areng ja seda hoopis teises valdkonnas. Ja kui mõelda, et mu naine õppis ka sel ajal Narva kolledžis (Aleksandra inglise keele õpetaja erialal, töötab praegu töötukassas) ja meil oli väike laps – hull elurütm. Võtsin tütre sageli kooli tööle kaasa, (naeratab) panin hälli klassiruumi lauale (Ivika oli suurepärane, ei nutnud) ja andsin tunde.

– Kas saite koolis õppimise ajal osaleda kutsevõistlustel?

– Sel ajal selliseid võistlusi ei peetud. Hakkasin neis osalema, kui töötasin juba ettevõttes Järle. Esimesel aastal saadeti mind konkursile. Teine inimene pidi minema, kuid ta keeldus kaks päeva enne võistlust. Läksin tema asemel. Ja 22 võistkonna seas saavutasin komanda koha. See oli minu jaoks nii suur šokk, sest ma ei oodanud üldse midagi – sõitsin lihtsalt võistlusele.

– Võib-olla inspireeris rõõmus üllatus?

– Jah. Pärast seda otsustasin ka edaspidi võistlustel osaleda. Ettevõte toetas seda ideed. Sel ajal oli palju toiduainetööstuse ettevõtteid, mille töötajad osalesid vabariiklikel konkurssidel – “Toidunäituse” raames. Poolfinaalid toimusid tavaliselt Viljandis ja finaal Tallinnas. Osalesin kahes poolfinaalis, kuid esimesel korral ma finaali ei pääsenud, kuna minult võeti punkte minu tehnoloogi tõttu: võistluse ajal tuli ta pildistama ja ütles mulle, mida ma paremini tegema pean. Teisel aastal olin juba üksi, jõudsin finaali ja sain teise koha. Auhinnaks oli välisreis – minu esimene välisreis.

– Kuhu?

– Taani.

– Mida sellest reisist veel mäletate?

– Meile tehti väljasõite toiduaineid tootvatesse tehastesse. Külastasime margariini tootmise ettevõtet, pagaritoodete tehast, nägime tootmisprotsessi, tutvusime sortimendiga. Esimest korda elus käisin õhtul restoranis, esimest korda proovisin steiki. See oli ebatavaline reis, pärast mida (muigab) tahtsin välismaale tööle minna. Kuid jätkasin tööd ettevõttes Järle ja osalesin konkurssidel. Osavõtt jäi järsku ära, kuna osalemine konkurssidel oli tasuline ja ühel päeval istusin juba nii-öelda võistlustoodetega kohvrite otsas kui mulle öeldi: ei sõida, meil pole osalustasuks raha. Sellega lõppesid minu võistlused ja pärast veel umbes neli aastat seal töötamist lahkusin Järlest, kus töötasin kaksteist aastat, kuid samal ajal töötasin viis aastat osalise tööajaga kutsekoolis nr 11.

– Miks Te välismaale või vähemalt Tallinna ei läinud – olete väga nõutud spetsialist?

– Rohkem kui korra pakuti mulle tööd nii Tallinnas kui ka välismaal. Aga ma ei taha kuhugi kolida. Mulle meeldib elada Ida-Virumaal. Siin on imelised, andekad inimesed, ilus loodus. See on minu kodu. Püüan alati hajutada negatiivset kuvandit Ida-Virumaast, mis isegi mu Tallinnas elavatel sõpradel on kujunenud. Mulle meeldib mu väike linn Jõhvi, kus olen töötanud ja elanud alates kolmandast eluaastast. Vanemad tõid mind selles vanuses Lääne-Siberist Barnauli linnast. Ema on pärit Venemaalt ja isa Eestist, siin sündinud (vanaema tuli Eestisse 1953. aastal). Minu vanemad kohtusid Barnaulis ja siis kolisime Eesti elama. Algul elasime vanaema juures ja siis anti meile 3-toaline korter. Ema töötas õmblusvabrikus, isa oli puusepp. Meie peres on 7 last – 3 poissi ja 4 tüdrukut. Olen venna järel teine.

– Niisiis, tuli olla lapsehoidja?

– (Muigab.) Nii oligi… Pärast kooli nr 6 üheksanda klassi lõpetamist otsustasin minna õppima kutsekooli nr 11. Valisin kaks eriala, pagar-kondiiter. Ja see pole juhus, 8–9-aastaselt hakkasin kodus küpsetama. Tavaliselt panin köögiukse kinni ja tegin lihtsaid asju – küpsiseid, vahvleid. Valmistasin, katsin laua ja kutsusin pere degusteerima. Aga mu ema ütles koduses nõukogus: “Mine õpi elektrikuks.” Sel ajal oli see elukutse väga populaarne. Kui ma kooli kandideerisin, ei võetud mind elektrikuks, sest põhihariduse tunnistusel oli matemaatika kolm. Dokumente vastu võtnud õpetaja küsis: “Kas soovite sellel erialal õppida?”. Vastasin siiralt: “Ma ei taha”. “Miks sa tulid?”. “Ema ütles”. Ja samal aastal viisin dokumendid pagar-kondiitri erialale.

– Pagar-kondiiter, kust see tuleb: geenidest või määras saatus ise selle tee?

– Mu vanaema ütles, et kellelgi meie peres tema isa poolt oli väikest pagariäri. Olen saatusele tänulik, et tema valis siis mulle selle eriala, mitte elektriku. On rõõm kui ei tee lihtsalt tööd, vaid tööd, mida armastad.

– Teil ei õnnestunud kunagi täita oma soovi ja unistust välismaal töötada?

 – (Naeratab.) Miks? Siis Taanis käies oli see noore hinge soov. Aga siiski õnnestus mul töötada välismaal, Itaalias. Umbes kümme aastat tagasi tegi kolleeg ettepaneku minna suveperioodil kaheks kuuks Itaaliasse tööle. Läksime neljakesi: mina ja kolm õpilast. Meie tööülesannete hulka kuulusid mõned küpsetamis- ja baaritööd. Tingimuste kohaselt pidime töötama seitse päeva nädalas, millest saime teada kohapeal, kuid otsustasime siiski jääda ja proovida, saada juurde kogemusi. Palk ei olnud kõrge. Kõige keerulisem oli itaalia keele mitteoskamine, nii et me ei saanud absoluutselt mitte millestki aru. Tollal polnud veel tõlki telefonis. Sel ajal oli telefon lihtne ilma Internetita. Klientidega töötades ei olnud võimalik ka arvuti kaudu tõlkida. Õppisime keelt käies. Ja esimene lause, mille itaalia keeles õppisin: (naeratab) “Palun rääkige aeglasemalt, ma ei saa millestki aru.” Sellega seoses tegid itaalia noored minu üle nalja. Kuu aega hiljem hakkasin veidi itaalia keelt rääkima. Baariomanik aitas meid hästi. Lõpetasime hooaja. Jäime väga rahule. Järgmisel hooajal sain kirja, kutsuti uuesti tulema. Läksin jälle koos oma õpilastega, nendega, kes sinna tööle tahtsid. Seekord pakuti meile paremaid tingimusi, kuid vabu päevi siiski polnud – neil on kombeks töötada seitse päeva nädalas. Mulle meeldisid kohalikud väga – avatud, lahked, vastutulelikud inimesed. Ja siis läksin veel korra Itaaliasse. Muide, (muigab) Itaalias lõid kolm minu õpilast perekonna, mille üle on hea meel, kolm tüdrukut abiellusid itaallastega. Samuti selgub, aitasin oma sugulasel perekonda luua. Kunagi käisin Erasmus+ programmi raames kooli grupi koosseisus Hispaanias, kus kohtasin ühte prantslast, kes tuli sinna sama Erasmus+ programmiga. Suhtlesime temaga veidi itaalia keeles (vanaisa on itaallane). Ta küsis minult: “Kas ma võin teile külla tulla?” “Tule,” kutsusin teda. See oli sügisel ja detsembris tuli ootamatu kõne: “Dima, tere, ma olen juba Tallinnas.” Näitasin talle kõiki Ida-Virumaa vaatamisväärsusi. Viisin ta meie kooli ja tutvustasin õpilastele. Ja ühel õhtul läksime mu nõbu sünnipäevale – mu vennatütar oli seal. Lisa räägib inglise keelt ja Romain inglise keelt. Nad jätkasid suhtlemist ka pärast seda, kui ta Eestist lahkus. Ja siis tuli ta tema juurde Tartu, Lisa õppis seal ülikoolis. Selle tulemusena elab Lisa nüüd Prantsusmaal, neil on 2 last. Koos oldud 10 aastat. Romain õppis vene keelt.

– Mida selleks vaja on, et saada oma ala professionaaliks?

– Õppida, õppida, õppida. See on trend: pidevalt ilmuvad uued tehnoloogiad ja uued tooted. Seega peame järgima kõiki uusi suundumusi. Tekkivaid uuendusi reklaamitakse kohe Internetis. Ja me peame õppima, kuidas uusi tooteid valmistada. Proovime seda koos kolleeg Anžela Arendiga omandada. Jääme peale tööd ja teeme uusi tooteid ning alles siis õpetame seda õpilastele. Endiselt õpime ja ostame kursusi (pakutakse internetis ka tasuta): mingid minu poolt, mingid Anžela poolt, siis vahetame saadud infot. Kuigi eelistan kontaktkursusi, käisin näiteks enne pandeemiat Moskvas karamelli kursustel (karamelliga töötamine – karamelli voolimine, karamelli puhumine, eelkõige konstruktsioonide puhumine, erinevate konstruktsioonide kokkupanek). Need olid terve nädala kestnud väga head kursused. Peale seda võtsime oma keskuses kasutusele vastava koolituse (40 tundi) – uus suund “Töö karamelliga”. Väga huvitavad tööd valmivad. Hiljuti, pärast Riia võistlust ja enne Itaalia reisi, käisin Tartus kursustel – loomade kulinaarne voolimine, näiteks modelleeritud pastast (mõnevõrra sarnane mastiksiga), šokolaadist. Saadud tooted on ime, muinasjutt. Ja mulle need kursused meeldisid. Nagu ma juba ütlesin, saan õppida internetis, aga vana kooli inimesena meeldivad mulle kontaktkursused, arvan, et need on tõhusamad: kohapeal saab kõik kohe õpetajaga selgeks teha, midagi kirja panna. Ja kohapeal teed kõike kohe oma kätega, õpetaja juhendamisel. Soovi korral leiab alati palju meistriklasse, aga ka koolitusi. Veebruaris sooritasin kondiitri kutseeksami tasemel 5 – see on maksimaalne kutsetase. Nüüd käin eesti keele kursustel ja täiendan oma teadmisi – mul on juba kategooria B2. Nii enne kui ka praegu on alati olnud kinnisideeks uute retseptide otsimine ja kogumine. Otsin neid, samuti hangin vajalikku infot erinevatest allikatest internetist. Panen ikka kõik retseptid oma kausta.

– Olete nii kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist, et saaksite ise raamatuid kirjutada, oma retsepte pakkuda – kas Te pole sellele mõelnud?

– (Naeratab.) Ei, ma pole mõelnud.

– Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse tooted on laatadel väga nõutud, eriti Jõhvi Mihklilaadal, seal on isegi järjekord. Kas kõik need maiuspalad valmivad Teie juhendamisel?

– Jah. Laatadel pakume peamiselt kringlit, aga ka muid tooteid. Tooted müüakse kiiresti läbi, umbes kahe tunniga. Meil on ka püsikliente, kes ostavad 3-4 kringlit korraga.

– Osalemine Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva auks toimuva presidendi vastuvõtu pidulike dessertide valmistamisel, kust sellise pakkumine tuli?

– Meie keskus sai ametliku kirja kutsega sellest osa võtta, desserte valmistama. Meil oli kaks päeva aega mõelda, 1800 desserdi valmistamine võtab ju palju aega. Mõtlesime ja mõtlesime, pidasin kolleeg Anžela Arendiga nõu, kas ta saab mind töös aidata ja sain tema nõusoleku. Seejärel töötasin välja tulevaste dessertide retseptid, valmistasime ja küpsetasime näidised ning viisime need presidendi kantseleisse maitsmiseks. Neid maitsti seal ja tehti mõningaid kohandusi.

– Desserdid, millised täpselt?

– Valmistasime neid kolme tüüpi – õhulised, moekad desserdid. Täpsemalt, see on vegan kook, kasutatakse vegan muretainast, kookospähklitäidist ja passionivilja-mango segu, peale on lisatud multivitamiini mahlast kaaviari. Teised kaks: kõrvitsatrühvlid (kõrvitsapüree, valge šokolaad, mascarpone, peale suhkruvatt) ja mustika-sidrunikook (keedutainas, muretaignapõhi, mustika-sidrunkreem, peale sponge biskviit, mustikad ja šokolaad). Kõik sai tehtud siin keskuses (neljapäeval, reedel ja laupäeva hommikul) ja kohapeal ainult kaunistasime, et transpordi käigus mitte midagi ära rikkuda.

– Kas pärast vastuvõttu järgnes midagi?

– Presidendi kantseleist saadeti tänukiri.

– Mida see Teie jaoks tähendas?

– Esiteks kogemus, sealhulgas nii suure koguse desserdi valmistamine.

– Kas see on Teie esimene kogemus?

– Ei, teine. Sattusin sinna esimest korda juhuslikult. See oli umbes seitse aastat tagasi Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva tähistamisel. Siis kahjuks ei saanud kolleegid minna ja tuli kiiresti asendus leida ja seda pakuti mulle. Ja ma läksin lihtsalt appi. Siis ei valmistatud desserte minu väljamõeldud retseptide järgi, kuid nüüd olid kõik minu retseptid.

– Kuidas on lood ametiuhkuse ja prestiižiga?

– Minu sees pole seda. Mulle meeldib töö, mida ma teen. See on muidugi raske ja vastutusrikas. Pean seda mingil määral stažeerimiseks. Plussiks on veel see, et on tekkinud palju uusi kontakte – tutvun firmade ja spetsialistidega. Mul on eesmärk – see on muidugi meie kooli hea reklaam (naeratab) ja reklaam ka Ida-Virumaale.

– Kas olete kodus pliidi ääres kolm ühes – kokk, kondiiter, pagar?

– Muidugi teen kodus süüa, kuid magusaisu meil pole, eelistame midagi lihtsamat – tavalist pirukat, näiteks sama šarlotti, kuid kaetud hapukoore kreemiga, et see mahlasem oleks.

– Kas Teie naine on ka köögis ekspert või loodab ta täielikult Teile?

– Ta teeb süüa, kui ma kuhugi lähen. Ja tavaliselt olen mina (naeratab) köögis valves.

– Aga lapsed?

– Tütrele meeldis, ka pojale. Kui nad olid nooremad, tulid nad suvevaheajal sageli minu töö juurde. Panid vastavad riided selga ja tegid midagi – küpsetasid ise vastavalt soovile mõned tooted. See tuli väga hästi välja. Ivika tegi 8. klassis isegi kaheastmelise tordi. Väga ilusa. Ütlesin talle: “Ivika, sul tuleb kõik hästi välja”. Ta on loominguline ja oskab esemeid kaunilt kaunistada. Kuid ta valis teistsuguse professionaalse tee. Ivika õpib Tallinnas ülikoolis psühholoogiat. Ta on 20. Eelmisel aastal lõpetas Jõhvi Gümnaasiumi kuldmedaliga. Evan aitas mind väiksena väga sageli kodus köögis, näiteks tegime koos pitsat või ta küpsetas ise, aitas mul meelsasti salateid lõigata. Aga nüüd (poeg on 15-aastane, õpib üheksandas klassis) meeldib talle jalgpall. Jalgpalli mängib ta Jõhvi klubis Phoenix. Tegelikult peaksid lapsed ise valima mis neile meeldib – oma elu- ja ametiteed.

– Tõenäoliselt valmistasite oma laste sünnipäevadeks kunstiteoseid?

– Nad ise valisid näiteks Internetist tordi ja pakkusid mulle, et teeksin samasuguse. Ja mitte ainult retsepti järgi, vaid ka vormilt ja kaunistustelt.

– Ja külalisi, ilmselt kõiki, üllatas veel üks meistriteos?

– (Naeratab.) Juhtus ka nii.

– Teie lastel on väga haruldased nimed?

– Otsustasime abikaasaga nii. Need ei ole juhuslikud. Andsime neile nimed, mis meile meeldisid. Valisime need välja juba enne Ivika ja Evani sündi.

– Kui pikk on Teie abielustaaž?

– (Naeratab.) Meil on kaks meeldejäävat kuupäeva: 17. aprill 2007 – ametlik abielu registreerimine, kuid enne seda elasime juba koos, meil oli juba Ivika. Seega kokku oleme koos olnud 24 aastat.

– Tõenäoliselt oli see armastus esimesest silmapilgust?

– (Naeratab.) Ei. Armastus sündis järk-järgult. Kohtusime mu sõbra juures, kuhu ma esimest korda külla läksin, tema sünnipäevale. Aleksandra on tema õde. Ta oli siis koolitüdruk, mina olen temast 7 aastat vanem.

– Kas olete elus pigem pessimistlik või optimistlik?

– (Naeratab.) Positiivne. Püüan kõiges otsida positiivseid emotsioone, ka hädades. Väga värske näide. Kui olime Itaaliast tagasi jõudmas, hilines lend 8 tundi. Mida teha? Otsustasime minna randa, panime muusika käima, päevitasime ja tantsisime. Saime võimsat energiat ja veel nii heldelt Itaalia päikeselt. Kuigi teekond osutus keeruliseks, jõudsime Tallinna ja hotelli hilja. Ebameeldiv olukord muidugi, aga samas ei midagi hirmsat: no juhtus ja juhtus ja kui tagasi vaadata, isegi mingid rõõmsad emotsioonid jäävad mällu. Ja üldiselt ma ei paanitse kunagi. Püüan leida head ka halbades asjades. Mis iganes see ka poleks, peab elu armastama kõigis selle ilmingutes. Ja on õnn, et elad siin ja praegu. Peame hindama ja kalliks pidama iga hetke, mitte ainult päeva, vaid hetki elus. Selles maailmas. Ja on väga oluline: peab alati igas olukorras jääma inimeseks.

Antonina Vaskina