Täna on meie vestluskaaslaseks keerulise saatusega Kohtla-Järve elanik, 82-aastane koori Zorenka vanem Ljudmila Ivanovna Lyude.

– Ütlesite, et ei näinud kunagi ega tundnud oma isa?

– Jah, kui mu isa rindele läks oli mu ema lapseootel – kohe Suure Isamaasõja alguses 1941. aastal. Mina sündisin 2. märtsil 1942. Isa suri 25. juulil 1944 ja maeti Ukrainas Taga-Karpaatia Vinogradi külas. Olid matused, sellest sai ema teada isa rindekaaslase kirjast, nad võitlesid selles lahingus koos. Kaks aastat tagasi leidis lapselaps Katja interneti abil arhiivist dokumente – kõik ühtib: millal isa suri ja kuhu ta maeti. Olen isa näinud ainult fotodel. Ema ei abiellunud kunagi uuesti, ta jäi oma mehele truuks, armastas teda väga. Minu mäletamist mööda ei käinud meie juures ükski mees ja alati pärast tööd, kell 6 õhtul, tuli ema koju. Ta töötas sidejaosakonna juhatajana ja oli külas lugupeetud inimene. Kasvatas ja hoolitses üksi minu ja venna eest, kes on minust aasta ja kümme kuud vanem. Ja mulle ütles ta alati: “Ära kunagi kadesta kedagi.” Elasime siis Ivanovo oblastis. Meie külas Spas-Zaborjes oli seitsme-klassiline kool, mille ma lõpetasin ja kaheksandas-üheksandas klassis õppisin naaberküla koolis, mis asus Spas-Zaborjest kuue kilomeetri kaugusel. Nii jalutasime iga päev iga ilmaga edasi-tagasi 12 kilomeetrit. Talvel ja suvel. Seejärel astusin kooli Kinešma linnas, kus sain ketraja kutse. Kaheksa aastat töötasin ketrus- ja kudumisvabrikus ning tegin linna komsomolikomitees pioneerijuhi ühiskondlikku tööd. Õppisin õhtukoolis ja sain keskhariduse. Astusin meditsiinikooli, tundus, et mind võeti vastu kuid selgus, et mind polnud sisseastujate nimekirjas. Meie seitsme-klassilise kooli direktor kutsus mind tööle pioneerijuhina – see töö meeldis mulle väga: aktiivne, energiline, alati koos lastega. Minu pulmad toimusid mu sünnikülas. Abiellusin armastusest, kuid abielu ei olnud õnnelik, seitsme aasta pärast lahutasime. Sellest abielust on mul tütar, ta saab augustis 58 aastaseks.

– Kuidas Eesti Teie ellu tuli?

– (Muigab.) Juhuslikult, kuigi väidetakse, et siin ilmas ei juhtu midagi juhuslikult. Tulin Pärnu sanatooriumisse, kus elasin ühes toas Obninskist pärit Allaga. Alla kohtus mehega, kes kolm päeva enne meie sanatooriumist ärasõitu küsis minult: “Kas võib koos minu väga hea sõbraga tulla homme õhtul teed jooma.” “Tulge,” – vastasin talle. Kui nad teed jooma tulid ja ma Borissi nägin, mõtlesin: noh tuli ja tuli. Jõime teed ja meie külalised soovitasid meil tantsima minna ning läksime ja siis jalutasime pargis. Enne seda ei käinud ma mujal kui sööklas ja raviprotseduuridel, olin häbelik külatüdruk. Nii kohtusin oma tulevase teise abikaasa Borissiga. Järgmisel õhtul toimus sanatooriumis ühes mereäärses restoranis kõikidele lahkuvatele puhkajatele pidu, kuhu me neljakesi ka läksime. Borissiga tutvumise kolmandal päeval olime Allaga lahkumas, meid tuldi jaama saatma. Boriss jättis hea mulje. Sain aru, et see mees meeldib mulle. Terve aasta pidasime temaga kirjavahetust, rääkisime telefoniga (siis polnud veel mobiiltelefone), tellisime kaugekõned. Kas tellis tema või mina. Elasin siis külas ja kuna meie ühendus oli halb käisin külast 40 kilomeetri kaugusel asuvasse Kinešma linna. Siis tellis Boriss kaugekõned või ma ise käisin seal neid tellimas. Ühel päeval küsis ta: “Kas ma võin tulla kümneks päevaks, olen puhkusel”. Mai lõpus tuli ta mulle külla ja (muigab) palus kätt ja südant. Kirjadest ja telefonivestlustest ja kui ta mind puhkusele vaatama tuli, sain aru: ta on hea, usaldusväärne inimene. Ja siis helistas mulle tema isa ja ütles, et Boriss sai toa, seal olid nad juba remondi teinud ja kõik ootasid mind. 1973. aasta oktoobris kolisin Eestisse. Elasime ühe nädala Borissi vanemate juures ja siis omas kaheksateist ruutmeetrises ahjuküttega toas Kohtla-Nõmmel… Töötasin 25 aastat raudbetoontoodete tehase tisleritöökojas. Autasustatud medaliga “Töövapruse eest”. Tehasest läksin pensionile, kuid töötasin seejärel veel kümme aastat oma maja kojamehena. Olin juba 79-aastane, kui (muigab) jäinlõplikult pensionile.

– Kas perekonnanimi Lüüde on mehe perekonnanimi?

– Tema, Borissi. Ta on rahvuselt eestlane, aga rahvuslikke küsimusi ega probleeme pole meie vahel kunagi tekkinud. Ka tema sugulased võtsid mind hästi vastu. Borissi vanematel on segaabielu, isa on eestlane ja ema venelane. Minu abikaasa oli kaevur ja töötas 24 aastat Kohtla kaevanduses. Ta oli väga majanduslik inimene – ta aitas mind paljudes majapidamistöödes, tegi isegi hästi süüa, küpsetas hämmastavaid pirukaid ja tema lemmikut sidrunikooki. Elasime koos 21 aastat. Meil sündis kaks poega. Ja minu tütar oli talle nagu oma. Kuid valgus kustus 1994. aastal – Boriss suri, ta oli 49-aastane. Esimese insuldi sai ta 40-aastaselt, kuid ta ei paranenud siis haigusest veel täielikult, ta oli grupi peal, kuigi tahtis kogu aeg töötada. Tööl olles olin ärevil, mõtlesin: järsku läheb kuhugi, kaotab äkki tänaval teadvuse, kukub ja keegi ei tule aitama arvates, et on purjus. Ta ei joonud kunagi (välja arvatud võib-olla klaasike seltskonnas suurematel pühadel) ega suitsetanud. Ja üheksa aasta pärast (pärast kahte miniinsulti) juhtus ulatuslikum insult. Ta viidi kodust kiirabiga haiglasse, kus ta teadvusele tulemata suri. Pärast abikaasa surma töötasin korraga kahel töökohal – tahtsin, et mu kolmel lapsel oleks kõik vajalik olemas. Ja siis ei leidnud pojad suure tööpuuduse tõttu tööd. 2005. aastal saabus veel üks suur kurbus – vanim poeg suri. Jäi haigeks, ei läinud arsti juurde, põdes haigust püstijalu ja siis oli juba hilja: kopsupõletik, kopsuturse. Teda ei suudetud päästa, ta oli 31-aastane. Järele jäi lapselaps Sofia, kes on praegu 21-aastane. Ja veel varem, 1989. aastal, suri 49-aastaselt nagu Borisski minu vend. Tema nimi oli ka Boriss. Noorim poeg on praegu 46-aastane, ta töötab konsultandina narkomaanide rehabilitatsioonikeskuses ja õpib juba kolmandat aastat Peterburis A. I. Herzeni nimelises Venemaa Pedagoogikaülikoolis psühholoogia teaduskonnas (tema naine lõpetas kiitusega Pihkva Riikliku Ülikooli, õppis kaugõppes). Enne seda lõpetas kõigepealt õhtukooli 12. klassi ja läks kohe ülikooli õppima. Poeg oli lapsena hea laps, aga sattus valede sõprade hulka ja et mitte nõrk näida, hakkas ka narkootikume tarvitama. Ta läks lihtsalt proovimiselt üle kangetele narkootikumidele. See oli minu jaoks järjekordne löök pärast abikaasa surma, kohutav mure. Mu süda murdus nii oma hääbuvat poega vaadates kui ka abitusest, et ma ei saanud teda aidata, kuigi ta ütles alati: “Ema, ma saan ise hakkama.” Ja ta sai, osutus tugevaks ja tahtejõuliseks inimeseks. 10 aastat tagasi suutis ta sellest ebaõnnest jagu saada ja aitab teistel narkosõltuvusest üle saada. Kuid kahjuks pole neid kahte tema sõpra, kellega see kõik alguse sai, enam siin maailmas. Minu pojal on kolm last.

– Millal ja kuidas Te laulmiseni jõudsite?

– (Naeratab.) Varases lapsepõlves. Olen laulnud nii kaua kui end mäletan. Kõigepealt kooli kooris, siis vabriku noortekooris ja siis siin Kohtla-Järvel: tänavu novembris täitub 35 aastat sellest, kui olen Zorenkas laulnud. Kuigi ma ei laula (naeratab) mitte ainult kooris, vaid ka kodus kodutöid tehes, laulan ka riideid triikides. Mõnikord voolavad mu silmist pisarad ja ma laulan. Kuigi loomulikult pole ma alati laulnud. Kui need väljakannatamatud kibedad kaotused tulid, ei tahtnud üldse laulda, eriti 40 päeva pärast matuseid ja isegi hiljem. Kuid kõik, nii sugulased, kooriliikmed ja tuttavad ütlesid: kui Jumal sulle sellise hääle andis, siis sa ei saa seda maha matta ja pead oma lauluga jätkuvalt inimesi rõõmustama. Ja ma naasin koori, kuigi üle jõu. Kuid üllataval kombel aitas just laul elada siin ja praegu, juhtides leinast ja valust välja. Kuigi väidetakse, et aeg ravib, ei ravi – valu mattub lihtsalt sügavale hinge sundides leppima kibeda reaalsusega. Peaaegu kõik need aastad laulsin Zorenka kooris esimest häält, kuid viimasel neljal aastal juhtus nii, et meil oli kooris vähe teist häält ja meie juhendaja Pavel Smirnov palus mul üle minna teisele häälele, seda enam, et partiid õpin kiiresti pähe. Pidin ümber õppima – esimesest partiist teise. Kaasa arvatud varem esitatud laulud. Ümberõppimine on palju keerulisem kui uue laulmine, mis jääb kiiremini meelde. Ja ilus hääl tuleb mu emalt, ta laulis väga hästi.

– Kas plaanite koorist lahkuda?

– Ei. Kuidas ilma selleta edasi elada? Tegelikult oli varem meie koori vanusepiirang 80 aastat. Ja mina ütlesin 80-aastasena Pavel Smirnovile: “Vajadusel ma lahkun – võib-olla on teil mulle pretensioone, saan suurepäraselt aru, et olen eakas inimene, võib-olla ma ei sobi enam koori ja võtate minu asemele noorema inimese”. Kuid ta vastas: “Vanusepiirangut ei tule. Pole vaja lahkuda, laula nii kaua kuni jõud ja tervis lubavad”. Ja koori tüdrukud ütlevad mulle ka: “Ljudmila Ivanovna, ärge minge”. Ja ma ei taha lahkuda, sest see on ka suhtlemine. Rütmis olemise võimalus, samuti distsipliin: kaks korda nädalas tuleb käia proovides ning esineda ka festivalidel ja kontsertidel. Tavaliselt toimub selline koori tegevus jaanipäevani ja siis on augustini paus. Koor on hea ka seepärast, et ei lase mälul tuhmuda – tuleb õppida uute laulude sõnu. Meie repertuaar on väga lai. Laulame vene rahvalaule, aga ka lüürilisi laule. Ühte laulu esitame juba eesti keeles. Meie traditsiooniline iga-aastane aruandluskontsert toimus väga edukalt aprillis. Täna on Zorenkas viisteist inimest, mina olen vanast koosseisust ainsana alles. Tulevad paljud, kes tahavad kooris laulda, aga kõigil see ei õnnestu. Lõppude lõpuks me ei laula lihtsalt, vaid vastavalt koorilaulu reeglitele. Kõik uustulnukad ei harju, enamik lahkub. Ootame neid, kel on musikaalne kuulmine, mitte ainult ilus hääl.

– Milline tähendus on laulul olnud Teile kõik need aastad?

– See on terve elu, soov elada. See on rõõm ja õnn. See on leina ja valu ravim. Laul aitab mul elada. Ja nagu ma juba ütlesin – suhtlemine, sest meie koor on nagu perekond. Siin jagame rõõme ja muresid, õnnitleme ja tähistame sünni- ja tähtpäevi, näiteks kingime juubeliks lillekimbu, kingituse või korraldame teeõhtu. Ja loomulikult me laulame. Meie koor on väga tugev ja sõbralik. Muidugi on see Pavel Smirnovi peamine teene, ta on suurepärane juhendaja ja saatja. Professionaal. Ta on olnud Zorenka juhendaja ja saatja 27 aastat. Esineme mitte ainult Kohtla-Järvel, vaid ka erinevates Eesti linnades, näiteks Maardus kuulsal Sorotšinski laadal, Pärnus rahvusvähemuste festivalil, Narvas, Tallinnas… Varem esinesime sageli välismaal, mitte ainult kontsertidega, vaid osalesime ka festivalidel ja konkurssidel. Eriti sageli Venemaal: Peterburis, Veliki Novgorodis… Tihti saime auhindu. Kontsertidel esinemine on alati suur rõõm, kuigi see on ka suur elevus: alati tahad esineda võimalikult hästi. Ilma kontsertideta, ilma lavata on kooril võimatu elada. Meid on alati väga hästi vastu võetud ja see teeb meid õnnelikuks. Hea meel on ka arvukate heade meie koori arvustuste üle.

– Aga olete ka koori vanem?

– Juba ligikaudu kümme aastat.

– Millised on Teie kohustused?

– Ühesõnaga, olen koorijuhi abi, (naeratab) omamoodi ühendav lüli juhendaja ja koori vahel. Kõik need aastad, peaaegu 35 aastat, pole ma kunagi kellegagi tülitsenud, mitte kunagi kellegagi konfliktis olnud. Olen harjunud vaikima. Võib-olla mõnikord ei meeldi mulle midagi, aga ma neelan selle vaikselt alla. See on kõik. Tegelikult on koor omamoodi terve elu.

– Olete 82-aastane – Te ei varja oma vanust – ja elu pole olnud kerge, kuid näete oma vanusest palju noorem välja. Mis on selle saladus?

– Saladust pole. Ma pole kasutanud kunagi kosmeetikat, välja arvatud koori esinemised: sellistel juhtudel on vaja meikida – huuled, silmad. Nooruslikkus tuleb geenidest, emalt. Ta nägi alati väga hea välja, oma vanusest noorem. Ema elas koos minuga siin. Ta suri 2010. aastal minu silme all. Ta oli 93-aastane, kuid viimased kümme aastat oli ta väga haige, ta ei tundnud mind äragi. Dementsus. Kui ma aias olin, aitas naaber mul tema eest hoolitseda – soojendas toitu ja toitis teda. Töötasin sel ajal majahoidjana, nii et hoolitsesin tema eest ise. Ei, ma ei saanud oma ema hooldekodusse viia, kuigi meie perearst soovitas seda mulle, ma ei saanud seda oma emale teha.

– Niipalju kui mina tean, töötate ikka veel aias?

– Olen seda rõõmuga teinud juba aastast 1982. Ja mitte ainult sellepärast, et see on hea lisand toidulauale (talveks teen ikka erinevaid hoidiseid), vaid need kohtumised loodusega ravivad, annavad jõudu ja pikendavad eluiga. Vabastavad kõigest negatiivsusest. Maa energia toidab. Tavaliselt töötan kinnasteta, tahan maad puudutada. Ma olen sellega harjunud, sest lapsepõlves töötasime külas alati kinnasteta. Just lahkusin haiglast ja kohe järgmisel päeval läksin aeda (muigab) tervist parandama. Meie aiandusühistus (asub Kohtla-Nõmmel Roodu külas) pole mitte ainult minu krunt üheksa sajandikku, vaid peaaegu lähedal veel kaks – lapselapse ja tütre.

– Kas on tõsi nagu Teie sõbrad väidavad, et Teie aias pole rohulibletki?

– (Naeratab.) Ma proovin. Ma väga tahan, et oleks korras, oleks ilus, et sinna oleks meeldiv tulla.

– See on ju nii suur töö?

– (Naeratab.) Aga see töö rõõmustab.

– Milliseid kultuure eelistate?

– Kasvatan kõike vajalikku: sibul, küüslauk, peet, kapsas, porgand, suvikõrvits, redis, petersell… On kaks kasvuhoonet tomatite, kurkide, paprikatega. Kasvavad viljapuud ja marjapõõsad. Ja palju lilli – mitmeaastased, üheaastased. Ja muidugi minu lemmikastrid, armsad ja elulembesed, kuigi kõik lilled on omamoodi ilusad. Need meelespealilled, karikakrad, pojengid, iirised…

– Kas Teil on olnud kunagi pensionipõlves tunne, et loobute kõigest ja lõõgastute nagu teised?

– See pole ilmselt minu jaoks. Tavaliselt paneb inimene pensionile jäädes kõik aknad ja uksed maailmale kinni, jäädes nelja seina vahele. Elu muutub monotoonseks, ebahuvitavaks, tekitades palju stressi, apaatsust ja isegi depressiooni. Ja selleks, et pensionipõlves elu jätkuks, tahaks ikka väga elada, on vaja mingit tegevust, vähemalt mingid igapäevased mured ja eesmärgid, mis nõuavad liikumist, mitte ainult päevast päeva toolil istumist või diivanil lamades televiisorit vaadates. See pole minu jaoks. Näiteks koor on minu jaoks päris elu – see mitte ainult ei täida hinge ja meeli valgusega, vaid paneb edasi elama dünaamilises rütmis ja tempos. Täpselt nagu aias töötamine. Ja minu, pensionäri jaoks isegi selles vanuses on see väga oluline. Puudub monotoonsus ja pole aega igavleda. Ma ei taha lapsi tülitada, mu lapselapsed on juba suured ja lapselapselapsed – hoolitsen nende eest alati hea meelega. Kui nad on haiged, on nad alati minuga.

– Kokkuvõtteks, mis on Teie arvates elu?

-Elu, ükskõik milline see ka pole, on õnn. Seda peaks alati armastama, isegi kui tundub, et elu on väljakannatamatu, kui pisarad voolavad mööda su nägu. On ju maailma sündimine iseenesest ime, õnn, nagu elu ise on ime, õnn. Nii et, peab oma risti kandma elu lõpuni, kandma seda tänulikult, alandlikult, väärikalt. Mitte kukkuda, puruneda. Kuid elu on ka pereliini jätkamine. Sa lahkud, aga sinu juured jäävad siia maailma: mitte ainult lapsed, mul on neli lapselast (tüdrukud), üks lapselaps (poiss) ja kolm lapselapselast. Tänaseks meie üleüldine rõõm ja õnn, meie päikesepaiste Varvara (minu poja tütar) saab augustis 3 aastaseks… Ma ei karda surma, aga ma tahan siiski elada, sest elu on nii huvitav, nii ilus. Tahaks veel palju näha ja teada – mis seal ees ootab, ka maailmas. Ma tänan alati Jumalat, et ta kinkis mulle elu selles kaunis maailmas.

Antonina Vaskina

Autori foto