Sel suvel avas pärast pikka pausi taas uksed Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse juures tegutsev linnalaager “Jõhvikas”. Viimane vahetus toimus 2018. aasta suvel, hiljem jäi laager mitmel põhjusel ära. Tänavu sai esimeses ja seni ainsas vahetuses puhata üle kuuekümne lapse.

Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse korraldatud linnalaager “Jõhvikas” lõpetas reedel, 21. juunil, proovivahetuse. Viimati võttis linnalaager, mille rühmad asusid varem ja asuvad ka praegu Jõhvi Kontserdimajas Kultuuri- ja Huvikeskuse ruumides, lapsi laagrisse 2018. aasta suvel. Samal aastal algasid väljaku suuremahulised rekonstrueerimistööd, mis valmisid alles 2020. aasta suvel. Koroonaviiruse pandeemia sundis korraldajaid laagritöös pausi tegema.

– Olime juba alustamiseks valmis, kuid piirangute kaotamisel nihkusid vaheaja päevad veidi, mis polnud laagri korraldamise mõttes just kõige mugavam. Seetõttu õnnestus alles sel aastal alustada laste laagrisse registreerimisega, – räägib Kultuuri- ja Huvikeskuse loomejuht Anna Maskajeva. — Kultuuri- ja Huvikeskuse töötajad pidid laagri traditsiooni uuesti looma, sest kuueaastase pausi jooksul on laste põlvkond vahetunud.

– Viimase kuue aasta jooksul on tekkinud uued suhtlusvõrgustikud, telefonid internetiga on juba väikelastel. Kas oli mure, et laager pole lastele lihtsalt huvitav?

– Kerge ärevus oli, aga see oli meeldiv. Meie keskuse töötajad suhtlevad iga päev nii väikeste kui ka suuremate lastega, mistõttu polnud vaja karta, et neid mõistetakse valesti. Suutsime konkureerida moodsate tehnoloogiatega ja tõestasime, et lapsed, sõltumata sajandist, jäävad alati lasteks: nad armastavad endiselt mängida, hullata ja eelistavad puhata värskes õhus, mitte umbses toas. Meie täiskasvanute ülesanne on neid suunata ja organiseerida. Tööd lihtsustasid ka vabatahtlikud – need, kes vaid paar aastat tagasi ise laagris puhkasid ja nüüd siia abilistena tagasi tulid – ei varja Anna Maskajeva oma rõõmu.

Rühmajuhtide abilistena proovisid end tänavu Aleks Rikkonen, Dmitri Petrov ja Jekaterina Staškova. Noored jagasid oma muljeid nädalalehele Panorama:

Aleks Rikkonen: – Laager on suurepärane ajaviide. Millega veel tegeleda? Olla kodus või suvilas, jalutada… Siin saab lastega töötadese uusi kogemusi. See oskus ei ole kindlasti üleliigne. Lisaks on siin lõbus, sind ümbritsevad sõbralikud lapsed. Nendega kindlasti igav ei hakka!

Dmitri Petrov: – Sattusin laagrisse, sest mind paluti aidata. See ei ole minu esimene vabatahtliku töö kogemus, osalen MTÜ Südamete Soojus projektides. Jah, saaksin aega veeta arvutiekraani ees, mida vahel ka teen, kuid laagris töötamine annab väärtuslikku lastega suhtlemise kogemust, teadmisi ja oskusi, mis võivad tulevikus kõrgkooli sisseastumisel abiks olla.

Jekaterina Staškova: – Võib öelda, et sattusin laagrisse juhuslikult: pärast 1. juuni etendust tulid keskuse töötajad minu juurde ja pakkusid mulle end assistendina proovida. Otsustasin oma suve mitmekesistada. Mul on erinevad emotsioonid, sest just hiljuti puhkasin ka ise laagrites ja täna aitan juba rühmajuhte ja hoian silma peal 20 lapsel. Võin öelda, et vastutus on virgutav.

– Kas saite vahetuse lühikese ajaga pedagoogikast aimu?

Aleks Rikkonen: – Mõne päevaga sain aru, et ma ei taha kindlasti õpetajaks saada. Lastega on laagris tore, aga ma ei kujuta ette, kuidas õpetajad suudavad mitte ainult terve nädala jooksul lapsi lõbustada, vaid ka midagi õpetada ja selgitada. Ma ei peaks tervet kooliaastat vastu.

Dmitri Petrov: – Õpetaja on väga huvitav ja põnev elukutse. Praegu olen neile rohkem sõber kui õpetaja. Mulle need ametid meeldivad, kuid on vähe tõenäoline, et ma edaspidi sellel alal töötan kuna kahtlen, kas mu närvisüsteem sellele vastu peab.

Jekaterina Staškova: – Ma käitun lastega rangemalt kui Dmitri või Aleks, nii et nad vaatavad mind veidi ettevaatlikult. Mulle meeldib laagris töötada, võiksin olla rühmajuht, aga ainult üks-kaks vahetust. Tõenäoliselt ei kannata ma täiskohaga lastega töötamist, nii et kavatsen minna teiset eriala õppima.

– Aga vabatahtlikuna või rühmajuhina läheksite laagrisse ikkagi?

Aleks Rikkonen: – Olen kindel et lähen. Siin on väga huvitav.

Dmitri Petrov: – Arvan küll.

Jekaterina Staškova: – Hea meelega!

Vahetuses moodustati kolm rühma, millega töötasid vene- ja eestikeelsed rühmajuhid. Viiepäevases vahetuses pakuti koolinoortele mitmekülgset programmi: sõit Narva linnusesse, konkursid, spordivõistlused, meistriklassid ja väljasõit loodusesse. Üks silmatorkavamaid sündmusi oli Jõhvi sissesõidul ühel jalakäijate sillal peetud seebimullidega flashmob ja mustkunstnik Rocki Magicu saabumine. Särav võlur võlus lastepublikut “Mullimaa” programmiga, lastes koos lastega taevasse miljoneid mullikesi ja õpetas neile tohutuid seebipalle looma.

Laager “Jõhvikas” mitte ainult ei jätkanud edukalt oma tööd, vaid suutis luua kõigi osalejate jaoks rõõmsa ja lõbusa õhkkonna, mis tõestab, et ka tehnikaajastul võivad lõbustused olla populaarsed ja huvitavad.

1.-4. klassi lastele mõeldud laagri esimeses ja seni ainsas vahetuses said puhata 68 last.

Ilja Telnov

Foto: Kultuuri- ja Huvikeskus

Reklaam