4. juulil õnnitleti Kohtla-Järvel elavat Jelena Sergejevna Smirnovat 103. sünnipäeva puhul.

Õnnitlejate seas olid ka Eesti Põlevkivi kaevurite-pensionäride organisatsiooni Kohtla-Järve esindajad. Organisatsiooni juhi Aleksei Kisseljovi sõnul on Jelena Sergejevna rõõmsameelne ja elu armastav inimene: “Ta võttis alati aktiivselt osa meie organisatsiooni elust isegi siis, kui ta ei saanud enam meie juurde tulla, tundis jätkuvalt elavat huvi kõige meil toimuva vastu. Tema mälu on suurepärane, nagu ka üldine heaolu – alles kahel viimasel aastal on ta hakanud alla andma, aastad võtavad oma”.

Milles seisneb pikaealisuse saladus? – sellist küsimust oli võimatu mitte esitada nii Jelena Sergejevnale kui ka tema tütar Ljubovile – nad elavad nüüd koos suures kahekorruselises majas, kuid kindlat vastust nad ei leidnud. Mingil määral, nagu arvatakse, tuleneb see geenidest. Jelena Sergejevna ema lahkus 96-aastaselt ja tema Kohtla-Järvel elav õde Nadežda on 97-aastane. Võib-olla tuleb see elust külas, karastumine, seal töötavad lapsed täiskasvanuid aidates varakult, kasvades loodusega ja ammutades selle eluandvat energiat.

Võib-olla peitub saladus just töös, kunagi ei istunud ta niisama, läks isegi “kaks korda” pensionile – 1972. aastal jätkates tööd ja lõpuks 72-aastasena 1992. aastal. “Ma tahtsin veel töötada, – naeratab Jelena Sergejevna, – mul oli jõudu ja tervist, aga mulle öeldi: pead juba puhkama”. “Ilmselt, – oletab Ljubov, – avaldasid siin mõju meie enda värsked keemiavabad toidud. Suur maatükk meie ühekorruselise (hiljem ehitasime teise korruse) kahepere kaevurimaja lähedal, kus isale töö juures pool majast anti, võimaldas meil mitte ainult juurviljaaeda pidada, vaid ka majapidamist – sead, lambad, kanad. Ja mu ema iseloom on tugev, tahtejõuline: ta talus alati kaebamata probleeme ja kurbusi, kuigi oli väga murtud kui isa 52-aastaselt suri (noorim poeg oli vaid 10-aastane) ja kui vanim poeg 62-aastaselt suri (meie peres olen kolmest lapsest vanim). Viimasele teekonnale saatis oma sõbrannad ja tänaseks on järel vaid emast veidi noorem Maria. Varem kogunesid nad kõik meie juurde, neile meeldis saunas käia ja pärast kerget leili einestasid nad klaasikese “valgega” ja laulsid. Muide, võib-olla aitas laulmine kaasa ema pikaealisusele. Ema armastas laulda, kõik emapoolsest suguvõsast olid head lauljad. Emal oli ilus hääl, nagu ta emal, minu vanaemal. Laule kõlas meie majas sageli ja mitte ainult pühadel kui tulid ja kogunesid külalised, vaid ema laulis sageli ka tööd tehes. Tegelikult oli meil peres väga hea õhkkond – soojus, vastastikune mõistmine, armastus, mis samuti mõjutas ema pikaealisust. Nagu ka see, et ta on väga lahke. Ta haletses ja haletseb kõiki, tervitas ja tervitab kõiki, on väga külalislahke. Ta ei piirdunud nelja seinaga osaledes aktiivselt avalikus elus, käis meelsasti ekskursioonidel, ta tahtis rohkem näha ja õppida. Ema on alati olnud ja on siiani meie pere, kõiki sugulasi ühendav magnet – meil on head perekondlikud sidemed kõigi põlvkondade vahel.

Väidetakse, et elu on rõõm, kui miski (vähemalt harva) ei valuta, kui sa ei pea peotäite kaupa tablette alla neelama. Tervise seisundi kohta küsimine ja pärimine kuidagi ei edenenud, kuid Ljubov rääkis sellest ise: «Arstide juures käime harva, meil käib kodus medõde ja jälgib ema tervist. Ema ei tunnista ühtegi tabletti. Kui ta neid võtab, siis ainult äärmiselt erandjuhtudel. Tavaliselt palub ta mul teha raviteed (kummel kurguvalu jaoks) ja eelistab neid kõigi haiguste raviks. Õnneks on ta harva haige. Emal on endiselt hea vererõhk, peavalu pole kunagi olnud ja mäluga on kõik korras. Ligi 100-aastaseks saamiseni kõndis ta omal jalal, kuid nüüd liigub ta ringi raami abil. Ja saab tänaseni prillideta lugeda. Kui varem, enne oma sajandat sünnipäeva, armastas ta lugeda ega jätnud ajakirjandust tähelepanuta – et uudistega kursis olla, kuid nüüd vaatab ta rohkem telerit. Uni on hea, isu ka – toidus pole midagi selektiivset, tavaline toitumine. Meie põhiprobleem täna, juba kolm aastat, on kuulmislangus. Ostsime kuuldeaparaadi, kuid mu ema viskas selle minema, talle ei meeldinud seda kasutada. Ta ütles meile: “Rääkige valjemini ja ma kuulen kõike”. Ja ta kuuleb.

Vaatamata kõikidele haigustele ja vaevustele, nii pika elutee koormale, võtab Jelena Sergejevna kokku: “Olen juba 103-aastane, kuid tahan veel elada. Soovin, et saaksin veeta aega koos oma lähedastega, kõigi oma sugulastega. Ma tahan näha ja teada saada, see on nii huvitav, mis meie linnas, riigis, maailmas ees ootab. Kui ainult sõda ei tuleks”.

Jelena Sergejevna sündis 4. juulil 1921 Tatari ANSV-s Levašovo külas neljalapselises peres, ta on vanuselt teine. Vanemad töötasid kolhoosis: isa oli sepp, ema oli seafarmis seakasvataja, raske töö, mis nõudis palju aega. Nii pidid lapsed varakult harjuma lõputute majapidamistöödega – mitte ainult majas, vaid ka aias ja laudas – koduloomade eest hoolitsemine: lehmad, sead, lambad, kanad. Elati sõbralikult, soojuses ja hoolitsuses, kuigi mitte rikkalt. Eriti raske oli pärast isa surma 1936. aastal. 1940. aastal 7-klassilise maakooli lõpetanud Jelena läks Kaasani ja astus tehasekooli, kus õpilastele tagati täielik riiklik ülalpidamine. See kool toimis karusnahavabriku baasil, kus Jelena sai esimese töökoha. Siiski ei saanud ta siin pikka aega töötada, nagu Jelena unistas. 1941. aastal algas Suur Isamaasõda.1942. aastal pidi Jelena, nagu ka tema sõbrad, minema sõjaväekomissariaati, nad kutsuti Punaarmeesse. “Pärast sõjalist väljaõpet, noore võitleja kursust, määrati mind vanem telefonioperaatoriks (auaste – jefreitor), – meenutab Jelena Sergejevna. – Meie diviis kaitses Moskvat ja Moskva piirkonda vaenlase õhurünnakute eest. Olime kõigepealt Moskva lähedal ja seejärel teistes kohtades. Meie, sidepidajad, pidime hoolitsema side toimimise eest. Kui see kates, käisime taastamas, viskasime traadipooli õlale, võtsime kõik vajaliku ja läksime, vahel isegi öösel erinevaid vahemaid – viis, seitse kilomeetrit… Pärast töötasin kommutaatoris ja ei pidanud enam vastavalt minu tööülesannetele side taastamisel käima. Saksa lennukeid lendas lõputult, kohati oli neid palju – terve pilv. Nad pommitasid sageli. Eriti meenub Elektrostali linna pommitamine. See oli kohutav. Raske unustada. Öeldi, et pommid tabasid tehast, kus toodeti mürske Katjušale. Kõik plahvatas korraga…1944. aasta lõpus paigutati meid ümber Tula lennuvälja lähedale. Ja siin elasime muldonnides. Lende ei toimunud, Saksa lennukid lendasid meist üle. Siin Tula lähedal võtsin vastu 9. mai – sõda lõppes. Selline õnn. Kõik jooksid tänavale – tantsisid, kallistasid, suudlesid ja nutsid rõõmust. Kuid koju meid ei lastud, meid laaditi rongile ja viidi kapteni juhtimisel kõigepealt Moskva ja seejärel sama kapteni juhtimisel sõjas hävitatud majandust taastama – Tallinna, kus meid laiali saadeti, keda – kuhu. Mind saadeti Kohtla-Järvele. See oli juulis 1945. Just siis (selleks ajaks olin juba demobiliseeritud) asuti Kohtla-Järve linna ehitama, nii et see kasvas mu silme all. Siin kohtasin oma kaevurist abikaasat Vladimirit. Võtsin tema perekonnanime – Smirnova, minu neiupõlvenimi oli Ippolitova. Meil oli õnnelik abielu, sündis 3 last. On väga valus, et mu mees lahkus nii vara, nagu ka mu poeg. Töötasin erinevatel töökohtadel, ka Käva kaevanduses ja pärast selle sulgemist üleviimisega üle 20 aasta tootmiskombinaadis Slantsehim, neist 15 aastat bituumeni tootmise tsehhis: väga raske töö, kahjulik ja must. Kuigi olin juba 1972. aastal pensionil, oleksin võinud kodus istuda ja mitte töötada, aga ma ei tahtnud – selline elu pole minu jaoks. Nii selguski, et mul oli justkui kaks pensionile minekut ehk 1992. aastal ja 72-aastaselt oma teisele “isiklikule” pensionile, lõpetasin tootmises töötamise”.

…Sellel päeval tulid telefoni teel õnnitlused kõigilt, kes ei saanud tulla sellesse ilusasse, hubasesse, heakorrastatud aiamaaga päikeselisse majja. Eriti meeldivad olid õnnitlused lähisugulastelt, keda Jelena Sergejevnal on palju. Kõiki neid – lapsed (neid oli kolm, kuid ühte poega pole kahjuks enam siin maailmas), 6 lapselast (4 tütart ja 2 poega), 8 lapselapselast (4 tütart ja 4 poega), 2 lapselapselapselast (tütar ja poeg, pealegi kaksikud) – peab Jelena Sergejevna oma elu peamiseks rikkuseks ja õnneks.

Antonina Vaskina

Autori foto