Suvi on puhkuse, lõõgastumise ja reisimise aeg. Aeg, mil valitseb soov reisida kaugematesse ja lähematesse riikidesse, rikastuda uute teadmiste ja muljetega, koguda helgust, sõlmida romantiline tutvus ja võib-olla leida ka kallim… Asjata ei öelda: suvi on nagu väike elu, õigemini puhkus – see on väike elu.

Nädalaleht Panorama otsustas tänavaküsitlusega välja selgitada kuidas meie piirkonna elanikud seda elu elasid ja elavad.

Anna: – Halba puhkust pole olemas (isegi kui see ei läinud plaanipäraselt), sest see on aeg hingele. Kui saab iseendaga üksi olla. Lõpuks ometi avaneb võimalus saginas peatuda, endasse vaadata – teha üldine audit enda mina sügavustes. Puhastuda ja toita end vaimselt. Leia endas harmoonia, rahu – stress ja ärevus kaovad ning saabub uus armastuse hingus elu vastu. Võib isegi kirikusse minna, kiirustamata, rahulikult, külastada Pühtitsa kloostrit – ammutada tervendavat armu Jumalaema kaitse varjus. Tegeleda millegagi hinge heaks, millega enne puhkust, töö ajal ei jõudnud, ei jätkunud aega ega energiat. Loomulikult on puhkusereisid vajalikud ja olulised. Need tervendavad hinge ja täidavad selle uue sisuga. Puhkus on mitmetahuline ja sellel on mitu nägu. Ja on andestamatu suhtuda sellesse kui lihtsalt ajaveetmise viisi, see on inimese igakülgse heaolu ja tasakaalu alus – vähemalt mina arvan nii.

Aleksandr: – Olen aastaid puhanud ainult talvel, käinud mägedes suusatamas. Olen külastanud suusakuurorte erinevates riikides – Šveitsis, Venemaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Sloveenias… Tulen tagasi alati uute muljetega – mägede ilu ja hämmastava maailmaga on võimatu harjuda. Iga kord köidavad nad uuel viisil. Mul on alati kahju, et mul pole kunstniku annet – oleksin saanud nii imelisi maastikke. Seda uskumatut ilu ei saa sõnadega väljendada. Ei märka ega tunne talvist ebamugavust, vastupidi, pakane ja tuul lisavad mägede majesteetliku ilu taustal veelgi põnevust. Ja kui oled seal korra käinud, tahad sinna alati tagasi. Muidugi soodustab seda kõrge teenindus, aga ka mõnusad õhtud kamina ääres ja mitmekesine meelelahutus. Ja lihtsalt mägede imetlemine. Selline aktiivne, sportlik puhkus annab alati hea tervise, eluarmastuse – ei mingit stressi ega haigust. Ja talv on mu lemmik aastaaeg.

Ilja: – Igal aastal proovime naisega puhkust ette planeerida, uurime hindu. Enne laste sündi käisime Saaremaal ja Hiiumaal. See oli autoreis, nii et valisime ööbimiseks odava hotelli. Lahkusime peale hommikusööki ja läbisime mõlemad saared 4 päevaga. Meile, tavainimestele, kes pole kultuuriteadlased ega arhitektuuriajaloo valdkonna asjatundjad, piisas sellest ajast, et niisama ringi jalutada, vaadata… Muidugi, kui minna selle või teise vaatamisväärsuse ajalukku ja selliseid kohti on saartel palju, siis ei piisa nädalastki. Esimese lapse sünniga muutus puhkamine teistsuguseks, oled nagu “hüljes”: basseinid, mänguväljakud, veepargid, atraktsioonid. Kuni laps on väike on ekskursioonid tagaplaanil. Aga me püüame arendada poja huvi muuseumide vastu. Poisil on tüüpilised huvid – tehnika ja kõik, mis ratastel liigub, lendab ja ujub. Rongid on eriline armastus. Eelmisel suvel enne teise lapse sündi käisime Riia raudteemuuseumis. Olime seal üle nelja tunni, kuigi kartsime, et isegi tund on lapsele liig. Augustis tahame minna Pärnu lähedale Raudteemuuseumisse. Paraku pole puhkus Balti riikides odav, eriti suvel Pärnus. Võttes arvesse meie puhkusekogemust Lätis, kus nädalavahetus maksis peaaegu sama palju kui nädal puhkust Egiptuses, tutvusime hindadega eelnevalt. Broneerisime kaheks päevaks toa pealinna hotelli, kuna see on poole odavam kui Pärnus. Hommikul läheme Tallinnast muuseumi, teeme jalutuskäigu Eesti turismipealinnas ning õhtul jõuame tagasi Tallinna, et järgmisel päeval puhanuna koju sõita. Peamise perepuhkuse plaanime veeta septembris Türgis. Hotellide valikul keskendume lastele, et kohapeal oleks veepargid, atraktsioonid, basseinid, mänguväljakud ja animatsioon. See mõjutab hinda. Nädalane ööbimine Türgi, aga ka Egiptuse hotellides maksab veidi rohkem kui Eesti omades, kuid puhkus neil kallastel on sooja ja päikesega garanteeritud. Baltikumis võib ilm puhkuse ära rikkuda. Nii juhtus siin Lätis – meie puhkus algas paduvihmaga. Türgis saab hea hotelli kahele täiskasvanule kahe väikese lapsega 2000 euroga ja jutt käib “kõik hinnas” süsteemist. Nädal meie hotellides maksab üle 800 euro ja Pärnus alates 1100 ja enam, kuid paljudel juhtudel on hinna sees ainult hommikusöök. Lisaks ei ole alati hinna sees ka hotellide juures asuvate veekeskuste külastused. Tuleb maksta iga külastuse eest või võtta pakett, kus SPA on juba hinna sees. Seetõttu kogume raha sügiseks “kõik hinnas” reisiks Türki. Suve püüame veeta puhkusele palju kulutamata. Kasutame kõiki võimalusi, et lastega Peipsi äärde sõita, ega unusta ka Kurtna järvi, kus käime olenevalt ilmast mitu korda nädalas.

Tamara: – Olen pensionär, nii et ma ei sõida praegu puhkusele. Aga varem käisin tihti, igal aastal ja tavaliselt kogu perega kuni lapsed suureks kasvasid. Kuid siis ei olnud need merereisid või pigem mitte ainult mere äärde, kuigi tavaliselt mindi Sotši või Jaltasse, Musta mere äärde, vaid siiski sagedamini puhkusereisid sugulaste juurde, kes elasid erinevates linnades ja külades. Toona puhkasid paljud sellistel iga-aastastel reisidel – lennujaamad ja raudteejaamad olid nagu sipelgapesa – reisijaid väga palju, lõputu voog: pileteid polnud saada, kuigi need osteti tavaliselt eelmüügist. Tänu sellele, et sugulased elasid erinevates tolleaegsetes vabariikides, sain külastada Usbekistani, Aserbaidžaani, Armeeniat, Moldovat, Lätit, Valgevenet ja Kasahstani – mul oli õnn näha ja õppida palju: laiendada oma silmaringi, rikastada vaimu ja hinge. Reisimine on alati huvitav, alati kohtab midagi uut ja harivat, rääkimata lähedastega kohtumiste soojusest. Kuid nüüd on kahjuks paljud peresidemed katkenud ja paljusid pole enam siin maailmas. Nüüd tullakse tavaliselt külla minu juurde. Minu aastad ja tervis ei luba enam reisida. Kuigi täna tahaks väga maailmas ringi reisida – nüüd on kõik teed lahti, kui vaid raha oleks.

Denis: – Lihtsalt lamada ja rannas päevitada, selline puhkus pole minu jaoks. Kuigi ma armastan randa, pole see huvitav. Tegelikult on rannad kõikides riikides head, ka Eestis, aga vesi on igal pool erinev. Eelistan aktiivset puhkust. Ja kui kuhugi lähen siis muljeid otsima. Lihtsalt reis kas jalgsi või autoga. Eelistan liikumist, saan jalgrattaga hõlpsalt palju kilomeetreid läbida. Tänavu juuni lõpus-juuli alguses puhkusel olles sõitsin jalgrattaga soojenduseks Kohtla-Järvelt Kuremäele, ehk siis trenni tegemiseks ja siis meie, kokku viisteist inimest, tegime omamoodi ekstreemmatka Soome Kotkasse – sõitsime umbes 350 kilomeetrit. Minu arvates oli see suurepärane puhkus: odav ja tervislik. Lisaks õnnestus meil palju näha ja vaadata. Oluline on ka see, et meil kõigil õnnestus kokku saada – seltskonnas olla ja mõnda pole ammu näinud… Mis puudutab Eestit, siis siin on palju kohti, kus saab majanduslikult päris hästi puhkust veeta. Näiteks minna külla sõpradele Peipsi rannikul, kus sind alati soojalt vastu võetakse ja samas saab järves ujuda, puhata… Eestis on võimalus puhkust veeta, aga olen juba terve Eesti läbi sõitnud ja ei soovi mitu korda samasse kohta minna, olen kõike näinud. Seega otsustasin nüüd rohkem tähelepanu pöörata välismaal reisimisele, kuigi olen juba külastanud paljusid Euroopa riike. Seega lähen oma praeguse puhkuse teisel poolel Saksamaale, täpsemalt Berliini, kuigi olen seal käinud rohkem kui korra. Aga see on ka kohtumine sõpradega – seal elavad mu head sõbrad. Tavaliselt ööbin pigem nende juures kui hotellides. Eelistan raha kulutada muljete peale (kuigi reis on veidi kallis – sõidan autoga), mitte hotellidele ja majutusele. Sel aastal on plaanis sõita koos sugulastega, sõidame läbi Poola ja teeme peatuse Auschwitzis, kunagises fašistlikus koondus- ja surmalaagris, kus on muuseum ja memoriaalkompleks. Iga kord tahan puhkusest rohkem muljeid saada. Vaadata maailma. Minu unistus on minna Rooma ja Austraaliasse. Rooma on lähemal, lihtsam minna ja realistlikum. Itaalias on häid sõpru, ka neid, kes elasid varem Eestis ja kolisid alaliselt elama välismaale, kuid Austraaliaga on keerulisem. Ja kahjuks pole seal sõpru. Arvan, et puhata saab igal pool olenevalt sellest, mis on puhkuse eesmärk.

Elisa: – Sel aastal lõpetasin keskkooli, lähen Hollandisse õppima – mind on juba ülikooli vastu võetud. Aga see pole minu esimene välisreis. Olen oma vanematele väga tänulik, kui nad välismaale puhkama läksid, võtsid nad mind kaasa. Külastasin erinevaid riike Euroopas ja Aasias. Õpilasvahetusprogrammis osaledes õnnestus mul minna välismaale ja isegi seal elada. Loomulikult aitas see kõik paljut näha ja õppida ning aitas kaasa mitme võõrkeele õppimisele.

Andrus: – Pean end Eesti patrioodiks. Ma pole kunagi väljaspool oma riiki puhkamas käinud, olen alati oma puhkust siin veetnud. Tavaliselt näitavad sõbrad välismaalt naastes oma pronksjat päevitust. Aga ma saan oma talus, mille olen pärinud vanematelt, õigemini vanavanematelt, samasuguse päevituse. Samas ei käi ma puhkamas ainult talus, olen reisinud kõikjal Eestis, ka saartel. Saared on väga atraktiivsed, aga Eestis on palju ilusaid kohti, nagu ka meie Ida-Virumaal. Siin on meri ja järved – mitte ainult Peipsi, vaid neid on palju, mille selges vees saab alati ujuda. No milleks mulle kaugeid maid, välisriike vaja.

Sofia: – Puhkus on ideaalne aeg pühenduda enesehooldusele. Laadida end energiaga kuni järgmise puhkuseni või isegi paljudeks aastateks. Üks puhkus (see oli Vietnamis) määras isegi mu saatuse – see andis mulle romantilise tutvuse imelise mehega, kellest sai mu abikaasa. Oleme koos olnud kaheksa aastat. Kooselu viiendal aastapäeval puhkasime taas Vietnamis, kuigi igal aastal üritame kusagil käia, midagi uut näha ja õppida, mitte ainult rannas lebada ja päevitada.

Polina: – Pole asjata öeldud: suvi on väike elu. Muljete, emotsioonide, tunnete kaleidoskoop. Palju sündmusi, mis mahuvad nii lühikesesse puhkuseperioodi. Üritan kõike jäädvustada fotodele, sest kõik möödub nagu puhkusereisidki, aga fotod jäävad elavaks mälestuseks minevikust. Olen juba palju riike külastanud, kuid nüüd eelistan eksootilisi (naasin just Jamaica saarelt), võttes arvesse muidugi oma rahalisi vahendeid. Puhkusest puhkuseni püüan elada kokkuhoidlikult, et koguda vajalik summa. Kohe peale puhkust hakkan planeerima, kuhu järgmisena minna. Märgin ära reisi-puhkuse eesmärgi – näiteks rand: Egiptus, Türgi, Aafrika riigid, aktiivne puhkus (matkamine, sukeldumine, rafting mägistel aladel kajakkidel), hariv (ekskursioonid – muuseumide, teatrite külastused – üldiselt teiste rahvaste kultuuri ja traditsioonide paremaks tundmaõppimiseks). Proovin vaheldumisi erinevaid vaba aja veetmise viise – see on eriline võlu, lõputu huvi.

Vladislav: – Just naasesin Tenerifelt. Lisaks imelisele puhkusele kohtasin seal imelist naist. Ja nüüd mõtlen: kuidas olla, mida teha. Ma ei taha teda unustada ega ka igaveseks lahku minna. Ei, see pole lihtsalt puhkuseromaan. Mulle tundub, et see puhkus andis mulle kohtumise oma tõelise saatuse – hingesugulasega. Aga mul on naine ja laps. Kuidagi kõik on keeruline: elasin ja elasin, kui ma poleks läinud puhkusele, jätkuks kõik sujuvalt, mõõdetult, nagu üldiselt aktsepteeritakse, kuid nüüd pean vastu võtma mingi otsuse. See tähendab, et mul oli täna mingi saatuslik puhkus.

Jevgenija: – Mul on pidev puhkus, iga päev: olen olnud seitse aastat pensionil, ma ei tööta. Kuigi nüüd võtan hea meelega endale puhkuse, aga loomulikult oma pensioni ulatuses – see on väike, nii et kaugele ei lähe. Kuid sellegipoolest püüan alati kuhugi minna, mitte ainult harjumuspärasest ümbrusest ja igapäevaelust puhata, vaid ka midagi uut näha. See pole mitte ainult huvitav, vaid ka omamoodi nooruse laeng – ma muutun nooremaks, unustan oma aastad. Jumal tänatud, tervis lubab siiski reisida. Olen saanud välismaal käia. Puhkasin kaks korda Türgis, korra Egiptuses ning tänavu juunis sain koos sõbrannaga täita oma ammuse unistuse külastada Kanaari saari. Ja see on selline õnn. Rõõm ja vaimustus. Muljeid on palju. Ma elan siiani selles maailmas – suurepärastel Kanaari saartel. Nüüd on uus unistus – minna “puhkusele” Dominikaani Vabariiki. Öeldakse, et see on paradiis maa peal lõõgastumiseks. Kuid ma usun, et taevas maa peal on lõppude lõpuks kodu, kuhu pärast kõiki reise ja puhkust naasete erilise tundega – armastuse ja rõõmuga. Kuid sellegipoolest olen juba hakanud raha säästma reisimiseks Dominikaani Vabariiki.

Alina: – Ma pole pikka aega puhkusel olnud, ma pole kuhugi sõitnud. Kahjuks pole selleks raha. Kasvatan üksi kahte last. Ja nüüd olen töötu – meie väike ettevõte suleti, kuulutati välja pankrot ja ma pole veel uut tööd leidnud. Seega elame praegu toetustest – minu töötus- ja lastetoetustest. Ma pole ammu oma mehelt elatist saanud – ta kadus kuhugi. Tunnen end pidevalt laste ees süüdi, et ma ei saa neid kuhugi, mõnda teise riiki, nende maailma avardama viia.

Sergei: – Mul ei ole enam puhkust selle sõna tavalises tähenduses – olen pensionär. Aga puhkusel proovin ikka käia, kuhugi minna ja keskkonda vahetada, puhata. Õnneks meeldivad mu naisele sellised reisid. Tavaliselt käime puhkamas ja tervist parandamas Pärnu ja Haapsalu kuurortides. See on üsna kallis, odavam on minna välismaale, Türki, kus oleme käinud mitu korda, aga nüüd pole rannapuhkus enam meie jaoks.

Maksim: – Mulle meeldib väga ema ja isaga puhkusel käia. Kahju ainult, et seda juhtub harva. Hiljuti naasime mere äärest, Türgist, näete, kui ilusaks päevitasin. Mulle meeldis seal kõik, aga kõige rohkem lennukiga lendamine. Ma lendaks ja lendaks. Aga ema ütles, et puhkama läheme alles järgmisel aastal ja nüüd lähen jälle lasteaeda.

Juri: – Miks oodata puhkust – üks (28 päeva) või kaks korda (14 päeva) aastas. Usun, et igal nädalavahetusel saab puhkama minna, mida meie pere neljakesi ka üritame. Istume matkaautosse ja sõidame mööda eelnevalt planeeritud marsruuti – mitte ainult Eestis paljudes kohtades, vaid ka naaberriikidesse – lahkume reede õhtul ja koju jõuame pühapäeva õhtul. Kuigi tavaliselt korraldame kahepäevase ringreisi mööda Eestit.

Oksana: – Tervitan oma puhkust alati rõõmuga, imeliste muljete ootusega – ees on palju vaba aega, mille saab pühendada ainult iseendale. Ja ma proovin kindlasti kuhugi minna, kuid mitte Euroopasse: olen külastanud peaaegu kõiki riike, mõnda isegi rohkem kui korra. Viimase kolme aasta jooksul on minu fookuses olnud Lõuna-Ameerika, eelkõige Argentina, Brasiilia, Peruu – olen neid riike juba näha saanud ja nüüd ootan kohtumist Colombiaga – kõik on reisiks juba valmis, piletid ostetud, kohver on peaaegu pakitud.

Emeli: – Tulime abikaasaga just puhkuselt pulmajärgselt romantiliselt reisilt. Käisime Prantsusmaal ja Itaalias. Veetsime toredalt aega, muljeid on nii palju, et kõigest ei jõua rääkidagi, seda enam, et olime nendes riikides esimest korda. Eriti tahan aga öelda häid sõnu Veneetsia, selle imelise Itaalia linna kohta. Pole ime, et see on üks ainulaadsemaid ja romantilisemaid kohti planeedil. Sain näha peamisi linna vaatamisväärsusi: Doodžide palee, Püha Markuse katedraal, Rialto sild, kellatorn… Esimest korda puudutasin Aadria mere vett. Kuid siiski, kõige võluvamad olid veematkad ja gondlisõidud mööda linna lõputuna tunduvaid kanaleid gondoljeeri kauni laulu saatel. See on nii suur rõõm – puhas romantika.

Ksenia: – Veedan peaaegu kõik oma puhkused reisides – mitte lihtsalt reisi kui sellise, vaid eesmärgiga näha võimalikult palju riike – püüan uurida ajalugu, eluviisi ja süveneda rahvaste kultuuri. Mul on olnud õnn näha paljusid Euroopa riike, isegi väikesi – Luksemburgi, Andorrat, Liechtensteini. Aga viimastel aastatel olen sagedamini Aasias käinud. Näiteks käisin Iisraelis, Palestiinas, Tais, Kambodžas, Vietnamis, Laoses, Indoneesias. Kuu aega tagasi tulin Nepaalist. Kõik läks hästi – olen endiselt muljete võimuses – tahan sinna uuesti minna. Kuid tulevikuplaanides on India.

Anastassia: – Minu puhkus on juba seljataga, veetsin selle Maldiividel – eredaid muljeid oli palju, kuid kõik on kadunud – juba kuu aega pole ma saanud tagsi oma tavalisse igapäevaelu rütmi – on tekkinud mingi apaatia: olen pidevalt melanhoolne, kõik ärritab, ilmnenud on unetus, ma ei taha üldse tööle minna (kuigi see on ainus asi, mis ei lase endasse tõmbuda). Pöördusin isegi tuttava psühholoogi poole, kes ütles, et mul on puhkusejärgne sündroom. Selline haigus. Omamoodi puhkusejärgne depressioon. Nii et ma mõtlen, et võib-olla peaksin omal kulul puhkama ja uuesti kusagile välismaale paranema minema või lihtsalt linna, kus elab mu armastatud mees, kellega Maldiividel kohtusin, kuid ta on abielus.

Vladimir: – Olen juba ammu unistanud Egiptusesse minekust eesmärgiga ujuda Punases meres, pole ikka veel selleni jõudnud. Olen sellest palju kuulnud ja lugenud. See meri on kõige parem: kõige soolasem, soojem, elusaim, puhtaim planeedil Maa… Mitte lihtsalt ilus, vaid ka salapärane. Isegi selle tekkimine ja asukoht on mõistatus. Seega tahaks kõike ise näha ja tunda. Ja Punase mere veealune maailm on hämmastav ja ahvatlev. Loodan ka seda näha – harrastan sukeldumist. Ja seal on minu teada sukeldumine võimalik, saab seda proovida. Nii et see puhkus, sõidan nädala pärast, tõotab tulla unustamatu.

Jõhvi ja Kohtla-Järve tänavatel küsitletute lugusid

kuulas Antonina Vaskina