Täna on meie vestluskaaslaseks endine Viru vangla noorteosakonna turvajuht ja nüüdseks Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemaja direktor Roman Rikas.

– Uue kooliaasta alguseni on jäänud väga vähe aega, kas teie maja on selleks valmis?

– Jah, täies mahus. Tunde alustavad kõik meie kaheksateist ringi koos nende õpetajatega. Meie kollektiiv on täielikult komplekteeritud.

– Kas see tähendab, et probleeme personaliga ei tekkinud ainult seetõttu, et eesti õppekeelele üleminek huvikoole praegu ei puuduta?

– Osaliselt. Kõik on meie kollektiivis töötanud aastaid. Ja kaadri voolavust kui sellist pole. Kõik meie töötajad mõistavad, et peagi jõuab eesti õppekeelele üleminek ka huvikoolideni. Eelmise õppeaasta lõpus, kui siia tööle tulin, alustasime pehme üleminekuga eesti keelele. Ja selleks ajaks, kui huvikoolid sellesse haridusreformi kaasatakse, on kõik meie töötajad eesti keele selgeks saanud. Usun, et meil see õnnestub.

– Kas olete saanud end selle nelja kuu jooksul sisse seada ja uude kollektiivi sisse elada?

– Absoluutselt, tänu kollektiivi toetusele, kuid (muigab) katseaeg neli kuud kestab veel. Mul on hea meel, et tulin sellesse kollektiivi, sellesse atmosfääri. Siin saan rakendada oma teadmisi ja kogemusi. Kuigi, loomulikult on palju nüansse. Ka suhtlusring on oluliselt laienenud, võrreldes vanglasüsteemiga – see on seal väga suletud ja piiratud. Mulle meeldivad väga Loomemaja traditsioonid. Kaasa arvatud see, et siin pole kedagi unustatud. Kõiki töötajaid õnnitletakse sünnipäeva puhul. Peale õppenõukogu õnnestus möödunud õppeaasta lõpus teha kogu meeskonnaga väljasõit loodusesse (metsa, järve äärde), kes sai tulla suhtlema vabas keskkonnas.

– Kollektiiv, Teie silmade läbi?

– Sõbralik, loominguline, sihikindel, vastutustundlik, töökas. Juba esimene tutvus meeskonnaga – need, kes sel ajal tööl olid (ringid töötavad eri aegadel), jättis kohe väga hea mulje – kõik õpetajad suhtuvad oma töösse kirglikult.

– Kas mäletate oma esimest tööpäeva?

– Detailselt. See oli üsna hiljuti – 3. mail. Toimus vara üleandmine, palju pabereid, allkirju. Ja töötajatega tutvumine ning nendega suhtlemine.

– Muide, kuidas Teid siin vastu võeti?

(Naeratab.) Soojalt, rõõmsalt. Tundub, et mind oodati siin. Ja see on oluline: saada kohe selliseid positiivseid emotsioone ja tuge. Loodan, et see oli siiras. Oluline on ka see, et tulin tööle mulle tuttavale alale. Tore on see, et nii lapsed kui ka õpetajad on rõõmsad ja omal kohal. Tahan uskuda, et iga laps on leidnud endale meelepärase ringi. Et lapsed valivad millisesse ringi minna, mitte ainult vanemad. Vanemad annavad neile võimaluse ise otsustada: kus nad peaksid olema, kus nad eelistavad olla, mida teha. Loomemajas on lõunast õhtuni ja isegi nädalavahetustel mõned ringid, majas käib elu kogu aeg. Laste kaasamine ei ole piiratud – need lapsed, kes ei ole meie õpilased, saavad tulla erinevatele korraldatavatele üritustele, samuti mängudest osa võtta. Ootame alati külalisi-sõpru külla.

– Kas Teie pere – naine ja lapsed – võttis Teie uue ametikoha heakskiitvalt vastu?

– Mul ei ole veel naist ega lapsi.

– Aga Teie süda on hõivatud?

(Naeratab.) Pole hõivatud.

– Nii et otsite aktiivselt oma hingesugulast?

(Naeratab.) Mitte aktiivselt, täna on minu jaoks prioriteet number üks ikkagi töö, uues kohas stabiilsuse leidmine. Peagi saavutan taas stabiilsuse.

– Kas vanglasse läksite tööle kohe pärast kooli?

– Mitte kohe. Pärast Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi lõpetamist astusin Tallinna Tehnikaülikooli ja valisin poliitilise suuna (kuna koolis oli lemmikaineks ühiskonnaõpetus – kõik mis puudutab inimõigusi, seadusi) – “Avalik haldus ja riigiteadused”, kuid pärast esimest trimestrit sealt lahkudes mõistsin: see pole minule. Ja siis kandideerisin Viru vanglasse valvuriks – see on kõige esimene samm vanglasüsteemis neile, kes kannavad pagunitega vormi (mõned peavad vormi kandma, teised mitte). Pärast mõned kuud seal töötamist ütles mu ülemus minuga vesteldes: selle asemel, et minna üheksaks kuuks turvameheks õppima (mida olin praktikas juba mingil määral õppinud), parem on saada kõrgharidus, et tõusta vanglasüsteemis karjääriredelil kõrgemale. Ma ise pürgisin kõrghariduse poole. 2016. aastal kandideerisin Sisekaitseakadeemiasse ja mind võeti vastu. Õppisin päevases osakonnas eesti keeles (olin kursusel ainuke vene keele kõneleja), Tallinnas viis päeva nädalas ja nädalavahetustel tulin Kohtla-Järvele ja töötasin Viru vanglas. Ja see polnud praktika, vaid tavaline töö, mis aitas kaasa edukale õppetööle: teoreetilised teadmised rikastati praktiliste teadmistega. Igal aastal (õpe kestis kolm aastat) oli meil tudengitel mitu nädalat praktikat erinevates Eesti vanglates. Õppida polnud kerge, oli neid, kes ei pidanud vastu ja loobusid.

– Kas pidasite kõigele vastu?

– (Naeratab.) Mulle meeldib raskusi ületada. Sisemine motivatsioon oli väga tugev. Ja õpe ise oli väga huvitav (ma olen alati tahtnud õppida õigusteadust, psühholoogiat – ja seda kõike sai akadeemias): lisaks teooriale, nagu ma juba ütlesin, on palju praktikat reaalses keskkonnas – parandusasutustes. Saadud teadmised aitasid mul kiiresti inimestest aru saada ja kiiresti otsuseid langetada… Pärast akadeemia edukat lõpetamist järgnes tõus karjääriredelil ja mitte järgmisele astmele, vaid isegi ülejärgmisele – sain inspektori pagunid, inspektor-kontaktisik.

– Millised olid töökohustused?

– Inspektor-kontaktisik võtab vanglasse karistust kandma saabunud kinnipeetava vastu, vestleb temaga, hindab kõiki tema riske, mis viisid kuriteoni, koostab rehabilitatsiooniprogrammi kuni kohtu määratud karistuse lõpuni (igaühel on oma, mis on arvutatud kuudes, aastates või kogu eluks) ja jälgib ka selle programmi täitmist. Eelkõige saadab ta tööle, õppima (ka eesti keelt), läbima erinevaid sotsiaalprogramme – et need uue kuriteo toimepanemise riskid järk-järgult, aja jooksul väheneksid ja kaoksid, et vanglast lahkudes saaks ta alustada uut elu – vanglasse tagasi minemata. Vang ei tohi tegelikust elust maha jääda.

– See tähendab, et elu jätkub vanglas, nagu ka inimese areng?

– Jah, vanglas saavad vangid töötada, õppida, sportida, ristida, abielluda, lahutada, arsti juures käia, poes oste sooritada (tellivad elektrooniliselt ja poe töötajad toovad ostud). Vangla on väike riik kõrge aia taga – kõik on olemas: poed, jõusaal, spordiväljak, isegi kasvuhoone… Areng peab toimuma, muidu ei muutu vanglast vabanedes midagi, seega peavad olema positiivsed muutused ja me peame sellega tegelema – millega kinnipeetu töötab vanglas karistuse kandmise ajal – kuid või aastaid.

– Kas see ei kehti eluaegselt mõistetutele?

– Miks mitte? Ka nendega tehakse sama tööd, sest ka neil on õigus teatud aja möödudes vanglast tingimisi vabaneda – seda taotleda. Jah, ja eluaegsed kinnipeetud (eriti raskeid kuritegusid toime pannud, nagu korduvkurjategijad) ei istu päev läbi kongis, neil on peaaegu sama igapäevane rutiin kui teistel kinnipeetutel – nad töötavad, õpivad, tegelevad spordiga… Enamikel on eesmärk: saada teatud arvu aastate pärast vabaks, kuid on neid, kes seda ei taha…

– Kas Teie praktikas oli eluaegselt vangi mõistetud kinnipeetuid, kes said vanglast tingimisi ennetähtaegselt vabaneda?

– Oli, õigemini, Viru vangla kroonikas esineb.

– Järjekordset kinnipeetut vastu võttes on raske vastas istuda – ta ei tulnud külla: urgitseda teise murtud hinges?

– Muidugi on raske. Kuid minu praktikas oli ainult üks inimene, kes polnud valmis koostööd tegema – ta ei pidanud seda vajalikuks, ta ei tahtnud isegi rääkida. Enamik kinnipeetuid soovib rääkida, sest see on nende huvides: mida rohkem nad räägivad, mida rohkem nad üles tunnistavad ja sisemist motivatsiooni üles näitavad, seda suurem on võimalus, et karistus möödub kiiremini ja nad vabanevad varem, sh tingimisi, arvestades osalemist kõikides kavandatud rehabilitatsiooniprogrammides. Nüüd pole enam ühtegi laagri tüüpi vanglat, kõik on kambri tüüpi. Kambris on üks või kaks vangi.

– Kas inimlikul tasandil polnud vanglas töötamine hirmutav?

– 19-aastaselt vanglasse tööle minnes ma ei kartnud, võib-olla võtsin seda lihtsalt kergelt. Ma teadsin, et kui ma kardan, on seda nähta. Vastupidi, ma näitasin, et ma ei karda kedagi. Kui ma oleksin näidanud, et kardan, poleks midagi välja tulnud – oleksin esimesel kuul töölt lahkunud.

– Kas Teid ähvardati?

– Üks kord. Sõnadega.

– Kõik töötavad vangla territooriumil?

– Need, kes kannavad karistust kinnises vanglas, mis asub aiaga piiratud alal töötavad seal. Ja need, kes viibivad avavanglas, see hoone asub nii-öelda väljaspool tara, seal käivad vangid ise vabalt tööle, õppima, poodi, kirikusse, sugulaste juurde – olles näidanud end heast küljest on nad justkui täielikus usalduses. Täpsustan: on kinnine vangla ja on avavangla. Kõik kohtu poolt süüdi mõistetud lähevad kinnisesse vanglasse, aga avavanglasse – selle otsustab vangla – kui parandusmeetod. Iga kinnipeetu saab mõne aja pärast seda ise taotleda. Kui töötasin inspektorina, siis määrasin kinnipeetu saabumisel vanglasse erimeetodil ja karistuse pikkust arvesse võttes, millal ta saab taotleda üleviimist avavanglasse, eeldusel, et kõik tingimused on täidetud. Selleks ajaks peavad olema läbitud teatud sotsiaalprogrammid ja tema kuritegevuse peamised riskid peavad olema vähendatud samade sotsiaalprogrammide, töö ja koolituse kaudu – kõigile anti lehed, kus pandi kõik kirja – millega ta tegelema hakkab… Ja kui inspektor teatud aja möödudes uskus, et need riskid on vähenenud, siis võis kinnipeetu proovida sellise avalduse vangla juhtkonnale esitada.Sama kehtib ka eluaegse vangistuse mõistetute kohta.

– Meedias on mõnikord teateid kinnipeetute põhjustatud tulekahjudest kambrites, kuid kes neid tulekahjusid kustutab?

– Vanglas puudub tuletõrje meeskond, mistõttu enne tuletõrjujate saabumist hakkavad töötajad ise neid kustutama, aga ka kinnipeetut suitsust ja tulest päästma.

– Kas ka Teil tuli ette seda teha?

– Juhtus ka seda.

– Mõnikord on kuulda teateid kinnipeetavate enesetappude kohta?

– Enesetapukatseid esineb sagedamini kui enesetappe.

– Millised on põhjused?

– Samad põhjused, mis tavaelus. Näiteks, naine jättis maha. Või võimetus toime tulla vanglakaristusest tingitud stressiga – vangistuse ajaga.

– Teie kõnes kõlas: “võtsin vastu kinnipeetute stiimulite ja karistuste otsuseid”. Stiimulid – mingil määral on siin kõik selge (lubatud on kohtumised, töö valik, mis rohkem meeldib, võimalus minna õppima kuhu soovid…), aga mis kuulus karistuste hulka?

– Need on ka erinevad. Eelkõige noomitus, külastuste mittelubamine, karistuskamber – kõige karmim, aga see on distsiplinaarrikkumiste eest, aga kriminaalasja puhul tegelesid uurijad sellega…

– Mis oli Teie jaoks töös kõige raskem?

– Kui kinnipeetavaga juhtus tema elus midagi halba ja teda tuli sel hetkel toetada – näiteks suri lähedane.

– Ta ei saa isegi matustele minna?

– Mitte alati, võib ka minna. Koos valvuritega. Kuid seda kaalutakse individuaalselt, võetakse arvesse kõiki riskitegureid. Lubada, mitte lubada – siin mängib rolli kõik (kuidas kinnipeetu vanglas käitub), mida vangla juhtkond otsuse tegemisel ka arvestab.

– Muidugi on sellisel töökohal töötamiseks vaja erilisi omadusi?

– Esiteks empaatiatunne, kartmatus, mis on seotud ettevaatlikkuse, korrektsusega, töökusega, sest tööd on kõigil ametikohtadel palju, kuid töötajaid napib.

– Süüdimõistetu vanus?

– Täiskasvanute osakond oli alates 18. eluaastast ja üle selle… Ja noorteosakond alates 14. eluaastast kuni täiskasvanueani. Pärast kolmeaastast tööd inspektorina otsustasin osaleda konkursil alaealiste kinnipeetavate noorteosakonna peaspetsialisti ametikohale.

– Ja konkursil osalemine osutus edukaks – kas tõusite uuele karjääritasemele, saades uued pagunid?

(Naeratab.) Täpselt nii see oli. Noorteosakond on Eestis ainuke, vanglateenistuses mõnevõrra ainulaadne – seal on alaealised kinnipeetud kogu riigist, sealhulgas saartelt. See asub vangla territooriumil eraldi hoones, et vältida kontakti täiskasvanud kinnipeetutega. Mingil määral tegin sellel ametikohal peaaegu sama tööd mida eelmisel (kuigi kohustusi oli rohkem), aga teine töötaja, inspektor, võttis vastu alaealisi süüdimõistetuid, kuigi uue kinnipeetu saabudes rääkisin mina temaga esimesena ja seejärel inspektor ja pärast lühikest vestlust pidin kindlaks tegema riskid ja mõistma, millisesse tiiba hoones ta paigutada, et kaitsta teda kinnipeetute eest, kellega ta ei tohiks kokku puutuda, näiteks endiste noortegruppidega, aga ka teistega, kes olid toime pannud raskemaid kuritegusid. Kõik olid ju süüdi mõistetud erinevate artiklite alusel, nagu ka vangistuse ajad olid igaühe jaoks erinevad.

– Erinevad, kui palju?

– Lühim aeg on paar kuud ja pikim 10 aastat, maksimaalne karistus alaealisele.

– Mitme 14-aastase kinnipeetuga olete tegelenud?

– Väga vähestega, sest alaealiste karistamise poliitika on riigis muutunud.

– Miks siis alaealised lapsed vangi satuvad?

– Raskemate kuritegude eest, mis on suunatud mitte vara, vaid isiku vastu, näiteks inimese tervise kahjustamine. Kõigil on olnud raske saatus. kellelgi on perekonnas kehv rahaline olukord, kellelgi on sõltuvused, kellelgi on vaimsed häired, kellelgi on düsfunktsionaalne perekond (joodikud, narkomaanid). Mõnda inimest mõjutab eakaaslaste grupi mõju, nende suhtlusringkond.

– Teie arvamus: mida peab selleks tegema, et hoida lapsi vanglasse sattumise eest – pöörata rohkem tähelepanu, pidada sagedamini südamest südamesse vestlusi, armastama teda?

– Kõik see on vajalik, kuid ma jään selle teooria juurde: kuritegevus ja kuriteod on osa ühiskonnast praegu ja tulevikus. Kuidas ka ei pingutata, kuidas ühiskond ka ei pingutaks, ikka leidub neid – lapsi ja täiskasvanuid – kes mingil põhjusel sinna satuvad.

– Nii et vangla on igavene?

– Jah. Kellelgi puudub sisemine soov, motivatsioon või see on nõrk. Kõik sõltub sisemisest motivatsioonist. Arvan, et kui laps või täiskasvanu ei suuda vastu panna grupi halvale mõjule, ei suuda oma sõltuvustest loobuda, samuti seaduslikul teel raha teenida, siis ükskõik, kuidas ühiskond ka ei üritaks ei pruugi ta hakkama saada ja satub vanglasse. Ja mida rohkem neid tegureid, seda suurem on sinna jõudmise oht.

Samas, kas on teada juhtumeid kinnipeetu ümberkujunemisest vanglamüüride vahel, kas nad suutsid elus õiget teed minna?

– Viru vangla ajaloo järgi oli nagu kõige muuga: ühed tulevad uue karistusega tagasi, teised mitte. Mõned tulevad kiiresti tagasi, teised aga aastate pärast. See sõltub inimesest endast ja tema keskkonnast. Usun, et kui inimene ise vanglas olles kõik ümber hindas, siis ta peaks saama uut elu alustada. Kõik oleneb inimesest endast, olenemata tema vanusest.

– Minu teada pälvisite 2022. aasta detsembris tiitli “Aasta parim töötaja”, milliste konkreetsete saavutuste eest?

– Erinevaid saavutusi oli palju, neist kõigist on võimatu rääkida. Ütlen lühidalt, struktuuri muutumises. Suurim saavutus oli see, et meie osakonnas vähenesid rikkumised (pärast minu tulekut) oluliselt, ütleksin kümnete võrra, nagu näitab statistika.

– Kuidas Teil see õnnestus?

– Propageerisin teistsugust lähenemist alaealiste kinnipeetute suhtes, kasutasin nende suhtes tolerantsemaid, lojaalsemaid ja humaansemaid meetodeid ja nad vastasid meile positiivselt. Näiteks ei olnud rünnakud turvameeste vastu nii sagedased, nendega ei vaieldud, neid ei sõimatud, ei karjutud nende peale – püüdsime olla viisakamad. Nad hindasid seda mida minu meeskond ja mina nende heaks tegime.

– See on südantlõhestav – need lapsed pole oma elus midagi head näinud, sassis nagu siilid?

– Neid saab sirgendada. Peaaegu kõiki. Peab leidma igaühele individuaalse lähenemise – see on kõige tähtsam. Saama aru võttes aega: kes on teie ees. Ja leidma konksud, mida õrnalt tõmmata, sest sisemiselt on nad kõik head.

– Kas proovisite nendega rääkida, neid veenda?

– Rääkisin palju, mängisin nendega mänge, kuulasin muusikat, tegin spordiväljakul sporti, õppisin tantse, tantsisin, korraldasin meie töötajatele üritusi… Tundsin end (naeratab) nagu laagri kasvataja. Aga see tegi kõik paremaks – nagu ma juba ütlesin: rikkumisi oli palju vähem.

– Kust see maailm, selle päritolu Teis kaasaegses noores inimeses?

– Perest, vanematelt. Minule avaldas suurt mõju ka onu – ta oli prokurör – temalt ennekõike kõik, mis on seotud seadusandliku maailmaga, võib-olla sellepärast läksin akadeemiasse õppima: seal oli nii õigust kui ka jurisprudentsi.

– Sellise töö tagajärg oli järjekordne tõus karjääriredelil?

– Alates 1. jaanuarist 2023 – uued pagunid. Minust sai selle noorteosakonna turvaülem. Mingil määral jäi töö samaks, kuid kohustusi tekkis veelgi ja laienes tööülesannete ring, mille eest vastutasin. Dokumentide allkirjastamine ja otsuste tegemine muutus palju iseseisvamaks. Täpsemalt, tuli rohkem juhitööd. Tegevusvaldkond suurenes. See oli minu karjääri viimane samm – lahkusin vanglast sellelt ametikohalt.

– Mis on Teie omal soovil lahkumise põhjus, kui see muidugi saladus pole?

– Pole saladust. Ma ei näinud enda jaoks väljavaateid, oma ametialast kasvu – juhtus nii, et pärast peaaegu 8-aastast vanglas töötamist jõudsin karjääriredelil tõustes laeni. Ma ei oodanud, et saavutan koos oma meeskonnaga selle, mida olin viimase nelja aasta jooksul saavutanud – positiivsed muutused, väga kiired sammud. Sain aru, et sellel ametikohal tegin kõik endast oleneva ja isegi rohkem. Ja ma ei suutnud midagi muud sellist välja mõelda, mis tähendab, et ma pidin midagi muutma ja ma tahtsin end proovida milleski uues, teises valdkonnas. Pealegi on minu vanuses (täna olen 28-aastane) lihtsam elukutset vahetada, aga tahtsin, et uus elukutse oleks kuidagi seotud noortega – töö alaealiste kinnipeetutega avaldas mõju.

– Aga ilmselt avaldas mõju ka väsimus ja emotsionaalne läbipõlemine, sest see on nii raske töö – olla kogu aeg pinge all, igavene stress – näha iga päev enda ees purunenud saatusi ja isegi neid sirgeks ajada: iga päev anda ja anda oma energiat, hinge?

– On võimatu elada emotsioonideta – töötad ju raske saatusega inimestega, nad on silme ees iga päev. Ja muidugi negatiivsus tasapisi koguneb, nii et pärast töölt lahkumist ei hakanud ma kohe uut tööd otsima, puhkasin, taastusin ja reisisin. Nii Eestis kui ka mujal riikides.

– Olles valgusest küllastunud, otsustasite osaleda direktori ametikoha konkursil?

– See oli hiljem, aga algul kandideerisin Kohtla-Järve Järve Põhikooli sotsiaalpedagoogi ametikohale. Peale nelja kuud seal töötamist sain aru, et väga suur osa täiskomponendist – juhtimisest on puudu, vaatamata sellele, et töötasin noortega (mida tahtsin ja millest unistasin) ja märtsis lõpetasin töö. Vanglas olin juhtival kohal ja siin tundsin sellest väga-väga puudust, sest ma ei saanud ise midagi otsustada. Ma lihtsalt olin seal – minust ei sõltunud enam midagi. Nimelt otsuste vastuvõtmist. Vanglas töötamine õpetas mulle, näost näkku seistes, iga päev (oli erinev, erinevate raskete, ettearvamatute juhtumitega – oli võimatuna näivaid olukordi) kriitilistes olukordades oli vaja kiiresti otsuseid langetada ja koolis ei otsustanud ma midagi – mul oli igav. Seal ma lihtsalt rääkisin lastega, tegelesin nendega, mängisin lauamänge ja nagu vanglas sirgendasin nende hingi leides väljapääsu tekkinud negatiivsetest olukordadest. Aga mul polnud oma meeskonda. Mulle on vaja meeskonda, nagu see praegu on. Märtsis nägin internetis kuulutust Koolinoorte Loomemaja direktori ametikohale korraldatava konkursi kohta ja sain kohe aru, tekkis sisemine tunne: see on minu jaoks. Samal õhtul kui seda kuulutust nägin, saatsin oma CV pika motivatsioonikirjaga. Kui sain teada, et olen konkursi võitja (osalejaid oli 7), oli see minu jaoks rõõm: olin valmis juba samal päeval tööle asuma.

– Võib-olla oleksite võinud kuhugi mujale alaliselt elama minna?

– Oli võimalus minna Tallinna, aga Kohtla-Järve on mu kodulinn ja tahan siin elada. Teha luua siin midagi ilusat.

– Tõenäoliselt tõi elutee Teid siia (võttes arvesse visiooni kahest vastandlikust lastemaailmast – vanglas ja loomemajas) mitte juhuslikult, vaid ainulaadse missiooniga: suunata lapsi õigele teele, kaitsta neid trellide taha sattumise eest, samuti lähtudes sellest, et täna on nad lapsed ja homme täiskasvanud inimesed, riigi tulevik?

– Võib-olla on see nii. Aga siin on ka teised lapsed, kuigi ka need lapsed võivad sattuda valele teele – seega me ei tohi tagajärgi likvideerida, nagu vanglas tehakse, vaid lapsi kaitsta, julgustada.Vanglas töötamise kogemuse põhjal näen, et siinsed lapsed on hõivatud sellega, mida nad armastavad – seetõttu on oht, et nad lähevad valele teele nullilähedane võrreldes nendega, kes kusagil tänavatel gruppides kasutavad keelatud ained ja ta ei tee midagi kasulikku. Seda on tõestanud erinevad teooriad ja statistika: mida rohkem laps on hõivatud sellega, mida ta ise teha tahab ning sellega on tema aeg täidetud, seda suurem on tõenäosus, et ta on hilisemas elus edukas.

– See töö annab Teile ka kaks võimalust realiseerida mitte ainult oma teadmisi, vaid kogu oma olemust – sama töö laste ja juhtimisega – saate vastu võtta otsuseid, teha muudatusi: kas midagi sõltub Teist?

– Ma ütleks, et kolm. Olen loominguline inimene. Õppisin muusikakoolis (klaveri- ja akordioniklassis), tegelesin tantsimise, karate, võimlemise ja ujumisega. Ja olles nüüd selles sfääris loomemajas, saan ma aru samast muusikast, samadest tantsudest – see on minu jaoks huvitav. Mulle meeldib, et kaheksateistkümnes ringis saavad noored mitmekülgset areneda ja näen, et iga laps (meil on üle 300 lapse) saab end mõnes ringis leida.

– Kokkuvõtteks võib öelda, et see on Teie maailm, kas olete sisenenud oma maailma?

– Jah. Need kolm komponenti said siin kokku. Plaanin jätkata oma haridusteed – omandada magistrikraad (pole veel kindlalt suunda valinud, tõenäoliselt sotsiaalteadused), kuid mitte sel aastal, sest praegu on väga palju tööd.

– Suust suhu on räägitud, et olete pliidi ääres meister: kas teete hästi süüa?

(Naeratab.) Ma õppisin seda lapsena – omamoodi hobi. Eriti meeldis küpsetamine – kuklid, pannkoogid, sõrnikud…

– Milline on lemmikroog, mida meeldib süüa?

– Pannkoogid. Kõigi täidistega – nii soolaste kui ka magusate. Nagu üldiselt kõik magus: pirukad, tordid, saiakesed, aga torte ja pirukaid ma ise ei küpseta.

– Aga toiduvalmistamine?

– Ahjus küpsetatud liha.

– Kas Teil on aega muude hobide jaoks?

– Tegelen spordiga: mul on kodus jõusaal – terve tuba erinevate treeningseadmetega. Ma ei muuda ikka veel oma lapsepõlvehobi – ujumist mitte ainult basseinis, vaid nüüd suvel veekogudes. Mind huvitab muusika. Armastan jalutuskäike looduses, hingata värsket õhku, aga ka reisimist, ka lihtsalt autoga. Eelistan aktiivset puhkust. Kuigi toolil istumine ja teleka vaatamine on ka minu jaoks lõõgastus, kuid mõõdukalt, mitte tundide kaupa. Ma tahan teha kõike ühe päevaga. Püüan täita iga päeva millegagi. Kohtumised sõprade, vanemate, tuttavatega – leida igaühe jaoks aega tundes end hästi. Peamine on olla õigel alal ja õigete inimestega. Tahan anda kõigile positiivsust. Ja loomulikult olla positiivne.

– Mis on Teie arvates loomemaja lastele?

– Teine kodu. Helge maailm – huvitav ja kasulik viis aega veeta, teadmisi ja oskusi omandada ning võib-olla isegi avastada oma tulevane elukutse. Mul on alati hea meel näha lapsi enne tunde loomemajja jooksmas. Kuid mitte sellepärast, et nad hilinevad, vaid lihtsalt sellepärast, et nad tahavad kiiresti siia jõuda.

– Kuigi vangla on noortele mingil määral ka teine kodu?

– Aga see on vastandlik sundkodu. Need noored – 100% – ei vali seda: nad satuvad sinna olude sunnil. Nad võivad kahelda, et see juhtub, kuid vähesed tahavad vanglasse sattuda… Mida rohkem on selles loomemajas lapsi, mida mugavam siin on, seda vähem on neid vanglas.

– Spetsialistid ja ka statistika väidavad, et lapsed satuvad pahandustesse ja panevad kuritegusid toime enamasti suvel, vaheajal, tegevusetusest. Ka Loomemaja uksed on lukus, mis on täiesti ebaloogiline: lastel on palju vaba aega – suurepärane võimalus neid kasulike tegevustega täielikult kaasata?

– Selline on seadus. Loomemaja on huvikool – töötab riikliku programmi järgi, mis määrab ka selle, kui kaua kestab õppetöö ja kui kaua kestab vaheaeg. Peaaegu kõik on sama, mis üldhariduskoolis.

Ja sel vaheajal otsivad vanemad mõnda alternatiivi kasulikule ajaveetmisele. Ma ei näe seda pakilise probleemina.

– Ja kokkuvõtteks vanasõna järgi: uus luud pühib uutmoodi. Kas Teie ka?

– Tulin siia selleks, et säilitada aastate jooksul väljakujunenud traditsioone, sooja õhkkonda, selle maja rõõmu – kõike vajalikku aga ka kaasajastamise eesmärgil – juurutada uuendusi, võttes arvesse laste huve ja soove. Koolis töötades kogusin palju ideid: mida noored meie linnas näha tahaksid. Nüüd mõtlen, kuidas neid ideid ellu viia. Sel aastal see enam võimalik ei ole, kuna eelarve oli planeeritud eelmisel aastal ehk elame praegu selle eelarve järgi. Üks minu põhiülesannetest oli eesti keele juurutamine töösuhetesse. Ütlesin kohe, et nüüd teeme kõik õppenõukogud, kõik koosolekud kahes keeles – mitte ainult vene, vaid ka eesti keeles. Nagu kõik mu kirjad on esiteks eestikeelsed, siis ütlen olulisemad punktid välja vene keeles. Aeg, seadus, nõudmised – oleme kohustatud oskama riigikeelt. Me ei kavatse uuel õppeaastal midagi sulgeda, vastupidi, on neid, kes soovivad avada uusi ringe – need projektid on praegu linnavalitsuses kaalumisel: Loomemaja peaks edasi arenema. Siin on suurepärased arenguvõimalused – veelgi edukam, rikkam elu.

Antonina Vaskina

Reklaam