Täna on meie vestluskaaslaseks Kohtla-Järve Linnavalitsuse hariduse peaspetsialist Aleksandr Apolinsky.

– Vaatame kõigepealt tagasi: milline oli möödunud õppeaasta – selle tulemused?

– Üsna pingeline ja üsna erinevate sündmustega, mis toimusid igas õppeasutuses omamoodi, individuaalselt. Esmajärjekorras uute õpetajate otsimine – konkursside läbiviimine, töö erivajadustega õpilastega… Paralleelselt – suur hulk eesti keele kursusi õpetajatele, täiendati teadmisi ja vastavalt vahetusprogrammile käidi oma õppeprotsessi katkestades teiste Eesti piirkondade eestikeelsetes koolides. Ida-Virumaa koolide direktorite arendamise programmi raames õppisid ka koolide direktorid. Meie koolid osalesid ka rahvusvahelistes projektides ja erinevatel olümpiaadidel (linna, maakondlikel, vabariiklikel) ja tavaliselt osalesid samad õpilased tänu oma mitmekülgsele arengule mitte ühel, vaid mitmel erineva aine olümpiaadil. Paljudest said võitjad ja auhinnasaajad. Kohtla-Järve linnapea Henri Kaselo ja linnavolikogu esimehe Eduard Odinetsi pidulikul vastuvõtul Kohtla-Järve Kultuurikeskuses tunnustati neljakümmend viit olümpiaadil osalejat. See näitab meie õpilaste kõrget taset ja meie õpetajate professionaalsust. Loomulikult on eriti nähtav tulemus seitsmendate klasside tasemetööd ja üheksandate klasside riigieksamid, täiskasvanute gümnaasiumis ja riigigümnaasiumis. Kohtla-Järvel oli gümnasistide seas neli kuldmedaliga ja seitseteist hõbemedaliga lõpetanut ning kuuskümmend kaheksa tublit põhikooli lõpetanut. Üldjoontes on koolid teinud koostöös linna haridusteenistusega suurt tööd.

– Täpsustame: kas üheksanda klassi riigieksamite tulemused valmistasid Teile rõõmu või pettumust?

– Rõõmustasid ja kurvastasid – siin, nagu öeldakse, pole täiuslikkusel piire. Loomulikult analüüsisime tulemusi, millised on plussid ja miinused – omamoodi juhend tuleval õppeaastal töötamiseks: millele tuleks erilist tähelepanu pöörata õpilaste teadmiste tõstmisel ja eelseisvate eksamite tulemuste parandamisel.

– Uus õppeaasta, mil määral on linn selleks valmis?

– 99 protsenti.

– Kui palju Kohtla-Järve koolide õpilasi asub 1. septembril õppima?

– Munitsipaalkoolides umbes 2163, neist 257 üheksanda ja 282 esimese klassi õpilast. Siia pole arvestatud riigikoolide õpilasi: kaks gümnaasiumi ja Järve põhikool. Rahvastikuregistri andmetel on Järve linnaosas 139 esimesse klassi astujat, Ahtme linnaosas aga 148. Seoses sellega, et esimesse klassi astujaid on tänavu palju, otsustati avada 11 esimest klassi: Järve linnaosas viis (Slaavi põhikool – 2, Kesklinna põhikool- 3, millest üks on erivajadustega lastele) ja Ahtme linnaosas kuus (Maleva põhikoolis – kolm, Ahtme põhikoolis – kaks, millest üks on erivajadustega lastele, aga võib-olla tuleb kaks, mis selgub 1. septembriks). Tavaklassis õpib 24 õpilast (esimese klassi õpilastel – 19-24) ja erivajadustega laste klassis peaaegu poole vähem. Kõiki erivajadustega laste vanemaid, kelle lapsed lähevad esimesse klassi, on juba teavitatud kus sellised klassid avatakse, et nad saaksid eelnevalt valida endale sobivaima kooli.

– Kas ebapiisava eesti keele oskuse tõttu vallandati palju õpetajaid?

– Seoses vene õppekeelega koolide üleminekuga eesti õppekeelele praeguseks üle 60 keelenõuetele mittevastanud inimese.

– Milline on üldiselt personali pedagoogiline pilt?

– Seoses sellega, et 30. juulil tehti riigi seadustes muudatusi ja B2-tasemel eesti keele oskusega õpetajad saavad nüüd jätkata õpetamist nendes klassides kus õppetöö jääb venekeelseks (ja kui õpe toimub eesti keeles, siis on nõutav C1 – siin muudatusi pole). Nendega sõlmitakse tähtajalised töölepingud kuni 31. juulini 2025. Seega teeme teist nädalat suurt tööd, et välja selgitada, kes B2-tasemega õpetajatest kaotas töö ning kellega ja mis tingimustel saame koostööd jätkata. Iga direktor teeb uuele tähtajalisele töölepingule lisa, arutab läbi töökoormuse ja koolitused eesti keele teadmiste täiendamiseks, mida õpetaja peab läbima kui ta pärast 1. augustit 2025 soovib õpetajana tööd jätkata. Koolid viisid juuli lõpus augusti alguses läbi konkursid õpetajate leidmiseks. Konkursile laekunud avalduste tulemuste põhjal toimus ühes koolis esimene vestlus 5. augustil ja teises 12. augustil. Iga kool korraldab selle protsessi, et selgitada välja, kes kandidaatidest vastab kvalifikatsiooninõuetele. Ka need õpetajad, kes töötasid koolis enne 2013. aastat või pärast 2013. aastat, kas ja mis erialal on omandatud magistrikraad, eesti keele oskuse tase. Kui õpetajal on kõrgharidus mõnel muul erialal, siis kas on läbitud 1,5-aastane pedagoogi ümberõppekursus. 8. augusti seisuga oli meie koolides puudu 34 õpetajat ja umbes 12-15 spetsialisti – eripedagoogid, psühholoogid, logopeedid. Eelmisel nädalal toimus haridus- ja kultuurivaldkonna abilinnapea eestvedamisel nõupidamine, kus arutati 30. juulil kehtima hakanud B2 tasemega õpetajate keelenõuete uuendust ja selle keeletasemega õpetajate õpetamisvõimalusi. Vaadati ka olukorda spetsialistidega – eripedagoogid, psühholoogid, logopeedid. Ka nende jaoks on teatud muudatused, mida oleme teinud, aga nüüd tuleb need muudatused Haridus- ja Teadusministeeriumiga kooskõlastada: kas iga kool tõlgendab neid muudatusi õigesti. Eelkõige, mis on nõue eripedagoogile: kas ta võib B2 tasemega töötada kõikides klassides, olenemata sellest, mis keeles õpe toimub või kui õpe toimub eesti keeles, kas siis on nõutav C1 tase.

– Kas ei juhtu nii, et mõnes koolis pole 1. septembril enam kedagi klassi ette panna?

– Ei, seda ei juhtu. Leiame õpetajad. Kui õpetajaid napib, on need üksikjuhtumid. Kõik need juhtumid lahendame koos kooliga, et igas klassis oleks õpetaja. Nagu ma juba ütlesin, otsime vabadele kohtadele avatud konkursside kaudu kvalifitseeritud õpetajaid, aga ka neid, kes on varem koolis töötanud, kuid vallandati ebapiisava eesti keele oskuse tõttu – saame kasutada 50% ulatuses: õpetajad, kellel on B2 tase ja nendega sõlmime juba ajutisi lisadega töölepinguid. Ja nad alustavad 1. septembrist, õigemini jätkavad tööd meie koolides. Samuti on olukordi, kus õpetaja ei soovi oma kooli tagasi tulla, kuid soovib teises koolis töötada ja sellise võimaluse anname. On veel üks võimalus – koormuse suurendamine (üle täiskoormuse) mõnedele õpetajatele, kui nad saavad oma ainet anda kohakaasluse alusel kahes koolis või vastupidi, jagada seda koormust: õpetaja töötab paralleelselt poole koormusega ühes ja teises koolis. Või kui mõni vakants jääb avatuks, siis kuulutab kooli direktor veelkord välja avaliku konkursi. Samuti intensiivistame veelgi uute õpetajate leidmist teistest õppeasutustest – nii Ida-Virumaalt kui ka teistest maakondadest. See tähendab, et otsime erinevaid võimalusi. Spetsialistidega on lood palju keerulisemad. Näiteks ühes koolis pole eripedagoogi, psühholoogi ega logopeedi. Konkursile laekunud kuue avalduse hulgast sai välja valida vaid ühe kes vastab täielikult spetsialisti kvalifikatsiooninõuetele: tal on magistrikraad psühholoogias, eesti keele oskus C1 tasemel. Selle inimesega toimub vestlus ja kui jõutakse kokkuleppele, siis see vaba koht suletakse. Võime kindlalt väita, et avalike konkursside kaudu suudame katta veerandi vabadest ametikohtadest, kuid osa spetsialistide vabu kohti võib jääda täitmata.

– Kuidas siis ilma spetsialistideta kooliaastat alustada?

– Saame kasutada olemasolevaid ressursse. Näiteks psühholoog töötab ühes koolis koormusega 0,6, siis võtame ta tööle teise kooli koormusega 0,4, et ka selles koolis saaks seda teenust. See tähendab, et me saame selle probleemi osaliselt lahendada. Kuid selle lahendamiseks on veel üks viis. Kui nendele spetsialistidele on teatud pakilisi küsimusi, saab kool osta teenust psühholoogia, eripedagoogika, logopeedia teenuseid osutavatest keskustest.

– Tänavu lähevad esimesed ja neljandad klassid täielikult üle eesti õppekeelele. Kas kõik õpetajad ja spetsialistid on juba olemas?

– Ahtme linnaosas – kõik, aga Järve linnaosas pole kahte eripedagoogi kahele klassile, kus õpivad erivajadustega lapsed. Otsime neid aktiivselt.

– Kujutage nüüd ette: 1. septembril istuvad lapsed koolipinkide taha, nad peavad koheselt üle minema emakeelelt eesti keelele – kas see on Teie arvates võimalik?

– Esimese klassi õpilaste seas on meil kaks suunda lapsi. Esimene on need lapsed, kes käisid lasteaias ja lõpetasid selle. Teised ei käinud lasteaias ja olid koduõppel. Arvan, et endised lasteaialapsed tulevad toime (selge, et tuleb uus väljakutse, teatud stress lapsel, stress ka vanematel), sest neid on juba mitu aastat järjest eesti keeles õpetatud, ehk siis laps ei kuule seda esimest korda – ta juba teab midagi, on juba millekski valmis ja see protsess läheb sujuvamalt. Aga neil lastel, kes lasteaias ei käinud, on raskem, aga nende jaoks teeb õpetaja kõik, et nad end mugavalt tunneksid. Neljanda klassi õpilastel läheb keerulisemaks: neil pole ju ainult üldharidus, lisandub ka uusi aineid. Hariduse teine etapp. Ja õpetajaid ei ole mitte üks, vaid mitu – aineõpetajad. Kuid ka need lapsed saavad hakkama, sest neil on juba eestikeelse õppimise ja suhtlemise kogemus, sest viimase kolme aasta jooksul (pluss paljude jaoks lasteaias käimine) on nad eesti keele juba ära õppinud. Arvan, et õpetajad ja metoodikud suudavad seda protsessi täpselt timmida, et lapsed ei kannataks. Meie neli kooli hakkavad õppima programmi järgi, kus eesti keel on teine keel ja Maleva kool on 100% eesti õppekeelele üle läinud.

– Kas venekeelsete lasteaedade osas tehakse mööndusi?

– Mitte ühtegi. Siin on õpetajatele, eripedagoogidele, psühholoogidele, logopeedidele sama nõue C1. Lasteaedades on üleminek järsem ja keerulisem, kuid kõiki asutusi jinformeeriti juba ammu ja teati, et sel aastal on sellised muudatused selleks üleminekuks tulemas. Ja valmistuti motiveeritult. Tänaseks on 14 munitsipaallasteaiast (on veel üks eralasteaed) kaks suletud. Kõik lasteaiad töötavad ja õpivad riikliku programmi järgi.

– Ilmselt on siin olukord õpetajate ja spetsialistidega veelgi keerulisem?

– Mitte kõikjal. Olen lasteaedade Kirju-Mirju ja Tareke hoolekogu liige, kus kõik enam-vähem õnnestub. Kuigi Tarekes, nagu ka teistes lasteaedades, otsiti põhirühmade õpetajad konkursi korras, samuti kehalises kasvatuses ja muusikas (et nad vastaksid kõikidele kvalifikatsiooninõuetele). Hea uudis on see, et 1+1 projekt (põhiõpetaja + eestikeelne õpetaja) tõi lasteaeda lisatööjõudu nende hulgast, kes esimest korda siia emakeelena kõnelevate õpetajatena tulid, otsustasid suure entusiasmiga omandada vastav pedagoogiline haridus. Mõned on selle juba omandanud ja hakkasid tööle nendes rühmades, kus C1 tasemega õpetajaid ei jätkunud ja teistel tuleb lõpetada magistriõpe.

– Kas lasteaedade direktoritega pole probleeme tekkinud?

– Meil on kaks keelenõuetele mittevastavat direktorit. Nad käisid eksamil, aga… Haridus- ja Teadusministeeriumist tuli ettekirjutuss: linn peab nendega töölepingud lõpetama 1. septembriks või 1. oktoobriks. Aga me pole veel ühtki lasteaia direktorit vallandanud.

– Kas kõik üldhariduskoolide direktorid vastavad keelenõuetele?

– Kõik. Muide, alates 1. septembrist 2025 peab Kohtla-Järve linnas tegutsema kaks üldhariduslikku munitsipaalpõhikooli – üks Järve linnaosas ja üks Ahtme linnaosas. Linnavolikogu on sellise otsuse juba teinud – liita viis munitsipaalkooli kaheks munitsipaalkooliks. Liidetakse Järve linnaosas täna tegutsevat kaks kooli – Kesklinna ja Slaavi: Slaavi põhikool liitub Kesklinna põhikooliga ning Ahtme linnaosas Ahtme ja Tammiku põhikoolid Maleva põhikooliga. Aga õpe ei toimu ühes kohas, vaid erinevates. Järve linnaosas aadressil Pärna tn 49 ja Pärna tn 20, kus asuvad mõlemad koolid, kuid see saab olema üks õppeasutus ühe juhtimise all. Ühinenud kooli direktoriks jääb riigis kehtiva seaduse alusel direktor, kelle kooliga liituvad teised koolid. Kuigi Haridus- ja Teadusministeerium leiab, et seoses uue õppeasutuse loomisega ja tegelikult on tegemist uue õppeasutusega, on siiski vaja läbi viia uus avalik konkurss ühinenud õppeasutuse direktori ametikoha täitmiseks.

– Milliseid probleeme Teie arvates veel praegu koolides on?

– Neid pole palju, kuid need on lahendamisel. Suurimad väljakutsed kõigile meie koolidele on õpetajad ja reaalainete õpetamine, sh eesti keeles – füüsika, keemia, matemaatika, aga ka ajalugu. Need õpetajad on tänapäeval eriti väärtuslik personal… Olulisim küsimus on kahe kooli ehitamise ettevalmistamine – Järve ja Ahtme linnaossa. Haridus- ja Teadusministeeriumi plaanide järgi peaksid need käiku antama 1. septembriks 2028. Täiskasvanute gümnaasium on selle õppeaastani munitsipaal, aga 1. septembrist riiklik õppeasutus. Õppuritele, kes tahavad siin õppida ja omandada keskharidus, ei muutu midagi: uksed on endiselt avatud.

– Linnavalitsuse hariduse peaspetsialist, kas olete juba sellist ametit pidanud?

– Ei, esimest korda. Töötan siin selle aasta 10. jaanuarist.

– Kas kahetsete sellele ametile asumist, eriti nii keerulisel muutuste ajal – eesti õppekeelele üleminekul?

– See töö on mulle tuttav, ma ei ole selles valdkonnas uus, kuigi see võib olla uus väljakutse. Enne seda töötasin ligi viis aastat haridusnõunikuna Harjumaal Kose vallas. Kureerisin kuut keskkooli, kuut lasteaeda, kahte huvikooli. Aga seal olid kõik õppeasutused eestikeelsed ja 99,9% eestikeelsed töötajad, siin aga peaaegu kõik venekeelsed. Samuti pidin ajutiselt täitma erinevate õppeasutuste juhi kohuseid, kui seal juhti polnud. Kosel olin erinevate haridusasutuste, sealhulgas lasteaedade hoolekogudes. Minu eelmises töökohas polnud lasteaedades spetsialisti ja ma tegin nendega tihedat koostööd, mitte ainult koolidega. Siin tegelen ainult koolide teemaga – munitsipaalpõhikoolid ja täiskasvanute gümnaasium.

– Mis on Teie jaoks hariduses töötamine?

– See on lõputult huvitav maailm. Ühest küljest õpin pidevalt, täiustun pidevalt ja teisest küljest olen seotud haridussüsteemiga, töötan selles. Minu jaoks on haridussüsteem huvitav objekt õppimiseks, juhtimiseks, täiustamiseks – seda esiteks ja teiseks väga elav mehhanism-organism, mis toimib mitte ainult enda sees, vaid ka ümbritseva maailma suures, suures protsessis, iga kool on õpilased ja nende vanemad, õpetajad, omavalitsus ja riik. Ja sina kui haridussüsteemiga seotud ja haridusvaldkonna poliitikat kujundav inimene pead loomulikult ennast täiendama, sealhulgas (naeratab), et mitte anda haridussüsteemis asjatut nõu.

– Lõpetasite kõrgkooli punase diplomiga?

– (Naeratab.) Jah, mul olid head õpetajad eesotsas akadeemik Bronšteiniga. Kiviõlis, kus meie pere elas, lõpetasin 10 klassi ja jätkasin õpinguid Kohtla-Järve Järve Vene Gümnaasiumis, siis kõrgkoolis Tallinnas – I Studium, majandusteaduskond, seejärel 2007. aastal magistrikraad Euroülikoolis, seejärel õppisin iseseisvalt ning 2009. aastal astusin aspirantuuri Sankt-Peterburi Riiklikku Tehnika- ja Majandusülikooli majandusteaduskonda ning 2015. aastal kaitsesin Sankt-Peterburi Riiklikus Majandusülikoolis majandusteaduste doktori väitekirja.

– Kas vastab tõele, et see doktoritöö on Eestis tunnustatud kui majandusfilosoofia doktorikraad?

– Jah. Sellega (naeratab) minu aktiivne haridusprotsess lõppes, aga enesekasvatusprotsess läheb edasi, see ei peatu. Käin väga aktiivselt erinevatel kursustel, eelkõige läbisin suure hulga pedagoogilisi kursusi, läbisin 3,5 aastat koolipedagoogika erialal, 2 aastat üldhariduskooli juhtimise erialal ning läbisin ka pedagoogika kvalifikatsioonihindamise – oskan hinnata õpetajate töö kvaliteeti. Kõik need koolitused toimusid Tallinna Ülikoolis.

– Kus Te veel töötasite?

– Pärast kooli, kui lõpetasin Kohtla-Järve Järve Vene Gümnaasiumi, läksin tööle raamatupoodi. Seejärel läksin Tallinna, kus töötasin linnavalitsuse kantseleis Haabersti linnaosa vanema nõunikuna, olin Kiviõli linnavolikogu rahvasaadik ja linnavolikogu esimehe asetäitja, Kiviõli linnapea. Töötasin samal ajal kahes Tallinna eraülikoolis – Majanduse- ja Juhtimise Instituudis, kõrgkoolis I Studium (kus varem õppisin) ja seejärel Tallinna Tehnikaülikoolis majandusteaduskonnas. Olin Mustvee linna abilinnapea ja alates 2014. aastast, nagu juba ütlesin, sain Harjumaal Kose vallas haridusnõunikuks. Töötasin ka erasektoris. Tegelikult alustasin oma pedagoogilist karjääriKohtla-Järve 3. keskkoolis – tänases Kesklinna Põhikoolis. Ülikoolis õppides läksin sinna tööle – 1. septembrist andsin gümnaasiumi klassides majandust (tol ajal oli see kool gümnaasium).

– Aga tegelesite ka põllumajandusega?

– (Naeratab.) Oli ka seda – 11 aastat. Tegelesin üsna suurelt lambakasvatusega. Mul oli Lääne-Virumaal oma lambafarm – kasvatasin eesti tumedapealisi lambaid.

– Miks Te sellest ettevõttest lahkusite?

– Põllumajandusametiga töötamine oli muutunud võimatuks. Pidin oma ettevõtte maha müüma: üks Hollandi lambakasvatajast ettevõtja ostis minult kogu 300-pealise karja ja kõrvalhooned on siiani alles.

– Poliitika, mis ajendas Teid sinna minema?

– Aktiivsus, huvi, mure, soov midagi kasulikku teha… Nüüd olen EKRE liige, kuigi minu päris esimene erakond oli Reformierakond, aga olid ka Rahva Ühtsuse Erakond ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei.

– Kas mitme erakonna vahetamine on Teie arvamuse, maailmavaate muutumine või lihtsalt asjaolud?

– Ei, minu maailmavaade pole muutunud, olin ja olen jäänud Adam Smithi ja Milton Friedmani järgijaks.

– Selgub, et elasite erinevates kohtades ja kus Te nüüd elate?

– Toilas, oma majas.

– Kas ostsite selle?

– Ei, ma ehitasin selle – valisin projekti ise. Õnneks sai ilus.

– Milles ta ilus on?

– Väga ilus aed.

– Kes selle aia kujundas – või ostsite selle juba sel viisil?

– Seal polnud midagi, ehitasin maja, rajasin aia tühjale kohale.

– Nii et pole juhus, et Teie maja võitis iga-aastase Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu korraldatava maakondliku konkursi “Eesti kaunis kodu”?

– (Naeratab.) Sain selle auhinna 2014. aastal.

– Ja mis aias kasvab?

– Erinevat tüüpi tammed, erinevat tüüpi okaspuud, tohutu hulk lilli…

– Ja kes on aednik – naine, sest see nõuab pidevat suurt hoolt?

– (Naeratab.) Aednikku pole ja naist veel pole (ma pole kunagi abielus olnud – suhteid oli, ajutisi ja pikaajalisi, aga need lõppesid kunagi). Ema aitab – tema ja mina elame praegu koos (isa suri 1999. aastal).

– Kas lapsi on?

– (Naeratab.) Ja lapsi veel pole.

– Võib-olla Te ei tea nende olemasolust, võib-olla jooksevad nad kusagil ringi?

– (Naerab.) Ma vaatan ja uurin. Ma arvan, et oleksin nende olemasolust teadnud.

– Kas Teie aias on kõik hingele või on midagi ka kõhu jaoks?

– Peenraid on ka: sibul, maasikad, suvikõrvits, porgand, peet, must redis, küüslauk, igasugu roheline kraam… Kasvuhoonet pole, aga kurgid istutame teistsuguse tehnoloogiaga – tünnidesse, aga sel aastal kurkide saak on mõnevõrra kehv, kuid maasikad, suvikõrvits – väga suured.

– Muide, kas teete aias midagi või on see kõik ema piiritu tegevusvaldkond?

– Vastutan muru eest (seda on umbes 3,5 tuhat ruutmeetrit), puude ja põõsaste pügamise eest… Tegemisi jätkub. Nii et pärast tööd ja nädalavahetustel tegelen (naeratab) tegevusteraapiaga, sest see on järjekordne kogus tervisele ja hingele – aia mitmekülgset ilu on võimatu mitte endasse neelata.

– Kui suur aiamaa on?

– 42 sajandikku.

– Kas lilli on palju ja milliseid?

– Erinevaid. Suure hulga tõime Kiviõli aiast, mis oli meil ka seal, nii et olen suure kogemusega aednik, lapsepõlvest saati. Tõime ka suure pojengide kollektsiooni. Osad lilled sai minu maitse ja arvamuse järgi uued istutatud.

– Millised on Teie lemmiklilled?

– Hortensia, mul on neid kaheksat sorti. Ma arvan, et see on kuninglik, majesteetlik, elu armastav taim… Kui ta kevadel hakkab kasvama ja seejärel on sellel luksuslikul, hämmastaval taimel terve kimp õisi. Teda on võimatu mitte imetleda. Ja põõsas ise koos paljude nende veetlevate õitega on aia kauneim kaunistus.

– Milliseid lilli kingite armastatud naistele?

– Nende lemmiklilli.

– Kellena Teie vanemad töötasid, kas nad polnud maastikukujundajad?

– Isa oli mehaanik, ema keemik: algul oli ta Kiviõli Keemiatööstuse tehases tehnikaosakonna juhataja asetäitja, seejärel siirdus kontserni Viru Keemia Grupp – töötas ettevõttes Viru Liimid tootmisdirektorina, kui see ettevõte suleti kutsuti ta VKG Oili kvaliteedijuhiks.

– Selgub, et nendelt on pärit Teie püüdlus hariduse poole?

– Tegelikult on paljudel meie suguvõsas kõrgharidus.

– Muudeks hobideks aega ei jää?

– Mingil määral jah. Lapsena tegelesin numismaatikaga, aga siis kadus see hobi ära. Alates kooliajast, seitsmendast klassist, olen tegelenud investeerimisega ja jätkan sellega – börsil kauplemine: see tuleb hästi välja. Kõik sai alguse sellest, et vanemad andsid-müüsid mulle kollaseid kaarte… Mängisin natuke golfi, samuti suurt tennist. Nüüd loen peamiselt erialakirjandust, detektiivid ja romaanid mind enam ei huvita.

– Kahekorruseline maja, kas koristama tuleb koduabiline?

– Me saame emaga koos hakkama.

– Päris selge pole: kui Ida-Virumaalt või kogu Eestist ei leia tõelist hingesugulast, siis võib-olla tasuks vaadata merede ja ookeanide taha või Teile ei meeldi reisida?

– Mulle meeldib, isegi väga.

– Kus on õnnestunud käia?

– Juba kolmekümnes riigis üle maailma: Island, Itaalia, Hispaania, Inglismaa, Prantsusmaa, Iisrael, Iraan… Mulle ei meeldi eriti Kagu-Aasia, nii et see ei paku mulle huvi ja just Ladina-Ameerika riigid paeluvad, aga võib-ollasellepärast, et ma pole seal veel käinud – see on veel plaanis.

– Ilmselt käite valedes riikides, kui ei kohtu tõelise hingesugulasega?

– (Naeratab.) See pole küsimus. Olen vaid 44-aastane ja 70-aastani on veel pikk maa, sest nüüd abiellutakse ka 70-aastaselt. Nii et elu algab ka nii vanalt. Aga hingesugulast võib leida ka tööl (muigab).

– Tõenäoliselt keedab köögis alati suppi ema või teete ka ise midagi, näiteks praadite kartuleid?

– (Naeratab.) Mina ei prae kartuleid, mu ema praeb neid. Aga mulle meeldib süüa teha, kuigi mitte iga päev, vaid paar korda nädalas seisan rõõmuga pliidi ääres – mul on mitmekesine menüü, alustades supist lihapallidega ja tõsisematest näiteks prantsuse kaste valgete seente või krevettidega. Lubage kiidelda (naerab): keedan suurepärast pastat, soolan suurepäraselt punast kala, valmistan maitsvat ahjus küpsetatud karpkala, praen ainulaadset liha.

– Mis on lemmikroog, mida Teile eriti meeldib süüa?

– Keedukartul soolatud siiaga või haugikotletid.

– Oma kätega püütud haugist?

– Ei, kalapüük pole mulle. Olen seda üritanud, kuid pole õnnestunud.

– Kas Teie majas talveks ettevalmistusi tehakse?

– Ainult moosi. Ema keedab ja mina korjan aias marju – mustsõstraid, punaseid sõstraid, karusmarju, kuslapuu… On ka viinamarju. Viljapuudest: pirn, ploom, kirss, kääbuskirss, mitut sorti õunapuid, oli ka virsik, aga sel aastal läks välja – ei elanud talve üle, nii et jäime neist viljadest ilma, neid oli tavaliselt palju, tegime isegi moosi. Väga maitsev on pirnimoos, samuti kuninglikult valmistatud karusmarjamoos – on selline retsept.

– Lemmikmoos?

– Punastest sõstardest (keedame seda kahel viisil) ja mu lemmik on murakamoos, aga praegu ma ise metsas murakaid otsimas ei käi, ostan neid Tallinna turult. Siin Ida-Virumaal neid osta ei saa – kõik, mis siin metsades korjatakse ja meil on murakakohti palju, müüakse kohe Soome.

– Kas suitsetate?

– Ma pole kunagi suitsetanud, mul pole olnud isegi soovi seda teha.

– Lemmik alkohoolne jook?

– Vein. Olen (naeratab) veinispetsialist: kui teil on vaja läbi viia veini degusteerimist, siis ma viin selle läbi.

– Mainisite möödaminnes, et kasvatate viinamarju – kas teete neist veini?

– Ei, kuigi meil on väga suur Isabella viinamarjade põõsas (kasvuhoones ei kasva – vabas õhus). Lõikan seda teaduslikult õigesti igal aastal (2011. aastal reisisin Prantsusmaale ja õppisin seal professionaalselt viinamarju lõikama) ja see annab pidevalt igal aastal heldet saaki – mitu ämbrit. Kostitame kõiki ja anname kõikidele. Ema oma sõpradele ja mina oma sõpradele ja muidugi sugulastele… Keegi teeb sellest moosi, ka meie keedame vahel vahelduseks.

– Kas sõbrad on endised klassikaaslased?

– Ei, nad on elu jooksul tulnud.

– Kas kohtute nendega omas majas – kas grillite?

– Grillime harva – meil on teised, erinevad huvid. Tavaliselt kohtume kusagil kohvikus või mere ääres või mõnel üritusel. Käime teatris või kunstinäituste avamisel…

– Kas kodus on valvekoer?

– On kass Darius, panin talle nime suure kuninga järgi, kuigi kassi tõug (muigab) on kohtlajärveskaja, aga tema on Darius. Noor kass. Enne seda oli mul tõupuhas kass – Birma tõugu. Ta oli täiesti must. Ta elas minuga kaua. Ta kingiti mulle 2003. aastal ja eelmisel aastal ta suri 21-aastaselt. Kaks kuud hiljem võtsin endale praeguse kassi, sama musta värvi.

– Teie loos vilksatas: “Meie klassis oli 32 inimest, aga Ida-Virumaale jäi neist 8 – kõik ülejäänud lahkusid: osa teistesse Eesti linnadesse ja osa teistesse riikidesse.” Miks Teie kuhugi ära ei kolinud: seda enam, et elasite mitu aastat Tallinnas, aga oma maja ehitasite Ida-Virumaale – nii-öelda tugevdasite oma juuri?

– Juhindusin mitte ainult targast vanasõnast “Kus sündisid, seal oled kasulik”, vaid ma armastan Eestit väga, nii Ida-Virumaad kui ka Peipsimaad, kust meie suguvõsa pärineb.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam