Suvi möödub, näriv tunne: mälestused jäävad mitte ainult mällu, vaid ka… purki. Ja talvel – taevalik nauding: akna taga on lumetormid, aknasse puhub tugev tuul aga laual olev talvevarude purk viib suvesse…

Nädalaleht Panorama otsustas tänavaküsitlusega teada saada, kuidas suhtuvad meie piirkonna elanikud talvevarudesse?

Jana: – Ma pole kunagi teinud ega tee talveks hoidiseid, kahju on sellele aega ja vaeva raisata. Ma ei mõista oma kolleege üldse, kui nad pärast peaaegu magamata ööd tööle tulevad ja entusiastlikult räägivad, milliseid hoidiseid nad tegid. Milleks selliseid ohvreid tuua, enda tervist raisata, sest kõike vajalikku saab poest osta, mida ma olen alati teinud ja teen. Ma ei salga, et kõik need valmistatud hoidised, mida kolleegid degusteerimiseks tööle toovad (maitsmast ei keeldu kunagi), maitsevad hästi ja näevad purgis ahvatlevad välja, kuid ei ärata sugugi soovi midagi ise teha. Võib-olla siis, kui pensionile jään, võtan selle ette. Täna ei huvita mind ükski retsept. Vaatan alati naeratades, kuidas kolleegid neid vaimustusega vahetavad.

Oleg: – Sattusin hoidiste juurde ootamatult. Kõik sai alguse seentest. 15 aastat tagasi käisime sõpradega metsas ja korjasime palju seeni. Naine keeldus nendega vaeva nägemast, pidin neid soolama ja marineerima: head kraami ei saanud raisku lasta… Ja siis tegin talveks sisse enda aia kurgid ja tomatid, tegin salateid… Ja märkamatult sattusin sellesse hoidistamise protsessi (see tundus mulle huvitav) – hakkasin retsepte koguma, ka internetist. Mul on retsepte, mida on aastaid katsetatud, aga lisandub ka uusi – katsetan pidevalt: kui meeldivad, jätan, kui ei meeldi, siis mitte. Ja talvel on see selline nauding: mitmevärviline tükike suve purgis, mis rõõmustab nii silma kui hinge, aga eriti kõhtu.

Sofia: – See on meie peres traditsioon: hoidiseid talveks tegid minu vanavanaema, vanaema, ema ja nüüd mina. Meil on oma maja, suur aiamaa – seega on meil kõik oma: juurviljad, puuviljad, marjad. Teeme palju moosi, tarretisi, kompotte, siirupeid, salateid, kurki (erinevat sorti), tomateid, letšot, kapsast… Me sügavkülmutame palju köögivilju ja marju, samuti igasugust rohelist. Viimasel ajal olen eelistanud sügavkülmutamist – see on kiire, mugav ja tervislik. Pese jooksva vee all, koori (vajadusel samad porgandid ja peedid), tükelda, pane kottidesse ja sügavkülma. Seega pidin ostma teise suure külmiku.

Aleksandr: – Lisaks kurkidele ja tomatitele teeme ka assortiisid, näiteks paneme 3-liitrisesse purki kurgid, tomatid, paprikad, suvikõrvitsa, lillkapsa, aga ka kõik vajalikud maitseained ja talvel võtame keldrist: nagu oleks suvi ise külla tulnud. Puhas rõõm. Aga isiklikult mulle on talveks peamine hoidis seeneseljanka. See on ime: kõik mu sõbrad on vaimustuses, mitte ainult meie pere. See on traditsioon: läheme metsa (seal on meil omad lemmikud seente kohad), korjame seeni, puhastame ja sorteerime (ma arvan, et kõik seened ei sobi tõeliseks seljankaks) ja siis algab jumalik toiduvalmistamise protsess. Mina olen ainuke, kes sellega tegeleb, kuigi kõiki muid hoidiseid teeme kogu perega – need isegi kuidagi ühendasid meid, isegi lapsed olid kaasatud… Üldse teeme igal aastal talveks erinevaid hoidiseid, kusagil vähemalt 100 purki ja purgikest – kõik kulub ära, midagi ei jää. Muidugi aitavad selles nii sugulased kui sõbrad – sellisest kingitusest ei keeldu keegi.

Darja: – Meelsamini ei tegeleks hoidiste tegemisega, millegipärast olen neist juba väsinud (olen seda teinud juba aastaid ja mulle meeldis seda teha), kuid kõik läheb kallimaks, ka poes ei paista hindade tõusul lõppu. Nii et talveks valmistumine on minu omamoodi rist, mida tuleb kanda ka edaspidi. Ma ei valmista mitte ainult endale, vaid tahan aidata ka oma tütre ja poja peresid. Meil on aiandusühistus oma krunt, seega on kõik juur- ja puuviljad ning marjad omad. Tavaliselt rõõmustab saak igal aastal, kuigi loomulikult nõuab see palju tööd ja hoolt. Hoidised on erinevad: mõnda on rohkem, mõnda vähem. Kuid minu eriline armastus on letšo, nagu kõik muugi kodus tehtu: ükskõik kui palju ma seda ei valmistaks, kõik süüakse ära.

Valentina: – Mul pole aeda, kuid teen siiski talveks mõningaid hoidiseid. Üritan osta poest kui on sooduskampaania või midagi odavamat turult (käin seal enne sulgemist – kauplejad on rohkem nõus hinda langetama). Tavaliselt valmistan moosi maasikatest ja aprikoosidest – minu lemmik – ja kaks-kolm purki kurki ja tomateid nii-öelda pühadeks, aastavahetuseks ja jõuludeks. Vahel teen paar purki salatit. Ja sel aastal on õunu külluses, korjasin erinevaid sorte eikellegi aias ja olen juba teinud moosi, džemmi (talvel küpsetan pirukaid), kompotti (koos arooniaga, mis kasvab samas aias) ja kuivatasin seda ka veidi – talvel on hea teleka ees istudes näksida ja lõpuks on need vitamiinid.

Karina: – Emale ei meeldi hoidiseid teha, aga teeme neid koos minu vanaemaga. Muidugi teeb neid mu vanaema ja ma lihtsalt aitan teda – kui suureks saan, siis teen neid ise: see on nii vastutusrikas töö – kõike peab põhjalikult pesema, samad kurgid, et purkidesse hiljem botulism ei tekiks… Nii et ma ei solvu vanaema peale, et lubab mul teha ainult abitöid, näiteks salatit valmistades sibulat, porgandit koorida… Teen seda alati rõõmuga. Ja kui talvel purgi avame, olen õnnelik: ka mina valmistasin seda – noh, natuke.

Irina: – Hakkan hoidiseid tegema õhtul ja lõpetan öösel, mõnikord kell kaks või kolm öösel. Jah, ma ei maga piisavalt, kuid ma ei tunne üldse rahulolematust ega väsimust, vastupidi, tunnen rõõmu tehtust (suvi on purkidesse pandud). Teen neid siiani palju, kuigi pere on juba väiksem, aga sugulased ja sõbrad ei keeldu neist ja võtavad sellise kingituse meelsasti vastu. Talvega kulub kõik ära: mitte ainult purgist, vaid ka meie aia saadused sügavkülmas.

Nadežda: – Elan praegu üksi, nii et ma ei tee enam palju hoidiseid, vaid ainult oma lemmikuid. Tegelikult saab ka ilma nendeta hakkama, aga mul on oma juurviljaaed: kogu koristatud saaki ei söö ära, nii et tahad või mitte, pead ülejäägid ümber töötlema ja talveks varusid tegema. Viimase nelja aasta jooksul olen eelistanud köögiviljade ja marjade külmutamist. See on kiire ja mugav. Ja rohkem vitamiine säilib. Aga salateid, kurke, tomateid ma ikka hoidistan… Talvel on hea võtta. Ka kartulid on omad.

Maria: – Ma ei tee talveks hoidiseid, aga tütar teeb. Ta valmistab igal aastal ligi 200 purki, erineva suurusega – 3-liitristest pooleliitristeni, aga tal on kolm last ja talvel süüakse kõik ära. Ka mina saan purke hea ja paremaga. Ta teeb kõike oma saagist – maja lähedal on suur maatükk. Seal on korralik kelder kus neid varusid hoitakse, kaks suurt külmkappi ja sügavkülmikut on täis. Neis pole mitte ainult enda aia saadused, vaid ka metsaannid: seened, marjad, maitsetaimed, ka ravimtaimed.

Polina: – Kuigi teen palju hoidiseid, eelistan borši – see on omamoodi reserv kõikideks juhtudeks. Tulen väsinuna töölt ja ma ei taha midagi süüa teha, avan selle purgi ja lisan potti lisaks lihtsalt kartulid ja maitsev toit on valmis. Minu kodus meeldib see kõigile väga, seetõttu valmistan igal aastal palju purke. Tegelikult võib seda hoidist süüa lihtsalt salatina, panna ka lihtsalt leivaviilule. Pole vaja osta kõiki vajalikke koostisosi, kõik on oma aiast. Õnneks andsid ka sel aastal rikkaliku saagi kapsas, peet, porgand, sibul, tomat, paprika… Sellegipoolest on talvel väga mõnus avada purk lõhnavat moosi või krõbedaid kurke (selleks tuleb kindlasti panna marinaadi 2-3 tammelehte) ja hinga uuesti sisse suvelõhna.

Lidia: – On teine aeg, nüüd olen kolm aastat järjest vähem hoidiseid teinud. Varem sõid lapsed neid hea meelega, kuid lastelastel on erinevad vajadused: nad eelistavad poest ostetut. Kuigi hoidiseid siiski on – nii et ma teen kõike lastelaste ja laste jaoks, elan üksi ja ei vaja enam palju. Kuigi talvel püüan end oma lemmikhoidistega rõõmustada – teisisõnu säilitada suve purgis – see on letšo, 2-3 sorti salateid, seeneseljanka, hapukapsas, kuid mitte tünnis, vaid ämbris ja põhja panen 2-3 kihti kapsajuurika tükke, tuleb väga maitsev.

Uljana: – Ei ole tingimata vaja teha hoidiseid nendest köögiviljadest, puuviljadest, marjadest, mis meie aedades kasvavad ja valmivad. Mul pole oma aeda. Aga alati võib minna metsa, korjata marju (külmutada või moosi keeta) ja seeni (teha suurepärast seeneseljankat või marineerida ja isegi elektrikuivatis kuivatada). Kõike hoidisteks vajalikku võib osta poest või turult, kuigi loomulikult maksavad sellised hoidised palju rohkem, kuid kõik tasub ära, kui talveõhtul jood teed aromaatse maasikamoosiga või lõunasöögiks avad purgi isuäratava värvilise salatiga – ainulaadne tervendav lõõgastus.

Alisa: – Mulle meeldib süüa teha – olen gurmaan, kuid tavaliselt ma ei tee talveks hoidiseid, mul pole oma aeda. Poest või turult on selleks kõike väga kallis osta, poest osta tuleb odavam (kui võtta arvesse ja arvutada kõik kulud, ka enda töö). Kuigi kõike, mida tahad, ei saa osta. Näiteks erinevaid salateid, mida sõbranna talveks valmistab ja mindki kostitab. Ja omatehtud hoidised on maitsvamad kui poest ostetud, tervislikumad – ilma keemiata. Ja kõik on valmistatud ainult kvaliteetsest toorainest, teed ju endale. Juhtub, et sõbranna jagab saagi ülejääki – siis teen innukalt hoidiseid.  Talvel on mõnus avada purgis tükikest suve.

Ksenia: – Tegin just letšot (ja nüüd lähen poodi suhkru järele – kuni see on soodushinnaga müügil – valmistan talveks arooniasiirupit kirsilehtedega) – see on minu ja kogu pere lemmikhoidis. Seda süüakse erilise isuga jääkideta. Tavaliselt tegin letšo jaoks tomatipastat ise, aga seekord ostsin poest – tuli väga hea, nagu näitas pere degusteerimine tuli letšo jälle suurepärane. Tänavu tegin seda rohkem kui eelmistel aastatel – paprikasaak oli palju rikkalikum ja üldiselt oli tänavu kõike rikkalikult, isegi porgandeid, mis muidu olid minu aias väga väikesed. Aga nüüd piisab külmutamiseks: pesen, koorin, lõikan kuubikuteks – seda on väga mugav hiljem suppide ja muude roogade jaoks kasutada.

Kirill: – Hoidised talveks ei võimalda mitte ainult säilitada aias kasvatatud saaki, vaid on ka omamoodi sajanditetagune traditsioon. Ma arvan, et kõikvõimaliku toiduvaliku ja -külluse tulekuga poodi hakkas see trend langema, kuid nüüd seoses hindade tõusuga on see mõnevõrra elavnenud ja ilmselt kasvab veelgi, sest eksperdid hindade langust ei näe. Nii hakkas ka meie pere viimase kolme aasta jooksul rohkem hoidiseid tegema. Tänavu on õunu palju ja on aeg varuda õunamahla. Oleme pressinud erinevatest sortidest juba ligi 150 liitrit mitte ainult oma perele, vaid ka sugulastele ja sõpradele. Panin ka veini käima… Aga minu peamine hoidis, mida ma armastusega valmistan, on mädarõigas, mida valmistan erinevalt – mitte ühe retsepti järgi, vaid 5-6, lisan midagi ja katsetan pidevalt. Ja talvel sellise purgi avamine – naudingu väljendamiseks pole sõnu.

Olga: – Ma ei saa olla ilma hoidisteta. Seda on võimatu isegi ette kujutada. Mulle meeldib väga hoidiseid teha. Tänaseks on juba palju tehtud – umbes üle 50 purgi (3-liitristest pooleliitristeni), aga see pole piir – teha on veel palju. Naasen ka vanade retseptide juurde: mul on väike raamat, kuhu olen palju aastaid kirjutanud endale meelepäraseid retsepte. Neid on kogunenud palju. Mul on nüüdseks 45 aastat olnud oma juurviljaaed aiandusühistus Geoloog. Kasvatan seal kõike: kurki, tomatit, suvikõrvitsat, paprikat, baklažaani, porgandit, sibulat… Ja see kõik läheb hoidistesse. Täna valmistan maitseaineid (toorelt): tomatid, mädarõigas, küüslauk, magus ja mõru paprika (tšilli) – jahvatan kõik hakklihamasinas… Ja hoidiseid baklažaanist olen juba teinud… Igal aastal valmistan suvikõrvita kaaviari seentega, samuti lihtsalt soola- ja marineeritud seened. Naabrid on head, käivad metsas ja võtavad mind kaasa. Punastest sõstardest valmistatud kaste on imeline (sisaldab kõiki vürtsikaid ürte ja maitseaineid), kuid selle valmistamine võtab palju aega, sest need punased sõstrad tuleb hautada vett lisamata ja seejärel läbi sõela lasta, et eemaldada kõik seemned… Retseptidest mälu järgi rääkida pole mõistlik: kõike ei mäleta täpselt. Minu kodustele meeldivad väga marineeritud, hapendatud kurgid, aga mitte tünnis, vaid 3-liitristes purkides. Neid saab süüa nii puhtal kujul kui ka vinegreti, rassolniku, sibula ja taimeõliga salati koostisosana… Aga ma lõpetasin kompottide tegemise, selle asemel tarretised karusmarjadest, punastest ja mustadest sõstardest, talvel lahjendan veega ja tuleb veel maitsvam kui kompott… Ei aiasaadused ega hoidised ei lähe kunagi kaduma – viin need “Vene laulu” («Русская песня») koori kus ma laulan, kui seal pühi tähistatakse, kostitan oma sõpru ja naabreid.

Anastasia: – Maitsed muutuvad aastatega. Varem tegin palju salateid ja jagasin siis sõpradele, kuna meie pere neid tegelikult eriti ei söödud. Ja nüüd hakkan ilmselt vanaks jääma, valmistan ainult seda, mida me tegelikult ise sööme. Kuigi käsi ja hing tahavad pidevalt midagi uut proovida: retsepte on internetis palju. Näiteks umbes kolm aastat tagasi avastasin küüslaugunooled. Enne seda viskasin need alati minema, aga tuleb välja, et neist saab maitsvaid roogi valmistada, aga ka talveks hoidiseid teha, mida ma praegu ka teen. Kõige lihtsam on külmutada ja töömahukam on soolamine, marineerimine, maitsepasta tegemine ja ka korea moodi valmistamine… Retsepte on mul 11, kuigi netis pakutakse 24. Aga ma jään ikka truuks rohelistele ubadele. Neid võib keeta ja seejärel porgandi, paprika ja sibulaga purkidesse panna, võib ka jahutada ja panna sügavkülma nagu porgandid ja peedid või riivida või lõigata väikesteks tükkideks. Nagu ka kõikvõimalikud rohelised, näiteks hapuoblikas, petersell, till – loputage jooksva vee all, kuivatage, tükeldage ja asetage sügavkülma. Ja talvel lisage seda erinevatele roogadele või keetke hapuoblikasuppi… Sellest hõljuvad maitsvad suvearoomid.

Viktoria: – Tore on minna külla neile, kes teevad talveks hoidiseid. Nad mitte ainult ei kostita erinevate hõrgutistega, vaid annavad ka midagi kaasa. Ma saan aru, et hoidised talveks on pere eelarvele suureks abiks, kuid ma ei tee neid – see pole minule ja mulle ei meeldi üldse süüa teha. Tavaliselt teeb seda alati mees.

Anna: – Talveks hoidiste tegemine on omamoodi mood. Kuigi ma olen igasuguse moe vastu arvan, et kui mitte kõik, siis paljud on seda teinud ja ilmselt varem või hiljem teevad omi hoidiseid. Meie riigis, nagu meedias öeldakse, ei lähe midagi odavamaks, vaid hinnatõus jätkub. Nii mõnigi tegi ja teeb hoidiseid suurtes kogustes, teine aga pigem tagasihoidlikult: ainult väga lemmikuid. Mina isiklikult valmistan alati murakamoosi. See on kogu meie pere lemmikmaius. Nagu ka külmutatud marjad, sööme neid kogu talve. Osa marju kasvatame omal krundil, osa korjame metsas.

Svetlana: – Kui mul olid väikesed lapsed, oli mul rohkem vaba aega. Tegin palju hoidiseid. Neid oli nii palju, et me ei jõudnud neid ära süüa – jagasime neid sõpradele. Nüüd on lapsed erinevatesse kohtadesse laiali läinud. Jah, hakkasime abikaasaga vähem sööma, ka meie maitse-eelistused on muutunud, nii et kuigi me teeme hoidiseid, kuid mitte nii suurtes kogustes kui varem. Kui tuleb ette mõni uus huvitav või aastate jooksul tõestatud traditsiooniline retsept, siis selline, mis meeldis kogu meie perele, arvestades laste ja lastelastega, kes meile külla tulevad.

Inna: – Meie enda valmistatud hoidised on alati maitsvad, tervislikud ja ohutud – me teame, millest me neid valmistame. Valmistame need ju ise – keemilisi lisandeid pole. Eriti kui teeme enda kasvatatud saadustest. Saab teha mitmesuguseid puuviljadest, marjadest ja köögiviljadest hoidiseid. Peamine, et oleks fantaasia ja mitte olla laisk, kuigi loomulikult kulub ka aega, et kõike soovitut ette valmistada. Leida oma paljude Internetis pakutavate retseptide hulgast.

Jelena: – Mul on väga hea meel, et nüüd, eriti noorte seas, on hoidised talveks omamoodi moesuund. Blogijad reklaamivad erinevaid retsepte igal võimalikul viisil ja paljundavad neid ise. Ja noored püüavad neid hõrgutisi valmistada. Iga retsept jõuab sageli meie noorteni meie vanaemade ja vanavanaemade käest, aga ka internetist. Noored ise lisavad oma loomingulisust ja katsetavad pidevalt, nii et retsepti mitte ainult ei kasutata, vaid ilmub ka uus. Eriti kui saak suvilas on rikkalik. Erinevate salatite tegemine, kõigi köögiviljade segamine. Need võivad koos sobida või mitte, aga maitse on ainulaadne. Tavaliselt maitseb hämmastavalt. Seega püüan mitte laisk olla, rohkem katsetada.

Aleksei: – Minu jaoks pole hoidised ainult toiduained, aroomid ja maitsed: salvestan oma lemmikaastaaja – suve – purki. Ma ei saa sellest loobuda ja talvel tahaks selle peegeldusi näha… Vanaema kaasas mind veel koolipoisina hoidiste valmistamise protsessi, tal oli oma maja ja suur maatükk. Õppisin temalt palju – kasutan siiani tema retsepte, kuigi uusi tuleb pidevalt juurde. Teen palju hoidiseid. Mulle meeldib väga katsetada. Näiteks kurkidega. Neid valmistatakse erinevate retseptide järgi ja neil on erinevad maitseomadused – ainulaadsed maitsed. Soolatud, marineeritud, konserveeritud, terved ja viilutatud erinevate lisanditega. Tavaliselt viskavad aednikud ülekasvanud kurgid ära, kuid asjata – neid saab kasutada, isegi kui see ei osutu meistriteoseks, kuid see on üsna maitsev suupiste või lisand kartulile. Pealegi ei nõua see palju vaeva ja aega. Pakun retsepti: liitrise purgi põhja 1-2 supilusikatäit taimeõli, 1 rõngasteks lõigatud sibul, siis rõngasteks lõigatud kurgid ja peale panna veidi hakitud sibulat. Valmistage marinaad: 2 liitrit vett, 2 sl soola, 5 või 6 sl suhkrut, 2 loorberilehte, paar pipratera ja keetmise lõpus 1/3 klaasi äädikat. Vala marinaad purkidesse, peaks saama 5-6 liitrist purki, sule metallkaantega ja pane 10 minutiks steriliseerima. Keerame purgid tagurpidi ja jätame sellesse asendisse kuni nad täielikult jahtuvad… Talvel tehakse purgid lahti ja süüakse mõnuga. Kõige lemmikumate hoidiste hulgas on erinevad salatid. Aasta-aastalt teeme neid rohkem, sobivad ideaalselt vahepalaks, liha ja kartuliga (meil on oma aias kasvatatud), aga tomatid ja krõmpsuvad kurgid on konkurentsitud. Ebareaalsed lõhnad, mis meenutavad suve. Omamoodi helge ja kurb nostalgia.

Jõhvi ja Kohtla-Järve tänavatel küsitletute lugusid kuulas Antonina Vaskina