Kohtla-Järvel toimusid uue psühholoogilise krimifilmi treileri võtted tööpealkirjaga “Alaealiste asjade inspektor: vari Jõhvi kohal”. See Jõhvit, Kohtla-Järvet, Sillamäed ja Narvat hõlmav projekt äratab juba praegu kohalike elanike seas suurt huvi, keda kutsutakse massistseenides ja episoodilistes rollides aktiivselt osalema.

Filmi, kui mõned stseenid välja arvata, filmitakse tervenisti Ida-Virumaal. Režissöör ja produtsent Pavel Gavrilini sõnul sobib piirkond ainulaadsete maastike ja atmosfääriliste paikade tõttu filmimiseks ideaalselt: „Filmime imelistes, kodustes paikades. Jõhvi on loomulikult meie peamine võttekoht, aga kasutame ka Kohtla-Järvet, Sillamäed ja teisi kohti. Kokku umbes kümmet kohta ja igaühes on mitu episoodi. Seda on tõesti palju – rohkem kui kolmkümmend erinevat võttepaika.

Filmi tootmisega tegeleb Ameerika produktsioonifirma 8v8NtS. Tegijate sõnul võib projektist saada kas täispikk film või minisari. Gavrilin täpsustab: „Nüüd filmime reklaammaterjale – tiiserit või pikendatud treilerit. Pärast seda otsime lisarahastust ja loomulikult loodame, et järgmise aasta kevadel alustame täispika filmi või minisarja filmimist. Kõik sõltub eelarvest.”

Võttegrupp on Ida-Virumaal aktiivselt tegutsenud alates veebruarist. Jõhvi ja Kohtla-Järvele ehitati võttepaviljonid ning Narvas ja Sillamäel on renditud lisapindu. „Püüame maksimaalselt ära kasutada kohalikke ressursse, – rõhutab Gavrilin. — Kogu projekt kavandati algselt kohaliku projektina, kohalike spetsialistide ja näitlejate osalusega, isegi mitteprofessionaalsete. See on meie põhiidee – teha filmi meie inimestega, meie talentidega.”

Erilist tähelepanu pööratakse detailidele, et täpselt edasi anda hiliste perestroika aastate atmosfääri, milles filmi tegevus toimub. Gavrilin kirjeldab kontseptsiooni kui pseudodokumentaalsel lähenemisel põhinevat: „See on muidugi väljamõeldud lugu, kuigi näeb välja nagu dokumentaal. Tegelikult on see omamoodi koomiks, hüperpolariseeritud maailm utreeritud kujunditega. Loome oma universumit, mis eksisteeris 80ndate lõpul.

Küsimusele, kuidas meeskond töötab, vastab Gavrilin entusiastlikult: „Olen meie meeskonnaga väga rahul. Meil on rahvusvaheline meeskond: kolleegid Ukrainast, Kõrgõzstanist, Gruusiast, Suurbritanniast, Lätist ja USA-st. Ja loomulikult on siin palju meie kohalikke spetsialiste, sest miks kutsuda kedagi väljastpoolt, kui meil on oma talendid ? See on tõesti meie ühine projekt.”

Projekti oluliseks osaks saab ka filmi muusika. Gavrilin ütles, et ühe heliloojana esineb kuulus muusik Maksim Pokrovski: „Maks kirjutab osa muusikast spetsiaalselt filmi jaoks, kuid plaanime kasutada ka tema juba tuntud lugusid. Meil on ka teisi heliloojaid, näiteks Moldovast pärit muusik, mitmekordne Eurovisioonil osalenu Anton Rogoza, kellega teeme koostööd ja olen kindel, et muusika saab filmi atmosfääri oluliseks elemendiks.”

Lisaks lööb Pokrovski filmis kaasa näitlejana. „Maks ei kirjuta mitte ainult muusikat, vaid mängib ka ühes rollis, – jagab Gavrilin. – Tore, et nii andekad inimesed saavad meie projekti osaks.”

Filmi ühte võtmerolli mängib Ukraina rahvakunstnik Aleksei Gorbunov, kelle loominguline karjäär hõlmab kümneid populaarseid filme ja telesarju. Peaaegu 40 aastat tagasi mängis ta Dovženko-nimelise filmistuudio filmis “ Груз без маркировки ” (Markeerimata veos). Siis toimusid võtted Tallinnas, kuid seekord sattus näitleja võtteplatsile Ida-Virumaale ja sukeldus taas 80ndate lõpu atmosfääri.

Režissöör Pavel Gavrilin suutis Gorbunovi sõnul luua võtteplatsil ainulaadse atmosfääri, taasluues nõukogude aja vaimu. Suure filmikogemusega näitlejat hämmastas kunstnike ja dekoraatorite tähelepanu detailidele.

– Tulin võtteplatsile, sest eelmisel aastal, kui Pavel Gavrilin korraldas filmifestivali, tutvusime ja rääkisime palju kinost. Esimest korda Jõhvi tulles ütlesin Pašale: “Siin peaksite kindlasti filmi tegema!” See on lihtsalt ainulaadne asukoht, praegu midagi sellist ei leia. Kui filmida midagi nõukogude ajast, siis see on ideaalne koht. Olles 42 aastat kinos olen käinud paljudes kohtades, sealhulgas Euroopas, tihti filmin seal ja annan kontserte. Näiteks Ukrainas on selliseid kohti juba raske leida. Kiievis on endiselt nõukogude arhitektuur, kuid seal on raske filmida – midagi sattub kindlasti kaadrisse ja rikub atmosfääri. Ja siin, Jõhvis, sain tõelise šoki – see on ideaalne asukoht. Võtteplatsile jõudes olin üllatunud. Filmi tegevus toimub 80ndate lõpus – see on minu noorusaeg! Telefonid, Lenini ja Gorbatšovi portreed, kogu poliitbüroo atribuutika, komsomolimärgid, kaustad, aukirjad, raamatud riiulitel – kõik see tõi mind tagasi nendesse aastatesse. Isegi käed värisesid nostalgiast. Siin töötavad suurepärased kunstnikud. Kogu meeskond on lihtsalt suurepärane ja minu jaoks oli tõeline avastus, et pooled neist on pärit Ukrainast. Paljud neist on filmitegijad, kellega koos töötasin enne Ukraina sõda. Paša organiseeris kõik ja nüüd on meil rahvusvaheline meeskond: eestlased, ukrainlased, venelased, inglased. Peaosa mängib Ella – ta on lihtsalt tuli! Operaator on ameeriklane. Täiesti rahvusvaheline meeskond ja nendega töötamine on tõeline põnevus. Selline peakski maailm olema – ilma sõjata, konfliktideta. Kui eri riikidest ja erinevatest kultuuridest pärit inimesed töötavad koos ühe filmi loomisel ja naudivad seda. Räägime eri keeli, kuid üllataval kombel saame siiski üksteisest aru, – märkis näitleja rõhutades võtteplatsil valitsevat vastastikuse mõistmise ja koostöö õhkkonda.

Aleksei Gorbunov pole veel kõiki oma tegelaskuju üksikasju avaldanud, kuid mainib, et tema roll on seotud Nõukogude miilitsamajori kuvandiga, karmi ja kompromissitu. “Lihtsalt raevukas, julm miilits-major,” ütleb ta oma kangelase kohta ja lisab, et filmimise praeguses etapis töötasid nad filmi pilootversiooniga.

Filmi operaator-lavastaja Robert Reed Altman on tunnustatud Ameerika filmioperaator, kes on töötanud selliste filmidega nagu  “Jay ja Silent Bob Strike Back” (Jay ja Vaikiv Bob annavad vastulöögi) (2001), mille režissöör on Kevin Smith ja  “The Scorpion King” (Skorpionikuningas) (2002), mille peaosas on Dwayne Douglas Johnson (tuntud ka nimega The Rock). Robert on sel sügisel Eestis ja jagas oma muljeid tööst Ida-Virumaal.

– See on minu esimene visiit Eestisse. Ma poleks kunagi arvanud, et satun siia töö tõttu, aga Pavel kutsus mind tema jaoks filmima. Mul on huvitav olla ameeriklasena Ida-Euroopas, nii lähedal Venemaale ja näha kuidas siin on. Ameerikas ei ole meil siin toimuva kohta palju uudiseid ega lugusid ja mul on hea meel, et saan seda ise kogeda. Eesti on väga ilus maa, rahulik ja palju rohelust. Tänapäeval pole nii oluline, kus täpselt filmida – oleme valmis töötama igas kohas. Aga kuna filmi tegevus toimub Jõhvis, on siin väga tore filmida. Linnades on säilinud nõukogude hooned, mis sobivad suurepäraselt süžeesse ja loomulik valgus on praegusel aastaajal hämmastav. Eesti on tõesti ideaalne koht filmimiseks. Kui soovite filmi külmast ja pimedusest, saame selle teha siin. Kui tahate rääkida valgetest öödest, siis see koht sobib ka. Hämmastav valgusega. Siin on kõike: meri, metsad, linnad, vanad hooned ja hubased väikelinnad. See on tõesti ideaalne koht filmimiseks. Inglise keele tase on siin väga hea. Mõni räägib paremini, mõni halvemini, kuid üldiselt saavad kõik suurepäraselt hakkama. Me kõik töötame filmitööstuses ja professionaalidena räägime sama keelt – kinokeelt, – ütles Robert Reed Altman.

Tiiseri võtted toimusid Ida-Virumaal eelmisel nädalal kohalike võimude ja Viru Filmifondi toel, andes nii rahalist kui ka moraalset tuge. „Siin pole tõesti raske filmida, sest meil on täielik toetus, – märgib režissöör. – Me saame abi kohalikelt omavalitsustelt ja filmifondilt, kes mitte ainult ei andnud finantsilist toetust, vaid toetab ka kõigil tasanditel.”

Pavel Gavrilin ja tema meeskond loodavad, et tulevikus saab Jõhvist tõeline Eesti kinopealinn. Piirkonda ehitatakse juba filmilinnakut, mis suudab režissööri sõnul meelitada Ameerika ja Euroopa produtsente ja režissööre. „Usume tõesti, et Jõhvi saavutab Eesti kinopealinna staatuse“, rõhutab Gavrilin.

Tuleviku võtete kestvuse kohta selgitab Gavrilin: „Kui meil on miniseriaali jaoks piisavalt raha, kulub filmimisele terve suvi. Kui piirdume täispika filmiga, siis püüame seda kahe kuu jooksul teha. Igal juhul saab see olema pingeline töö.”

Tiiseri viimane lihv on Gavrilini sõnul publikule muljet avaldada: „Soovime, et tiiser huvitaks inimesi, et nad tahaksid näha selle jätku. See on peamine, mida me sellelt filmimise etapilt ootame.”

Deniss Ozerov

Autori foto

Reklaam