3. detsembril avati Põlevkivimuuseumi valge saalis Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse tööde näitus. Traditsiooniline, mitmetahuline ja hinge raviv iga-aastane näitus, kus on esitletud peamiselt suureformaadilised tööd.

Vernisaažile tulid lisaks kunstnikele ka eri vanuses nende loomingu fännid, esimesed külastajad.

Nagu ütles nädalalehele Panorama Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse esimees Aarne Hanni on näitusel 49 tööd 23 autorilt. „Oli vaid üks nõue, – rõhutab Aarne Hanni, – et näitusele laekunud tööd oleksid maalitud sel aastal ja neid pole varem kusagil eksponeeritud… Meie ühendus loodi 2006. aastal, selle koosseis täieneb järk-järgult –  tulevad uued inimesed, kuid kahjuks on ka neid, kes on juba teise ilma läinud. Ja on ka neid, kes mingil põhjusel vahetasid elukohta, kuid säilitavad siiski ühendusega sideme. Näiteks Viktor Nalivaiko elab ja töötab juba mitu aastat Tartus, kuid osaleb ka sellel näitusel – väljas on mitu tema tööd. Täna on meie ühingus 31 inimest. Erinevas vanuses kunstnikud. Auväärseim on Valve Tiirik, ta on 91-aastane. Ta maalib ilusaid töid, mida ka sellel näitusel näha saab… Ühenduse tähendus on mitmetahuline. See on suur ühendav jõud, tugi, stiimul, motivatsioon, projektides osalemine… Ja ühendus on väga vajalik. Usun, et sellel on tulevikku.

– Eksponeeritud tööde teostamise tehnikad on tavalised, – selgitab Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse juhatuse liige Aivar Rihkrand. – On akadeemilist klassikalist realistlikku kunsti, on abstraktset, poolabstraktset, on sürrealismi. Näiteks Viktor Novikov üllatab alati oma uuendusmeelsusega… Siin on esitletud ka plenääridel tehtud töid. Sel aastal oli meil kaks plenääri. Kuremäel maaliti koos Narva kunstnikega ja Purtse jõe suudmes Liimalas koos Kiviõli kunstnikega. Töötasime väga hästi, viljakalt… Meie ühendus areneb vaatamata kõigele pidevalt, sealhulgas poliitilised ja majanduslikud konfliktid. Ja see on väga oluline, sest Kohtla-Järve Kunstnike Ühendus on vajalik osa linna kultuurist, osa piirkonna – Ida-Virumaa, sealhulgas Eesti kultuurist. Sest kui meil pole kultuuri, siis ma arvan, et meil pole midagi. Kujutav kunst on üldiselt spetsiifiline: lisaks kujutamiskunsti valdamisele edastame ilu, loodust ja inimest ning tõstatame sotsiaalseid küsimusi. Jätame aja mällu kõik, mis täna meie ümber on. Sama asi, mida tegid kunstnikud 100 aastat tagasi ja ma loodan, et see jätkub. Samuti kasvatame kunstikoolides noori kunstnikke, noort põlvkonda loojaid. Nii et meie ühendusel on tulevikku, sel peab olema tulevik. Tahaks, et linn toetaks meid aktiivsemalt ja laiaulatuslikumalt nagu varem 5-10 aastat tagasi. Kahjuks on viimasel ajal igal aastal rahastamine vähenenud kuni selleni, et meie rahastamine on üldse lõpetatud. Isegi stuudiopinnad, mille linn andis meile varem tasuta, kuid nüüd tuleb selle eest tasuda renti. Ühesõnaga, oleme üle minemas omafinantseeringule (ja kui kunstnik oma töid ei müü, muutub olukord absurdseks) ajal, mil linn peaks kultuurist rohkem hoolima.

– Praegune kollektiivnäitus on minu jaoks eriline, – ütleb Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse liige Olga Žarkova,  – täiendab minu iga-aastast isikunäituste sarja, mis on seotud minu kahe aastapäevaga: minu elu 50.  ja Kohtla-Järve Kunstide Kooli õpetajatöö 25. aastapäev… Mul on siin kolm tööd, kõik valminud sel aastal. Kaks natüürmorti: üks kõrvitsatega (mida ma ise oma aias kasvatasin) ja teine samovariga (üldiselt armastan ma väga samovare – omamoodi soojuse ja mugavuse sümbol, nagu möödunud aegade vaim). Ja lilled – lootosed. Nägin neid kauneid õitsvaid lootosid esimest korda elus botaanikaaias ja need võlusid mind nii väga, et otsustasin kohe need joonistada.

– Siin on erinevas tehnikas tööd: akvarell, õlimaal, dekoratiivkompositsioonid, – ütleb Kohtla-Järve Kunstnike Ühenduse liige Juri Horev. – Nagu ka erinevad žanrid – maastikud, portreed, natüürmordid, žanristseenid… Korraldame regulaarselt siin Valges saalis oma näitusi. See saal, nagu ma olen korduvalt öelnud ja ütlen ka edaspidi, on parim näitusesaal kogu Eestis – teist sellist pole kusagil. Ja nende seinte vahel näevad teosed tõesti välja nagu muuseumis, näevad väärikad – nende esitlus on korralik, mille üle on mul väga hea meel. Ja ma eksponeerin töid siin alati meelsasti, sealhulgas oma isikunäitustel. Sellel näitusel on ainult üks minu töö, “Suvehommik”: naine ärkab unest helges tujus, esiplaanil on vallatu kass, tekikotil on roosad lilled – see kõik räägib meie elurõõmust, lootusest homsele – helgele tulevikule… Kui me räägime meie ühendusest, siis see on väga vajalik. Arvan, et see on vajalik vähemalt ühel lihtsal põhjusel – linnast maalitakse palju pilte, ülistatakse seda, juba ainuüksi selle pärast oli see loomist ja omamist väärt. Põhimõtteliselt on meie ühendus selleks loodud. See on oluline ka seetõttu, et kui terve rühm kunstnikke eksponeerib kollektiivsel näitustel, siis tekib moment: võrdled end teiste tegemistega – see on professionaalseks kasvuks vajalik. Kunstnik kasvab loominguliselt kui ta näeb, kuidas teised töötavad: ta võtab midagi parimat, loobub sellest, mida ta peab ebavajalikuks, misjärel algab tema sees mingisugune analüüs ja ilmuvad uued maalid. Selgub, et me kõik oleme mingil määral üksteisest sõltuvad. Ja selles köögis, kus me valmime: vaatame, võtame midagi, ei võta midagi – lõputu loominguline protsess. Aga võtad midagi, mida pole varem näinud – silmad avanevad maalidel mingite uute, eraldiseisvate nüansside-aspektide suhtes, see on salvestatud kusagil sinu peas ja siis see töötab loovalt kusagil alateadvuses – leiab peegeldust sinu enda maalidel. Aga see on just see loominguline pada, kus on tunda kõik nüansid, mida sõnadega edasi anda ei saa. Maalid elavad oma elu ja meie elame oma maalide keskel. Kõik see meeldib mulle meie ühenduse juures. Annaks jumal, et see oma elu jätkaks. Muide, meile on tulnud uued nimed, sealhulgas minu neli õpilast, kes lõpetasid minu stuudio-kooli. Nad on kasvanud ja jõudnud heale tasemele – oma töid esitlevad nad sellel näitusel. Nad on meie ühenduse liikmed. Olen uhke ja õnnelik nende üle, et nad selles kaunis näitusesaalis töid esitlevad.

– Mul on väga hea meel, et meie linnas on nii palju kunstnikke, häid kunstnikke, – arvab vernisaažile tulnud Ksenia. – Igaühel on oma käekiri, oma stiil, tehnika, eneseväljendus – omamoodi särav loominguline mosaiik. Aga minu lemmikkunstnik on Eduard Kont. Ja seekord mu hing naeratas, kui nägin tema uusi töid – imelisi žanrimaale teemal “õlu ja saun”. Välimuselt on nad nii julged ja rõõmsameelsed, kuid väga sügava tähendusega. Ja see pole juhus, sest Eduard Kont pole mitte ainult suurepärane kunstnik, vaid ka lastemuinasjuttude autor – särava hingega mees. Ostan tema suurepäraste illustratsioonidega raamatuid oma lastelastele, kuigi ma ise loen neid hea meelega. Hämmastavad jutud. Ja maalidelt ei saa silmi pöörata, neist õhkub valgust, positiivsust – eluarmastust.

– Üllatav on see, et linnavõimu esindajaid vernisaažil ei ole, kuid varem tulid õnnitluste, soovide ja lillekimpudega kohale mitte ainult ametnikud, vaid isegi Kohtla-Järve linnapea. Kunstnikest on sellest omamoodi kahju – nad annavad väga suure panuse linna kultuuri ja parandavad linna mainet. Nad esindavad suurepäraselt Kohtla-Järve kultuuri vabariiklikul ja rahvusvahelisel tasandil… Ja näitus ja see näitus on sama suurejooneline kui eelmised. Püüan mitte ühtegi näitust vahele jätta, kui avamispäevale ei pääse, tulen mõnel teisel päeval. Ja seekord on kõik tööd tugevad ja andekad. Nad annavad imelist energiat. See on õnn, et meil on sellised artistid, selline ühendus, – jagab oma muljeid Anastassia.

Täna läheb Kohtla-Järve Kunstnike Ühendusel – tõeliselt integreeritud eri rahvustest loojate, kaunite kunstide esindajate (igaüks oma loomingulise hingega) liit – kaheksateistkümnes tegutsemisaasta. Ja kui läbitud teele tagasi vaadata, siis see oli väärikas. Ja loominguliselt huvitav, mitmetahuline. Viljakas. Lisaks iga-aastastele kollektiivnäitustele (nagu ka paljudele kunstnike tööde isikunäitustele) kodulinnas, toimusid vabariigi tasandi ja rahvusvahelised näitused – näiteks Venemaal Veliki Novgorodis, Rootsis Staffanstorpis… Kohtla-Järve kunstnike tööd osalesid Moskvas näitusel, mille viis läbi Vene Kunstnike Ühendus Eestis, Venemaa suursaatkonna Eestis ja Moskva linna Kultuuriameti toel. Valges saalis oli ka omamoodi ainulaadne tööde näitus “Puškini mäed Kohtla-Järve kunstnike pilgu läbi”, mis on maalitud plenääril Puškini mägedes. Mis puudutab plenääre – möödunud aastate silmatorkavamaid sündmusi –, siis neid oli palju. Sealhulgas plenääre välismaal. Juba aastaid on toimunud meisterlikkuse täiendamise kursused ja Ilja Repini Peterburi Kunstiakadeemia õppejõu Jevgeni Kurkovi meistriklassid…

Kunstnikud aitasid kaasa isegi omamoodi ajaloolisele verstapostile linna elus – koostöölepingu sõlmimisele Kohtla-Järve linna ja Ilja Repini Peterburi Kunstiakadeemia vahel, aga ka koostöölepingu sõlmimisele  A.S. Puškini nimelise Riikliku Muuseum-looduskaitsealaga Mihhailovskojes.

…Näitust saab näha, ammutada helgust, nautida kunsti kuni 13. jaanuarini.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam