Kohtla-Järve Kunstide Kooli kunstigaleriis on avatud iga-aastane traditsiooniline maagilistele talvepühadele – jõulud ja aastavahetus – pühendatud laste tööde näitus.

– Näitusel ei ole mitte ainult jõulu- ja aastavahetuse tööd, vaid ka teised, näiteks teemal “Sügis” – õpilaste parimad käesoleva õppeaasta algusest valminud tööd, – täpsustab Kohtla-Järve Kunstide Kooli kunstiosakonna õppealajuhataja Aarne Hanni. – Kokku on siin 130 tööd. Head tööd. Näitus näeb välja soliidne, mille üle on väga hea meel. Siin on ka minu õpilaste töid. Täna õpib meie kunstiosakonnas 93 õpilast, arvestades ringe (6-8-aastased lapsed), ettevalmistuskursust (8-9-aastased) ja kõiki viit kursust… Huvitav on, et need lapsed, kes õpivad hästi põhikoolis, tulevad hästi toime ka õppetööga meie koolis. Need lapsed on väga töökad ja sihikindlad: kahes koolis korraga õppimine on raske… 2024. aasta on meie kooli jaoks eriline, juubeliaasta: kunstiosakond saab 30-aastaseks. Tahaks, et meie koolis, meie osakonnas oleks homne veelgi helgem kui täna. Et ka aastakümnete pärast tuleksid lapsed siia kunsti õppima. Selline kool on inimese arenguks väga vajalik: tänased lapsed on homsed täiskasvanud.

– Minu teada olete selle kunstiosakonna esimene ja seni ainuke juhataja ning ühtlasi ka õpetaja. Kui võrrelda teie esimesi õpilasi nii-öelda 30 aastat tagasi ja praegusi õpilasi, siis kas nad erinevad üksteisest?

– Loomingulised, andekad lapsed on alati loovad, andekad. Aga tolle aja õpilased pidid rohkem ise mõtlema, fantaseerima, aktiivsemad olema, sest siis polnud veel mobiiltelefoni, internetti, arvutit… Nüüd on õpilased juba keskkoolis väga hõivatud ja siis veel õppimine huvikoolis vastavalt huvidele ja lisaks on paljudel veel õpe mõnes huviringis. Tänapäeva lastel on palju soove: tahavad igale poole jõuda.

– Lastele meeldib väga jõulu- ja uusaasta teema – see on ruum nende nägemusele, soovidele ja ootustele – piiramatu looming: elujaatav teema, – ütleb õpetaja Olga Žarkova. – Hetkel on mul 25 õpilast ja nende igaühe (ja mõnel rohkem kui üks) tööd on näitusel eksponeeritud. Kõik kooliaasta viimased kuud on olnud väga tegusad – lapsed täitsid palju ülesandeid. Nad ei õpi ainult joonistama, vaid osalevad ka erinevatel konkurssidel, näiteks valmistatakse nüüd töid vabariiklikuks konkursiks “Emotsioonid”. Need tööd tuleb saata Tallinna kohe pärast pühi, nagu ka teised tööd teistele konkurssidele, sh rahvusvahelistele. Usun, et õpilaste osalemine konkurssidel on väga oluline: neid hindab mitte ainult meie, vaid ka vabariiklik või rahvusvaheline žürii. Tihti saavad meie õpilastest võitjad ja auhinnasaajad – see tunnustus (mitte ainult siin, vaid ka vabariigis, aga ka lähemal ja kaugemal välismaal) annab neile omapärased tiivad, stiimuli-laengu, positiivset energiat edasi õppida, luua, paraneda, ületades kõik raskused.

– Mida annavad õpetajatele õpilaste võidud erinevatel konkurssidel?

– Ilmselt tõdemuse, et oleme ikka õigel teel, et käime ajaga kaasas. Ja loovust tuleb laiendada, et see liiguks edasi ja et lapsed seda tunneksid, teaksid: nad ei esine ainult oma kunstikooli kunstiosakonnas, aga nende töid ilmub nii Euroopas kui Aasias – paljudes maailma riikides. Ja me osaleme tegelikult paljudel konkurssidel, sealhulgas minu õpilased, selle 25 aasta jooksul, mil olen siin töötanud. Ja konkursside võidud on alati rõõmsad ja meeldivad. Mitte ainult lastele ja nende vanematele, vaid ka meile õpetajatele. Tahan väga loota, et noored kunstnikud õpivad meie koolis veel pikki aastaid – meie kunstigaleriis eksponeerib oma töid üha rohkem uusi põlvkondi, kuni jätkub osalemine erinevatel konkurssidel ja meie kunstiosakond tähistab oma 100. juubelit tagades Kohtla-Järve linnas huvihariduse kättesaadavuse ning see on laste arengu ja kasvatamise seisukohalt väga oluline.

– See jõulu-uusaasta näitus on meie jaoks traditsiooniline, eksponeeritakse igal aastal samal ajal, – selgitab õpetaja (töötab siin 15. aastat) Viktoria Krivoglazova. – Kõigile meie õpilastele vanuses 6 kuni 17 aastat, ringide liikmetest tulevaste lõpetajateni, on see alati oodatud ja põnev teema: nad saavad täiel jõul kujutada oma pühade fantaasiaid-ootusi, arutledes, kuidas nad neid pühi näevad, millist muinasjuttu nad näevad ja ootavad, mida nad tahaksid… Lastele, eriti väikestele, neile, kes õpivad minu ringis ja esimesel kahel aastal on see teema väga lähedane, nad armastavad mitte ainult joonistada, vaid ka sellest rääkida. Igaüks neist ootab jõule ja aastavahetust. Nad seostavad neid pühi mitmetahulise rõõmuga – ehitud jõulupuu, selle all olevad kingitused, arvukalt head-paremat pidulaual, soe perekondlik pidu… Ja oma töödes räägivad ja unistavad nad sellest: kaunis talvine hubane maailm – jõulude müsteerium ja uue aasta võlu. Lapsed usuvad muinasjuttu, tahavad sellesse uskuda – nii sünnivad toredad jõulu- ja uusaastateemalised teosed. Meie kooli, kunstiosakonda, iseloomustab noorte kunstnike põlvkondade järjepidevus – sageli juhtub, et sama pere lapsed õpivad erinevatel kursustel korraga, näiteks esimesel kursusel Ksenia Gromova ja kolmandal tema õde Aljona Gromova, kuigi mõnikord õpivad samal kursusel kaksikud ning nüüd viiendal kursusel nõod Elizaveta Vassiljeva ja Olga Vassiljeva. Vahel juhtub, et vanim laps lahkub pärast õpinguid ja pärast teda tulevad õppima nooremad – vend või õde. Ja eelmisel õppeaastal lõpetas viienda kursuse Arina Avakjan ning sel õppeaastal tuli esimesele kursusele tema vend Arthur Avakjan ja nõbu Bella Avakjan. Kahtlemata vajavad lapsed sellist kohta nagu kunstikool, sealgulhas kunstiosakond. Nad tulevad siia oma nägemusega maailmast, oma maailmavaatega, kohtuvad ja suhtlevad siin samade loovate lastega – neil on ühised teemad, ühised huvid. Pole asjata, et paljud neist ütlevad, et see on nende jaoks justkui teine kodu, kus nad tunnevad end hästi, kus ootavad neid sõbrad ja õpetajad-mentorid. See on rahulik ja mugav keskkond, kus laps saab tegeleda loovusega nende inimeste seltsis, kes mõistavad ja tajuvad teda ja tema loovust. Muidugi saab ka kodus joonistada – olla üksi iseenda ja oma loovusega, kuid siis on soov luua ning oma tundeid ja loomingut maailmaga jagada vähem avaldunud, nii et mitte juhuslikult ei armasta lapsed näitusi meie kunstigaleriis ja mitte ainult siis, kui saadame nende töid erinevatele riiklikele ja rahvusvahelistele näitustele ja konkurssidele. Siin nad võrdlevad oma töid klassikaaslaste aga ka teiste kursuste õpilaste omadega. Nad toituvad sellest loominguliselt. Ja mitte ainult, vaid arutletakse ja analüüsitakse ka, mis ja kuidas kellelgi õnnestus, mis hästi õnnestus – ja siit ammutatakse kunstikogemust ja inspiratsiooni. Omamoodi meistriklass. Oleme aastaid pidevalt osalenud rahvusvahelistel näitustel ja konkurssidel. Õnneks on meil erinevates riikides üha rohkem uusi koostööpartnereid, kes kutsuvad meid koostööle, osalema laste konkurssidel. Arvan, et noorte kunstnike jaoks on väga oluline näidata oma loomingut mitte ainult oma koolis, vaid ka kogu maailmale. See on igakülgselt kasulik ja oluline ka seetõttu, et meie linna, meie riigi kohta saadakse teada isegi meie planeedi kaugemates nurkades, näiteks Bangladeshis, kuhu valmistume esimest korda oma töid saatma, kuid teisele konkursile Kasahstanis mitte esimest korda. Seega on meie teine missioon mitte ainult loovate laste arendamine, vaid ka meie linna, riigi vääriline esindamine maailmas sellisest positiivsest küljest nagu laste loovus. Ja tõsta nende mainet ja kuulsust. Muidugi, kui minu õpilaste tööd võidavad ja auhinnatakse on see rõõm ja uhkus minu õpilaste üle, seda enam, et rahvusvahelistel konkurssidel osaleb tavaliselt mitu tuhat tööd. Ja lapsed ootavad konkursside tulemusi alati suure kannatamatusega. Aga kui võite või auhindu pole, siis ütlen lastele: täna ei õnnestunud, see tähendab, et midagi jäi tegemata, aga homme õnnestub. Aga kuna osaleme aktiivselt erinevatel konkurssidel – piirkondlikel, vabariiklikel, rahvusvahelistel, siis õppeaasta lõpuks, nagu praktika näitab, pole ühtegi õpilast, kes poleks vähemalt korra mõnele kohale jõudnud – esimene, teine, kolmas ning pole auhinda saanud. Nii et põhimõtteliselt on lapsed ise otsustanud, et kui seekord ei õnnestu, siis järgmine kord, aga peame rohkem pingutama.

– Kui paljud jätavad õpingud pooleli?

– Muidugi on keeruline õppida kahes koolis korraga, kuid nagu öeldakse, tee läbib mineja. Väga harva juhtub, et lapsed kooli pooleli jätavad. Kui see juhtub, on see peamiselt tingitud pere kolimisest teise linna või isegi riiki. Kuigi põhjuseid on teisigi: sel aastal lahkus esimeselt kursuselt kuhu tuli eriti palju õpilasi – 30 – kaks esmakursuslast, neile osutus keeruliseks õppeprogrammide üheaegne läbimine kahes koolis – üldhariduskoolis ja huvikoolis. Huvikool pole ju õppimine huviringis, vaid palju vastutusrikast tööd vastavalt riiklikule õppekavale ja siin tuleb õppida kindlas tempos, täita teatud ülesandeid. Samuti hinnatakse tööd – jooksvate arvestuste tulemuste põhjal määratakse trimestri hinded. Ehk siis tõsine õpe: tuleb investeerida ennast, oma tööd… Samas need lapsed, kes õpivad huvikoolis ja spordikoolis, õpivad uuringute järgi paremini üldhariduskoolis – nende hulgas on palju rohkem suurepäraseid õpilasi ja häid inimesi. Aga lapsel endal peab motivatsioon olema. Nagu näitab praktika, et just need lapsed, kes ise loovusega tegeleda ei soovinud, vaid nende eest tegid sellise valiku ennekõike nende vanemad, langevad välja ja juhtubki, et kohe alguses lahkub mitu inimest. Tegelikult pole meil juhuslikke lapsi, tavaliselt tulevad meie juurde need, kes armastavad joonistada – loomingulised lapsed. Meie lõpetajatest saavad mitte ainult professionaalsed kunstnikud, vaid nad valivad ka teisi loomingulisi elukutseid – disainer, arhitekt… Hoiame sidet paljude oma lõpetajatega, kuigi ka need meie endised õpilased, kes valivad mõne muu elukutse, vaatavad ikka maailma teise pilguga: nad näevad-tajuvad seda laiemalt, sügavamalt, helgemalt – jäävad kunstnik-looja hingega elu lõpuni. Ma tahan tõesti uskuda, et meie koolil, meie kunstiosakonnal, mille põhiülesanne on teha inimestest isiksusi, on tulevikku ja toimib järgmise noorema põlvkonna, meie linna hüvanguks.

– Ma olen siin kõrvaline inimene, – naeratab Inna. – Tulin näitust vaatama. Ja see võlus mind: need on laste tööd, kuid sellise täiskasvanutele mõeldud sisuga, ehkki pidulike teemadega, ei saa neid vaadates jätta mõtlemata. Näitusel ei kajastu mitte ainult tõelised jõulu- ja uusaastapidustuse pildid, vaid ka fantaasiad, soovid ja ideed selle kohta, millised need pidustused olema peaksid – see soe, muinasjutuliselt maagiline perekondlik õhkkond. Kuid eriti meeldiv oli see, et nii väikesed lapsed teadsid ja lugesid piibli temaatikat, mis on seotud Jeesuse sünniga, tema maapeale tulekuga, aga ka tõsiasjaga, et Jumala Poeg sündis karjalaudas. Selgub, et lapsed mitte ainult ei joonista ja ei anna edasi oma nägemust, vaid õpivad ka ajalugu.

– Sellel näitusel on mitu minu tööd, – ütleb 9-aastane Bella Avakjan. – Ühest küljest oli keeruline neid näituseks ette valmistada, aga teisest küljest polnud see sugugi raske, aga püüdsin neid paremini joonistada. Õpin siin esimesel kursusel. Mulle meeldib väga joonistada, sellepärast tulin siia. Ma tõesti tahan õppida ilusti joonistama, nagu mu nõbu. Ta õppis ka siin, lõpetas selle kooli eelmisel õppeaastal ja nüüd õpib minuga mu sugulane. Ma ei joonista ainult seda, mida õpetaja ette annab, vaid mõtlen ka ise midagi välja, joonistan kodus palju, aga siis kui on aega. Peab ka koduseid ülesandeid tegema ja kordama: käin üldhariduskoolis kolmandas klassis. Kahes koolis üheaegselt õppida on raske, aga ma õpin. Tahan jõuda lõpuni – läbida viieaastane kursus ja saada meie kooli kunstiosakonna lõpetamise tunnistus, nagu seda tegi mu nõbu. Kelleks ma saada tahan – mul pole täna sellist unistust, see tuleb ilmselt siis, kui ma suureks saan.

– Imelised tööd. Näitusel on ka minu lapselapse joonistused. Ta õpib siin suure rõõmuga. On ikka hea, et meil Kohtla-Järvel on kaks kunstikooli – kahes linnaosas, muidu jääks nii palju andekaid lapsi maha nii hariduses kui ka isiklikus arengus (oleks lihtsalt kodus või hulguks tänaval), sest kõik soovijad ei pääseks ühte kooli õppima ning probleemne oleks kooli jõuda ühest linnaosast teise, mis asuvad üksteisest kaugemal kui 15 kilomeetrit. Väikestel (kuue-, seitsme-, kaheksa-aastaste) lastel pole bussiga sõitmine pimedas kaugeltki lihtne ja isegi ohtlik ning nende vanemad ei saa neid autoga viia, nad on kooli alguse ajal (kell 14:30) endiselt tööl, – see on Ljudmilla arvamus.

– See on huvitav, – juhib tähelepanu Nadežda, – kuidas lapsed neile pakutud teemat – jõulud ja uusaasta – esitasid: mõne jaoks on need piibellikud motiivid, teiste jaoks – puhtalt maised: kuid mitte ainult kaunistatud puu, jõuluvana, kingitused, vaid muinasjutu pidulik õhkkond, maagia – peresoojus, rõõm, õnn. Lapsed joonistasid ja kajastasid mitte ainult seda, mis tänapäeval reaalsuses eksisteerib, vaid ka seda, mida pole olemas, mida nad sooviksid – oma fantaasiaid ja soove. Kuigi seda lapsepõlve puudutust pole selgelt näha, siis tekkivad tunded millegipärast lausa pitsitavad südant. Sellegipoolest on see näitus imeline, särav ja kerge. Täis rõõmu ja lootust.

…Vernisaaž algas kõrgel noodil – süntesaatoril mängis Kohtla-Järve Kunstide Kooli klahvpillide osakonna juhataja ja õpetaja Inna Badina. Seekordne näitus oli eriti hästi kujundatud: tööd klaasi all raamides. Tähelepanu ja lugupidamist osutati kõikidele kunstiosakonna õpetajatele, kelle õpilased näitusele töid esitasid. Lilled kingiti neile: Viktoria Krivoglazova, Olga Žarkova, Olga Gorbunov, Galina Gorelova, Jevgeni Kolpakov, Aarne Hanni. Tegelikult on laste tööde näitus alati omamoodi avastus: näed maailma läbi laste silmade, lapse hinge peegeldusi ja ideid. Ka tänavu on eksponeeritud töödes näha jõulude müsteeriumi, aastavahetuse muinasjutumaagiat: soove, imede ootust.

Antonina Vaskina

Autori foto

Reklaam