24.septembril võimule tulnud koalitsioon ena­mushäältega valis abivallavanema ametikohale Evelin Danilov – meie tänase vetsluskaaslase.

– Kas te olete juba kohanenud oma uues kabinetis või pole veel jõudnud?

– (Naeratab.) Arvan, et olen.

– Teie eelkäija Maris Toomel, kes oli nende seinte vahel vähem kui kolm kuud, vahetas välja vana mööbli uue vastu, lõi ka teie jaoks paremad tingimused?

– Võis ju töötada ka vana mööbli­ga, mis ei olnudki nii vana. Arvan, et ta polnudki nii paha. Minul, kes ma töötasin Jõhvi Keskraamatukogus direktori kohusetäitjana, tuli siin käia mitte ükskord, sealhulgas ka istuda siin nõupidamistel… Ja pole üldsegi nii tähtis, kas on vana või uus mööbel, asju ajavad ju inime­sed, aga mitte mööbel.

– Millised on teie praegused kohustused?

– (Naeratab.) Kohustused on mit­mekülgsed. Viis suunda: sotsiaal-, noorsootöö-, haridus-, kultuur- ja sport. Nende toimimine ja arenda­mine.

– Ühesõnaga haarata haara­matut.

– Ma ju ei tööta üksinda, meil on olemas meeskond, hea meeskond. Ja võimalik, et see polegi nii paha, et töömaht on nii suur, sest siis pole aega lõõgastumiseks. Oli vajalik haarata kogu töömaht kokkusuru­tud ajaga. Jah, ma ei varja, oli väga keeruline ära mahtuda ööpäevase tööaja sisse (naeratab), nagu ka praegugi, mitte alati ei õnnestu.

– Teie arvates, missugune nen­dest suundadest on kõige keeru­lisem?

– Sport.

– Kuidagi ootamatu, tavaliselt loetakse sporti kergemaks suu­naks juhtimises?

– Võib-oola sellepärast, et varem olin spordist kaugel – kunagi ei te­gelennud sellega tõsiselt. See oli lihtsalt sport iseenda jaoks, enda tervise jaoks. Sellepärast praegu tuli endale selgeks teha spordi­ga seotud probleemide sisemus sügavuti. See on see valdkonad, milles tunnen vajadust enese­täiendamiseks. Kuigi arvan, et spordi areng meie omavalitsuses läheb pärias hästi. Esmakordselt on loodud volikogu juurde ka eraldi seisev spordikomisjon, mis teeb rõõmu ning sport on üks prioriteetsetest suundadest Jõhvi arendamisel. See on ju meie laste ja täiskasvanute tervis.Meil tege­levad spordiga isegi pensionärid. Nendele viikase läbi tasuta tunde – kehaline kasvatus, trenažöörid, ujumine. Nende soovil on väljaehi­tatud vabaõhuplatsid trenažööri­dega, täiendavalt olemasolevatele, mis on mõeldud ka Jõhvi noorte­le. Tänu praegusele koalitsioonile (Keskerakonna ja valimisliidule „ Meie kodu“, sai ehitatud sisuliselt uus staadion Vene Põhikooli sise­hoovi. Käimas on uue, sisuliselt esimese Ida-Virumaal kergejõus­tiku staadioni ehitus Spordikes­kuse juurde. Renoveeritud on ka basseinid… Paregu algasid ette­valmistustööd kaetud spordihalli projekti tegemiseks, mis peaks olema ehitatud järgmisel aastal. Meie omavalituse territooriumil viikase läbi palju spordiüritusi, aga nüüd seoses korona viiruse levi­kuga on paljud üritused keelu all. Meil on ka palju laiemale ringile tuntud spordiklubisid. Sellega aga ei tahaks piirduda, soov on selline, et spordiga tegelejate arv oleks veelgi suurem, alustades lastest ja lõpetades vanema generatsiooni­ga, nii professionaalse kui tervises­pordiga. Nagu ma juba ütlesin, et sport on eelkõige inimeste tervis, positiiv, elurõõm ja muidugi väga kasulik tegevus.

– Kuid siiski – kõige keerulisem on vist sotsiaaltöö: jõuda iga val­la elanikuni, et mitte ükski neist ei oleks äraunustatud?

– Tegelikult ongi nii – sotsiaaltöö on üks kõige olulisemaid valdkondi omavalitsuses, sest kogu tegevus ongi lõpptulemusena suunatud inimeste heaolu parandamisele ja seda sõltumata sellest on need suured või väikesed projektid. Pisi­asju omavalitsustöös ei tohiks olla, olgu see kasvõi mingi tänavapingi paigaldus, mis ei ole muidugi mingi pargi rekonstrueerimine või Narva maantee ehitus, aga ka tänavapin­gi paigaldusega me parendame meie vanurite elukvaliteeti meie vallas. Süvenedes veelgi Jõhvi valla sotsiaaltöösse veendun üha roh­kem, et Jõhvi vallas on hästi toimiv sotsiaaltöö. Meil ei ole unustatud inimesi või arvele võtmata üksikuid abivajajaid inimesi. Kahjuks meie rahalised võimalused nagu meie riigi omadki ei võimalda piisavalt toetada neid, kellele oleks sellist abi suuremas mahus vajalik osutada. See on ka üks probleemidest. Sest sotsiaaltöö vektor on palju laiem kui ainult vanemad abi vajavad inimesed. Siin ei saagi olla priori­teete- kõik vajavad toetust, ka valla allasutused nagu koolid, lasteaiad, Jõhvi Eakate Päevakeskus , Jõh­vi Hooldekeskus, samuti ka Jõhvi Noortekeskus. Sotsiaaltöös on nad kõik omavahel ikkagi seotud.

– Te olete juba ka varem kok­kupuutunud sotsiaalprobleemi­dega: Mis projekt see oli, mille algatajaks olite just teie ise?

– See Projekt töötab ka praegu, juba 7 aastat. Sotsiaalmeedias ja “facebook”-is. Seal on grupp – “Elu­muutvad abistajad”. See on minu grupp – mina olen selle looja. Ja tänaseks on seal 900 inimest üle Eesti. Meie eesmärgiks on aidata neid, kes sattusid elu-olude tõttu keerulisse olukorda ja vajavad abi. Näiteks igal sügisel ostame kooli­tarbeid nendele lastele, kelle lap­sevanemad pöörduvad meie poo­le. Tavaliselt on need kas üksikud vanemad või vähekindlustatud perekonnad. Nagu ka igal Jõulu­ajal teeme Jõulukingitusi umbes 200 lapsele. Esmajärjekorras nen­dele lastele, keda kasvatavad üksikud emad, vanaemad või on paljulapselistest vähekindlustatud perekondadest, kus vanemad on jäänud ilma tööta. Kusjuures me ei tee ükskõik milliseid kingitusi vaid just selliseid , mida ootavad lapsed Jõuludeks. Sellekohast infot aga saame jällegi läbi “facebooki” või elektronposti kaudu nendelt laste­vanematelt või laste eest hoolitse­vatelt inimestelt. Aastaringselt, 7 aasta jooksul toetame abivajajaid, korjame raha ja võtame ühendust nendega, kes soovivad osaleda toetamises ning ka nendega, kes toetust vajavad. Sellepärast võivad toetajad ise, ilma vahendajateta, sellist toetust anda konkreetsetele abivajajatele. Kusjuures toetaja ja see, keda toetatakse ei tunne tei­ne-teist ning on konfidentsiaalsed. Lihtsalt paljud toetuse saajad, nii lapsevanemad kui ka lapsed, hä­benevad seda, et on sunnitud toe­tust vastu võtma ning tunnevad ennast ebamugavalt. Umbes paar aastat tagsi sai loodud MTÜ. Me ei reklaami ennast ega esine telesaa­detes. Me lihtsalt abistame abiva­jajaid. Meil on ainult kaks osapoolt -need, kes tahavad teisi aidata ja need, kes vajavad sellist abi.

– See on ju väga suur töö. Mil­leks teile see?

– Aidata teisi- see elab minus juba lapsepõlvest. Võimalik, et nii on kas­vatanud mind minu vanemad.

– Haridus – selles valdkonnas on vast kõige aktuaalsem prob­leem uue Jõhvi eesti Põhikooli ehitus?

– Teatud mõttes jah, et jõuda kool valmis õigeks ajaks. Praegu käivad hoone lammutustööd. Kuid õppe­asutus töötab asendusruumides. Töötab ka Jõhvi Vene Põhikool, mil­le õppeprotsesse pidurdab korona levik Ida-Virumaal. See on tinginud osades klassides distantsõppe sis­seviimist, mis ei meeldi ei õpilastele, ei õpetajatele, ega ka lapsevanema­tele. Loodame, et tulevikus selliseid vajadusi enam ei teki. Kuigi oleme valmis kõigeks.

– Teil on olemas juba hea ko­gemus, kuidas raamatukogu teie juhtimise all, elas üle esimese korona lainepuhangu- see kõlas üle terve riigi nagu näidis – saate hakkama ka praegu ?

– Peab hakkama saama. Teist väl­japääsu pole.

– Kultuuriministeerium kuulu­tas, et Jõhvi raamatukogu on teie ajal õitsema läinud – kas pärast selliseid kiitvaid sõnu tiivad ei ole teil kasvama hakkanud?

– Ei , tiivad pole kasvama haka­nud, kuigi meeldiv on küll! See on kogu meie kollektiivi teene – olen tänulik kõikidele raamatukogu kol­leegidele.

– Huvitav, kas teie loodud vir­tuaalne projekt „ Raamatuko­gu printsess“ teie lahkumisega nüüd lõpetabki oma tegevuse?

– Jah. Ma ei suuda ju seda edasi vedada. Kuid tema asemel tulevad kindlasti uued projektid. Väga raske oli sellest loobuda, aga meie koos­töö jätkub teisel tasemel. Kuid ka praegu, (naeratab), mingil määral jään ikkagi raamatukogu töötajaks: tahan alustatu aasta tagasi Tallinnas lõpule viia ning omandada juba olemasoleva kõrghariduse juurde veel ühe ja saada diplomi ka raa­matukogunduse erialal. Töötasin ikkagi keskraamatukogus 1 aasta ja 3 kuud.

– Kas ka kultuuri valdkond pole teie jaoks sitsme luku taga?

– See on samuti minu ametiko­ha üks kureeritavaid valdkondi. Ta on väga laialiulatuv, sest kultuur on piirideta – ta on igal pool ja kõi­ges. Ja siin tõesti, minul on olemas juba kogemus. Peale selle, et juh­tisin kultuuriasutust, olin ka Jõhvi Vallavolikogu kultuurikomisjoni liige. Sellepärast olen kursis kõigi Jõhvi valla kultuuriga seotud prob­leemidega. Ja kultuuri valdkonnas on mul kõige kergem. Siin on mul ka kõige suurem unistus – ehitada Jõhvi uus raamatukogu, sest vanas on ruumi vähe ja on kitsas. Selline oleks õnn kui ta ehitataks hariduse -ja spordilinnakusse Jõhvi. Juba on olemas isegi eskiisprojekt. Ja prae­gu töötame selle nimel, et leida peale rahastust.

– Missugusel arvamusel olete noorsootööst jõhvis?

– Arvan, et see on meie nõrgeim lüli. Liiga vähe on siiamaani pööra­tud tähelepanu noortele. Kusjuu­res eelmine koalitsioon koondas isegi noorsootöö spetsialisti ame­tikoha, leides, et see on üleliigne ja mittevajalik. Mina nii ei arva. Jah, meil on Jõhvi Noortekeskus, mida külastab regulaarselt umbes 20 -30 noort, aga ta on siiski väga väike meie valla jaoks. Vajadus on aga tegeleda ka nende noortega, kes kusagil ei õpi ja ei tööta, kes on jäetud ise-endale. Siin ristuvad juba kahe valdkonna probleemid nii sotsiaali kui ka noorsoo vald­kondade omad.Sellepärast peab ka omavalitsus tegelema ka nende probleemsete noortega ja suuna­ma neid õigele teele ning abista­ma neid, et mitte neid kaotada. Me ju teame väga hästi, et tänased noored on meie homne Jõhvi.

– Teil on peres neli meest, kui­das te nedega hakkama saate – kas kannavad teid kätel?

– (Naerab.) Jah kannavad kä­tel, kuigi mulle tundub, et neil on minuga raskem hakkama saada.Ja muudkui nad rikastavad mind. Muuseas tänu oma lastele sain juur­de suure kogemuse hariduse alal (Vanem poeg õpib 11 klassis), sest olen nii kooli kui lasteaia hooleko­gudes.

– Köögis, supi keetmiseks, vist aega enam ei jätku?

– (Naeratab.) Õnneks abikaasa oskab väga hästi süüa teha, nagu ehtne peakokk. Tema on muuseas samuti juhtival kohal Jõhvi firmas. Ka temal tuleb õhtuti vahest tööle hiljemaks jääda.Nii, et suppi keedab see, kes esimesena koju jõuab.Kui­gi väga hästi oskab süüa teha juba ka vanem poeg, kellel selline anne täraks juba 14 aastaselt. Puhkepäe­vadel püüan ikka iseseista rohkem pliidi juures.

– Te elate Kiviõlis , aga töötate Jõhvis. Kuidas jõuate tööle?

– Autoga. Olen ise roolis.

– Nagu ma tean, olete Isamaa­liidu erakonna liige. Miks eelsita­site just Isamaaliitu?

– Arvan, et see on parteide partei, mille peal püsib meie Eesti riik.

– Kuid siiski, partei üha enam (vaatamata sellel, et on võimu­partei) kaotab oma positsiooni: küsitluste tulemusel on Isamaa­liidu reiting madal?

– Kahjuks see on tõesti nii. Meie valijad pole paljude asjadega rahul. Mina samuti näen nõrku kohti, miks juhtus just nii.Vajalik on partei kursi korrigeerimine.

– Kas plaanite üleminna mõn­da teisse parteisse, perspektiivi­kamasse?

– Ei , ei planeeri. Oma astumisega Isamaaliitu tahtsin ju toetada just Isamaaliitu. Olen noor partei liige- kolmas aasta. Loodan, et partei suudab taastada oma positsioone, tõusta varasematele kõrgustele.

– Kas poliitika maitse on ma­gus?

– Mina nii ei ütleks. Üldiselt (nae­ratab), selles elus on parem olla parteitu.

– Teil on laitmatu vene keel, kas te õppisite selle selgeks koolis?

– (Naeratab.) Ei, veel liivakastis. Ma rääkisin selles keeles juba kolme aastaselt. Nii juhtus, et kõik lapsed, kellega ma mängisin ja sõbrustasin olid vene perekondadest.

– Te ju teate kolme keelt?

-Jah. Tahaks veel ühte – neljan­dat, aga pole aega.

-Raamatuid loete ka originaal­väljaannetes ka inglise keeles?

-Muidugi, sest tõlkimisel teistes­se keeltesse väga palju kaob – auto­ri peensused, rosinad ja siin on pe­remees tõlkija, aga mitte autor ise.

-Teie lapsed on samuti mitme­keelsed?

– Mingis mõttes. Nooremad on kakskeelsed (eesti ja vene keel). Vanem poeg, aga juba loeb raa­matuid ka inglise keeles ja jätkab ka vene keele õppimist.

– Missugune on teie lemmik­harrastus?

– Raamatute lugemine (naera­tab), ega ma muidu poleks osale­nud konkursist töötamiseks raama­tukogus.

– Kas teil on lemmikaastaaeg?

– Kevade lõpp ja suve algus- sel­line õrn ülemineku aeg, kui kevad hakkab sujuvalt üleminema suvele, kui kõik on juba tärganud ja õitseb ning suvi tervitab värviküllusega.

– Aga lillede ilude hulgast lem­mik?

– Roosid. Valged roosid. Kui mul olid pulmad, siis kõik külalised kin­kisid valgeid roose. Kui lõpuks luge­sime üle tuli neid peaaegu tuhat.

– Aga miks just roos ja miks valge?

– Minu arvates väga väärikas lill, tema ilu, kuju ja lõhn… Ja veel mulle meeldib see lill, et ta polegi nii tavaline, vaid okkaline. Ka inime­sed meeldivad mulle mitte niisama lihtad – vaid ka okkalised. Väliselt nagu ilusad, aga suhtlemisel tuleb mõelda, kas katsuda või mitte. Mul on aias palju roose, samuti ka val­geid.

– Ja lõpetuseks: tulenevalt räägitust, poliitikast te ei kavat­se ära minna, tähendab hakate uuesti kandideerima järgmistel kohalikel valimistel?

– Jah, aga kus konkreetselt, kas Kiviõlis või Jõhvis, seda ma pole ma veel otsustanud.

Antonina Vaskina