Karudes on rahvasuus mitmeid ütlemisi. Üks nendest on selline – talv ajab karu pesasse. Kui seda vanasõna jätkata, siis peaksime ütlema, et kevad ajab karu peasast välja. Nii juhtub Kuremäe kandis juba mitmendat aastat järjest.

Alutaguse valla koduleht juhib Kuremäe piirkonna inimeste tähelepanu selle, et on märgatud ringi alutamas noort karu. Karu on uudishimulik ja julge käitumisega.

Karu ilmumine inimeste elamise lähedusele on alati olnud sündmuseks. Paar aastat tagasi nähti karu Narva linna tänavatel.  Enamasti liiguvad karud ringi õhtuhämaruses või öösel, kuid neid võib kohata ka päeval. Tihti luusivad karud lihtsa söögi otsingutel majade või suvilate hoovides. Siit esimene ja väga tähtis teadmine – karu ei tohi kunagi toita. Samal põhusel ei ei tohiks jätta toidujäätmeid ööseks õue. Kui karu harjub inimeste lähedusest süüa saama, kaob inimpelgus.

Veel ei tohi lasta koertel üksinda ringi joosta, sest vabalt ringi liikuv koer satub varem või hiljem karule peale. 

Karuga kokku sattudes on esimene reegel: Jääge alati rahulikuks, ärge sattuge paanikasse! Enne rünnakut hoiatab karu tagajalgadele tõustes ja valjuhäälselt urisedes – sellisel juhul taganege rahulikult ja aeglaselt, ärge vaadake karule silma ega üritage puu otsa ronida. Kui ikkagi juhtub halvim ja karu ründab, siis heitke pikali ning kaitske pead ja kaela kätega. Kindlasti ärge minge karu ise otsima!

Alutaguse vallavalitsus on talveunest ärganud karust teavitanud Keskkonnaametit ja kohalikke jahimehi. Karule on sattunud peale Alutaguse abivallavanem Oleg Kuznetsov ja veel mitmed kohalikud elanikud. Loom on Kuremäe kandis uba tuttav, sest askeldas sealkandis ka möödunud kevadel. Inimesi ja autosid ta ei karda.Tegemist on ühest kahest sama pesakonna pojast, kelle ema kolm aastat tagasi maanteel auto ette sattudes elu kaotas.

Keskkonnaamet ei näe põhust karu laskmiseks luba anda. Sellega nõustuvad ka jahimehed, kelle arvates paanikaks ja mureks pole mingit põhjust. Noor karu uitab mingi aja ringi ja läheb varsti metsa tagasi. Kevadine aeg teeb noored loomad veidi aktiivsemaks, see on iseseisva elu õppimise aeg. Loom otsib oma piirkonda ja kohta elus.

On teada, et eelmisel aastal nähti karuema Remniku kandis. See on igati loogiline, et Alutaguse kandis kohtab suurulukeid. Siin on suured laaned ja metsad.

Tänavu talvel on Ida-Virumaal peale karu suuremat elevust tekitanud noored ilvesed, kes jooksid ringi Sillamäe ja Narva vahel. Sillamäe prügilla kandis on rebane tihedane külastaja.

Metsloomade aktiivsem liikumine inimeste läheduses on toonud veel ühe tõsise mure – inimesed kipuvad toitma metsloomi. Loomade-lindude lisatoitmine on sageli ajendatud meie soovist loomadega rohkem kohtuda, neid jäädvustada ja lähemalt tundma õppida. Küll aga ei tule me seda tehes selle peale, millist mõju see loomadele avaldab. Inimese pakutud kergesti kättesaadava sageli ühekülgse ja ebaloomuliku toiduga harjudes minetavad metsloomad oma loomuomased instinktid ja see seab ohtu nende võime looduses omapäi hakkama saada. Üldjuhul saab metsloom ise hakkama ja inimese abi ta ei vaja.

Tuhandeid aastaid on paljud liigid kohastunud talveperioodi üleelamiseks rahulikult taliuinakusse jääma. Rändlinnud lendavad talveperioodiks soojematele aladele, kus on sellel ajal neile soodsamad tingimused. Kliimamuutuste ja sellest tulenevalt toitumisvõimaluste avardumise tõttu jääb aga järjest enam rändlinde meile ka talveperioodiks. Muutuvates oludes riskib üha enam isendeid rände ärajätmisega, et neil oleksid kevadel pesituspaikade ja paarilise valikul eelised. Inimesel ei ole mõistlik sellistesse protsessidesse sekkuda ja ebatavalist käitumist soosida.
Aialindude toitmine võib olla põhjendatud vaid külmal ja lumerohkel talvel. Kuid ka sellel juhul peab silmas pidama, et kord alustatud toitmist ei tohiks enne lume sulamist katki jätta. Samas tuleb arvestada, et toidulaual ja selle naabruses, kus koguneb ebatavaliselt palju loomi, hakkavad levima haigused ja võitluses toidu pärast tekivad vigastused.

Ühelt poolt programmeerime nõnda linde inimesest sõltuvaks. Teisalt toob lisatoitmine meie lähedale lisaks aialindudele ka teised liigid. Nii võib inimese silme all kujuneda toiduahel, kus linnumajast toidu hankijaid saadavad röövlinnud ja teised kiskjad. Maha pudenenud seemnetest ja muust toituvad ka näiteks pisinärilised.
Viirused, bakterid ja parasiidid on osa looduse mitmekesisusest, neil on komme levida loomade kaudu. Probleem on aga barjääride kaotamine inimese ja metslooma vahelt, mida soosib ka metsloomade toiduga peibutamine metsast koduõuele. Seal tekitame olukorra, kus palju erinevaid liike – metsloomad, koduloomad ja inimesed – on koos väiksel alal. Enamasti on just koduloom see, kes meile mõne nakkuse loodusest toob.
Siiski ei tasu unustada, et nakkuste ülekanne ei toimu ainult metsast meie kodude suunal – tihti levitame haigustekitajaid hoopis kodudest metsa. Põhjuseid võib leida nii sööda hügieenist kui ka mujalt. Seega tuleb meil loomade abistamisel ja peibutamisel olla väga ettevaatlikud, et me neile hoopis rohkem häda ei teeks.

Jana Kuiv

Foto  Peeter Anijalg/Loodusekalender.ee