Ivika Maidre: muuseumitööst ja suhtumisest minevikku

145 Views
Sinimäe

Meie muuseumid on jätkuvalt kinni. Õpime külastama muuseumi ekspositsioone ja näitusi virtuaalselt. See aga ei tähenda, et muuseumite töötajad saavad rahulikult kodus istuda. Isegi siis, kui muuseumid töötavad oma tavapärases rütmis, toimub muuseumisisene töö. Tavakülastaja ei pruugi teada, kuidas toimub eksponaatide kirjeldamine, millised nõuded on ahiividele ja kuidas kavandatakse kogude täiendamist. Muuseumitööst ja suhtumisest minevikku palusime rääkida Vaivara Sinimägede Muuseumi juhil Ivika Mandrel.

– Miks just Sinimäe on see koht, kus peab rääkima sõjaajaloost?

– Kus siis veel! Oleks imelik, kui Sinimäe lahingute muuseum asuks, näiteks Tallinnas. Need kohad siin ei ole seotud mitte ainult II maailmasõjaga. See Eestimaa nurgake on olnud sõjaväljaks erinevatel aegadel – I maailmasõja, Vabadussõja ja kaugemale vaadates ka Põhjasõja ajal.

– Kas siis kohe muuseumi ideeks oli jäädvustada sõjaajalugu?

-Sinimäe muuseumi idee algatajateks olid tollased vallajuhid Ülo Jõgisoo vallavanemana ja Vello Kärsten volikogu esimehena. Kaaluti mitut erinevat ruumi, sest valmishoonet koheselt võtta ei olnud. Otsustati taastada varemetes hoone, kus praegu on meie põhiekspositsioon. Sinimäe aleviku keskosas lammutati terve rida kanakuute, et tekiks vaba plats. Algselt mõeldi, et muuseum saab koduloolise sisu. Üheks tõukeks sõjaajaloomuuseumi loomiseks oli ka see, et Sinimäegedes ei olnud siis veel mingit mälestusmärki või memoriaali. Siia ei olnud jõutud ehitada ka midagi Tallinna Maarjamäe sarnast. Olid ühishauad, kuid laiemalt Sinimägede lahingutest ei rääkinud keegi. Siit tuligi idee – hakkame tegelema sõjaajalooga. Õnneks oli võimalus kasutada nö Euroopa raha. Täna on selge, et see oli igati õige otsus.

– Kes on Sinimägede muuseumi külastajad? Kuidas saaksite neid iseloomustada?

– Meie üheks heaks partneriks on Eesti Kaitsevägi. Noored sõdurpoisid tutvuvad mitte ainult muusumi eksponaatidega. Vestlustes käsitletakse eelkõige inimlikke väärtusi. See, mis teeb inimesest inimese on just tema tõekspidamised ja eetilised väärtused. Armeeteenistus ei pea olema ainult laskmine. Pakume kaitseväelastele võimalust liikuda Sinimäe ümbruses. Need kohad siin ei ole seotud ainult II maailmasõjaga. Teine külastajate ring on samuti seotud sõjaväelastega, need on Tapal teenivad NATO sõjaväekontingendi sõdurid. Näiteks, Briti sõdurid.

– Kas on ka palju neid inimesi, kes satuvad teie juurde esimest korda? Olen kuulnud ka seda, et on olnud juhuseid, kus inimesed on keeldunud Sinimägede muuseumi külastusest.

– Ma ei imesta sellise suhtumise üle. Kui meie mõtleme ajaloo peale, siis peame aru saama, et Narvas ja Sillamäel oli aastakümneid valitsenud nõukogudeaegne nägemus ajaloost. Tõekspidamised ja väärtused olid teised. Terve põlvkond inimesi oli üleskasvanud teises ajalootõlgenduses. Paljud inimesed elasid oma nooruse ja tööinimese aastad teadmises, et kõik on suurepärane ja maailma parim. Eesti taasiseseisvumine 90-aastatel ja uus ajaloonägemus oli parajaks šokiks 50-aastate põlvkonnale. Tõesti, kõige ilusam aeg inimesele on tema lapsepõlv. Inimesed ei suuda ennast lahti lasta oma minevikust.  Neile on räägitud, et kõik oli ilus ja äkki see enam nii ei ole. Minul on olnud juhus, kui peale Narva pensionäride grupi külastust ütles üks vanem mees mulle: „Teie peaksite uuesti kooli minema ja ajalugu õppima”.  Meie muuseumi omapära ongi selles, et meie ei esita ajalugu nii, nagu seda oli kirjeldatud 10 klassi nõukogude õpikutes.

Toon veel ühe näite. Meid soovis külastada grupp Hollandist. Võtsime ühendust tuuri korraldajaga ja selgitasime, mis muuseumiga on tegemist. Pärisime, kas Hollandi inimene on niivõrd teadlik meie ajaloost. Sellest eelvestlusest oli kasu – Hollandi grupp muutis oma reisikava ja meie ei kohtunud.

Aga tuleb aeg, millal peaks ajaloolised muutused endale selgeks mõtlema. Aga aeg läheb ikka edasi ja hoiakud muutuvad. Tegelikult peaks inimene esitama endale küsimuse, miks eestlane näeb ajalugu teises valguses?

Me ei mõista selliseid inimesi hukka. Igat ajaloosündmust võib käsitleda vastavalt sellele, kust poolt kaevikut vaadata. Aga see on taas väärtuste küsimus.

– Olete erilise muuseumi juht. Ekspositsioonis näeme kõike, mis seotud sõjaga. Kas mõisted sõda ja väärtused üldse sobivad kokku?

– Sõjas on inimestel ja eriti sõduril raske teha valikuid. Aga sellegipoolest sõjamees peab neid valikuid tegema. Ka inimesed teevad oma valikud. Meie muuseumi programmides on üks ajalooline mäng „Ajarännak 1944”.

Rollimängus tehakse läbi 1944.aasta põgenemine Narva piirkonnast. Osalejatele saadetakse enne seikluse toimumist e-posti teel stsenaarium, kus kirjeldatakse evakuatsiooni ning pakutakse rollid vastavalt osalejatele. See annab võimaluse teha valikuid, mida kaasa võtta, mis selga panna ning milline võiks olla rännaku lõpus toimuva pikniku menüü. Mängu käigus on vaja enne kodunt põgenemist pakkida kohver. Tuleb teha valik, kas panna väikesesse kohvrisse perefotod või moosipurk, riigilipp või soe kampsun. Mäng lõpeb emotsionaalse tagasivaatega oma kodule, kodumetsale ja merekaldale, mida pererahas kunagi enam ei näe. Aga just selliseid valikuid pidid tegema eestlased nendel rasketel aastatel.

– Tuleme meie aega tagasi. Kas olete teinud koostööd ka eesti keele ja kultuuri klubidega, mis tegutsevad Ida-Virumaal?

– Viimastel aastatel on meid sageli külastanud Jõhvi eesti keele ja kultuuri klubide liikmed. Oleme välja töötanud nende jaoks küsimustikud. Peale ekskursiooni vestleme teelauas, vastame küsimustele. Palju küsimusi on just II maailmasõja sündmuste käsitlemisest. Peame tunnistama, et see sõda kannab vene inimese mälus mingis mõistes religiooniküsimust. Meie ütleme maailmasõda, venekeelne inimene ütleb – Suur Isamaasõda. Hoiakud on täiesti erinevad. On teadmine, et igas vene peres on keegi, kes osales või sai kannatada selles suures sõjas. Aga ei ole mõistmist, et sõda puudutas ka igat eesti peret. Täna on Ida-Virumaal täiesti erinev demograafiline situatsioon, tundmatuseni on muutunud ka maastikud. Kadunud on ajalooline Narva linn.

– Kas teil on meeles, milline oli päris esimene eksponaat?

– Tuleb meelde, et vallamajast anti mõned relvad, mis leiti siit samast metsa alt. Uurisime siis koos, mida saab välja panna ja mis enam üldse ei kõlba. Üks relv oli Saksa käsitulirelv MP. Täna on meie ekspositsioonis üle 200 erineva relva. Oleme uhked, et meil on ka „oma lennuk” – Konsu järvest väljatõmmatud ründelennuk IL-2. Varsti  saame eksponeerida tanki T-34. Praegu käib ajutise tankihalli ehitus, kus saaksime tanki vastavalt ettenähtud normidele eksponeerida.

– Relvade eksponeerimine on kindlasti muuseumile keeruline ülesanne.

– Eelmisel aastal hakkas kehtima uus relvaseadus. Vastavalt seadusele pidime ka meie oma relvakogu  täielikult üle vaatama. Muuseumitöö seisukohast peaks museaal olema maksimaalselt tõene, aga relva puhul pidime eemaldama mõned osad, et relva ei saaks kunagi just relvana kasutada. Selle töö tegime muuseumis ära koostöös politseiga. Ka tanki T-34 eksponeerimisel peame arvestama, et niisama lageda taeva all ja ilma valveta me tanki eksponeerida ei tohi. Nõukogude sõjamasin läks sõjasaagiks sakslastele ja tankil on säilinud originaalmärgistused, mida sakslased tegid.

– Kas kõik museaalid on muuseumi omanduses või kasutate ka eraomandis olevaid relvi või sõjatehnikat?

– Muuseumi töös on selline mõiste nagu laenuleping. Oleme seda võimalust kasutanud. Näiteks eksponeerime II maailmasõja ajal kasutusel olnud mootorrattaid BMW ja DKW, mis on muuseumile  laenatud. Meie pikaaegne koostööpartner Igor Sedunov Ida-Viru sõjaajalooklubist deponeeris Sinimägede muuseumile täiendavalt oma kollektsioonist relvi. Ka tank T-34 on saadud tänu Igor Sedunovile.

– Tänapäeval on võimalik külastada muuseumit ka virtuaalselt. Sinimäe muuseumil ei ole internetis oma virtuaaltuuri, miks nii?

– Meie muuseum on väga väike. Suured muuseumid saavad teha virtuaaltuuri mõnest ekspositsiooni või näituse osast. See ainult tõstab huvi muuseumi reaalse külastuse vastu. Meil sellist võimalust ei ole. Kui virtuaalselt näidata meie ekspositsiooni, siis kaob mõte tulla ka kunagi muusemisse. Oleme arvamusel, et oma silm on ikka kuningas. Pealegi on väga tähtis tulla just Sinimägedesse, kohta kus 1944. aastal need verised lahingud toimusid. Koos muuseumikülastusega saab vaadata ka Sinimägede memoriaali. Metsamatkal näeb kaevikuid ning temaatiline programm süvendab teadmisi ja emotsioone.

– Muuseum on praegu külastajatele suletud. Millega tegelevad muuseumitöötajad?

– Ega meil puhkepäevi ei ole. Meid on ametlikult muuseumis ainult 1,8 töötajat. Pole ime, et juba lähipäevil võtame ette muuseumi- ja ka kontoorirhoone akende pesemise. Soovime saada Narva-Jõesuu linnavalitsuselt loa kasutada Sinimäel asuva endise vallamaja arhiiviruume. Siis saame paigaldada sinna meie arhiivimaterjalid. Peame jätkama museaalide kirjaldamisega. Ehk teeme seda, mida ei jõudnud teha siis, kui olime pidevalt külalistele avatud. Üheks tööks on vastused päringutele sõjameeste matmispaikade kohta. Oleme saanud selliseid päringuid Saksamaalt, Venemaalt ja SRÜ riikidest. Näiteks saime matmispaiga kohta päringu Gruusiast. Saatsime teate, et gruusia päritoluga sõjamees on maetud Sinimäele. See andis võimaluse lähedastel taotleda viisat ja külastada lähedase inimese matmispaika.

Hetkel on töös uue infostendi vormistamine, mis paigaldatakse Sinimäe torni kõrvale. Huvitav on see, et uue torni ehitusega pole veel alustatud, aga meie juba tegeleme infostendiga. Tegeleme ka muuseumi uue arengukava koostamisega, selleks peame mõtlema läbi oma tegevuse aastani 2025. Nii et igav muuseumi „tagatubades” ei ole.

– Mida soovite öelda meie vestluse lõpetuseks neile, kes pärast koroonapiiranguid võtavad ette Vaivara Sinimägede Muuseumi külastuse?

– Sõda on paratamatult raske teema. Aga sõda ei käi mööda rahvuse piire. Sõda on katastroof, mis puudutab miljaneid inimesi. Muuseum et tee ajalugu hullemaks, meie eksponaadid on sõjaajaloo tummad tunnistajad. Aga see ei tähenda, et relv või munder, foto või sõduri kiri ei suuda jutustada lugu 1944. aasta suvel peetud lahingusündmustest Sinimägedel.

Vestles Jana Kuiv