Kirjanik ja talurahvakohtunik Eduard Bornhöhe tegevusest Jõhvis

275 Views
Jõhvi

Me kõik teame Peeter Tooma esituses laulu „Põgene, vaba laps!“ filmist „Viimne reliikvia“. Samas on vähetuntud fakt, et filmi tegevustik põhineb 128 aastat tagasi ilmunud romaani ainetel, mille autor Eduard Bornhöhe töötas kümme aastat (1907-1917) Jõhvis ülemtalurahvakohtu eesistujana.

Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Brunberg, elas aastatel 1862-1923) peetakse üheks eesti ajaloolise romaani rajajaks Andres Saali ja Jaak Järve kõrval. Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Jõhvis töötas Bornhöhe kümme aastat (1907-1917) ülemtalurahvakohtu eesistujana.

Eduard Bornhöhe sündis Lääne-Virumaal Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas, kus tema isa Jaan oli mõisa aidamees. Mõni aasta pärast poja sündi siirdus perekond Inju mõisa, kus isa oli esmalt samuti aidamees, kuid vastuolude tõttu mõisnikuga lahkus aasta pärast mõisateenistusest, hakates kohaliku külakooli õpetajaks ja vallakirjutajaks. Kirjaniku ema, Eduard Vilde tädi, oli luulearmastaja inimene, kelle omadused avaldusid pojas juba varakult.

1870. aastal asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis koha hiljuti rajatud raudtee-töökojas. 8-aastane Eduard aga pandi õppima Kentmanni saksa algkooli. Järgnenud õppimine kreiskoolis, kus nooruk ilmutas tähelepanuväärivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrval tegeles ta agaralt spordiga – matkas, uisutas, harrastas paadisõitu ja oli innukas maletaja. Kõige lühem iseloomustus Bornhõhe kohta on – varaandekas multitalent, kes tegelikult end ühelgi alal lõplikult välja ei arendanud.

Bornhöhe esimesed ilukirjanduslikud katsetused pärinevad juba kreiskooli ajast. Alates 1877. aastast, kui noormees oli alles 15. aastane, hakati tema kirjutisi avaldama ajakirjas „Meelelahutaja“. Lõpetanud 1877. aastal viieteistkümne-aastasena kreiskooli auhinnaga, töötas Bornhöhe esialgu maamõõtjana joonestussaalis ning valmistus kunstnikuks saama, mis oli sel ajal tema peamine huvi. Ühtlasi tegi ta joonistusi arhitektidele ja ajalehtedele. Paraku ebaõnnestus Düsseldorfi kunstnikuks õppima asumine. 1879. aastal, olles sel ajal kihelkonnakooliõpetaja abiliseks Põltsamaal, kirjutas Bornhöhe 17-aastase noormehena jutustuse “Tasuja”, mille lõpetas Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880. aastal.

Kihelkonnakoolmeistri ametile järgnes 15 aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood, mil Bornhöhe vahetas sageli ameteid, olles koduõpetaja, ajakirjanik ja karikaturist, elades vaheldumisi Peterburis, Kaunases, Põltsamaal, Stavropolis, Tbilisis ja Matsalus. Lisaks reisis Bornhöhe Väike-Aasias ja Euroopas ning õppis lühikest aega Tartu Ülikoolis filoloogiat.

Valitsenud rahvuslikust vaimustusest kantuna sai Bornhöhe esimene pikem jutustus „Tasuja“ erakordselt populaarseks. Tegevus toimub Jüriöö ülestõusu ajal ning peategelaseks talupoeg Jaanus, kes on üks ülestõusu juhtidest ja hukkub lahingus. Nende sündmuste tõttu tunti Jaanust rohkem Tasuja nime all. Hiljem ilmusid Bornhöhe sulest Jüriöö ülestõusu kajastav jutustus „Villu võitlused“ (1890) ning ajalooline romaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” (1893). Romaan räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal ning tegevus põimub peategelaste vürst Gabrieli ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen armastusloo ümber. Selle teose ainetel on tehtud film „Viimne reliikvia“ “, millel oluline roll eestlaste rahvusliku eneseteadvuse hoidmisel nõukogude ajal.

1893. aastal leidis Bornhöhe püsiva töökoha ringkonnakohtus, algul tõlgina ja hiljem arhivaarina. Selleks ajaks oli tsensuur keelanud Eesti ajaloo teemaliste jutustuste kirjastamise, mistõttu tegevusala pidid vahetama teisedki autorid, näiteks Andres Saal. Bornhöhe katsetas seejärel  satiirilise jutustuse žanris („Tallinna narrid ja narrikesed“, 1892), reisikirjanikuna (“Usurändajate radadel”,1899) ja parajasti moodi läinud „realistlikus“ stiilis (lühiromaan „Kollid“1902). Seejärel tõmbus ta 41-aastasena kirjanduslikust tegevusest tagasi, mille peamiseks põhjuseks oli kirjanduskriitikute negatiivne suhtumine. Siiski on teada, et mõningaid ilukirjanduslikke jutte kirjutas ta hiljemgi, kuid nüüd juba saksakeelsete väljaannete jaoks.

1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis kuni 1917. aastani. 1912.aastast sai Bornhöhe elukohaks Narva, kust ta käis Jõhvis kohtuistungeid pidamas. Jõhvi perioodil elas perekond Bornhöhe (Brunberg) Jõhvi Mihkli kiriku vastas asunud Redlichi majas, praeguse aadressiga Rakvere tn 7. nõukogude ajal pärast Jõhvimaa moodustamist 1949. aastal asus selles korteris ELKNÜ maakondlik komitee, hiljem juuksuriäri. Kahjuks ei leidnud püüded seda puumaja memoriaaltahvliga märgistada ning selles kirjaniku kortermuuseum luua tulemusi. Maja lammutati seoses Jõhvi viadukti rajmisega1960. aastail.

Kaasaegsete meenutuste järgi oli Bornhöhe tagasihoidlik, endasse süvenenud inimene, tasakaalukas, väga haritud, palju reisinud ja lugenud. Jõhvi avalikust elust ei võtnud ta eriti osa, vist osalt küll ka oma ameti pärast. Vaba aega kasutas Bornhöhe vahel siiski kaasa löömiseks Jõhvi karskusseltsi  ”Kiir” tegevuses. Ülemtalurahvakohtu istungeid peeti Jõhvi vallamajas Puru külas, Bornhöhe kantselei asus aga Jõhvis, samas majas, kus tema korter.

Jõhvis oli Bornhöhel kitsas sõprusring, kuhu mälestuste järgi kuulusid veel perekond Välid ja talurahvaasjade komissari Bežanitski perekond. Brunbergide juures toimunud seltskonnaõhtutel paluti peremeest sageli mängida klaverit, mida ta meelsasti tegi. Mõnikord luges kirjanik ette katkendeid oma värskelt kirjutatud teostest. Neist ei ole ühtegi eesti keeles avaldatud. Saksakeelsetes väljaannetes ilmusid Bõrnhöhe tööd kahjuks varjunimede all ja tema säilinud pärandi tegeliku ulatuse välja selgitamine on seetõttu keeruline ülesanne, kui üldse enam võimalik.

Bornhöhe armastas ka sporti, sealhulgas matkamist. Suusatamine polnud siis veel levinud, küll aga uisutamine. Kui saabusid esimesed pakased ja Kotinuka ning Pühajõgi kattusid jääga, läksid perekonnad jõele uisutama. Harrastati paarisuisutamist ja sageli liiguti mere poole kuni Toilani välja. Lemmikharrastuseks oli aga malemäng ja 20. sajandi algul oli ta ilmselt üks Eesti paremaid malemängijaid, kes proovis kätt ka Soome lahe ääres suvitavate Peterburgi maletuusadega. Jõhvis olid tal omad kindlad malepartnerid, kellega ruudulise laua taga aega mööda saata.

1912. aastal kolis Bornhöhe elama Narva ja hakkas sealt Jõhvis tööl käima. Jõhvi-aastate ainuke säilinud kirjanduslikult oluline dokument on kaks autobiograafilist kirja kirjandusloolane Mihkel Kampmaale (1867-1943), mis avaldati 1962. aastal. Ülejäänud käsikirjad läksid kaduma pärast kirjaniku surma.1919.aastal  määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinna. Bornhöhe  suri ametisõidul saadud külmetuse tagajärjel 17. novembril 1923 ja maeti Kopli kalmistule. Kui kalmistu pärast II Maailmasõda nõukogude võimuorganite poolt hävitati ja sealsed hauad tasandati, oli Bornhöhe üks nendest kolmest isikust (Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval), kes 1951. aastal Metsakalmistule ümber maeti.

Anne-Ly Reimaa, Jõhvi Muuseumi Selts