Erksates värvides valimiseelne tänavareklaam ja võrreldes eelmiste aastate kohalike valimistega märgatavalt aktiivsem kandidaatide tegevus lõppevad 17. oktoobril. Inimesed justkui vabanevad erakondade ja valimisliitude survest, jätkatakse tavapärases elurütmis. Loomulikult esitame küsimuse: mis saab edasi?

Edasi on just nii nagu pärast 31. detsembri ööd. Pärast valimisi taevas heledamaks ei muutu, linna või valla eelarve mitmekordset suurenemist ei toimu ja meie linnadest lahkujate arv päevapealt ei vähene. Seega seisab kõikide omavalitsuste ees pikaajaline ülesanne liikuda murede ja probleemide lahendamise suunas.

Esitan küsimuse, mis vaevab mind juba pikemat aega – kas on normaalne, et volikogu liikmete seas on inimesed, kes sisuliselt ei ela ega tööta nendes omavalitsustes, kus nad kandideerivad? Kohtla-Järve linna sissekirjutus ei tõesta, et selle linna volikogu liikmed üldse teavad, milline on Kohtla-Järve linnaosade jaotus. Eks ole neidki rahvasaadikuid, kes jätkavad linna inimestega kohtumisi ega karda kuulda ka kriitikat, kuid piisavalt palju on siiski neid volikogu liikmeid, kes pärast valimisi nagu vits vette ära kaovad.

Kas hääletada kohaliku kandidaadi eest või anda hääl sissesõitnud võõrkehale – seda otsustab iga valija iseseisvalt. Olen kindlal arvamusel, et inimene, kes osaleb valimistel linnas, kus ta ei ela, ei hakka end kunagi vaevama õhusaastamise või linnatranspordi korraldamise küsimustega. Sellist rahvasaadikut ei huvita teede olukord linnaosades, kus ta pole kordagi käinud.

Nüüd on läinud moodi igal võimalusel rääkida noortest. See on seotud seadusega, mis võimaldab juba 16aastastel noortel osaleda kohalikel valimistel. Saatuse tahtel on ka 2021. aasta noorteaasta. Kõlab ju kenasti!

Seadus, millele ma viitasin, ei ole suunatud ainult valimisea alandamisele – idee seisnes noorte elus toimuvates sisulistes muutustes. Pidid avanema uued võimalused, aga kas ikka avanesid?

2017. aastast seisab Kurtna noortelaager kasutamata. Varem said seal oma suveaega veeta tuhanded noored, kes tulid kohale paljudest kohtades üle Eesti: Kohtla-Järvelt, Jõhvist, Sillamäelt, Narvast, Tallinnast, aga ka välismaalt. Olid ajad, mil Ida-Virumaa omavalitsused laagriga seotud kulusid omavahel jagasid. Paraku hüppasid ühel hetkel kõik, v.a Kohtla-Järve, niiöelda reelt maha. Kohtla-Järve üritas küll edasi koormat üksinda vedada, kuid ühel hetkel sai ka see ramm otsa. Noorte suve veetmise teema jäi tagaplaanile. Nüüd on suveaja sisustamine täielikult lastevanemate õlgadel.

Valimiste-eelsel ajal, kui toimub lubaduste jagamine, peavad kõik kandidaadid oma igat sõna tõsiselt kaaluma. Noortele on vaja mitte katteta lubadusi, vaid kindlat ja reaalset tegevuskava. Kui Kurtna laagriga on kõik lõppenud, siis milline on alternatiiv? Üheks variandiks võiks olla linnalaager, kus leiaks suvel tegevust mõnisada noort. Selline laager võiks tegutseda mõne linna kultuuri- või spordiasutuse juures. See poleks küll unistustelaager, aga mingil määral saaksime lahenduse, mil viisil lastele suvekuudel tegevusi korraldada ja lastevanemate koormust leevendada. Linnalaagris võiksid oma praktikat läbida tudengid – tulevased õpetajad ja huvijuhid. Sellist lähenemist kasutati edukalt Jõhvi vallas, kus suvelaager tegutses huvi- ja vabaajakeskuse juures. Linnalaagrite korraldajad saaksid koostööd teha mittetulundusühingute ja spordiklubidega.

Linnalaagrid ei suuda aga meelitada noori kaubanduskeskustesse mitte minemast. Selle probleemi osas on rahvasaadikutel suur tööpõld. Noorte vaba aja sisustamise kompleksis on oma koht huviringidel ja spordisektsioonidel. Kohtla-Järve võib olla uhke huvitegevuse võimaluste üle. Ent noored vajavad „oma nurka” – see võiks olla samasugune, nagu on Iidla noortekeskus. Kohtla-Järvel peaks selline noortekeskus Järve linnaosas olema. Idee realiseerimiseks on vaja rahalisi vahendeid ja uute noorsootöötajate rakendamist. Samas ei tohi unustada, et lapsed ja noored on ka teistes linnaosades – Sompas, Orus ja Kukrusel. Nendes linnaosades peaksid töötama lastele mõeldud mängutoad, mis võiks tegutseda munitsipaalasutuste juures.

Valimiste eel räägitakse ka noortevolikogu moodustamise vajadusest. Linnavolikogu „noorema venna” teema pole uus, aga endiselt on selgusetu, millised on noortevolikogu ülesanded? Noortevolikogud on lühemat aega tegutsenud mitmes omavalitsuses, kuid nende tööiga on alati olnud üürike. Kui on loodud noortevolikogu ja on selged sellise ühiskondliku liikumise ülesanded, siis peaks minu arvates olema eraldatud rahalised vahendid ja kinnitatud volitused ülesannete täitmiseks. Meie peame leidma noorte liidreid, kes neid usaldavad ja toetavad. Halvem variant on aga see, et noortevolikogust saab häältekogumise „tolmuimeja”. Seda oleme juba kogenud! Näeme situatsioone, kus noortele pole poliitikuid üldse vaja ja poliitikutele pole noortest üldse asja. Äkki see ongi kõige parem lahendus?

Ilja Telnov