–Mitte utoopia, vaid reaalsus – nii arvab abilinnapea Vitali Borodin. – Tuleb püstitada kindel eesmärk taaselustada laager ja minna seda teed konkreetsete tegevustega. Omal ajal oli ka spordi- ja tervisekeskuse „Wiru“ ehitus utoopiline: vaja oli leida 14 miljon eurot, leiti ja ehitati välja – kõik õnnestus. Seda enam, et laagri taaskäivitamine nõuab väiksemaid vahendeid.

Vitali Borodini sõnul on esimene samm selles suunas juba tehtud: regionaalarengufondist „MATA“ on eraldatud 100000 eurot, millele lisandub linna eelarvest 35000 eurot. Need vahendid suunatakse laagri rekonstrueerimistööde projekteerimisele – täpsustab Vitali Borodin. – Lähimal ajal kavatseme kuulutada välja konkursi projekteerimisfirma leidmiseks ja siis selgub kui palju läheb maksma laagri taastamine. Projektis arvestatakse välja kõik ehitustööde mahud ja siis saame me midagi reaalselt planeerida. Praegu on mingi müstiline arusaam, et sinna on vaja palju raha. Enne, kui me hakkame erinevatest fondidest vahendeid taotlema (meie eelarves selliseid vahendeid pole), peame ette valmistama hulga projektides osalemiseks ja vahendite taotlemisel nõutavaid dokumente. Teeme ära ettevalmistustöö, et ei juhtuks nii, et uute fondide avanemisel  puuduvad meil raha taotlemiseks vastavad dokumendid. Igal juhul peame me läbi viima põhjaliku analüüsi, kui palju vahendeid on vaja laagri taastamistöödeks ja avamiseks.

Käesoleval ajal on linnavalitsusel kaks varianti laagri elavdamiseks. Esimene variant on seotud peahoonega, mis on kahekorruseline telliskividest ehitatud  hoone ja selle rekonstrueerimine. Tänu tulevikuprojektile saavad selgeks hoone aastaringsed rekonstrueerimis- ja ekspluatatsioonikulud, sealhulgas ka talvisel ajal. Teine variant hõlmab eraldiseisvate laagrimajakeste taastamist, õigemini uute ehitamist nende asemele ja käivitamist ainult suvisel perioodil. Mõlema variandi juures on väga oluline ikkagi üks olulisem probleem kommunikatsioonidega: elektri, vee ja kanalisatsiooniga. Kõige teravamad neist ongi vesi ja kanalisatsioon.

-Kõige kallimad tööd on seotud vee ja kanalisatsiooniga, sest nad peavad vastama Euroopa Liidu poolt kehtestatud normidele – selgitas Vitali Borodin.

Näiteks joogivee puhul on kaks varianti, kas puurida oma kaev või tarnida vett Vasavere-Kohtla-Järve reservuaarist. Mõlemal juhul tuleb ikkagi ehitada veepuhastusjaam, et tagada kvaliteetne Euroopa normidele vastav joogivesi.

Projekti käigus peakski ilmnema, kas me võtame vett „Bio Puhastusele„ kuuluvast veehoidlast või puurime oma kaevu ja võtame vett sealt.  Kui selgub, et oma kaevust piisavat kogust vett pole võimalik pumbata,  tähendab et vett tuleb tarnida veehoidlast, mis omakorda tähendab, et on vaja ehitada uus vee tarnimise liin ehk torustik, mis nõuab tehnilist projekti. Vahendeid saame otsida KIK-ist, kelle pädevuses ongi vee ja kanalisatsiooniga seotud projektid. Kahjuks Euroopa fondid ei toeta laste puhkelaagrite projekte, seepärast teeme rõhuasetuse sportlikule tegevusele ehk spordiobjektile või spordibaasile. Põhjalikult hakkame seda paika panema siis kui saame teada, kust me saame vahendeid taodelda. Võib juhtuda, et me ei muudagi nime ja ta jääb noorte või laste  puhkelaagriks. Kurtna laagri taastamise arutelul linnavalitsuses vaadati üle nii plussid kui miinused ja tuldi arvamusele, et suvisel perioodil külastas laagrit üle tuhande lapse ja täituvusega probleeme kunagi polnud. Samuti suutis laager ennast majandada ja isegi  ka investeerida arengusse.

Laagri käivitamise projektil on mõte – see on kindel – arvab sama kindlalt Vitali Borodin. 65 aasta jooksul on see praktika olemas ja kontrollitud. (Laager avati 1949. aastal). Ka laagri täituvus oli võimalik ilma linnapoolsete suuremate kulutusteta. Samas me mõistame ja oleme valmis, et see objekt on sotsiaalne ja ei pea olema kommertsliku iseloomuga. See tähendab, laagri tuusikud ei pea olema kommertsliku iseloomuga kasumi saamise eesmärgiga. Võtame kasvõi VKG ametiühingu, kes võib ametiühingu kaudu toetada oma töötajaid suvetuusikute eraldamisega nende lastele või sotsiaalteenistusi, kes toetavad vähekindlustatud peresid. Endiselt jääb see munitsipaallaagriks.

Väga paljuski räägib laagri taastamise kasuks laagri hea imago, nõudlus laagri järele ja endise laagri tuntus regioonis. Eriti on sellest huvitatud lapsevanemad, kes väidavad, et asukoht on linna lähedal ja odavam. Kümnepäevane ühe vahetuse tuusik praegu sarnastes laagrites maksab 800 eurot, kusjuures riskid lapsevanematele on palju suuremad ja vahemaa palju kaugem. Viimaste aastate koolide suvelaagrite korraldamine meie regioonis näitab, et nõudlus selle järele on väga suur. See ongi üks laste suvepuhkuse korraldamise probleemidest, mis vajab lahedamist.

…Pärast taasiseseisvumist suleti Eestis enamik pioneerlaagreid. Kurtna laager (Zoja Kosmodemjanskaja nimeline Pioneerlaager) vahetas nime ja jäi ühena vähestest, kes jätkas tegutsemist munitsipaallaagrina ning suleti alles 2017. aastal. Sulgemine on siiani valus löök ja nostalgiline mälestus paljudele Kohtla-Järve peredele ja ka nendele, kes siin puhkasid väljaspoolt Kohtla-Järvet, isegi välismaalt sh. Ameerikast, Venemaalt – meenutab laagri pikaajaline juht ja veteran – direktor  Ljudmilla Šut.

Laager ei nõudnud linnalt dotatsioone, suutis ennast ise majandada. Puudu oli investeeringutest remondi tegemiseks ja Terviseameti ettekirjutuste täitmiseks. Kahjuks polnud neid vahendeid ka linnal (umbes 2,0 miljonit eurot) ja siis otsustas tollane linnavalitsus laagri sulgeda.

Antonina Vaskina

Foto eraarhiivist