Meie ebastabiilsel ajal, vähemalt viimased kümme aastat, on Viru Mari aiandusühistu elanike jaoks olnud üks lahendamatu probleem – juurdepääsu- ja siseteede halb olukord. Ja kuigi ühistus on juba sissekirjutusega püsielanikke, siis teede seisukorra tõttu pole võimalik püsivat ühistransporti käivitada, nagu nõuab kohaliku omavalitsuse seadus. Kuidas kohalikud inimesed sellistes tingimustes ellu jäävad? Seda küsis Panorama aiandusühistu esimehelt Niina Pimenovalt.
– Meie aiandusühistu on eksisteerinud nõukogude perioodist, eelmise sajandi 80ndate keskpaigast. See moodustati suvilatena, mis eraldati Viru kaevanduse töölistele kruntideks. Aiandusühistu asus, nagu tollal arvati, kaevanduse maa-alal. Loomulikult abistas kaevanduse juhtkond juurdepääsuteede rajamisega ja korrashoiuga ning andis muud aiatöödel vajalikku abi. Nii oli enne perestroikat ja Eesti taasiseseisvumist. Uutes oludes kadus üks omanik ja “patroon”. Kapitalismi alguse tingimustes hakkasid ettevõtete uued omanikud massiliselt vabanema kõigist tarbetutest kuludest.
Maatükkide kasutajad said võimaluse saada omanikuks koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Olles erastanud oma hoonete all oleva maa, leidsid uued omanikud end justkui saarelt, mida ümbritsevad Eesti Energiale ja Jõhvi vallale kuuluvad maad. Ja ühistusse viivad teelõigud kuuluvad kolmele erinevale omanikule. See tekitas olukorra, kus aiandisse viiva juurdepääsutee hooldamiseks oli võimatu leida ühte töövõtjat.
Alates 2013. aastast tegelevad lahenduste otsimisega erinevad valimiste tulemusel võimule saanud poliitilised jõud. Suurimat abi pakkus Viru Mari elanikele volikogu fraktsioon “Jõhvi- Meie Kodu” eesotsas ettevõtja Nikolai Ossipenkoga. Tema initsiatiivil algatatigi maade üleandmise menetlus, mida läbis tee, Jõhvi valla omandisse.
Mitu aastat hooldas talvel teed N&V oma kuludega ja hoidis teed suvel rahuldavas seisukorras. Kahjuks ei võimaldanud sagedased võimupöörded vallas valla juhtkonnal teha süstemaatilist tööd maade vallale üleandmise protsessi lõpuleviimiseks. Võimuvahetusega muutusid prioriteedid valla arengus, tee probleem jäi kas üldse välja või kerkis uuesti päevakorda.
Arvan, et vaevalt oskab täna keegi vallavalitsusest öelda, millises staadiumis on see kunagi algatatud maade üleandmise protsess Jõhvi vallale, kas see on lõpule viidud või pooleli? Siiski õnnestus aja jooksul olulisest valla teelõigust vabaneda. Meie aiandusühistut sunniti erastama 1,5 kilomeetri pikkune aiandusala läbiv teelõik, et vastutasuks saada vallalt teise veekaevu rajamise luba.
Nüüd peavad seda platsi hooldama ühistu liikmed ise. Eelmisel aastal pakkusid teede ehitusfirmad sisetee remondi teostamist umbes 80-90 tuhande euro eest. Arvestades praegust majanduslikku olukorda, on võimalike tööde maht tunduvalt suurem.
Praegu on Viru Mari alaliseks elanikuks registreerunud umbes 20 peret. Nad on täieõiguslikud valla elanikud, maksavad vallale makse. Viru Mari on nende alaline elukoht. Seetõttu on Jõhvi võimude “jahedat” suhtumist meie probleemidesse raske seletada. Oli aegu, mil valla võimud seadsid kunstlikult takistusi inimeste ühistusse registreerimisel. Ja alles tänu võimalusele end elektrooniliselt registreerida, hakkasid meil tekkima uued püsielanikud. Kõik Viru Marja maaomanikud pole alalised elanikud. Kui aiandusühistus oleks rohkem valla elanikke oleks valla juhtide suhtumine meisse minu arvates teistsugune. Seniks oleme sunnitud pöörduma abi saamiseks vallavalitsusse või Nikolai Ossipenko poole, et leida ajutisi lahendusi tee hooldamiseks ja remondiks. Sellel aastal õnnestus vallavalitsusega jõuda kokkuleppele, et käivitada kaks ühistranspordi reisi päevas – hommikul ja õhtul kevad-sügisesel perioodil mööda vana asfaltteed endise Viru kaevandus bussipeatuseni. Sealt edasi aiandusühistusse jalgsi üle munakivide ja liiprite.
Normaalse tee puudumise tõttu on teatud probleeme kiirabi kohalejõudmisega. Regulaarsed, kohati lahendamatud probleemid tekivad talvel laste kooli ja lasteaeda toimetamisel. Paljusid perekondi on sunnitud oma kodudes alalisest elamisest keelduma. Oht lumesaju ajal olla “mandrist” ära lõigatud on liiga suur. Nii juhtus eelmisel talvel, sest meie sõidutee lumest puhastamist teostati viimases järjekorras.
Nüüd palusin taas abi härra Ossipenkolt, et ta toetaks fraktsiooni Jõhvikad pöördumist vallavalitsuse poole järelpärimisega, mis võimaldaks selgitada olukorda teed läbiva maa staatuses, selgitada, kellega töövõtjatest on sõlmitud leping (kui see eksiteerib) Viru Mari piirini viiva tee hooldamiseks. Ja ka seda, kas meie aiandusühistul Viru Mari on võimalus osaleda valla siseteede remondi programmis vallapoolse kaas¡ nantseeringuga kuni 50 protsenti”. Nüüd on meil üle 130 kinnisvaraomaniku. Koos pereliikmetega on see üle kolmesaja üsna kompaktselt elava inimese. Ja pidevalt hooldatud hea tee olemasolu kiirendaks oluliselt Viru Mari arengut ja aitaks kaasa valla rahvaarvu kasvule.
Andrei Ilnitski
Autori foto
JÄLGI MEID