Kuueteistkümneaastane tuntud sportlane, Jõhvi (praegu Tallinna) elanik Savva Novikov naasis 31. juuli varahommikul Euroopa noorte olümpiafestivalilt pronksmedaliga.

– See on minu sportlaskarjääri teine festival, – ütles Savva nädalalehele Panorama. – Osalesin ka eelmisel aastal, kuid siis toimus see Slovakkias ja nüüd Sloveenias Mariboris. Seekord jooksin 400 m tõkkeid. Olen oma tulemusega rahul – 53.02, tulin pronksmedalile. Kuigi finaalis oleksin võinud kiiremini joosta, aga läks nagu läks. Nagu juba öeldud, olen pronksiga rahul. Osalesin ka koos teiste meie meeskonna sportlastega teatevõistlusel distantsil 100+200+300+400 meetrit. Minu distants oli 300 meetrit. Saavutasime 13. koha, osalesid väga tugevad meeskonnad ja finaali me ei pääsenud. Kuid me ei olnud pettunud ja usume, et esinesime hästi võrreldes paljude teiste meist maha jäänud meeskondadega. Pealegi püstitasime teatevõistlusel U18 kategoorias uue Eesti rekordi 1:55.74.

See festival jääb meelde ka selle poolest, et Savval oli festivali pidulikul lõpetamisel au kanda Eesti lippu, pealegi esimest korda. “Milliseid tundeid-emotsioone ma seda lippu kandes kogesin, – ütleb Savva naeratades. – Hea tunne, et esindasin festivalil oma riiki ning esinesin edukalt, et mulle usaldati Eesti lippu kandmine. Kuigi see kohustab meid tuleviku nimel veelgi suuremaks vastutuseks, õigustada seda usaldust meie uute kõrgete tulemustega. Festivali avamisel kandsid lippu Karl Kristjan Pohlak (eelmisel festivalil sai ta teivashüppes 2. koha) ja Viola Hambitš (eelmisel festivalil tuli ta mitmevõistluses hõbemedalile). Ja festivali lõpetamisel meie koos Mia Ottiga. Mia on sprinter, tema distantsid on 100 ja 200 meetrit, sellel festivalil võitis ta kaks medalit – kulla ja pronksi, pealegi meie meeskonna ainus kuldmedal, ülejäänud on hõbe ja pronks. Meeldejäävaks jääb ka kogu meie kergejõustiku koondise edukas esinemine: võideti 7 medalit, eelmisel festivalil ainult 3. Tänavu 4 medalit rohkem, kuigi medaleid oleks võinud olla 2 rohkem, natuke jäi puudu. Sportlased võtsid 4. koha. Sellele festivalile pääsemiseks oli vaja täita norm 56 sekundit, minu tulemus oli 55,31. Elasime hostelis. Erilist kultuuriprogrammi ei pakutud, peale võistluspäeva sai mängida lauatennist, võrkpalli. Linna me ei käinud, alles viimase võistluspäeva õhtul, festival kestis 7 päeva.

Enne festivali toimusid Šiauliais Balti meistrivõistlused kergejõustikus, millest võttis osa ka Savva, kes näitas 400 meetri tõkkejooksus hiilgavat tulemust 55.15 tulles võitjaks pälvides kuldmedali. Osales 2 mees- ja 2 naissportlast teatejooksus 4×400. “Meil õnnestus saavutada teatejooksus mitte ainult 1. koht, vaid püstitada ka Eesti rekord 3:32.62,” – rõhutab Savva.

Juba aasta pole Savva Jõhvi alaline elanik, ta elab Tallinnas ja õpib Audentese spordigümnaasiumis. Pärast Jõhvi Põhikooli 9. klassi lõpetamist astus ta gümnaasiumi. “Sooritasin eksamid – testid kolmes aines: matemaatikas, eesti ja inglise keeles, samuti kehalised katsed, tervislik seisund ja sportlikkus, arvesse läksid juba saavutatud tulemused. Olulised olid sportlikud- ja õpitulemused, mis mul olid head ning mind võeti sinna õppima,” – räägib Savva.

Muide, nii Jõhvi Põhikoolis kui ka gümnaasiumis õppis ja õpib Savva tulemusega hea ja väga hea, ta on alati tubli õpilane.

Nüüd on Savval Tallinnas uus treener Andrei Nazarov. “Väga hea treener, – ütleb Savva. – Ja minu praeguses võidus on väga suur osa, rohkem kui 90 protsenti, just tema teene. Esimese treeneri Viktor Predbannikoviga me aga lahku ei läinud. Jõhvis olles jätkan tema käe all treenimist. Eile kohtusime uuesti, ta õnnitles mind, rääkisime ja homme lähen temaga treenima. Kui ma avastasin spordi, siis Viktor Predbannikov aitas mul unistust ellu viia, ilma temata poleks ma selline. Ta lõi vundamendi, aluse. Just minu esimese treeneriga sai raske töö tehtud. Viktor andis mulle alati palju aega, eriti kui hakkasin häid tulemusi näitama. Ja hoolitses minu eest pidevalt, aitas mind kogu selle aja palju, oli alati olemas. Ta polnud minu jaoks mitte ainult treener, vaid nagu teine isa. Olen talle kõige eest väga tänulik. Ei, Viktor Predbannikov ja Andrei Nazarov pole üldse konkurendid. Nad kohtuvad ja suhtlevad.”

Muide, Viktor Predbannikovi sõnul on tal oma õpilase edu üle väga hea meel: «On tore, kui lapsed suureks kasvavad, toimub liikumine ülespoole. Nagu ka Savva puhul. Ta on töökas, sihikindel, paljulubav sportlane. Tal õnnestub kõik. Olen Savvat treeninud viis aastat, alates 5. klassist”.

Savva on mitmetahuline isiksus. Ta on lapsepõlvest tegelenud mitte ainult spordiga Jõhvi spordikoolis, vaid ka muusikaga Jõhvi muusikakoolis (lõpetas terve kaheksa-aastase kursuse), meeldib peotants, rütmiline võimlemine.

– Mind võeti Eesti koondisse (see oli U16 kategooria) esimest korda 3 aastat tagasi – sain sinna kolmikhüppega, tegelesin siis selle spordialaga. Kuid selleks, et kuuluda riigi koondisse, peab kõrgeid tulemusi saavutama ja kui neid pole, siis ootab väljaarvamine. Võimalus kuuluda Eesti koondisesse võimaldab osa võtta suurvõistlustest – EM-ist, MM-ist ja olümpiast. Mina, nagu võib-olla kõik sportlased, tahan võistelda olümpial, – paljastab Savva oma saladused.

Täna on Savva isiklik rekord 400 meetri tõkkejooksus (tõkke kõrgus 0,84 meetrit) 53.02. “Ma ei tegele ainult tõkkejooksuga, – selgitab Savva, – vaid ka jooksmise ja kolmikhüppega, sest kõik need spordialad on kümnevõistluses ja ma olen endine universaalsportlane. Mul on selleks suveks plaanis kümnevõistluse normi täitmine ja üldiselt ei plaaninud 400 meetri tõkkeid joosta aga talvel võistlustel viga saades sain aru, et sel aastal enam ei õnnestu ja pidime leidma midagi muud, mingi alternatiivi, mille põhimõtteliselt leidis mu treener Andrei Nazarov – ta ütles, sa jooksed 400 meetrit tõkkeid. Kümnevõistlus – kui võistledakse suvel vabas õhus – see on 100 meetri jooks, kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, 400 meetri jooks, 110 meetri tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise, 500 meetri jooks.”

Savva usub, et avastas sporditalendi endas lapsepõlves: “Muidugi ei teadnud ma siis, et olen andekas, jooksin lihtsalt hästi. Meil on kodus foto kui olin 2,5 aastane, käisime suusatamas ja sõitsime jalgrattaga lasteaeda. Meenub reis isaga Narva jooksule, olin siis 5-6 aastane. Lastele oli distants 200 meetrit, võitsin suure ülekaaluga, aga ei väsinud üldse. Minut hiljem oli uus start teisel distantsil, tahtsin ka seda joosta, kuigi alustasin peaaegu päris lõpust, jooksin ikkagi esimeseks. Kooli võistlustel võitsin pidevalt sprinte, hüppasin ka hästi.”

Nagu selgus, pole Savva pere ainus sportlane. “Ilmselt isa geenid, – muigab Savva. – Ta on kogu elu spordiga tegelenud. Nüüd male ja varem kergejõustik, orienteerumine, jalgpall, võrkpall ja murdmaasuusatamine, isegi laskesuusatamine. Ta oli Kalinini Riikliku Ülikooli neljakordne meister, tema rekord on 1 kilomeetri jooksus 2.41. Ja meie, kõik kolm last, tegelesime spordiga. Kõik sai alguse minu vanemast vennast, kellel oli kolmikhüppes väga head tulemused, üle 15 meetri. Siis mu õde – nende vahel on kolm aastat vanusevahet ja siis mina. Mu vend ja õde nagu minagi olid algul samuti peotantsijad ja läksid siis kergejõustikule üle.”

Savvalt oli võimatu mitte küsida, milline näeb välja tema tulevik – mis ootab ees: “Minu eesmärk, spordiga seotud unistus, on pärast keskkooli lõpetamist Ameerikasse sõita, ülikoolis õppida ja spordiga tegeleda. Seal on kõrgeim tase, kus treenivad, võib öelda kõik maailma sportlased. Ja Ameerika sportlased teavad mida nad tahavad, nad tahavad saada maailma parimaks, näidata kõrgeimat tulemust, purustada maailmarekord. Ja pole juhus, et sellises ühiskonnas, milles ma tahan olla, sünnivad meistrid.”

Antonina Vaskina

Foto eraarhiivist