Ilmselt on paljusid ära tüüdanud, et kõikidest ajalehtedest, uudiste portaalidest ja isegi triikraudadest sajab meile kaela ühe Riigikogu kandidaadi reklaam, kes elab juba ammu Tallinnas, kuid korjab hääli Kohtla-Järvelt ja Jõhvist, jutt on Eduard Odinetsist.

Võib-olla see ärritab ainult mind, kuid minu meelest on see juba liig. Peaaegu igas kohaliku lehe numbris näeme me ainult ühe mehe seisukohta, Odinetsi oma. Meie kohalik ajaleht on muutunud ühe Riigikogusse pürgija reklaami taskulehekeseks. Aga miks vaikivad teised Riigikogusse valitud saadikud. See on ju otsene seaduse rikkumine.

Aga vaikivad nad sellepärast, et Keskkriminaalpolitseisse oli kirjutatud ettekanne kõikide võimulolevate liidrite peale koalitsioonis, linnavalitsuse töötajate peale, kes moodustavad linnas võimuloleva koalitsiooni ja muidugi ka enamike linnavolikogu rahvasaadikute peale, kes on samas koalitsioonis. Selle ettekande alusel oligi neile kõigile tehtud kahtlustus korruptsioonis. Pärast seda võtsid kolm kandidaati, kes pidid kandideerima Riigikogusse, oma kandidatuurid maha.

Tuleme aga tagasi valimiste eelse tasuta massimeedia reklaami juurde. Aga kas see ei ole juhuslikult korruptsioon? Mida arvavad sellest kompetentsed organid?

Toon parteide poliitilise finantseerimise  järelvalvekomisjoni esimehe Liisa Oviiri arvamuse. Oma pöördumises kohalike omavalitsuste poole ta kirjutas: “ Ei tohi kasutada massimeediat poliitilise imago loomiseks isiklikel eesmärkidel. See on õige, et väga raske on kohalikes munitsipaalväljaannetes, samuti omavalitsuste veebilehekülgedel ja sotsiaalvõrgustikus vahet teha või ära tunda informatsiooni, mis sisaldab isiklikku poliitilist huvi.

Esiteks, poliitiliste eesmärkidega imago loomine toimub tavaliselt salastatult, niiöelda ridade vahel. Teiseks, eraisiku poolt motiveeritud poliitiliste huvide teadaanded võivad olla avaldatud läbisegi elanikkonnale vajamineva informatsiooniga ja sellisel juhul võib inimene mitte märgata, et imidži kujundamine on motiveeritud eesmärgiga mõjutada valimiste tulemust.“

Sellegipärast, proua Oviiri arvates, võib keelatud poliitilise reklaami all käsitleda sellist vastupidist  ilmingut kui avalikult kritiseeritakse oponente või poliitilisi konkurente.

Poliitiliste parteide finantseerimise järelvalvekomisjon on algatanud administratiivseid menetlusi ülalmainitud juhtudel ja on teinud ettekirjutusi poliitilistele parteidele ja poliitikutele.

Kui järelvalvekomisjon tuvastab kirjeldatud poliitilise imago loomise, siis ta alustab nende parteide või poliitiku suhtes täitemenetlust.

Mina mõtlen, et teatud aktiivsetel poliitikutel tasuks seda järelvalvekomisjoni soovitust kuulda võtta.

Keegi võib mõelda, et mis on selles halba, et 20 artikli ümber erinevates massimeedia väljaannetes on ilmunud viimase kolme nädala jooksul just Riigikogusse kandideerima kippuva Odinetsi mainimine. Kas ei peaks parteide  järelvalvekomisjon alustama menetlust selle kandidaadi suhtes?

Natuke juriidilist kaasust. Poliitiliste parteide finantseerimise järelvalvekomisjoni arvates kui riigikogu kandidaat toob artiklis esiplaanile oma kandidatuuri, siis see ei ole enam oma neutraalse poliitilise seisukoha avaldamine, vaid on reklaam. Aga isiku reklaam, kes kandideerib valimistel poliitilises parteis, kuulub tasustamise alla. Kui reklaam pole tasutud, siis seda loetakse annetuseks paragrahvi 123 lõige 1 poliitiliste parteide seaduse mõttes (EKS). Vastavalt paragrahvile 123 lõige 2 PPA, juriidiliste isikute annetused, sealhulgas massimeedia kanalitele, on keelatud.  See on keelatud annetus paragrahvi 123 lõige 2-2 mõttes (juriidilise isiku annetus). Peale selle, jooksev situatsioon vastab samuti paragrahvile 123 lõige 2-3 PPA, vastavalt millele kauba edastamine või kasutamine, teenuse või materiaalse õiguse andmine poliitilisele parteile on keelatud edasi andmise tingimusel. (punkt 3). Jutt käib vahendite eraldamisest kandidaadile partei nimekirjast ilma tasu saamiseta, mis ei ole kättesaadav teistele isikutele. Kohustus annetustest keeldumise kohta tuleneb paragrahvist 123 lõige 1 ja 2 kodanike õiguste kaitse seadusest.

Sellisel moel isik, kes on lülitatud partei nimekirja, peab samuti garanteerima, et tema  ei võta vastu keelatud annetusi, sealhulgas tasuta teenuseid paragrahv 123 Inimõiguste seadus.

Ülalmainitust lähtuvalt parteide finantseerimise järelvalvekomisjon võib ja peab alustama administratiivset menetlust Eduard Odinetsi vastu vastavalt paragrahvidele 123 lõige 3 ja paragrahvile 123 lõige 2-2 ja -3. Poliitiliste parteide seadus, et kontrollida, kas oli tegemist võimaliku rikkumisega või ei olnud.

Poskriptumi asemel toon tsitaadi: “ …inimesed ei tunne endal süüd. Neil on niinimetatud eetiline kompass töötanud natukene teises suunas. Ühest küljest ma saan nendest aru, sest kohtu poolt pole nad süüdi tunnistatud. Süütuse presumptsioon meil toimib, kuid jällegi, poliitikas on kõik natukene teistmoodi. Poliitikas sa mitte ainult ei pea olema süüdi, vaid sa ise ei tohi isegi tunduda süüdi olevat. Eduard Odinest, Kohtla-Järve linnavolikogu liige (SDP).

Tekib  huvitav küsimus lähtuvalt allpool kirjapandust: “kas Eduard Odinets lahkub Riigikogust ja kohalikust volikogust, komisjoni esimehe kohalt Riigikogus ja peasekretäri kohalt oma parteis, mida  teie  arvate”?

Vladimir Evve