Kohtlajärvekas ja Jõhvi gümnaasiumi lõpetanu Viktor Morozov võitis Iisraelis peetud kergejõustiku EM-il alla 20-aastaste sportlaste kolmikhüppes kuldmedali. Teine Eesti esindaja Elisabeth Pihela võitis kõrgushüppes hõbemedali.

Iisraelis peetud meistrivõistlustel püstitas Viktor Morozov isikliku rekordi esimesel katsel hüpates 16.20 meetrit. Sportlane sellega ei piirdunud ning parandas teisel katsel oma senist tulemust 16,45 meetrit, püstitades sellega nii uue isikliku rekordi kui ka Eesti rekordi U20 vanuseklassis.

Vaatamata kuu enne võistlust juhtunud kannavigastusele, suutis Viktor mööduda peamistest rivaalidest, kes olid ka meistrivõistluste favoriidid. Eesti koondislane ületas hõbedale tulnud bulgaarlast Bozhidar Saraboyukovit 20 sentimeetriga ja teist Bulgaaria kolmikhüppajat, kolmandat tulemust näidanud Lachezar Valchevit 29 sentimeetriga.

Selline edukas esitus mitte ainult ei taganud Viktorile kauaoodatud võitu, vaid võimaldas tal tõusta Eesti kõigi aegade edetabelis Jaanus Uudmäe järel seitsmendaks. Morozov tõusis Euroopas alla 20-aastaste sportlaste seas hooaja liidriks.

Enne kergejõustikku, mille juurde Viktor kümneaastaselt jõudis, meeldis talle jalgpall ja võrkpall, ta oli meeldivat spordiala otsingutel. Pärast seda, kui ta alustas treeninguid Kohtla-Järve Kergejõustikuklubis Atletika treener Aleksander Hvorõhhi juhendamisel, hakkas aja jooksul jõudma arusaam, et ta tegeleb tõsiselt ja pikka aega kergejõustikuga. Aastatepikkune usin treening hakkas vilja kandma: esimesed edukad etteasted, esimesed võidud. Edukat esinemist Iisraelis võis aga pärssida hiljutine jalavigastus, mille noorsportlane sai sel suvel.

– Ootamise hetk oli kõige raskem katsumus.  Käisid erinevad mõtted, kuigi sain aru, et vigastus polnud kriitiline. See tähendas, et minu sportlaskarjäär polnud ohus, kuid taastumine nõudis aega, mis oli piiratud. Aga tänu minu treenerite ja Eesti koondise füsioterapeudi Risto Jamnese professionaalsusele taastus mu kand kolme nädalaga. Selleks ajaks oli EM-ini jäänud vähem kui 20 päeva, – meenutab Viktor Morozov.

19. eluaastaks sai Jeruusalemma medalist Viktori kolmas nii maineka tasemega trofee. 2022. aastal võitis sportlane Colombias juunioride MM-il pronksmedali. Aasta varem sai ta Tallinnas toimunud juunioride EM-il pronksi.

Uudis Morozovi järjekordsest võidust augustis levis Eesti meedias kiiresti. Rõõmu sellest sündmusest tuleb aga jagada pettumust valmistava tõsiasjaga: teises riigis elamise valinud eestlaste nimekirja on lisandunud lootustandev noorsportlane. Morozov on elanud Ameerikas üle poole aasta. Alates jaanuarist õpib ja treenib noormees treener Petros Kyprianou juhendamisel Illinoisi ülikoolis, mis asub Urbana-Champaignis.

Nädalaleht Panorama vestles Atletika klubi noorte sportlastega 2022. aasta sügisel Ahtmes toimunud võistlustel. Ka siis polnud Morozov ainuke kohalikest tugevatest osalejatest, kes kavatses välismaal kõrgharidust omandada. Tänaseks, nagu Euroopa meister ütles, pole tema prioriteedid muutunud.

– Viktor, kas võib öelda, et lahkusite Eestist lõplikult?

– Kindlasti mitte. See pole nii! Ma armastan oma riiki. Mul on siin pere, sugulased ja lähedased inimesed. Mul on ees vähemalt kolm aastat õpinguid. Plaanid ja soovid võivad muutuda. Käin Eestis puhkusel. Vaatamata sellele, et elan alates talvest USA-s, osalen Eesti koondise koosseisus võistlustel. Aga paraku ei näe ma mõtet Kohtla-Järvele tagasi pöörduda.

– Mida tuleks Teie hinnangul teha, et lootustandvad noorsportlased Eestist ei lahkuks? Ei tahaks kõike rahasse ümber arvestada, aga kui lugeda pealkirja, et selline ja selline sportlane sai mainekate võistluste võitmise eest 10 tuhat eurot, siis praegusi kinnisvara, teenuste, spordivarustuse hindu meenutades annab rõõm järele ebaõigluse tundele.

– Olen täiesti nõus. Siin sõltub palju inimesest. On inimesi, kes ei saa kodust kaugele reisida. Isegi mul on rahvusmeeskonnas tuttavaid, kellel olid kõik võimalused välismaale minna, kuid mõistsid, et see neile ei sobi. Kuid on ka neid tuttavaid sportlasi, kes hea meelega prooviksid end mõnes teises riigis realiseerida. Need on uued võimalused, suured võimalused. Kuulun sellesse sportlaste gruppi. Miks ma peaksin Eestisse jääma, kui väljaspool seda on võimalus midagi uut proovida? Kunagi pole liiga hilja naasta. Kordan: ma armastan oma kodumaad. Koduteel veendusin taas, et Eesti on elamiseks väga hea maa…

– Kui rääkida professionaalsest spordist?

– See on keerulisem küsimus. Profispordis peab sportlasel olema meeskond, kuhu kuuluvad arst, füsioterapeut, tavatreener ja füüsilise ettevalmistuse treener. Vaja on ruume. Kõik see nõuab palju raha. Selliseid tingimusi saavad endale lubada vaid vähesed meist, näiteks olümpiatasemel sportlased. Neil on sponsorid. Ausalt öeldes pean ütlema, et koondislasena on mõned teenused ka mulle kättesaadavad, kuid piiratud kujul ja peamiselt Tallinnas. Mul ei ole veel lepingulisi sponsoreid. Kaks kuud suvel treenisin Eestis selle süsteemi järgi, mille töötas välja minu Ameerika treener, arvestades siinseid tingimusi. Massaažiteenuste eest tasusin oma vahenditest. Seetõttu olen siiralt tänulik Eesti koondise treenerile, kes minu vigastusjärgse ravi korraldas ja seda tasuta. Aga kuidas on inimestega, kes on treeningu poolest minust veidi madalamad? Mis vanuseni nad sporti teevad? Mainisite kinnisvara väärtust. Paljude minu eakaaslaste vanemad ei jaksa Tallinnas või Tartus eluaset üürida. Ostmisest ei räägigi. Enamik õpilasi on sunnitud lisaraha teenima. Kõik see nõuab jõudu, aega, mida lihtsalt ei jää. Seetõttu on mõned, isegi paljutõotavad noored sportlased, spordiga seotud.

– Sa oled olnud enam kui edukas.

– Mul on õnn USA-s õppida ja treenida. Juba gümnaasiumis sain selgelt aru, mis ülesanne mind ees ootab. Läksin pikalt eesmärgi poole, andes kõik endast oleneva igal treeningul Aleksander Grigorjevitš Hvorõhhi juhendamisel. Lõpetasin hästi keskkooli ja astusin akadeemiliselt ja sportlikult tugevasse ülikooli. Saanud võimaluse Ameerikas sporditaset tõsta, jätkan esinemist oma kodumaa ja USA-s ülikooli eest.

– Kui arenenud on seal tudengisport?

– Väga hästi. See on terve süsteem. Sellistele nagu mina maksab ülikool kinni õpingud, koolituse, vormiriietuse, toitlustuse. Õppeasutus on huvitatud õpilasspordi arengust. Investeeringud tasuvad end ära, kui õpilased osalevad konverentsidel, konkurssidel. USA-s on kolledžisport vastastikku kasulik protsess.

– Kujutagem ette, et te ei läinud USA-sse ja jäite Eestisse.

– Kõik oleks võinud olla paremini või halvemini, aga kindlasti teisiti. Tean, et paljudel Eesti sportlastel, kes on minuga samal tasemel, on sponsorid. Mul pole neid, aga ma ei otsinud neid. Minu eesmärk oli astuda Ameerika ülikooli, kus kõike vajalik on minu jaoks olemas. Aga kui ma suvel Eestisse tulin, siis vajasin treeninguks spetsiaalseid jalanõusid. Pöördusin esimest korda spordikaupade võrgustiku Team Sport poole, tutvustasin ennast, rääkisin endast, oma saavutustest ja nad varustasid mind lahkelt jalanõudega, kuigi mul polnud nendega lepingut.

– Viktor, 19-aastaselt olete juba Euroopa meistrivõistluste kuldmedalist. Millised on teie eesmärgid tulevikuks?

– Nüüd õpin füsioterapeudiks, samal ajal esinen ülikooli ja Eesti koondise eest. Annan endast parima, et saavutada kõrgeim tulemus nii õpingutes kui ka spordis, – ütles Viktor Morozov.

Noormees plaanib pääseda olümpiamängudele, mis peetakse 2024. aastal Pariisis. Aga kui see ei õnnestu, siis ta ei näe selles traagikat.

– Teen järeldused ja hakkan valmistuma Los Angelese olümpiamängudeks. Olen kindel, et minu töö pole asjata, – lõpetas sportlane.

Ilja Telnov

Foto eraarhiivist